Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”


värvitu-tazaki-tsukuru-ja-tema-palverännaku-aastad

  • Isegi kui mälestused on osaliselt kuhugi peidetud, kuhugi sügavustesse kindlalt uputatud, siis ajalugu, millest need võrsusid, kustutada ei saa. /…/ Pea seda meeles! Ajalugu ei ole võimalik ei kustutada ega ümber teha. See võrduks sinu olemasolu hävitamisega.
  • Inimese keha on habras. Selle meeletult keeruline süsteem kipub aeg-ajalt täiesti tühiste asjade peale mõranema. Ning enamikul juhtudel, kui see on kord juba mõranenud, on terviku taastamine keeruline.

Bronnie Ware “5 levinumat surmaeelset kahetsust”


5

  • Me ehitame müüre, et säästa end võimalikust valust, kuid need müürid teevad juba iseenesest haiget.
  • Kõik hoiavad endas midagi, mis tuleks välja öelda, ükskõik, kas see on midagi sellist, mida teised tahavad kuulda või mitte. Ühel või teisel moel aitab välja ütlemine kõiki, isegi kui nad sellest aru ei saa.
  • Üksildus ei tähenda inimeste puudumist. See on mõistmise ja tunnustuse puudumine.
  • Sõprusel ja suhetel on erinevad tasandid ja mõnikord igatseme me just teatud kindlat sõpra, mitte igaüht.

Maarja Kangro “Klaaslaps”


klaas

  • Ma teadsin, et inimesed on kaastundlikud. Neil on igasuguseid omadusi, aga üldiselt on nad kaastundlikud, eriti sellistes olukordades ja virtuaalsetes keskkondades. Peegelneuronid hakkavad tööle. Ideoloogiliselt võib inimene olla vastasrindel, aga ikkagi.
  • Mida teeb inimene kogu selle materjaliga, mida ta on endasse elu jooksul salvestanud, inimene, kellest ei lähe edasi enam midagi? Ta on nagu mõttetu andmebaas, mis läheb ühel hetkel põlema.
  • …niisugune maailm on kurjast. Äpardunud. Elu alguse ja enamasti ka lõpu piinarikkus näitab juba ise, et inseneritööna on maailm ebaõnnestunud. /…/ Niisuguseid kannatusi ei ole vaja paleti täielikkuseks, hüve tunnetamiseks, selleks, et hea saaks olemas olla. Et erinevus, elu, maailm üldse saaks olemas olla – no ei. See on perses mudel.
  • Ma ei eitanud, et see, mis on hea, saab olla tõeliselt hea, ja et vastavalt oludele saavad olemas olla ülimad hüved, aga see ei tähendanud, et maailm kokkuvõttes ei oleks perses projekt.
  • Mulle muidugi meeldisid romaani rahvad. Eluaeg olid meeldinud. /…/ Romaani kultuuride inimesed, kuitahes erinevad need kultuurid ka pole, olid siiski pehmed. Ka oma kangekaelsuses ja kapriissuses. Võõrastan neid vähem kui põhjapoolseid rahvaid. Emotsionaalne foon oli siis ikkagi pigem meeldiv, seda, et kultuuris on solidaarsus ja kaastunne väärtustatud, oli vähemalt mingil kujul tunda.
  • Minu kogemus oli jagamatu. Või ei olnud. Ma ise ju ei pooldanud seda väljendamatut, öeldamatut, sõnastamatut diskursust. Aga kuidas seda jagatakse. Kuidas olla kindel, et see on jagatud. Mis on sellest kogemusest see, mis on jagatud?
  • Ma ei tahaks, et ükski sõber, kellel on tõsiselt sitasti läinud, sitasti mineku omale hoiaks. /…/ Ma ei tahaks, et ükski mu sõpradest nii teeks. Ma tahaksingi, et nad oma raevu ja valu välja karjuksid, kui vähegi jaksavad. Kui neil sellest vähegi abi on. Aga muidugi ei pruugi olla. Ega mingit ühtset taustsüsteemi õilsuseks ja kergenduse leidmiseks ei olegi. Saatuse sõimamine või saatusega leppimine. Mõlemaid annab üht- või teistpidi valgustada. Ebaküps hüsteerik versus konformistlik lambuke.
  • Trauma on arendav.
  • Trauma on mõttetu, pime, kasutu ebaõnn.

