Tag Archives: Gilbert

Elizabeth Gilbert “Abielutõotus”


abielutootus

  • Olin kord juba selle vea teinud – läinud mehele, omamata isegi ähmast ettekujutust abielu institutsioonist. Tõepoolest, 25-selt veel lootusetult liiga noor, olin ma sööstnud pea ees oma esimesse abiellu nagu labradorikutsikas hüppab ujumisbasseini – sama põhjalikult valmistunud ja ettenägelik. Selles vanuses olin mina veel nii lootusetult vastutustundetu, et ma poleks tohtinud isegi hambapastat ise valida.
  • Ma soovisin hardalt, et põhjalik uurimistöö leevendaks minu tugevat vastumeelsust abielu suhtes. Ma küll ei kujutanud ette, kuidas selline asi saaks juhtuda, kuid mineviku kogemused olid mulle õpetanud, et mida rohkem ma mingi asja kohta teada saan, seda vähem see mind hirmutab.
  • Läänemaise kaasaegse peremudeli uurimiseks läheb varsti vist mikroskoopi vaja. Meie tegelikkus näeb ette kahte või kolme, mõnikord koguni nelja inimest, kes on hõivanud otse uskumatult avarad eluruumid ja selle raames kindlustanud endale veel isikliku ruumi nii füüsilises kui ka psühholoogilises mõttes, nii et igaühel oleks võimalus veeta suur osa päevast ilma vajaduseta puutuda kokku teiste pereliikmetega.
  • /…/ kaasaegse lääne kultuuritaustaga naise armulugu oli tema poolt iga kaardi pealt hoolega läbi kaalutud, kuni aastatega on jutustusest saanud kas kulda valatud müüt või õpetlik lugu koos kibestunud hoiatusega.
  • /…/ abielu algamise emotsionaalne laeng omab väiksemat tähtsust, kui see emotsionaalne seisund, kuhu abielu on jõudnud juba küpses staadiumis pärast aastatepikkust partnerlust.
  • Me elame pidevas hirmus, et meid halvab otsustusvõimetus – hirmust, et iga langetatud otsus võib osutuda valeks otsuseks. /…/ Samasugust ärevust tunneme siis, kui me ikkagi tihkame otsuse langetada – eelistades üht võimalust teisele, oleksime nagu maha kandnud mingi teise aspekti oma sügavamast olemusest. Avanud ukse number kolm hakkame kartma, et oleme jäädavalt kaotanud selle alternatiivse, kuid võib-olla sama olulise killukese iseendast, millele oleks andnud eluõiguse ukse number üks või ukse number kaks avamine.
  • Suuri romantilisi valgeid pulmi, mida meie tänapäeval peame traditsiooniliseks, ei tuntud enne 19. sajandit, kuni teismeline kuninganna Victoria oli kandnud oma kiriklikul laulatusel kohevat valget kleiti, pannes sellega aluse kombele, mis on tänaseni vastu pidanud.
  • Miks peaks see mees mulle vajalik olema? Ma vajan teda ainult sellepärast, et ta on mulle kallis, et tema seltskond suudab mind rõõmustada ja lohutada, ja eelkõige selle pärast, et nagu mu ühe sõbra vanaisa kunagi märkis: “Mõnikord on elu üksinda olemiseks liiga raske ja mõnikord jälle liiga ilus, et seda mitte jagada.”
  • /…/ armastuse pärast abiellumine on psühholoogiliselt väga riskantne ettevõtmine.
  • Tal oli osaliselt õigus (me kõik läheme varem või hiljem oma eluga edasi) ja osaliselt ta eksis (me ei saa sellest kunagi päriselt üle. Selles mõttes oleme me, lahutatud, nagu 20. sajandi Jaapan: meil on sõjaeelne ajajärk ja sõjajärgne ajajärk ja nende kahe vahel haigutab suur suitsev pommiauk.
  • Buddha õpetas, et inimese kannatused on alati põhjustatud tema soovidest. Nagu me kõik ei teaks, et see tõepoolest nii on? Iga inimene, kes on endale midagi tahtnud pole seda saanud (või veel hullem, on tahtnud ja saanud ja siis jälle ilma jäänud) tunneb hästi neid kannatusi, millest Buddha räägib. Kõige riskantsem ongi vist tahta teist inimest.
  • /…/ “juhtumine” pole mitte alati juhuslik, vaid sageli põhjustavad õnnetuse hooletult maha pillatud seemned, mis lähevad tasapisi idanema.
  • Aga vanaemadega tasub olla ettevaatlik. Sa arvad küll, et ta on kõik teistele ära andnud, ja siis selgub et ta hoiab kümne küünega kinni oma isiklikust hinnangust iseenda elule.
  • “Ma olin õnnelik, et mul on päris oma perekond. Mul oli mees. Mul olid lapsed. Ma polnud varem tihanud isegi unistada, et minulgi võiks kõik see olla.”
  • Mõnikord elu lihtsalt on ebarahuldav ja kaootiline. Inimene teeb, mis ta suudab. Ei oska ju iga kord õiget käiku ette näha.
  • See ongi hingeline lähedus – vahetada pimedas teineteisega oma lugusid.
  • Kuidas mõõta seda omaseks saamise väärtust, kui teine õpib sind nii hästi tundma ja pääseb sulle nii lähedale, et sa muutud talle sama nähtamatuks ja vajalikuks nagu hingatav õhk.
  • Olenemata sellest, kas sa muretsed lapsi või mitte, on soovitav järgida sama ettekirjutust: pane raha kõrvale, pese hoolega hambaid, kinnita alati turvavöö, liiguta ennast – siis võid olla enam-vähem kindel, et sinust saab kunagi eluga rahul olev vanamutt.

