Tag Archives: Varrak

Emma Cline “Tüdrukud”


Tydrukud_kaas_valmis.indd

  • Ta eksles oma sügavas ja kindlas veendumuses, et väljaspool tema enda kogemusi pole midagi. Just nagu saaksid asjad käia ainult ühtemoodi, aastad viivad sind mööda koridori tuppa, kus ootab sind enda vältimatu mina – embrüonaalne, valmis end paljastama. Kui kurb oli endale aru anda, et mõnikord ei jõua sa sinna kunagi. Et mõnikord elad sa kogu elu vaid pinda riivates, sellal kui armetud aastad mööduvad.
  • Niimoodi oli hirmutav üksi elada. Polnud kedagi, kes taltsutaks su liialdusi, su algeliste ihade reetmist. Nagu elaksid sa kookonis, mis on tehtud sinu enda alasti loomusest ega lase seda sättida tegeliku inimelu mustriteks.
  • Ootasin, et mulle öeldaks, mis minus head on. Hiljem juurdlesin, kas sellepärast oligi rantšos palju rohkem naisi kui mehi. Kõik see aeg, kui mina olin end ette valmistanud, lugenud artikleid, mis õpetasid, et elu on vaid ooteruum, niikaua kuni keegi sind märkab – poisid olid selle ajaga iseendaks saanud.
  • Osa minust tundis end hästi või ajasin ma lihtsalt läheduse õnnega segi. Sest see oli olemas ka siis, kui armastust polnud – perekondlik võrgustik, harjumuste ja kodu puutumatus. Ajahulk, mille sa kodus veetsid, oli nii hoomamatu ning parim selle juures oligi lõpmatu ümbritsetuse tunne, justkui otsiksid kleeplindi algust, aga ei leia seda. Polnud liitekohti, polnud katkestusi – olid vaid sinu enda elu tähised, nii sügavalt sinu sees, et sa isegi ei teadvustanud neid.
  • Mu lemmikfantaasia oli uneravi, mille olin avastanud “Nukkude orgu” lugedes. Haigla arst kutsub esile pikaajalise une, ainsa lahenduse vaese kriiskava Neely jaoks, kes on demeroolist segi läinud. See tundus otse suurepärane – rahumeelsed ja usaldusväärsed masinad hoiavad mu keha elus, aju puhkab vesises ruumis, muretu nagu kuldkala akvaariumis. Ma ärkaksin mitu nädalat hiljem. Ja isegi kui elu loksuks tagasi oma trööstistusse, jääks siiski alles see tärgeldatud olematuselõik.
  • Tegelikult ma ei uskunud, et sõprus võiks olla lihtsalt sõprus ja mitte mingi ebamäärane taust päriselt põletavale küsimusele, sellele, kas poisid armastavad sind või ei.
  • Arvan, et see oligi meie viga, üks paljudest vigadest. Uskuda, et poisid tegutsevad loogika alusel, mida meie ühel päeval suudame mõista. Uskuda, et nende tegevusel on mingi tähendus peale mõtlematu impulsi. Me olime nagu vandenõuteoreetikud, nägime igas pisiasjas ennet ja kavatsust, lootsime meeleheitlikult, et meid peetakse piisavalt tähtsaks, et meie üle pead murda ja plaane pidada. Kuid nad olid vaid poisid, rumalad, noored ja otsekohesed; nad ei varjanud midagi.
  • Kas ma olin üldse kunagi end nii üksikuna tundnud, et terve päev tuleb kuidagi mööda saata ja kellelegi ei lähe see korda?
  • Võimalus, et minu üle langetatakse otsus, tõrjus kõrvale kõik mured ja küsimused. /…/ Tolles vanuses olin mina ennekõike see, kellele anti hinnang ja minu suhetes inimestega andis see jõupositsiooni teistele.
  • Võib-olla oligi see siin parem lahendus, ehkki harjumatu see ju tundus. Olla osa sellest amorfsest rühmast, kes usub, et armastus võib tulla ükskõik kust. Siis ei oleks sa pettunud, kui sealt, kust ootasid, ei tule seda piisavalt.
  • Vaesed tüdrukud! Maailm nuumab neid armastuselubadusel. Kui hädasti nad seda vajavad ja kui vähe nad seda saavad.
  • …teiste inimeste imetlus nõuab sinult midagi. Et sa pead ennast selle järgi kujundama.
  • Tema naer oli järelkaja, kaunis lisandus – kui rõõmus ma olin iga asja üle, mis ma tema hingeelust teada sain, iga ainuüksi mulle mõeldud saladuse üle.

