Monthly Archives: detsember 2015

Yukio Mishima “Kuldne tempel”


1_1_29009239

  • Samas olnuks vale öelda, et fööniks ei lennanud. Teised linnud lendasid üle laia taevalaotuse, kuid kuldne fööniks lendas oma säravail tiivul lõputult läbi aja. Aeg põrkas vastu neid tiibu ning liikus endistviisi edasi. Lendamiseks polnud fööniksil vaja muud, kui püsida ühes asendis, vihatuluke silmis, tiibu üleval hoida, sabasulgi soputada ning majesteetlikult kuldseid jalgu sirutada.
  • Kogu mu noorus oli värvitud videviku värvi. Kottpime maailm kohutas mind, kuid ka elu, mis oli ere nagu keskpäevane päike, polnud minu jaoks loodud.
  • Alateadlik muie oli pannud nii mõnegi inimese minusse sõbralikumalt suhtuma. Järelikult ei suutnud ma alati vastutada mulje eest, mille ma teistele jätsin.
  • Väike ajanihe, kerge hilinemine muutis mu tunded ja läbielatud sündmused taas seostamatuks, mis arvatavasti oligi nende loomulik seisund. Kui ma olin kurb, polnud see seotud mõne sündmuse või ajendiga; kurbus ründas mind pigem äkitselt ja põhjuseta.
  • Maise maailma muredest eemal tegutses zen-tempel endiselt omaenda regelite kohaselt.
  • “Riisikördi söömisel on kümme eelist, mis soodustavad keskendumist. Riisi süües tekib piiramatu õnn ja ülim tõde muutub kättesaadavaks.”
  • Tundsin nagu oleks sild tekkinud minu ja nende asjade vahele, mis näisid varem mind eitavat ja minust eemale hoidvat.
  • Inimene, keda lummab üksned ilu, põrkab tahtmatult kokku selle maailma kõige mustemate mõtetega. Küllap inimene on juba kord selliseks loodud.
  • “Kas sul pole siis mingeid muresid või tulevikulootusi?” uurisin ma tema käest. “Ei, mitte ainsatki. Ja kui olekski, mis nendest siis saaks?”
  • Aga tegelikult me teise inimese valu ikkagi ei tunneta.
  • Võõraste inimeste hinge jaoks on kõige tähtsam end mitte armetuna näidata.
  • Ilu pidi minu jaoks olema midagi, mis lõikaks mind elust ära ja kaitseks tema eest.
  • Kui ma nüüd soodsa juhuse mööda lasen, ei tule elu enam niipea minu juurde.
  • Kui ma vahel suutsingi tahtmatult selgemini väljenduda, siis mitte selleks. Minu tõeliseks ajendiks oli pigem soov iseendas selgusele jõuda. Selline tahe on kooskõlas inimese tõelise loomusega ning moodustab iseeneslikult silla tema enda ja teiste vahele. Kuldse Templi ilust tekkinud joovastus muutis ühe osa minust läbipaistmatuks ning kuna see joovastus jättis mu ilma kõikidest ülejäänud joovastuse liikidest, pidin sellele vastu hakkama, kaitstes teadlikult enda selget osa. /…/  minu puhul oligi just selgus see “mina ise” ja vastupidi. Teisiti öeldes, minust ei olnud adekvaatset “mina” valitsejat.
  • Mul oli tunne, et asjades, millega ma esmakordselt kokku puutusin, peegeldusid varem nähtud asjade varjud ning nende omavaheline sarnasus juhtis mind koridori tundmatutesse nurkadesse, mingisse põhjatusse kambrisse.
  • Tüüpiline zen-munk, hea huumorisoone ja avatud meelega, poleks oma õpilast nii labase sõimuga üle valanud. Selle asemel oleks ta teinud mõne tabava ja ühtlasi salvava märkuse.
  • Kui minus ärkasid inimlikud emotsioonid, siis miks ei võinud ma sama oodata teiste inimeste poolt, olgu siis tegemist armastuse või vihkamisega.
  • Jaapanis oli tuhandeid või koguni miljoneid inimesi, kes istusid vaikselt omaette nurgas ja keda keegi ei märganud. /…/ Maailma ei huvitanud, kas sellised inimesed elavad või mitte; samas oli nende olemasolus midagi julgustavat.
Advertisements

Virginia Woolf “Mrs Dalloway”


9780141182490

  • Clarissa oli ühtaegu laps, kes seisab oma vanemate vahel, loobib partidele leiba, ja täiskasvanud naine, kes tuleb järve kaldal seisvate vanemate juurde, kätel elu, mis sedamööda, kuidas ta lähemale jõuab, tema süles kasvab, kuni sellest saab kogu elu, terve elu, mille ta nende ette maha paneb, öeldes: “Näete, millega ma hakkama sain! Siin see on!”
  • ..tal oli see haruldane anne, see naiselik anne luua omaenda maailm, ükskõik, kus ta siis ei juhtunud olema.
  • Surm oli trots. Surm oli katse ühendust võtta, sest inimesed polnud võimelised tabama tuuma, mis salapärasel kombel neil eest lipsas; lähedased tõmbusid eemale; vaimustus hääbus; inimene oli üksi. Surm pakkus tröösti.
  • Salatsemine on rumal. Tuleb lihtsalt öelda, mida tunned.