Marguerite Duras “Armuke”

• Asi polegi kuhugi jõudmises, vaid selles, et rabelda välja sealt, kus sa oled.
• Ma pole iial kirjutanud, uskudes kirjutavat, ma pole iial armastanud, uskudes armastavat, ma pole iial teinud muud, kui oodanud kinnise ukse ees.
• Kirjutasin seda takt takti haaval, taktiosade kaupa, ei üritanudki leida neile sügavamat harmooniat. Lasksin, tahtmatult, sel iseendaks areneda. Kirjutamine tähendab seda, et kohtud iga päev raamatuga, mis parajasti areneb, häälestud selle järgi uuesti, annad enda tema käsutusse. Häälestud raamatu järgi. Kompositsioon on puhtmuusikaline.
• Ma arvan, et armastus käib alati armastusega paaris, ei saa armastada üksipäini, ühepoolselt, ma ei usu seda, ma ei usu lootusetuid armastusi, mida üksi läbi elatakse. Ta armastas mind sedavõrd, et pidin tedagi armastama, ta ihaldas mind sedavõrd, et pidin tedagi ihaldama. Pole võimalik armastada kedagi, kellele te sugugi ei meeldi, keda te täielikult tüütate, seda ma ei usu.
• Ma armastasin teda, näis, et igavesti, ja midagi uut ei saanud selle armastusega ju toimuda.

Kenko “Jõudeaja võrsed”

“Jõudeaja võrsed” on omapärane raamat. Koosneb see lühikestest esseedest zuihitsu stiilis. Zuihitsu on jaapani kirjanduse žanr, milles kirjutatakse üles pähe tulnud mõtted.  Vaba kompositsioon võimaldab hüppamist ühelt teemalt teisele, põimides sisse mälestusi, jutustusi, anekdoote, mõtisklusi ja aforisme. Jaapani keeles tähendab “zuihitsu” – nii nagu sulg liigub või sule liikumine. “Jõudeaja võrsed” on selle žanri üks tähtsamaid teoseid.

• Kui jõude olles vaevaliselt päeva õhtusse veeretad, tuleb ette, et jääd tushinõud vahtima ja hakkadki äkitselt peas ringi keerlevaid mõtteid ilma mingi seoseta järjest üles kirjutama. Igasuguseid asju juhtub nende sekka, vahel on endalgi imelik.
• Üksinduses lambi äärde istuda, mõni raamat lahti teha ning leida endale sõpru teise ilma inimeste hulgast on mõnu, mis toob südamesse võrratu rahu.
• Kogu meie maailm on oma loomu poolest eimiski, mida pole mõtet kõnekski võtta, ihaldamisest rääkimata.
• Kui inimene ise oma piire ei tunne ja ennast üle jõu kulutab, on see tema oma süü.
• Inimeste poolehoiu peale ei või loota, sest see on muutlik.
• Kui inimese püsimisel puudub tugi, ei suuda ka tema meel kindlaks jääda.
• Asjatundlikkus on tõeliselt väärt üksnes juhul kui seda kogu aeg välja näitama ei kiputa, vaid ainult küsimustele vastatakse.
• Häid sõpru on kolme liiki: esiteks helde mees, teiseks arst ja kolmandaks tark mees.
• Inimesed saavad kokku ja teevad palju sõnu, mis väsitavad ära nende keha ja võtavad nende südamest rahu.
• Kitsastesse raamidesse surutud vaim kängub ja murdub.
• Taevas ja maa on piiritult avarad. Miks peaks siis inimese olemus neist erinema.
• Tühjuses on ruumi kõigele. Ka meie meeltesse kerkivad igasugused mõtted hõljuma just nii nagu neile meeldib. Kas ei tule see sellest, et mu meelt pole tegelikult üldse olemas. Kui meil oleks meel, mida me oskaksime oma tahtmise järgi valitseda, ei suudaks kõikvõimalikud kujutelmad sinna sugugi nii lihtsalt sisse tungida.