Melody Beattie “Kaassõltuvusest vabaks”


kaas

  • Kaassõltlane on inimene, kes on lasknud teise inimese käitumisel end mõjutada ja kes on pühendunud sellele, et teise inimese käitumist oma kontrolli alla saada. /…/ Veider keskendumine teisele inimesele, mis toob kaasa iseenda hülgamise, suhtlemisraskused, probleemid lähisuhetes, kestva tormamise läbi leinaprotsessi.
  • Kaassõltuvus on sõltuvus inimestest – nende käitumisest, tujudest, haigusest, heaolust, armastusest. Tundub, et neile võib alati kindel olla, kuid tegelikult on nad ise sõltuvad. Nad näivad tugevad, kuid on abitud. Tundub, et nende käitumine on võimutsev, kuid tegelikult lasevad nad asjaoludel ennast suunata.
  • Pikapeale hakkab meis kasvama teadmine, et kõik on hästi, sest näeme, kuidas kõige imelikumad (valusamad) asjad lõpevad hästi.
  • Liiga suur vajadus inimeste järgi võib tekitada probleeme.
  • Ära jäta tähelepanuta ennast, oma vajadusi, soove, tundeid, elu ja muud, millest sa koos seisad. Otsusta olla alati iseendale toeks.
  • Võime õppida elada ka lahendamata küsimustega.
  • Austada iseolekut tähendab olla armunud omaenda ellu, olla armunud oma võimalustesse areneda ja kasvada ning tunda rõõmu, olla armunud inimliku olemuse võimaluste avastamise ja uurimise protsessi.
  • Kui on õige aeg midagi teha, küll me siis seda teame. Kui on aeg, et midagi juhtuks, küll ta siis juhtub.
  • Suhtlemises pole midagi salapärast. Öeldud sõnad peegeldavad meie olemust.
  • Pole mingeid reegleid, keda tohib armastada ja kellega läbi käia. Me võime armastada seda, keda armastame ja keda tahame armastada.
  • Meil on õigus eeldada head ja et meiega hästi käitutakse. Kui me seda järjekindlalt eeldame, siis ilmselt saamegi kogeda rohkem head ja meisse suhtutakse hästi.
  • Me oleme siin selleks, et elada nii kaua, kuni oleme elus ja igaühele meist on elamiseks antud tema elu.

 

Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”


