Author Archives: a.

Emily St. John Mandel “Jaam üksteist”


Jaam_yksteist_Kaas.indd

  • Traverse Citys, linnas, kust nad olid hiljuti lahkunud, oli üks leiutaja seadnud pööningule üles elektrisüsteemi. See oli tagasihoidliku mastaabiga, lihtsalt paigalseisev jalgratas, mis suutis usina väntamise korral sülearvuti töös hoida, kuid püüdlused olid leiutajal uhkemad; selle mõte ei olnud elektrisüsteem ise, mõte oli selles, et ta otsis Internetti. Mõned Sümfoonia nooremad liikmed tundsid kerget erutusvärinat, kui leiutaja seda mainis, neile meenusid lood WiFist ja kujuteldamatust Pilvest, nad mõistatasid, kas Internet võiks veel mingil moel olemas olla, ümberringi ripuvad õhus imepisikesed nähtamatud valgustäpikesed.
  • Sümfoonia oli väljakannatamatu, põrgu oli teised flöödid või inimesed või need, kes tahes viimase kampolitüki ära kasutavad või kõige rohkem proovidest puuduvad, kuid tegelikult oli Sümfoonia nende ainus kodu.
  • Kirsten pani silmad kinni. Mälestus varasest lapsepõlvest, kollapsieelsest ajast: ta istub sõbraga murul ja nad mängivad mängu, kus tuleb silmad kinni panna, kõvasti keskenduda ja üritada teineteise mõtteid lugeda. Kirsten ei olnud kunagi heitnud peast ettekujutust, et kui ta mõtted piisavalt kaugele sirutab, võib ta leida kellegi ootamast; et kui kaks inimest saadavad mõtted välja samal hetkel, võivad need mingil moel kusagil kokku saada. Charlie, kus sa oled? Ta teadis, et see püüe on tobe. Ta tegi silmad lahti. Tee nende taga oli endiselt tühi.
  • Põrgu on igatsetud inimeste puudumine.
  • Vaiksetel pärastlõunatel venna korteris avastas Jeevan end mõtlemast, kui inimlik on linn, kui inimlik on kõik. Me manasime tänapäeva maailma inimkaugust, kuid mulle tundub, et see on vale, meie maailm ei olnud sugugi inimkauge. Alati oli meie ümber habras märkamatult töötavatest inimestest koosnev võrgustik ja kui inimesed enam ei töötanud, jäi kõik seisma.
  • Algul tahame ainult, et meid nähtaks, aga kui meid juba nähakse, siis sellest enam ei piisa. Siis tahame juba, et meid ka mäletataks.

Sõber raamat

Ulmeajakiri

Lugemissoovitus

 

Advertisements

Barbara De Angelis “Tõelised hetked”


toelised-hetked-avasta-toelise-onne-17534

  • Tõelised hetked on hetked, mil sa saavutad emotsionaalse sideme enda ja millegi või kellegi teise vahel. See võib olla side sinu ja su armastatu vahel. /…/ Need on hetked, mil tavalised piirid, mis lahutavad meid teistest on ületatud ja selles ühenduses sünnib teatav lummus.
  • Kui sa ei taju tähendust ja elad päevast päeva eesmärgita, siis on su elu lihtsalt sari juhuslikke sündmusi.

  • Me otsime seda tükki, mis on kaotsi läinud, kuid milleta on tõelisi hetki raske kogeda. Mõned neist võtsid ära meie vanemad, et suunata meid sinna, kuhu me pidime nende arvates liikuma. Mõned neist andsime teistele, et olla hinnatud ja armastatud. Mõned neist oleme ära peitnud hirmust, et mida teised võivad mõtelda, kui õpivad meid tundma. Mõned neist oleme lihtsalt unustanud, sest oleme nii kõvasti pingutanud, et olla keegi teine.

  • Me hoidume tõelistest hetkedest suhetes, sest kui me pole nendega harjunud, siis võivad nad olla oma ereduses hirmutavad.
  • Enamik naisi on elanud oma elu, jagades üksteise järel laiali tükikesi iseendast. /…/ Me puistame tükikesi oma hingest laiali nagu kergemeelseid ohvriande, aga ometi oleme ühel hetkel üllatunud, avastades end tühjana ja emotsionaalselt kurnatuna, mõistmata, kuidas see juhtus.

Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”


värvitu-tazaki-tsukuru-ja-tema-palverännaku-aastad

  • Isegi kui mälestused on osaliselt kuhugi peidetud, kuhugi sügavustesse kindlalt uputatud, siis ajalugu, millest need võrsusid, kustutada ei saa. /…/ Pea seda meeles! Ajalugu ei ole võimalik ei kustutada ega ümber teha. See võrduks sinu olemasolu hävitamisega.
  • Inimese keha on habras. Selle meeletult keeruline süsteem kipub aeg-ajalt täiesti tühiste asjade peale mõranema. Ning enamikul juhtudel, kui see on kord juba mõranenud, on terviku taastamine keeruline.
  • “Sa pead täisverelist elu elama. Ükskõik kui monotoonne see ka ei oleks, on elu siiski elamist väärt. Seda võin ma sulle kinnitada, ilma igasuguse iroonia või paradoksideta. Minule on aga see hindamatu asi veidi koormavaks muutunud. Ma ei suuda enam elu koormat kanda. Küllap on nii mulle ette määratud. Seepärast tõmbun ma sureva kassi kombel vaiksesse ja pimedasse paika ja ootan tasa oma lõppu. Minu jaoks ei olegi see nii paha variant. Aga sinuga on teine lugu. Sina peaksid jõudma seda koormat kanda. Kasuta loogikaniiti, et õmmelda enda jaoks kokku kõik, mis siin elus on elamist väärt. /…/ Sa pead, mitte naiivse ja haavatud noorukina, vaid sõltumatu professionaalina, minevikule otsa vaatama. Nägema seda, mida sa nägema pead, aga mitte seda, mida sa näha tahad. Kui sa seda ei tee, siis sa veedadki kogu aja seda rasket koormat kandes.”
  • “Võib-olla ma olengi üks sisutühi inimene,” mõtles Tsukuru. Kuid just seepärast, et ta sees oli ruumi, pidi siiski olema inimesi, kasvõi ajutiselt, kes leidsid koha temas. Nii nagu öös tegutsev lind, kes kusagil inimtühjal pööningul otsib päevaajaks turvalist puhkepaika. Lindudele arvatavasti meeldis tühi, hämar ja vaikne ruum. Sel juhul pidi Tsukuru pigem rõõmustama oma tühjuse üle.
  • Inimese süda on kui öine lind. See ootab vaikselt midagi ning kui õige aeg kätte jõuab, lendab ta otsejoones selle suunas.
  • Kas keegi lükkas mu üle parda või kukkusin ise kogemata vette, seda ma öelda ei oska. Igal juhul jätkas laev oma teekonda ja mina, pimeduses külmas vees hulpides, jälgisin, kuidas laevateki valgus üha kaugeneb. Mitte keegi, ei reisijad ega laevameeskond teadnud, et mina merre olin kukkunud. Millestki kinni haarata ei olnud. See hirmu ja õuduse tunne on minus endiselt alles. Hirm selle ees, et minu olemasolu äkitselt eitatakse ja mind üksinda öisesse merre visatakse. Küllap seepärast ei ole ma suutnud end ka kellegagi lähemalt siduda. Olen teadlikult inimestega teatavat distantsi hoidnud.
  • “Isegi kui sa oled nagu tühi anum, siis pole ju selleski midagi halba,” ütles Eri. “Kui see tõepoolest on nii, siis oled sa äärmiselt meeldiv ja ahvatlev anum. Mitte keegi ei tea ju tegelikult, kes ta on. Kas sa ei arva nii? Seega piisab, kui sa oled kauni kujuga nõu. Sa oled kindel ja sõbralik anum.”
  • Hirmu ja mõttetu uhkuse tõttu ei tohi olulist inimest kaotada.
  • Olles sügavalt haavatud, tahtis Yuzu end lihtsalt iga hinna eest kaitsta. Ta oli nõrk inimene. Seepärast ei suutnud ta enda kaitseks vajalikku kilpi omaks võtta. Oht silme ees, tuli tal põgeneda turvalisse paika, kuid aega selleks vahendeid valida tal ei olnud. Kes võiks teda selles süüdistada? Kuni lõpuks, ükskõik kui kaugele ta ka ei põgenenud, ei suutnud ta lõplikult pääseda. Mingi vägivaldne tume vari ajas teda jonnakalt taga.

