Author Archives: a.


77154680_785393295235577_5752731019337793536_n

Agneta Pleijel “Ennustus”


IMG_20191124_162705

  • Ma tahaksin aru saada, mis juhtus. Ja millises järjekorras. Omaenda mälestuste abil. Kõik vastamata jäänud küsimused. Kes me oleme? Mis on armastus? Pisut armastust peab ju ometi alles jääma, kui see kunagi on olemas olnud. Muidu pole muud kui surm ja ükskõiksus.
  • Elu koosnes eraldi osadest, mis tuli kokku sobitada, ühte rütmi saada, ühtlustada.
  • Ta on naine. See on roll, mida ta mängib.
  • Ta tahab selgesti näha. Ta tahab olla aus. Aga kuidas olla aus, kui kõik sinu ümber on võlts.
  • Aga nüüd ma siiski tean, lisab ta, et ma kannatan endogeense depressiooni all ja et see on ravimatu. /…/ Ema on olnud siiras. Tüdruk tahab vestlust jätkata. Depressioonid ei saa olla ravimatud. Need peavad millestki tulema.
  • Kui sa saaksid endale elu valida, ütleb ta. Kas sa valiksid sellise elu, kus kõik on välja mõõdetud ja käib oma loogilist rada, kus ei juhtu suuremaid õnnetusi ega ootamatusi. Või selline, kus on kaljusid ja kuristikke, elu, mis toob meeleheidet ja rusutust, aga kus on ka peadpööritavaid tippe, vaimustust, tõde ja kirkaid hetki – kumma elu sa valiksid? /…/ Ta vastab, et valib elu meeleheites, kui see tee on kirgastumise, vaimustumise ja tõe poole. Niipea, kui ta on need sõnad lausunud, teab ta, et ta on siiras.
  • Ta ei ole õnnelik ega õnnetu. Ta kulgeb.
  • /…/ me koosneme ainult fiktsioonist, mõttest, mille me iseendast tekitame.
  • Igatsesin valgust ja lihtsust. Ent valguse ja pimeduse piir läks läbi minu enda.
  • Kogun mõned mälestused kokku, mõtlesin toona. Saan natuke selgust. Nad on surnud. Nüüd mõtlen nendele enamasti soojusega. Me oleme nagu aastatega üheealiseks muutunud.
  • Ambivalents tähendab kahte asja tahtmist ühel ajal. Nagu tahaks ühekorraga vihata ja armastada. Ja kummaline on see, et kuigi see on isa ambivalents, kandub see tüdrukusse üle. Suutmatus otsustada. Pidev mure, et teed kellelegi haiget. Ja seetõttu suutmatus iseendale selget piirjoont saada.

..

Sehkendaja kirjutab

Atul Gawande “Surelikkus: meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline”


surelikkus-meditsiinist-ja-sellest-mis-on-tegelikult-oluline

  • Me sõltume oma elus paratamatult teistest ning paljud jõud ja olud ei ole meie kontrolli all. Rohkem vabadust tundub parem kui vähem vabadust. Aga mille jaoks. Vabaduse hulk, mis sul on, ei näita sinu elu väärtust. Nagu ohutus, nii on ka autonoomsus lõppkokkuvõttes tühi ja isegi ennasthävitav.
  • “Ma ei muretse tuleviku pärast,” ütles Lou. “Jaapanlastel on sõna “karma”. See tähendab – kui see juhtub, siis ma ei saa selle peatamiseks midgai teha. Ma tean, et mu aeg on piiratud. Ja mis siis sellest? Mulle on aega päris palju jagunud.”
  • Tõsise haigusega inimestel on muud prioriteedid kui lihtsalt elu pikendamine. /…/ tähtsaimad asjad on kannatuste leevendamine, suhete tugevdamine, teadvelolek, soov mitte jääda koormaks, ning saavutada tunne, et elule sai korralikult joon alla tõmmatud.
  • …ainus viga, mida arstid näivad kartvat, on see, et nad teevad liiga vähe. Enamus ei teadvusta endale, et sama hirmsaid vigu võib teha ka teises suunas – liiga palju tehes võib inimese elu samamoodi laastada.
  • Vapper võib olla ka tulevikku täpselt teadmata. Ja enamasti tulebki olla vapper seda teadmata.
  • Inimestel paistis olevat kaks erinevat mina: kogev mina, kes keskendub igal hetkel täielikult selle hetke tajumisele, ja mäletav mina, kes lähtub oma hilisemas hinnangus sisuliselt ainult kahest ajahetkest – kõige hullemast hetkest ja kõige viimasest hetkest.
  • Inimesed ei hinda lõpuperioodil oma elu pelgalt kõigi hetkede keskmise alusel – lõppude lõpuks ei toimu enamikel hetkedel midagi erilist, või siis inimene hoopis magab.
  • Pealtnäha õnnelik elu võib olla tühi. Pealtnäha raske elu võib olla pühendatud mingile suurele eesmärgile.
  • Me ei suuda enam filosoofilises plaanis hästi vahet teha õigusel lõpetada elu kunstlikult pikendav meditsiiniline sekkumine ja õigusel ise otsustada loomulike sisemiste protsesside peatamise üle.