tove

  • Paradiisi otsimine oli olnud Tove elu ja kunsti läbiv joon. /…/ Tema loodud paradiisidest kõige tuntum on teadagi Muumiorg. Isiklikke paradiise otsis ta mitmelt poolt maailmast ja plaanis koos kallite inimestega kolida kuhugi paremasse maailma, näiteks asutada kunstnike asunduse.
  • Tove vihkas kooliskäimist ja oli üsna halb õpilane. Ta ei kirjuta koolist peaaegu kunagi ja näiteks Muumiorus kooli pole. Kui ta mõnikord viitabki koolidele, teeb ta seda negatiivses toonis, võrreldes neid näiteks vanglatega. /…/ 16-aastaselt sai Tove vanematelt loa kool pooleli jätta ja Stockholmis kunstiõpinguid alustada. Pärast kooli poolelijätmist olid sillad teiste elukutsete juurde põletatud. Seega pidi ta olema juba noorena kindel, mida ta tahtis elus teha ja kelleks saada.
  • Kõige peadpööritavam on teeleasumine ja eemaldumine argipäevast. Võib-olla on eemalepääsemine tähtsam kui kohalejõudmine.
  • …külmus ja iroonia hävitavad armutult alles hapra minatunnetuse. Laps ei arene, kui teda ei armastata. Ta peab saama tunda end nii turvaliselt, et julgeb ka vihastada või nagu väke My seda väljendab, “õppida kaklema”.
  • “Need trollid on oma meeldivas sõbralikkuses üsna jultunud kõrgklassi esindajad ja üle kõige lehvib varjatud ja julm külmus. Nad kasutavad inimesi ja sündmusi ära oma armastusväärsel kombel, ilma seda ise tähele panemata. Õigupoolest on nad talumatult enesekesksed. Minu arvates on suurepärane, et oled nad läbi näinud – olen neid juba kaua kahtlustanud. Kuigi ei saa ega taha neid muuta.” (Tove Jansson muumidest).
  • “Kes tahab, saab alati kirjutada, raskustest hoolimata, kui ainult on, millest kirjutada ja mida öelda.”
  • Tühjust ei saa kirjeldada see, kes pole olnud ise tühjuse sees ja seda hoolega uurinud.
  • Omast on raske loobuda, muuta väärtushinnanguid ja loobuda põhimõtetest, isegi kui teised ümberringi seda teevad. Teisalt on aga äärmiselt kurb tunda end kunsti elavaimast tipust kõrvale jäänuna, tunda, et oled arengust maha jäänud ega astu enam ühte sammu teiste kunstnikega.
  • “Mõnikord lähen ma kunstnike liitu, et oma foobiatest vabaneda ja olen märganud, et ei karda neid enam ja enam ei saa nad mu tuju rikkuda. Kui ma neid külaskäike veel mõnda aega jätkan, hakkab võib-olla mõni neist isegi mulle meeldima. Ja nii see ju peakski olema, just selle pärast ju kolleegidega kokku saadakse.”
  • Üksinda ei ole kellelgi rõõmu isegi merikarbist.
  • Mitte kellelgi ei olnud nii ilusaid jooni. Nii kergeid ja puhtaid, nagu ta oleks neid tõmmates eriliselt rõõmustanud.
  • Armastus oli nagu uute maastike, uskumatult ilusate paikade avastamine. “See on nii sõnulseletamatult suur ime, nagu leiaksid uue imelise toa oma vanas majas, mida arvasid hästi tundvat. Astud lihtsalt sisse ja imestad, kuidas sa selle olemasolust ei teadnud.”
  • Just naiskunstnikud on maalinud palju autoportreesid. Sageli on need otsekui uurimused sellest, mida tähendab olla naine ja ühtlasi kunstnik, piltidel on näha vananemine ja kõik, mis sellega kaasneb, sageli ise rõhutatult. Ka Tove Janssoni loomingus on väga palju autoportreesid. Enamasti uurib ta nendel oma mina ja vaimset seisundit. Need on otsekui eluloolised jutustused vaatajale, aga kätkevad endas kahtlemata ka palju sellist, mida oskab avada ainult autor ise.
  • Autorile olulise teemaga narratiiv kerkib teoses esile ja toob sinna kirjanduslikku dimensiooni. Ta oli harjunud pildi, sõna ja loo kokkukuuluvusega ning arendas illustreerides seda terviku loomise oskust.
  • “…kui peaksin ütlema, millist sihtrühma minu lood võiksid eriliselt puudutada, siis on need arvatavasti üksiklased. Pean selle all silmas inimesi, kellel on raske kohaneda, neid, kes on väljaspool ja piiri peal. Arglikke. Sellist üksiklast, kelle eest mul endal on õnnestunud põgeneda või keda endas peita”.
  • Kui ta pöördus pärats etendust tagasi ateljeevaikusesse, maalima “vanu vaikelusid”, tundis ta teatri hektilisest maailmast puudust. Maalimine oli siiski endiselt kõige tähtsam ja ta pidas seda õigeks elutööks. Kõik muu oli sellega võrreldes harrastus, hirmu ja masendusega võitlemine või rahateenimine, kuigi meeldiv. Ta oli õnnelik, et võis kirjutada ja joonistada just muumisid ega pidanud enam ennast elatama, joonistades läägeid emadepäevakaarte ja muud taolist tühjatähja.
  • Urri lootusetutes lähenemiskatsetes võib igaüks näha iseennast hetkedel, mil elu ei lähe just kõige paremini ja tundub, et ka sõbrad on kuhugi kadunud. Urris võib iga inimene ära tunda oma hirme.
  • My on väga omapärane: rõõmus, vihane ja pisut tige, mõnikord lausa metslane, kes hammustab teisi säärest või sabast ja naerab ise selle peale magusasti. Ta viskab nalja, tembutab ja on otsekui kunagiste kuningate õuenarr, kääbus. /…/ My on kõigist Muumioru olenditest kõige populaarsem. Ta on positiivne väike tigedik. My agressiivsus on vabastav, midagi sellist, mida vajab igaüks, nende hulgas nähtamatu laps, et nähtavaks saada. Et tõeliselt olemas olla, peab julgema vihastada, olla sina ise, teiste ühteaegu heade ja halbade olendite seas.
  • Ootav inimene pole kunagi vaba, sest igatsus on kindel vaimne vangla. Ka Tove oli ootamisega harjunud ning ühtlasi sellest külalstunud.