Bronnie Ware “5 levinumat surmaeelset kahetsust”


5

  • Me ehitame müüre, et säästa end võimalikust valust, kuid need müürid teevad juba iseenesest haiget.
  • Kõik hoiavad endas midagi, mis tuleks välja öelda, ükskõik, kas see on midagi sellist, mida teised tahavad kuulda või mitte. Ühel või teisel moel aitab välja ütlemine kõiki, isegi kui nad sellest aru ei saa.
  • Üksildus ei tähenda inimeste puudumist. See on mõistmise ja tunnustuse puudumine.
  • Sõprusel ja suhetel on erinevad tasandid ja mõnikord igatseme me just teatud kindlat sõpra, mitte igaüht.

Maarja Kangro “Klaaslaps”


klaas

  • Ma teadsin, et inimesed on kaastundlikud. Neil on igasuguseid omadusi, aga üldiselt on nad kaastundlikud, eriti sellistes olukordades ja virtuaalsetes keskkondades. Peegelneuronid hakkavad tööle. Ideoloogiliselt võib inimene olla vastasrindel, aga ikkagi.
  • Mida teeb inimene kogu selle materjaliga, mida ta on endasse elu jooksul salvestanud, inimene, kellest ei lähe edasi enam midagi? Ta on nagu mõttetu andmebaas, mis läheb ühel hetkel põlema.
  • …niisugune maailm on kurjast. Äpardunud. Elu alguse ja enamasti ka lõpu piinarikkus näitab juba ise, et inseneritööna on maailm ebaõnnestunud. /…/ Niisuguseid kannatusi ei ole vaja paleti täielikkuseks, hüve tunnetamiseks, selleks, et hea saaks olemas olla. Et erinevus, elu, maailm üldse saaks olemas olla – no ei. See on perses mudel.
  • Ma ei eitanud, et see, mis on hea, saab olla tõeliselt hea, ja et vastavalt oludele saavad olemas olla ülimad hüved, aga see ei tähendanud, et maailm kokkuvõttes ei oleks perses projekt.
  • Mulle muidugi meeldisid romaani rahvad. Eluaeg olid meeldinud. /…/ Romaani kultuuride inimesed, kuitahes erinevad need kultuurid ka pole, olid siiski pehmed. Ka oma kangekaelsuses ja kapriissuses. Võõrastan neid vähem kui põhjapoolseid rahvaid. Emotsionaalne foon oli siis ikkagi pigem meeldiv, seda, et kultuuris on solidaarsus ja kaastunne väärtustatud, oli vähemalt mingil kujul tunda.
  • Minu kogemus oli jagamatu. Või ei olnud. Ma ise ju ei pooldanud seda väljendamatut, öeldamatut, sõnastamatut diskursust. Aga kuidas seda jagatakse. Kuidas olla kindel, et see on jagatud. Mis on sellest kogemusest see, mis on jagatud?
  • Ma ei tahaks, et ükski sõber, kellel on tõsiselt sitasti läinud, sitasti mineku omale hoiaks. /…/ Ma ei tahaks, et ükski mu sõpradest nii teeks. Ma tahaksingi, et nad oma raevu ja valu välja karjuksid, kui vähegi jaksavad. Kui neil sellest vähegi abi on. Aga muidugi ei pruugi olla. Ega mingit ühtset taustsüsteemi õilsuseks ja kergenduse leidmiseks ei olegi. Saatuse sõimamine või saatusega leppimine. Mõlemaid annab üht- või teistpidi valgustada. Ebaküps hüsteerik versus konformistlik lambuke.
  • Trauma on arendav.
  • Trauma on mõttetu, pime, kasutu ebaõnn.