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa “Kaks armastuslugu”


ghgh.jpg

  • Ma armastan maailma. /…/ See on meie üks ja ainuke maailm. See on meie kingitus ja me peaksime seda miljon korda enam hoidma. Kogutud raha ei saa surres kaasa võtta, aga nähtud maailm on kingitus iseendale.
  • Mina oma sõgedas kangekaelsuses ja lahkumisest keeldumises panin paika oma vanemate saatuse. /…/ Kangekaelsus andis mulle elu.
  • Üle kõige tahan ma olla eikellegitütar.
  • Ma õppisin, kuidas mitte olla. Kuidas olla nii nähtamatu, et õhkki ei liigu, kui ühest kohast teise minna. Ma õppisin kuuldamatult käima ja nähtamatult mõtlema. Kui sellest kõigest kasu ei olnud, õppisin ma mitteollatahtmise valusat kunsti.
  • …sest mitte keegi ei taha olla see, kelle juuresolekul see lahti läheb. Sest see on raev, millel ilma vaatajateta ei ole mingit mõtet.
  • Ma ei tea, mida minu põlvkonna laste vanemad mõtlesid. /…/ Ma ei tea, mida tähendasid neile lapsed, mida tähendas neile laste kasvatamine. Lastega igatahes ei olnud sel kuigi palju pistmist. Me oleme katkised inimesed ja meie suurim lootus siin ilmas on oma lastest vähem katkised inimesed kasvatada.
  • Kui ma kuskilt midagi laenan, töötan selle enda sees läbi ja leian omaenese tõlgenduse. Oluline on teekond, otsingud, iseendale väljakutsete esitamine ja nendega hakkamasaamine. Nende ületamine.
  • Mu kodu ei ole ükski koht. Mu kodu on mõned vaated selles maailmas, ühe mulla maitse ja üks inimene, mu tütar. Olen rõõmsalt ja ebaeestlaslikult juurteta.
  • Kui on midagi, mida ma lõpuni tunnen, on see tahetamatuse tunne.IMG_20190916_203121

 

Louis-Ferdinand Céline “Surm järelmaksuga”