Sue Johnson “Armastuse tähendus”


armastuse tähendus_kaas.indd

  • Kindel seotus on stardiplatvorm, kust minna avastama tundmatut ja inimesena areneda. Raske on olla avatud uutele kogemustele, kui tähelepanu ja energia on haaratud murest turvalisuse pärast. Palju kergem on siis, kui teame, et meil on kindel seljatagune. Nõnda kindlustatult pakatame enesekindlusest ja oleme võimelised tegelema uute väljakutsetega. /…/ See on irooniline paradoks: sõltuvus muudab meid iseseisvamaks.
  • Armastuse sidemed on meie sünniõigus ja suurim ressurss. Need sidemed on jõu ja rõõmu esmased allikad.
  • Õnnelike suhete tuumas valitseb aga sügav usk, et partnerid lähevad teineteisele korda ja et teine inimene reageerib vajadusel usaldusväärselt. Turvaline armastus on vastastikustele emotsionaalsetele signaalidele avatud kanal. Armastus on pidev protsess, milles häälestutakse samale lainele, saadakse ühendus, oodatakse märke ja loetakse neid valesti, kaotatakse ja taastatakse ühendus ning leitakse sügavam ühendus. See on kokkusaamise ja eemaldumise ning teineteise taasleidmise tants, minut minuti järel, päevast päeva.
  • Katkendlikud suhted vanemate või asendushooldajatega võivad halvata noorte emotsionaalse ja sotsiaalse arengu, tekitades võõrandumist ja viha.
  • Vastastikuse sügava sideme teke on inimese kui liigi esmane ülesanne. Bowlby järgi on elu parimal juhul oma põhiolemuselt rida rännakuid suhte turvalisusest välja suurde tundmatusse maailma.
  • Neil, kes on õnnelikud isegi üksinda olles, peab kindlasti olema rikas sisemaailm, mis on tulvil pildikesi kiindumusobjektidest.
  • Sõnad korrastavad emotsioone ja mõtteid, teevad need käegakatsutavaks ja toimivamaks.
  • Emotsioonid pole ära teeninud, et neid “intellektiga” vastandatakse. Emotsioonid ise ongi intellekti kõrgeim korrastatus.
  • Et õppida armastama ja olla armastatud, tuleb tegelikult õppida häälestumist emotsioonidele nii, et teaksime mida me oma partnerilt vajame, ning avaldada neid soove avatult, viisil, mis äratab teises inimeses sümpaatiat ja toetamise soovi. Kui see toetus aitab meil emotsioone tasakaalustada, oskame häälestuda oma kaaslase vajadustega samale lainele.
  • Meil tuleb enne enda sees teatud määral rahu ja turvatunnet leida, et suudaksime olla tundlikud ja hoolitsevad teiste suhtes.
  • Võib-olla ei ole tema aju, nii nagu lastekodusse pandud mustlasorbudel, lõplikult välja arendanud neid närviradu, mis võimaldaksid jääda hetke ja olla naise suhtes empaatiline. Võib-olla on see lihtsalt hirm, mis sunnib meid endale keskenduma, blokeerib tähelepanu teiste suhtes ja takistab neilt tulevate signaalide tõlgendamist. Võib-olla on Pete, kes pole iial kogenud turvalist kiindumust, muutunud ülitundlikuks ohu suhtes ning kujundanud endas välja ainult saamatud viisid, kuidas kiindumusega seotud hirmusid vaigistada. Sellised hirmu ja kaotuse närvirajad olid tal kõige sügavamad ja hõlpsalt läbitavad. Tema peegelneuronid ei ole tippvormis.
  • Sotsiaalne suhtlemine on keeruline malemäng: meil tuleb ette näha nii teiste tegevusi kui meie enda tegevuse mõju neile ning selleks on vaja palju ajujõudu.
  • Vältiva kiindumusstiiliga inimestel pole õieti emotsionaalset vundamenti, millele midagi ehitada.
  • Turvaliselt kiindunud partnerite jaoks võib see põnevus kesta lõpmatult. See põnevus ei ole pöörase armumisega kaasnev plahvatav iha, vaid sügavam elevus, mis võrsub kellegi tundmisest läbi ja lõhki.
  • Armastus ei sure kunagi loomulikku surma.
  • Ainult filmides järgneb ühele asjakohasele pilgule etteennustavalt teine ning üks põgus puudutus kutsub esile teise poole viimistletult ajastatud žesti.
  • Kui muudame oma armastussuhet, muudame sellega oma aju ja lõppkokkuvõttes maailma.