Lugemispäevik

Veraprima

 

Advertisements

Elizabeth Gilbert “Big Magic”


DSC_0471.JPG

  • Students told me that he was the most extraordinary man they’d ever encountered. He had seemed not quite of this world, they said he seemed to live in a state of uninterrupted marvel, and he encouraged them to do the same. /…/ He told them that they must live their most creative lives as a means of fighting back against the ruthless furnace of this world.
  • Anyway, I quite liked the way he lived inside my imagination as a massive and powerful presence. /…/ So I decided to know him only that way – through my imagination. And that’s where he remains for me to this day. Still alive in me, completely internalized, almost as though I dreamed him up.
  • Do you have the courage to bring forth the treasures that are hidden within you?
  • I had fixated upon my fear as if it were the most interesting thing about me, when actually it was the most mundane. In fact, my fear was probably the only 100 percent mundane thing about me. I had creativity within me that was original; I had a personality within me that was original.
  • I believe that our planet is inhabited not only by animals and plants and bacteria and viruses, but also by ideas. Ideas are a disembodied energetic life- form. They are completely separate from us – albeit strangely. Ideas have no material body, but they do have consciousness, and they most certainly have will. Ideas are driven by a simple impulse to be made manifest. And the only way an idea can be made manifest in our world is through collaboration with a human partner. It is only through a human’s efforts that an idea can be escorted out of the ether and into the realm of the actual.
  • I always try to use my most gracious manners when sending an idea away; you don’t want word getting around the universe that you’re difficult to work with.
  • However, I’ve always had the sense that the muse of the tormented artist – while the artist himself is throwing temper tantrums – is sitting quietly in a corner of the studio, buffing its fingernails, patiently waiting for the guy to calm down and sober up so everyone can get back to work.
  • You can nourish healthier relationships in order to keep yourself undistracted by self-invented emotional catastrophes. You can dare to be pleased sometimes with what you have created.
  • You can battle your demons /…/ instead of battling your gifts – in part by realizing that your demons were never the ones doing the work, anyhow.
  • And because I must always be writing about something or else I will go mad, I decided to write about that – that is to chronicle what was going on in my real life, as a way of sorting through its complications and revelations.
  • What was the idea supposed to do, sit around indefinitely while I ignored it? Maybe. Sometimes they do wait. Some exceedingly patient ideas might wait years, or even decades for your attention. But others won’t, because each idea has a different nature. Would you sit in a box for two years while your collaborator blew you off? Probably not.
  • …- that ideas are alive, that ideas do seek the most available human collaborator, that ideas do have a conscious will, that ideas do move from soul to soul, that ideas will try to seek the swiftest and most efficient conduit to the earth (just as lightning does).
  • The golden rule in my family is this: If you’re supporting yourself financially and you’re not bothering anyone else, then you’re free to do whatever you want with your life.
  • I don’t want to be afraid of bright colors or new sounds or big love or risky decisions or strange experiences or weird endeavors or sudden changes or even failures.
  • I am this and I am that and I’m also that other thing too. I don’t yet know exactly what I am but I’m curious enough to find out.
  • Of course it’s difficult to create things; if it wasn’t difficult, everyone would be doing it, and it wouldn’t be special or anything.
  • He felt there was nobility in his choice never to write a book.
  • Exposure to imperfections – even his own – injured his soul.
  • Someday it might all make sense to you – why you needed to go through this botched-up mess in order to land in a better place. Or maybe it will never make sense.
  • Our creativity is a wild and unexpected bonus from the universe. It’s as if all our gods and angels gathered together and said: “It’s tough down there as a human being, we know. Here -have some delights.”