IMG_20190904_180551

  • Praegu oleme veel üksi. Kõik see on nii segane, nii raske, nii kurb… Varsti olen ma vana. Ja siis on lõpuks kõik. Minu toas on käinud nii palju inimesi. Nad on rääkinud igasuguseid asju. Neil pole mulle suurt midagi öelda olnud. Nüüd on nad läinud. Nad on nüüd vanad, õnnetud ja aeglased, igaüks kuskil maailma lõpus.
  • Minu häda jälle on unetus… Kui ma oleks alati magada saanud, poleks ma eales ridagi kirjutanud.
  • Gustin tunneb mind hästi. /…/ Tal pole maailma suhtes enam erilisi nõudmisi. Tal on vanast ajast üks õnnetu armuvalu. Ta ei taha sellest terveks saada.
  • Ema sai täpselt, mida tahtis, üks uus kohutav jubedus, üle mõistuse raske… Mitte kunagi polnud elu piisavalt karm, piisavalt vaevarohke. Ta oleks tegelikult tahtnud kogu maailma töö ise ära teha. Pidada üksinda poodi, ja üksi tervet perekonda elatada, ja õmblejannat veel takkaotsa. /…/ Ta oli oma kohutavasse olukorda sügavalt kiindunud.
  • “Ühel päeval, Ferdinand, lähen ma ära… Ma kaon kus kurat, küll sa näed! Ma lähen kaugele… Täiesti üksi… Mul on omaenese tee… Küll sa näed…” Ja siis vajus ta justkui mõttesse… Ma ei tahtnud teda häirida. Seda juhtus temaga vahel… Aga see tekitas minus siiski väga palju küsimusi.
  • Ta oli loomult tegelikult hirmus tagasihoidlik. Ja mõningatel juhtudel, nii uskumatu kui see ka ei näi, täiesti häbelik… Nii näiteks Constiaga ei tundnud ta end veel päris vabalt, isegi kui nad olid juba kuude kaupa käinud.
  • Ta sai tõepoolest vihaseks nagu keegi, kes saab hästi aru, et ta on midagi väga valesti teinud.
  • Metsik-hulludega on selge, kaardid laual.. see on korrida… Sa pead lihtsalt oskama üle aia hüpata, enne kui nad su soolikad välja kisuvad. Aga õrnad hinged, need, kes kohe surnuks ehmatavad ja ennast ära tahavad tappa… vaat see on nuhtlus! …Pettumus põrmustab nad!… Nad ei suuda seda piina taluda.
  • Kell lööb kuus… See on kõige vastikum kellaaeg, mida ma kartsin kõige rohkem… See oli nagu loodud igasuguste kaklemiste ja õuduste jaoks. /…/ Jälestusväärne aeg, mil kõik poed oma väikesed maniakid lahti lasevad, oma liiga geniaalsed töötajad… Kõik kuutõbised jooksevad korraga linna peal ringi!

Sirp

Peter Høeg “Susani efekt”


9789949567645_1

  • Oleksin pidanud targem olema. Mitte miski siin maailmas ei ole igavene. Loodusseadused on ajutised. Niipea kui füüsika on ühe maailmapildiga leppinud, laguneb see ja osutub mõne suurema paradigma erijuhuks. /…/ juba kvantfüüsika aluspõhjas idaneb selle huku algus. Nii on ka perekond Svendseni head aastad osutunud ajutiseks harmooniaks keset päratut kaost.
  • “Ma tahaks füüsikasse sisse pääseda. Ülikool on eelkool, ooteruum. Ma ei taha ooteruumis istuda. Ma tahan sisse. Sina oled sees. Ma tunnen seda. Tundsin sestpeale kui su esimesi artikleid lugesin. Kui ma olin 12-aastane, näitas üks inimene mulle perioodilisussüsteemi tabelit. Ma sain sellest kohe aru. See oli minu elu kõige õnnelikum hetk. Ma mõistsin, et on olemas loodusseadused, mis tasakaalustavad kaost. Ma ei taha mõista füüsikat väljaspoolt. Sina aitad inimesi füüsika sisse.”
  • Ma ei öelnud midagi. Mõelda ei olnud vaja. Tagasiteed ei olnud. Ja mitte sellepärast, et sillad mu taga oleksid põlenud. Vaid sellepärast, et need on tähtsuse minetanud.
  • Mõnikord ei ole äratundmisel varasema kohtumisega midagi tegemist. Mõnikord, nagu ka tookord, on see ähmane tunne, nagu oleks sind tabanud mingi seletamatu lähedus, mis on juba varem olemas ja mille päritolu ei saa kindlaks teha.
  • Nii nende suurte traumadega on. Me pöördume nende juurde üha tagasi. Meenutamaks endale, et on pääsmatult hilja midagi ette võtta. Ja siis ikkagi otsida pääseteed.
  • 99% kõigist vanematest kogeb süütunnet, kui nad laste allakäiku pealt näevad.
  • Ma armastan vaadata tegutsevaid töömehi. Mulle meeldib vaadata mehi askeldamas. Kui nende energia on pädev ja asjatundlik ja keskendunud ja väljapoole suunatud ja kui nad ei tea, aga võib-olla aimavad, et neid vaadatakse ja nad naudivad oma keha ja oma täpsust ja oma eneseunustust.
  • Need vähesed indiviidid, keda lapsena on tõesti armastatud, elavad teises maailmas kui me ülejäänud. Nad ei võta tõsiselt võimalust, et äraütlemine on lõplik.
  • Situatsioonil on potentsiaali areneda eri suundades, mõni neist katastroofiline.
  • Suurtel meestel on alati võrratu naine. Kaalukatel nobelistidel on ikka kõrval olnud amatsoon. /…/ Ei tasu lasta end petta sellest, et naine, kes nüüd toas seisab, on mehest pool meetrit lühem. Kilbineitsid võivad olla ka väiksemas mõõdus.
  • Minu lemmik oli Thomas Young. Piltilus, riided otsekui Taani meestemoe nõukogu juhiste järgi. Tantsis nagu musikaalne puuma, rääkis 16 keelt, arst, õppis lugema ja kirjutama 2aastaselt, diferentseerima ja kompleksfunktsioone integreerima 5aastaselt. Ja mis kõige tähtsam: tema on esimene, kes mõistab ja kirjeldab interferentsifenomeni. /…/ teadsin, et ta on kindlasti esimene, kes tõeliselt mõistab inimestevahelist lainefenomeni.
  • Thit ei ole kunagi välja näinud nagu põlvneks ta minust. Nagu ta üldse kellestki põlvneks. Pigemini nii, nagu oleks ta just lavale astunud või saabunud kosmosest ilma mingi minevikutaagata pagasis.
  • /…/ ta meenutas inimest, kes on hüpanud üle serva ja kellel on täiesti ükskõik, kas ta hõljub õhus või kukub alla, sest hüpe on olnud hädavajalik.