Marcalt maailmale

Lugemispäevik

Advertisements

Emily St. John Mandel “Jaam üksteist”


Jaam_yksteist_Kaas.indd

  • Traverse Citys, linnas, kust nad olid hiljuti lahkunud, oli üks leiutaja seadnud pööningule üles elektrisüsteemi. See oli tagasihoidliku mastaabiga, lihtsalt paigalseisev jalgratas, mis suutis usina väntamise korral sülearvuti töös hoida, kuid püüdlused olid leiutajal uhkemad; selle mõte ei olnud elektrisüsteem ise, mõte oli selles, et ta otsis Internetti. Mõned Sümfoonia nooremad liikmed tundsid kerget erutusvärinat, kui leiutaja seda mainis, neile meenusid lood WiFist ja kujuteldamatust Pilvest, nad mõistatasid, kas Internet võiks veel mingil moel olemas olla, ümberringi ripuvad õhus imepisikesed nähtamatud valgustäpikesed.
  • Sümfoonia oli väljakannatamatu, põrgu oli teised flöödid või inimesed või need, kes tahes viimase kampolitüki ära kasutavad või kõige rohkem proovidest puuduvad, kuid tegelikult oli Sümfoonia nende ainus kodu.
  • Kirsten pani silmad kinni. Mälestus varasest lapsepõlvest, kollapsieelsest ajast: ta istub sõbraga murul ja nad mängivad mängu, kus tuleb silmad kinni panna, kõvasti keskenduda ja üritada teineteise mõtteid lugeda. Kirsten ei olnud kunagi heitnud peast ettekujutust, et kui ta mõtted piisavalt kaugele sirutab, võib ta leida kellegi ootamast; et kui kaks inimest saadavad mõtted välja samal hetkel, võivad need mingil moel kusagil kokku saada. Charlie, kus sa oled? Ta teadis, et see püüe on tobe. Ta tegi silmad lahti. Tee nende taga oli endiselt tühi.
  • Põrgu on igatsetud inimeste puudumine.
  • Vaiksetel pärastlõunatel venna korteris avastas Jeevan end mõtlemast, kui inimlik on linn, kui inimlik on kõik. Me manasime tänapäeva maailma inimkaugust, kuid mulle tundub, et see on vale, meie maailm ei olnud sugugi inimkauge. Alati oli meie ümber habras märkamatult töötavatest inimestest koosnev võrgustik ja kui inimesed enam ei töötanud, jäi kõik seisma.
  • Algul tahame ainult, et meid nähtaks, aga kui meid juba nähakse, siis sellest enam ei piisa. Siis tahame juba, et meid ka mäletataks.

Sõber raamat

Ulmeajakiri

Lugemissoovitus

 

Inna Segal “Heaolu saladused”


segal

  • “Ma tundsin sellist õnne- ja turvatunnet, mida ei ole varem kogenud. Mul on kindel teadmine, et kohtasin osa endast, mis oli pikka aega puudunud. See oli kergendus, nagu oleksin lõpuks tervik, nüüdsest peale teame, et oleme alati teineteise jaoks olemas. Nüüd ma võin puhata ja alateadlikud otsingud lõpetada.”
  • Iga kord, kui kohtan inimest, kellega mul on hingeside, tunnen, nagu oleks mind kutsutud kõige suuremale peole maa peal. Ma olen väga tänulik teades, et ma ei ole üksi ja maa peal liigub ringi palju hämmastavaid hingi, kellega oma elu jagada.