Rabindranath Tagore “Gitandžali”

• Kaugeim retk on just see, mis jõuab lähemale Sulle endale ja keerulisim on see harjutus, mis juhib viisi äärmise lihtsuseni.
• Nopi see lilleke ja võta ta, ära viivita! Kardan, et ta muidu longub ja pudeneb põrmu. Ta ei leia vahest kohta Su pärjas, kuid austa teda oma käe valusa puudutusega ja nopi ta. Kardan, et muidu päev lõpeb, enne kui panen tähele, ja pakkumise aeg läheb mööda. Kuigi ta värving ehk pole sügav ja ta lõhn on ehk nõrk, tarvita see lill oma teenimiseks ning nopi ta, kuni on aega.
• Sinu maailmas mul pole teha mingit tööd: mu kasutu elu võib vaid puhkeda otstarbeta viisidesse.
• Oi, loll, et katsud end kanda omaenda õlgadel! Oi kerjus, et tuled kerjama omaenese uksele! Jäta kõik oma koormad tema kätele, kes suudab kanda kõike, ja ära vaata iial tagasi kahetsedes.
• Rahvas sõitleb mind ja hüüab mind ettevaatamatuks; ma ei kahtle, et neil on õigus sõitlemiseks.
• Mu võlad on ilmatud, mu nurjumised suured, mu häbi salajane ja ränk. Aga ometi; kui tulen paluma oma varandust, vabisen kartuses, et ehk mu palvet võetakse kuulda.
• Ja kui vanad sõnad surevad keelelt, uued viisid puhkevad südamest, ja seal, kus vanad jäljed on läinud kaotsi, saab ilmsiks uus maa oma imedega.
• Kuid aeg liigub edasi ja ikka veel pole sinu tõlla rataste kõminat. Mitugi rongkäiku möödub müra ja hõigete ja kirjuse lummusega. Kas ainult sina oled see, kes peab seisma varjus vait ja nende kõigi taga? Ja kas mina olen see, kes peab ootama ja nutma ja asjata igatsuses kulutama ära oma südame?
• Asjad, mida igatsesin asjatult ja asjad, mis sain – las nad mööduvad. Lase mind vaid tõeliselt omada neid asju, mida alati pilkasin ja panin tühjaks.
• Mu lootused kerkisid kõrgele ja mulle tundus, et mu halvad päevad on lõpul, ning ma seisan oodates, et küsimatult antaks almust ja et vara puistataks igasse külge tolmu.
• Kui sind tuntakse, siis keegi ei ole ju muulane, siis ükski uks pole suletud.

Aleksander Grin “Punased purjed”

• Sa kasvad suureks, Assol. Kord hommikul lööb mereavarustes päikese kiirtes särama punane puri. Valge laeva punaste purjede helkiv ja sätendav müür liigub üle lainete otse sinu juurde. Vaikselt libiseb see imeline laev, ilma kahuripaukude ja hõigeteta, kaldale koguneb palju imestavat ja jahmunud rahvast, ka sina seisad seal. Laev tuleb uhkelt, kauni muusika saatel üsna kalda lähedale; vaipadega ehitud, üleni kullas ja lilledes kiire paat eraldub laevast ja suundub randa. “Milleks te tulite? Keda te otsite?” küsivad inimesed kaldal. Siis näed sa ilusat vaprat printsi, ta seisab ja sirutab sulle käed vastu. “Tere Assol!” ütleb ta. “Kaugel kaugel siit nägin ma sind unes ja tulin, et viia sind alatiseks oma kuningriiki. Sa elad seal minuga koos sügavas roosas orus. Sul saab olema kõik, mida sa aga iganes soovid. Me elame sinuga ühel meelel ja lõbusalt ning su hing ei saa iialgi tunda nukrust ega pisaraid.” Ta paneb sind istuma paati ja viib oma laevale ning sa sõidad alatiseks säravale maale, kus tõuseb päike ja kus tähed tulevad taevast alla, et õnnitleda sind saabumise puhul.
• “Mina?” Ta heitis pilgu korvi, kuid nähtavasti ei leidnud sealt küllalt väärilist autasu. “Ma armastaksin teda,” lausus ta ruttu, ning lisas natuke ebaleva häälega: “Kui ta ei riidle.”