Viited:

Sehkendaja

Colum McCann “Letters to a Young Writer: Some Practical and Philosophical Advice”


mde

  • The voice we get is not just one voice. We receive ours from a series of elsewheres. This is a spark.
  • Go somewhere nobody has gone. Fight for repair.
  • Don’t sit around looking inward. That’s boring.
  • In the end, the only things worth doing are the things that might possibly break your heart.
  • The more you choose to see, the more you will see.
  • Literature can be a stay, or a foothold against despair. Is that enough? Of course it’s not, but it’s all we’ve got.
  • The work matters. The story needs to be told.
  • The unexamined life may not be worth living, but the over-examined life can be soul crushing too.
  • Stories are not about plot, they are about language and rhythm and music and style. If you believe in your own story, and write it well, it will find its readers.
  • Story will end. To some this is a terrifying thing, but to the properly successful person, it is the only ecstasy.
  • Be daring. Be original. Nothing good is ever achieved through predictability.
  • Be kind to yourself as well as being tough. Remember that any fool can knock a house down; it takes a real craftsperson to have built it in the first place.
  • You read to fire your heart aflame. You read to lop the top of your head off. You read because you’re the bravest idiot around and you’re willing to go on an adventure into the joy of confusion. You know when a book is working. Give it time.
  • Read, read, read. The brain is an agile canister. Your mind can contain so much. The more difficult the book, the better.
  • Every work of fiction is organized somehow – and the best of them are more profoundly organized than they ever let on.
  • We have art, so we shall not die of too much reality.
  • Writers feel the grammar rather than knowing it. This comes from good reading. If you read enough, the grammar will come.
  • If you can uncover your characters’s true need for telling her story, you will have found a reason to keep telling it.
  • A book is not an isolated being; it is a relationship.
  • Everyone tells their story for a reason. To heal, to murder, to steal, to recreate. To fall in love, to fall out of love.
  • Empathy is violent. Empathy is tough. Empathy can rip you open.
  • To hell with grammar, but only if you know the grammar first. To hell with formality, but only if you have learned what it means to be formal. To hell with plot, but you better at some stage make something happen. To hell with structure, but only if you have thought it through so throroughly that you can safely walk through your work with your eyes closed.
  • If we write toward what we don’t supposedly know, we will find out what we knew but weren’t yet entirely aware of.
  • Brecht asked, if there would be singing in the dark times, and he answered that yes, there would be singing about the dark times. They are indeed dark times: be thankful. Sing them.