Turvalise sideme elemendid:

  1. Ligipääsetavus – sina pöörad oma tähelepanu mulle ja oled avatud sellele, mida mul on öelda.
  2. Tundlikkus – sa aktsepteerid minu vajadusi ja hirme ning pakud lohutust ja hoolimist.
  3. Pühendunud seotus – sa oled emotsionaalselt kohal, süvenenud, minust haaratud.

Peter Høeg “Piiri peal”


borderliners-a

  • Hoop ei olnud sugugi kõige olulisem. Tähtis oli see, mis sellega kaasas käis, vahetult enne ja pärast hoopi. Aga mida tavaliselt polnud näha, palja silmaga mitte. Sest see kestis ainult mõne hetke. Ja ometi väga kaua aega tagantjärele.
  • Võib-olla on maailmas ainult kahte liiki küsimusi. Need, mida nad koolis esitavad, mille vastus on ette teada, mida ei esitata selleks, et keegi targemaks saaks, aga muudel põhjustel. Ja siis need teised, laboratooriumis. Mille vastused pole ette teada, sageli ka küsimused ise mitte, kuni neid pole välja öeldud. /…/ Selliseid küsimusi on üsna valus esitada. Ja neid esitatakse alles siis, kui miski selleks sunnib.
  • Hirmuga iseenese pärast saab midagi teha, sellele saab suunata tähelepanu valguse. Aga kui iseenda pärast enam ei muretseta, siis tuleb hirm teiste inimeste pärast, ja siis maailma pärast.
  • …aga kuidas jääb nendega, kes maha jäetakse, küsisin ma, mis neist saab, kuidas nemad peavad hakkama saama, kes nende peale peab mõtlema?
  • Kui midagi tähtsat oli juhtumas, siis võis lihtsalt lahti lasta ja süüvida hetke, ja see hetk muutus rikkaks, täis mõistmist. Nagu läheneksid mustale augule. Kui liiga lähedale minna, imetakse sind sisse. Aga kui püsid parajas kauguses selle lähedal, tekib mõistmine.
  • Neile, kes olid seespool, ehk siis enamikul, neil oli raske aru saada, mida ta mõtles, nemad võisid lihtsalt rõõmu tunda sellest, et nad olid seespool ja hästi kohastunud. Nende jaoks, kes jäävad väljapoole, täidab hirm ja lootusetud peaaegu kõik, see on ju teada. Mõista saab kõige paremini siis, kui oled piiri peal.
  • – Ma olen mõelnud, miks see neile nii raske on, miks peab igal pool nii palju reegleid olema. Ja ma olen mõelnud, et see on selleks, et maailm seal väljas meist eemal hoida. Sest seal ei liiguta ainult ülespoole, seal on palju kohti, kus aeg tirib inimese alla hävingusse. Selle peavad nad väljaspool hoidma, me ei tohi kahelda selles, et maailm tõstab meid ülespoole; kui kahelda, siis muutub niisugune pingutus võimatuks. Pingutada on kõige lihtsam aega uskudes, arvates, et kogu maailm on asutus, milles meid aretatakse, rikastatakse, parandatakse, vaja on vaid endast parim anda, sellise ettekujutuse annab meile kool, see on fantastiline.
  • Väikse lapse ümber tulevad ja lähevad inimesed, asjad ilmuvad välja ja kaovad ära, ümbrus võtab kuju ja hajub jälle. Ja mingit selgitust selle kõige kohta ei anta, sest kuidas sa seletad lapsele maailma.