Melody Beattie “Kaassõltuvusest vabaks”


kaas

  • Kaassõltlane on inimene, kes on lasknud teise inimese käitumisel end mõjutada ja kes on pühendunud sellele, et teise inimese käitumist oma kontrolli alla saada. /…/ Veider keskendumine teisele inimesele, mis toob kaasa iseenda hülgamise, suhtlemisraskused, probleemid lähisuhetes, kestva tormamise läbi leinaprotsessi.
  • Kaassõltuvus on sõltuvus inimestest – nende käitumisest, tujudest, haigusest, heaolust, armastusest. Tundub, et neile võib alati kindel olla, kuid tegelikult on nad ise sõltuvad. Nad näivad tugevad, kuid on abitud. Tundub, et nende käitumine on võimutsev, kuid tegelikult lasevad nad asjaoludel ennast suunata.
  • Pikapeale hakkab meis kasvama teadmine, et kõik on hästi, sest näeme, kuidas kõige imelikumad (valusamad) asjad lõpevad hästi.
  • Liiga suur vajadus inimeste järgi võib tekitada probleeme.
  • Ära jäta tähelepanuta ennast, oma vajadusi, soove, tundeid, elu ja muud, millest sa koos seisad. Otsusta olla alati iseendale toeks.
  • Võime õppida elada ka lahendamata küsimustega.
  • Austada iseolekut tähendab olla armunud omaenda ellu, olla armunud oma võimalustesse areneda ja kasvada ning tunda rõõmu, olla armunud inimliku olemuse võimaluste avastamise ja uurimise protsessi.
  • Kui on õige aeg midagi teha, küll me siis seda teame. Kui on aeg, et midagi juhtuks, küll ta siis juhtub.
  • Suhtlemises pole midagi salapärast. Öeldud sõnad peegeldavad meie olemust.
  • Pole mingeid reegleid, keda tohib armastada ja kellega läbi käia. Me võime armastada seda, keda armastame ja keda tahame armastada.
  • Meil on õigus eeldada head ja et meiega hästi käitutakse. Kui me seda järjekindlalt eeldame, siis ilmselt saamegi kogeda rohkem head ja meisse suhtutakse hästi.
  • Me oleme siin selleks, et elada nii kaua, kuni oleme elus ja igaühele meist on elamiseks antud tema elu.

 

Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”