Jaan Kaplinski “Poliitika ja antipoliitika”

• Olen mõelnud, mis on mu kirjutiste ühine nimetaja. Ma usun, et see on tasakaal. Olen püüdnud hoiatada nende ohtude eest, mis on kõige suuremad, ja need ohud on aja jooksul muutunud. /…/ Nii ei ole minu maailmapildis olnud üht kuradit, kelle vastu võidelda, kuri ja paha on minu meelest tulnud pigem sellest, et erinevate jõudude tasakaal on rikutud.
• Meil on harjutud võtma julmusi ja vägivalda ajaloolise paratamatusena, millenagi, mis oli tarvilik või ei olnud oluline suurte eesmärkide kõrval, mis selle kaudu või sellest hoolimata saavutati.
• Inimese usaldus inimese vastu on terve ühiskonna põhialuseid.
• Meie asi ei ole tõestada, miks me oleme sellised, nagu me oleme, veel vähem seda, miks meid vaja on. Meie asi on olla, nagu me oleme, püüdmata olla keegi teine ja nõustumata olema keegi teine.
• Mitmel pool on inimesed sukeldunud oma minevikku, oma ajaloo avastamisse ja ümberkirjutamisse, oma kannatuste dokumenteerimisse, nii et neil ei ole küllalt huvi ega aega näha seda, mis toimub maailmas.
• 1918 ja 1940 aasta kogemustest aitas meile täiesti. Siitpeale on eestlased, lätlased ja leedulased tundnud end otsekui normaalsed inimesed, kes on sunnitud elama hullumajas, kus hullud neid endasugusteks püüavad ravida. Oleme ka meie omaette mõelnud, kuidas ravida oma arutuid arste, aga ei usu, et suudaksime seda teha. /…/ Ainus reaalne võimalus on lahkuda hullumajast nii ruttu kui võimalik ja hakata elama läänemaises küpsemas ajalookogemuses.
• Ma ise ei ole kristlane, tunnen end kõige kodusemalt taoistide ja buddhistide seas ega lase end häirida sellest, et mõned teoreetikud leiavad, et see ei tohiks nii olla. Isegi zen-kloostris pakutud toit maitses mulle paremini kui Euroopa liharoad. Usun, et minusuguseid inimesi on teisigi ja ma ei näe mingit põhjust, miks ma ei võiks olemas olla.
• Igasugused vandenõuteooriad on mulle alati olnud vastumeelsed, paraku on vandenõusid ja salaoperatsioone siiski olemas.