  • Siis tekkis mõte, nagu oleks kool ühekorraga nii kaitsev kanaema, ehk siis Jumal, kui ka röövlinnud, ehk siis Jumala sõnumitoojad, kes varitsesid tibusid. Lõpuks ei saanudki ma enam midagi aru.
  • Kui tahad elus midagi saavutada, tuleb seda teha enne, kui kolmkümmend täis saad.
  • Inimest ei hinnata paha pärast. Asi on lihtsalt selles, et mind ennast on nii palju testitud. Lõpuks ei oskagi enam teisiti mõelda. Võib-olla ei paista see nii selgesti, kui sellega, mida sult oodatakse, alati enam-vähem toime tuled. Võib-olla paistab see kõige selgemini , kui tead, et oled alati, terve oma elu, piiri peal.
  • Ma mõtlesin, mis minust ja Katarinast saab, aga kõige rohkem mõtlesin Augustile. Ma nägin nüüd, et tal oli katseaeg mitte ainult Biehli koolis, vaid ka maailmas. Tema katseaeg pidi näitama, kas temast on üldse enam elulooma, ta oli nagu väga väike ja haige kiskja, kes vedas end vaevu-vaevu edasi.
  • Ta seisis edasi. Ma tundsin, et võib-olla ei hakka see kunagi oluline olema, mis ma talle vastan, et ta ei hakka seda kunagi hindama ega pisiasjades surkima. Et ma võin olla aeglane ja ebatäpne, lausa rumal ja selle eest ei tule karistust, ta jääb ikkagi minu juurde natukeseks seisma ja ei lähe minema.
  • Mitte iialgi ei saa hüljata last ilma iseend hülgamata, mitte iialgi, see on nagu loodusseadus, mille vastu ei saa keegi.
  • Kui ma nendega silmitsi seisin, olin nagu ilma nahata, miski ei kaitsnud mind. Ma märkasin iga muutust nende hääletoonis ja silmavaates, ma tunnetasin nende kiirustamist, viisakust, hajevilolekut ja arusaamatust. Nemad unustasid minu viis minutit pärast lahkumist, mina mäletan neid igavesti. /…/ Koolis oli see nii. Me mäletasime iga näoilmet, iga pilget ja julgustust, iga juhuslikult visatud märkust, iga jõu või nõrkuse väljendust. Nende jaoks olime meie argipäev, meie jaoks olid nad ajatud ja kosmilised, kohutavalt võimsad.
  • Täiskasvanulikku, täpset ja korrektset – seda on niigi küllalt. See täidab ju tegelikult kõik meie ümber. Aga midagi ilma nahata tunnetada saab nüüd ehk küll ainult laboratoorsetes tingimustes.
  • – Võib-olla sünnitakse mõnikord valede inimeste lapseks, ütles ta. – Võib-olla oleks parem, kui mõned inimesed mujale satuks.
  • Kui ka kõik on möödas ja ongi hilja, ja see kõik on nagunii tähtsusetu, oli see ometi meie elu. Ja see on jätnud jälje kõigele muule, mis tuli hiljem.
  • Rääkida pole lihtne. Kui oled kogu elu ainulgt kuulanud või teinud näo, nagu kuulaksid.
  • Ja aega õpivad tõenäoliselt kõige paremini tundma need, kes on selle otsa komistanud. Kes on olnud haiged ja piiri peal.
  • Kui inimese teadvus näeb vaid iseennast, siis näeb ta ainult kaduvat aega, mis ei tule enam kunagi tagasi. Aga kui ta näeb perekonda ja suguvõsa ja lapsi ja nende sündi ja ühendust teiste inimestega, siis näeb ta kordusi, siis on aeg rohkem nagu väli, tasandik, kontinent, kus saab reisida, nagu liivakell, mis jookseb tühjaks.