Mõttekoht

Haruki Murakami “1Q84”


iq

  • “Tollel tüdrukul on midagi väga olulist öelda. Mis see täpselt on, seda ma ei tea. Aga see, et ta midagi öelda tahab, on ilmselge. Seda näen nii mina kui ka sina. See torkab samahästi silma kui lõkkesuits tuulevaiksel pärastlõunal. Aga tead, ma kardan, et see koorem on talle endale liiga raske kanda.”
  • “Sinu tekstidel puudub sügavam tähendus. See sügavam tähendus on sinus olemas. Aga ta on nagu tillukene arg loom, sügavale urgu pugenud ega taha sealt kuidagi välja tulla.”
  • Mõnikord on parem vastust – olgu see siis milline tahes – mitte teada.
  • “Minu jaoks sarnaneb matemaatika veega. Selle kohta on palju keerulisi teooriaid, kuid selle peamine põhimõte on tegelikult väga lihtne. Samamoodi nagu vesi valib endale langemiseks alati kõige lühema tee, voolab ka matemaatika alati ainult ühes suunas.”
  • “Mina käin siin iga päev neile tere ütlemas ja nendega vestlemas. Kuid nemad lahkuvad siit ilmast hüvasti jätmata. Ühel hetkel nad lihtsalt kaovad, ma olen kindel, et nad on surnud, kuid ma pole kunagi ühtegi surnud liblikat leidnud. Nad justkui haihtusid olematusse, ilma et nendest midagi maha jääks. Liblikad on maailma kõige elegantsemad olendid. Nad sünnivad siia ilma eikusagilt, elavad väga piiratud ja vähenõudlikku elu ja kaovad seejärel jälle olematusse või vahest hoopis mõnda teise maailma.”

Viidad mujale:

Eesti Päevaleht

Sehkendaja

Postimees

Margus Haav: Murakami illusoorne maa ja nõiutud mets

Janela kirjutab

Sophia Amoruso „#Tegijatüdruk”


tegijatydruk_kaas_OK2.indd

  • Mu esimene reaktsioon peaaegu kõigele on olnud „ei”. Et midagi tõeliselt hinnata, pean ma selle kõigepealt tagasi lükkama. See võib olla kangekaelsus, aga teisiti ei saa ma midagi enda omaks teha. Ma pean selle oma maailma kutsuma, mitte laskma sellel sülle langeda.
  • Sina lood maailma, üks hetk korraga. Maailm ootab, et sa seda avastaksid ja looksid.
  • Kõik disainerid vaatavad elu läbi loomingulise objektiivi ning neil on kalduvus igapäevaelus luua enda stiilis ilu.
  • Kui ma ei tööta, siis ma töötan ikkagi. Ma jälgin kogu aeg, ma pildistan mustreid ja värve, mida ma tänaval näen, ma panen kirja ideid, ma kohtun uute inimestega, ühendan punkte, uurin oma kunsti, katsetan uusi tooteid, teen sõpradele maniküüri, tegelen oma kodulehega, uuendan oma sotsiaalmeedia kontosid, tegelen oma toodete ja koostöödega, koostan inspiratsioonitahvleid või visandan uusi ideid.
  • Ma olin end terve elu tundnud kõrvalseisjana, nii koolis kui ka igal töökohal, ning ma ei uskunud enam, et leian mõne paiga, kuhu kuulun täielikult. Ma tundsin end kõige mugavamalt keset ebamugavust.
  • Mu seaduserikkuja-ajastust on osake minust veel alles, nimelt soov asju pea peale keerata. Elu ei ole kirja pandud, see on tohutu eksperiment.
  • Loo endale piirid ja struktuur. Sa pead olema iseenda lapsevanem.
  • Kaose maagia on idee, et teatud uskumused mõjuvad maailmas aktiivse jõuna. Teisisõnu me valime, mida ja kuidas me usume, ning meie uskumused on vahendid, mille abil me siis asju korda saadame… või ei saada. Kuigi see kuulub maagilise mõtlemise koolkonna alla, tundub see ikkagi praktiline ja ütlemata lihtne.
  • Sa pead inimesi oma peast samasuguse jõuga välja viskama, nagu sa viskaks kedagi välja oma kodust, kui sa teda sinna ei taha.
  • Kõrvalseisjaks olemises on teatud vabadus. Sa teed, mida ise tahad, ütled, mida ise tahad, ja liigud edasi, kui sind enam ei taheta.