tove

  • Paradiisi otsimine oli olnud Tove elu ja kunsti läbiv joon. /…/ Tema loodud paradiisidest kõige tuntum on teadagi Muumiorg. Isiklikke paradiise otsis ta mitmelt poolt maailmast ja plaanis koos kallite inimestega kolida kuhugi paremasse maailma, näiteks asutada kunstnike asunduse.
  • Tove vihkas kooliskäimist ja oli üsna halb õpilane. Ta ei kirjuta koolist peaaegu kunagi ja näiteks Muumiorus kooli pole. Kui ta mõnikord viitabki koolidele, teeb ta seda negatiivses toonis, võrreldes neid näiteks vanglatega. /…/ 16-aastaselt sai Tove vanematelt loa kool pooleli jätta ja Stockholmis kunstiõpinguid alustada. Pärast kooli poolelijätmist olid sillad teiste elukutsete juurde põletatud. Seega pidi ta olema juba noorena kindel, mida ta tahtis elus teha ja kelleks saada.
  • Kõige peadpööritavam on teeleasumine ja eemaldumine argipäevast. Võib-olla on eemalepääsemine tähtsam kui kohalejõudmine.
  • …külmus ja iroonia hävitavad armutult alles hapra minatunnetuse. Laps ei arene, kui teda ei armastata. Ta peab saama tunda end nii turvaliselt, et julgeb ka vihastada või nagu väke My seda väljendab, “õppida kaklema”.
  • “Need trollid on oma meeldivas sõbralikkuses üsna jultunud kõrgklassi esindajad ja üle kõige lehvib varjatud ja julm külmus. Nad kasutavad inimesi ja sündmusi ära oma armastusväärsel kombel, ilma seda ise tähele panemata. Õigupoolest on nad talumatult enesekesksed. Minu arvates on suurepärane, et oled nad läbi näinud – olen neid juba kaua kahtlustanud. Kuigi ei saa ega taha neid muuta.” (Tove Jansson muumidest).
  • “Kes tahab, saab alati kirjutada, raskustest hoolimata, kui ainult on, millest kirjutada ja mida öelda.”
  • Tühjust ei saa kirjeldada see, kes pole olnud ise tühjuse sees ja seda hoolega uurinud.
  • Omast on raske loobuda, muuta väärtushinnanguid ja loobuda põhimõtetest, isegi kui teised ümberringi seda teevad. Teisalt on aga äärmiselt kurb tunda end kunsti elavaimast tipust kõrvale jäänuna, tunda, et oled arengust maha jäänud ega astu enam ühte sammu teiste kunstnikega.
  • “Mõnikord lähen ma kunstnike liitu, et oma foobiatest vabaneda ja olen märganud, et ei karda neid enam ja enam ei saa nad mu tuju rikkuda. Kui ma neid külaskäike veel mõnda aega jätkan, hakkab võib-olla mõni neist isegi mulle meeldima. Ja nii see ju peakski olema, just selle pärast ju kolleegidega kokku saadakse.”
  • Üksinda ei ole kellelgi rõõmu isegi merikarbist.
  • Mitte kellelgi ei olnud nii ilusaid jooni. Nii kergeid ja puhtaid, nagu ta oleks neid tõmmates eriliselt rõõmustanud.
  • Armastus oli nagu uute maastike, uskumatult ilusate paikade avastamine. “See on nii sõnulseletamatult suur ime, nagu leiaksid uue imelise toa oma vanas majas, mida arvasid hästi tundvat. Astud lihtsalt sisse ja imestad, kuidas sa selle olemasolust ei teadnud.”
  • Just naiskunstnikud on maalinud palju autoportreesid. Sageli on need otsekui uurimused sellest, mida tähendab olla naine ja ühtlasi kunstnik, piltidel on näha vananemine ja kõik, mis sellega kaasneb, sageli ise rõhutatult. Ka Tove Janssoni loomingus on väga palju autoportreesid. Enamasti uurib ta nendel oma mina ja vaimset seisundit. Need on otsekui eluloolised jutustused vaatajale, aga kätkevad endas kahtlemata ka palju sellist, mida oskab avada ainult autor ise.
  • Autorile olulise teemaga narratiiv kerkib teoses esile ja toob sinna kirjanduslikku dimensiooni. Ta oli harjunud pildi, sõna ja loo kokkukuuluvusega ning arendas illustreerides seda terviku loomise oskust.
  • “…kui peaksin ütlema, millist sihtrühma minu lood võiksid eriliselt puudutada, siis on need arvatavasti üksiklased. Pean selle all silmas inimesi, kellel on raske kohaneda, neid, kes on väljaspool ja piiri peal. Arglikke. Sellist üksiklast, kelle eest mul endal on õnnestunud põgeneda või keda endas peita”.
  • Kui ta pöördus pärats etendust tagasi ateljeevaikusesse, maalima “vanu vaikelusid”, tundis ta teatri hektilisest maailmast puudust. Maalimine oli siiski endiselt kõige tähtsam ja ta pidas seda õigeks elutööks. Kõik muu oli sellega võrreldes harrastus, hirmu ja masendusega võitlemine või rahateenimine, kuigi meeldiv. Ta oli õnnelik, et võis kirjutada ja joonistada just muumisid ega pidanud enam ennast elatama, joonistades läägeid emadepäevakaarte ja muud taolist tühjatähja.
  • Urri lootusetutes lähenemiskatsetes võib igaüks näha iseennast hetkedel, mil elu ei lähe just kõige paremini ja tundub, et ka sõbrad on kuhugi kadunud. Urris võib iga inimene ära tunda oma hirme.
  • My on väga omapärane: rõõmus, vihane ja pisut tige, mõnikord lausa metslane, kes hammustab teisi säärest või sabast ja naerab ise selle peale magusasti. Ta viskab nalja, tembutab ja on otsekui kunagiste kuningate õuenarr, kääbus. /…/ My on kõigist Muumioru olenditest kõige populaarsem. Ta on positiivne väike tigedik. My agressiivsus on vabastav, midagi sellist, mida vajab igaüks, nende hulgas nähtamatu laps, et nähtavaks saada. Et tõeliselt olemas olla, peab julgema vihastada, olla sina ise, teiste ühteaegu heade ja halbade olendite seas.
  • Ootav inimene pole kunagi vaba, sest igatsus on kindel vaimne vangla. Ka Tove oli ootamisega harjunud ning ühtlasi sellest külalstunud.