A. H. Tammsaare “Mõtteid ja mõtisklusi”

• Mida vähem räägid, seda parem, sest inimene mõistab sõnu enamasti võõriti. Ta mõistab ka vaikimist võõriti, aga seda vähem, nii et on vähem parem.
• Kui meie iseennast tunneksime, siis oleks meil enestel ja ka võõrastel meiega palju kergem.
• Vaim pole naiste asi, nemad otsivad hinge ja armastust.
• Inimeses on midagi selle imeliku taime sarnast, mille üks sugupool ootab vaiksel veepinnal, kuni teine kerkib sügavusest. Häda neile, kui nad sel kerkimise silmapilgul teineteist ei taba. Pärast võivad nad ujuda külg külje kõrval, aga üks ei tunne enam ühte ja teine teist.
• Meiega on lugu, nagu armastusega ilmas. Aastatuhanded räägitakse juba temast, aga kes puuduvad, need on – armastajad. Üks oli, aga seegi poodi täies mehe-eas ristipuusse: teda peeti inimsoo häbiplekiks.
• Siin ilmas peab ikka üle jõu tegema, kui tahad midagi kätte saada. Ja isegi siis on vähe, isegi siis ei saa seda kätte, mida tahad.
• Tehke, mis teete, aga tehke seda millegi või kellegi teise pärast. Samuti: mõelge, mis mõtlete, aga mõelge millestki või kellestki teisest, mitte iseendast.
• Igasugused mõtted võivad tulla, sest mõtted on vabad.
• Sügav ja intensiivne saab aga olla mitte võõrsilt laenatud asjus ja aineis, vaid selles, mis meil kõige põlisemat.
• Lääne kultuur on õppinud vallutama välisilma, ida kultuur inimese siseilma, täiuslik kultuur peaks vallutama ühel ning samal ajal välis- kui siseilma. See annaks inimesele sisemise rahulduse ja välise elulaheduse, elumugavuse. Selles peitukski ehk inimsoo päästmine, lunastus.
• Kristus, Buddha ja Sokrates pole sõnagi kirjutanud (nii jäid nad ka honorarist ilma), aga nende sõnad valitsevad maailma.

Hagar Olsson “Siidimaal. Kojutulek”

• Te võib-olla ei usu, et see on tõsi, aga fakt on see, et elu kulg võib inimese eluajal lakata. Midagi õudsemat ei saa ette kujutadagi ja kui ma ei oleks ise seda üle elanud, ei usuks ma, et midagi säärast on võimalik. See ei sünni äkki, nagu nõiaväel. Seda valmistatakse aastast aastasse jätkuva varjatud murenemisprotsessi läbi kaua ja hoolikalt ette, sa ei tea ainult, kuidas. Su ümber jääb järjest kõledamaks, järjest lagedamaks, inimesed libisevad eest ja kaovad, sa teed meeleheitlikke katseid neile järele jõuda, aga ei suuda. Sa püüad sellest ja teisest kinni haarata, et midagi pihku saada ja kuskilgi tuge tunda, aga kõik libiseb eest nagu õhk. Miski ei taha sind omaks tunnistada ega sulle pidet pakkuda, su ümber tekib tühi ruum ja sa tunned, kuidas su nägu ja kogu olemus tarduvad. Ühel ilusal päeval seisad sa ihuüksinda keset tühja lava kunagi ammu mängitud draama – su oma elu – tontlike kulisside vahel. Ei tasu ahastuses käsi murda, ei ole kedagi, kes seda näeks, kedagi, kes su meeleheidet mõistaks, midagi, millega see meeleheide seostuks. Sa ei saa kõnelda, sest keda sa kõnetaksid, sa ei julge isegi nutta, sest see kajab süngetelt kulissidelt nii võikalt vastu. Sa ei saa selles kohutavas soikumuses, kus kõik on möödas ja miski ei liigu, kus ükski uks ei avane, ükski aken ei paotu, ükski käsi vastu ei sirutu ja keegi su nime ei lausu, ei kätt ega jalga liigutada.
• Kuidas see võimalik on, küsid sa siis. Mis lummus või needus see on, mis mu üle on tulnud, kuidas ma siia, elust kõrvale, äraunustatud, mõtte ja sisuta eksistentsi olen sattunud.

Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”