..

Viidad mujale:

Tähelepanek: vargast printsessiks, haridus pole oluline

Nasty Gal

Sophia Amoruso on How to Be a #GirlBoss with Lewis Howes

Sophia Amoruso on CreativeLive

sophia

 

Siri Hustvedt “Meesteta suvi”


20160530_142314

  • Mida me tegelikult inimestest teame, ütlesin ma. Mida me, pagana päralt, ükskõik kellest teame?
  • Tajumine pole kunagi passiivne. Me pole üksnes maailma vastuvõtjad, me ühtlasi loome seda aktiivselt. Kõiges tajutavas on midagi hallutsinatoorset. Ja kerge on luua illusioone.
  • Tookord tundus mulle, et olen langenud mingi kurja nõiduse ohvriks, mille allikat ei saanud tuvastada, ainult aimata, kuna kuriteod olid väiksed ja enamjaolt varjatud. /…/ Leiame end teiste nägudelt ja nõnda peegeldus mõnda aega iga peegel mingit võõramaalast, põlatud autsaiderit, kes polnud väärt elus olema.
  • “Õhkulendamine pole sama, mis kokkuvarisemine. Ja nagu me oleme enne öelnud, võib isegi kokkuvarisemisel olla oma eesmärk, oma tähendus. Sa hoidsid end kaua koos, aga mõrade talumine kuulub terve olemise juurde. Mulle tundub, et seda sa just teedki: sa ei paista end enam nii väga kartvat.”

Elena Ferrente “Üksilduse päevad”


13973

  • Ma polnud naine, kes hüljatuse ja eemaloleku hoopide all tükkideks laguneb, kuni aru kaotab, kuni sureb. Ainult mõned killud olid maha koorunud, ülejäänus olin terve. Olin tervik, ja tervikuks kavatsesin jääda. Kes mulle haiget teeb, annan samaga vastu. Ma olen padaemand, olen herilane, kes nõelab, olen tume madu. Ma olen hävimatu loom, kes läheb läbi tule ega põle ära.
  • Muidugi oli mul kombeks raamatutest lõike välja kirjutada, ent mitte antud vihku, selleks oli mul eraldi märkmik.
  • Liiguta ennast, nüüd kohe, mõtle lahendustele. Ära anna alla päeva mõttetusele, hoia mu elu tükikesed koos, nagu oleks neil endiselt kindel koht plaanis.
  • Mis keeruline kobrutav segu on paar! Isegi kui suhe puruneb ja siis otsa saab, toimib see ikka edasi salajastel radadel, ta ei sure, ei taha surra.
  • Tulevik – mõtlesin – saabki selline olema, elav elu koos surnutemaa niiske lõhnaga, tähelepanu koos tähelepanematusega, südame ägedad tuiked koos järskude tähenduste kadumisega. Aga ta ei saa olema hullem kui minevik.
  • Mõtlesin tänulikult, et möödunud kuude jooksul oli ta minu ümber vaikselt kokku traageldanud maailma, mida võis usaldada. Nüüd oli ta teinud oma kõige lahkema kingi. Ta tahtis mulle mõista anda, et ei ole enam tarvis karta, et iga hetke saab jutustada koos kõikide heade ja halbade põhjustega, et on aeg pöörduda tagasi kindlate seoste juurde, mis ühendavad ruume ja aegu.

Viidad mujale:

Janela kirjutab

Lugemissoovituse blogi

Arvustus: Ferrante avab üksinduse anatoomia