Jojo Moyes “Mina enne sind”


mebe

  • “Ma mõtlesin välja, mis mind õnnelikuks teeb, ja ma mõtlesin välja, mida ma tahan teha, ja õppisin selgeks töö, mis lasi mul neid asju teha. /…/ Ja ma ei suuda üldse aru saada, kuidas sa saad selle tillukese eluga rahul olla. Selle eluga, mis leiab peaaegu täielikult aset viie miili raadiuses ning ei sisalda kedagi, kes sind kordki üllataks või tõukaks või näitaks asju, mis paneks sul pea ringi käima, nii et öösel ei saa magada.”

Tui Hirv “Minu Reykjavik”


rey

  • “Ma muudkui joonistan ja joonistan ja lasen vaimu vabaks. Siis ma valin välja joonistuse, milles ma näen teatud energiat, pinget, mis mulle huvi pakub ja millel on sisemine keel, mida ma alateadlikult otsin. See tuleb just siis esile, kui ma niimoodi kohmakalt joonistan. Ma ei näitaks elu sees neid joonistusi näitustel, kuigi mõned teevad ka seda. Kui ma siis seda energialiiki taga otsin, vaatan ma neid joonistusi uuesti. Ma näen, kui vaba ma seal olen.” /…/ “Mulle meeldib olla argine, kehalt kulunud, aga ajada oma asja kuldses ümbrises.”

Marguerite Duras “Armuke”


arm

  • Asi polegi kuhugi jõudmises, vaid selles, et rabelda välja sealt, kus sa oled.
  • Ma pole iial kirjutanud, uskudes kirjutavat, ma pole iial armastanud, uskudes armastavat, ma pole iial teinud muud, kui oodanud kinnise ukse ees.
  • Kirjutasin seda takt takti haaval, taktiosade kaupa, ei üritanudki leida neile sügavamat harmooniat. Lasksin, tahtmatult, sel iseendaks areneda. Kirjutamine tähendab seda, et kohtud iga päev raamatuga, mis parajasti areneb, häälestud selle järgi uuesti, annad enda tema käsutusse. Häälestud raamatu järgi. Kompositsioon on puhtmuusikaline.
  • Ma arvan, et armastus käib alati armastusega paaris, ei saa armastada üksipäini, ühepoolselt, ma ei usu seda, ma ei usu lootusetuid armastusi, mida üksi läbi elatakse. Ta armastas mind sedavõrd, et pidin tedagi armastama, ta ihaldas mind sedavõrd, et pidin tedagi ihaldama. Pole võimalik armastada kedagi, kellele te sugugi ei meeldi, keda te täielikult tüütate, seda ma ei usu.
  • Ma armastasin teda, näis, et igavesti, ja midagi uut ei saanud selle armastusega ju toimuda.