• Need viimased sada aastat on küll olnud head ja õpetlikud. Me teame nüüd kindlalt, et ka inimene, kes kuulab Bachi muusikat, võib teise inimese tappa. See on tõestatud. Mitte et Bachi kuulamine ei teeks paremaks. Võib-olla natuke ikka teeb. Aga mida paremad me oleme, seda paremad me oleme ka enesepettuses.
• Loodus on mulle alati tundunud väga dramaatiline, pingestatud. Rahu pole looduses ollagi. Kõik tõttab kuhugi. Eriti sügisel, kevadel, suvel ja talvel.
• Kõik, mis elus toimub, toimub kahe inimese vahel, isegi kui seda teist pole juures. Isegi kui seda teist pole olemaski.
• Kui pole kiiret, valmivad asjad kiiresti. Niipea, kui hakkad kiirustama, võtavad nad palju aega.
• Eluga on see häda, et sa ei tea, millal minema saad. Tähtajaliste viibimistega seda häda pole.
• Etenduse toimumise ainus vältimatu tingimus on vaataja kohalolek. Kõik muu võib olla, aga ei pea. Siin taeva all on kahte sorti etendused, hommikuetendused ja õhtuetendused. Päeval etendust pole, sest ma ei vaata.
• Ikka, kui oled paigal, tuleb keegi su juurde. Alati ainult ei jõua nii kaua oodata.
• Ainult endale elamine ja tegemine on nagu lauanurga pealt püstijalu söömine, ilma maitse ja mõtteta. Sellepärast vist ei pääse ma nii naljalt ka kirjutamisest. See on miski, millest ma võin vähemalt endale ette kujutada, et see on teistele. Kellelegi.

Richar Millet “Märkmeid Eestist”

• Kui kujutlen elamist mõnes neis Tartus nii arvukatest puumajadest, tekib tunne, nagu siseneksin vene romaani maailma. Aga ei, see oleks liiga lihtne! Tuleb minna vene romaanist kaugemale: Annelinna, kus me uitame kiilasjääl nõukogude ajast pärit paneelelamute vahel, kus elab pool Tartu elanikkonnast. Need on niisama näotud majakastid nagu Pariisi põhja-eeslinnas, aga hõredamad, just nagu Tallinna hiigeläärelinnas Lasnamäel, sest ilmselt lähtusid arhitektid totalitaarsest loogikast, mis nägi neid alasid planeerides ette vajadust seal tankidega manööverdada.
• Ilm on nii külm, et kuskil ei saa seisma jääda, ei saa unistada; unistamine on vangistatud kõndimisse.
• Tahaksin uskuda, et selles rahvas on midagi asiaatlikku. Ta ei näita oma rõõmu ega viha, tema revolutsioon oli mitte ainult laulev, vaid ka rahumeelne, intelligentne, vaba vulgaarsusest. /…/ Kas eestlased on vaimulaadilt Euroopa jaapanlased?
• Kuigi ma tean, et on olemas interneti leiutaja ja et see inimene on veel elus, ei mäleta ma tema nime, mis nii mõnegi meelest võiks ajapikku üheks saada Jumala või Antikristuse nimega.
• Ma pole külastanud ühtegi muuseumi, kuivõrd ma olen veendunud, et eestlased on eeskätt muusikarahvas. Muide, ka kinokunst on siin sama hästi kui olematu.
• Põletan inimese, kelle ma usun end olevat, ja asun teele tühjusest, mitte enam teadmatusest, vaid lapsest, kes ma enam ei ole.
  

Virginia Woolf “Tuletorni juurde”

Eessõna (M. Talvet):

• Reaalsuse, eksistentsi tajumine, ja oma tajumuse väljendamine, sõnastamine, kujundiks vormimine on Woolfi loomingu põhisisuks. Tegelased tema romaanides püüdlevad ühe ja sama eesmärgi poole: peatada hetkeks tulvavood, noppida kogemuste jadast välja oluline, puhastada see, lasta valgusel sellest läbi kumada ning lükkida see siis teiste niisama puhaste ja helendavate aatomite mustrisse, mis ongi elu, loomine ja kunst, ongi see, mis jääb. Selle jääva, selle vormini jõuavad ta tegelased kas seltskondliku elu kaudu, inimesi enda ümber üksteisele lähendades, või värvide, sõnade ja teatri abil. VW ise keskendas kogu oma jõu loomepingutusele, mille sisuks oli leida õige vorm olemasolu müstika tajumisele, tajumusele elust niisugusena, nagu see meie teadvust ümbritseb, nagu elust, mille kaks (nägemuste ja faktide) poolust hetkevalguses ühte sulavad.