Tag Archives: Varrak

Kobe Bryant “Mamba mõtteviis”


mamba-motteviis_eriline

  • Mulle meeldis väga see tunne, mis mind valdas, kui ma palli käte vahel hoidsin. Olin pallist nii sisse võetud, et tegelikult ei tahtnudki seda põrgatada ega sellega midagi teha, kuna ma ei tahtnud ära rikkuda palli krobelist, täiuslike vagudega nahkpinda. Ma ei tahtnud mind haaranud tunnet ära rikkuda.
  • Ma ei kartnud mööda visata, kehva muljet jätta ega endale häbi teha. Sest pidasin alati silmas lõpptulemust ja mõtlesin pikemas perspektiivis. Keskendusin faktile, et pean millegi uue omandamiseks seda kõigepealt katsetama, ning kui olin selle omandanud, oli mu arsenalis uus relv. Kui selle hinnaks olid raske töö ja mõned ebaõnnestunud visked, polnud mul selle vastu midagi.
  • Mul oli pidev iha ja kihk areneda ja olla parim. Ma ei vajanud enda motiveerimiseks kunagi mingit välist jõudu.
  • Asja tuum on endale teadvustada, kuidas sa end parasjagu tunned ja kuidas sa tegelikult peaksid end tundma. Kõige aluseks on teadlikkus.
  • Sirgjoont mööda kõndides sa meisterlikkust ei saavuta.
  • Mamba mõtteviis ei keskendu mitte tulemuse tagaajamisele, vaid pigem protsessile, kuidas selle tulemuseni jõuda. See keskendub teekonnale ja põhimõtetele. Se eon elulaad.
  • Ma ei tundnud endal kunagi mingit survet. Ma teadsin, mida tahan saavutada ja teadsin, kui palju tööd nende eesmärkide täitmiseks vaja läheb. Tegin siis vajaliku töö ära ja uskusin sellesse. Pealegi olid sihid, mida ma endale seadsin, kõrgemad nendest, milleni jõudmist ootasid minult teised.

Agneta Pleijel “Ennustus”


IMG_20191124_162705

  • Ma tahaksin aru saada, mis juhtus. Ja millises järjekorras. Omaenda mälestuste abil. Kõik vastamata jäänud küsimused. Kes me oleme? Mis on armastus? Pisut armastust peab ju ometi alles jääma, kui see kunagi on olemas olnud. Muidu pole muud kui surm ja ükskõiksus.
  • Elu koosnes eraldi osadest, mis tuli kokku sobitada, ühte rütmi saada, ühtlustada.
  • Ta on naine. See on roll, mida ta mängib.
  • Ta tahab selgesti näha. Ta tahab olla aus. Aga kuidas olla aus, kui kõik sinu ümber on võlts.
  • Aga nüüd ma siiski tean, lisab ta, et ma kannatan endogeense depressiooni all ja et see on ravimatu. /…/ Ema on olnud siiras. Tüdruk tahab vestlust jätkata. Depressioonid ei saa olla ravimatud. Need peavad millestki tulema.
  • Kui sa saaksid endale elu valida, ütleb ta. Kas sa valiksid sellise elu, kus kõik on välja mõõdetud ja käib oma loogilist rada, kus ei juhtu suuremaid õnnetusi ega ootamatusi. Või selline, kus on kaljusid ja kuristikke, elu, mis toob meeleheidet ja rusutust, aga kus on ka peadpööritavaid tippe, vaimustust, tõde ja kirkaid hetki – kumma elu sa valiksid? /…/ Ta vastab, et valib elu meeleheites, kui see tee on kirgastumise, vaimustumise ja tõe poole. Niipea, kui ta on need sõnad lausunud, teab ta, et ta on siiras.
  • Ta ei ole õnnelik ega õnnetu. Ta kulgeb.
  • /…/ me koosneme ainult fiktsioonist, mõttest, mille me iseendast tekitame.
  • Igatsesin valgust ja lihtsust. Ent valguse ja pimeduse piir läks läbi minu enda.
  • Kogun mõned mälestused kokku, mõtlesin toona. Saan natuke selgust. Nad on surnud. Nüüd mõtlen nendele enamasti soojusega. Me oleme nagu aastatega üheealiseks muutunud.
  • Ambivalents tähendab kahte asja tahtmist ühel ajal. Nagu tahaks ühekorraga vihata ja armastada. Ja kummaline on see, et kuigi see on isa ambivalents, kandub see tüdrukusse üle. Suutmatus otsustada. Pidev mure, et teed kellelegi haiget. Ja seetõttu suutmatus iseendale selget piirjoont saada.

..

Sehkendaja kirjutab

Louis-Ferdinand Céline “Surm järelmaksuga”


IMG_20190904_180551

  • Praegu oleme veel üksi. Kõik see on nii segane, nii raske, nii kurb… Varsti olen ma vana. Ja siis on lõpuks kõik. Minu toas on käinud nii palju inimesi. Nad on rääkinud igasuguseid asju. Neil pole mulle suurt midagi öelda olnud. Nüüd on nad läinud. Nad on nüüd vanad, õnnetud ja aeglased, igaüks kuskil maailma lõpus.
  • Minu häda jälle on unetus… Kui ma oleks alati magada saanud, poleks ma eales ridagi kirjutanud.
  • Gustin tunneb mind hästi. /…/ Tal pole maailma suhtes enam erilisi nõudmisi. Tal on vanast ajast üks õnnetu armuvalu. Ta ei taha sellest terveks saada.
  • Ema sai täpselt, mida tahtis, üks uus kohutav jubedus, üle mõistuse raske… Mitte kunagi polnud elu piisavalt karm, piisavalt vaevarohke. Ta oleks tegelikult tahtnud kogu maailma töö ise ära teha. Pidada üksinda poodi, ja üksi tervet perekonda elatada, ja õmblejannat veel takkaotsa. /…/ Ta oli oma kohutavasse olukorda sügavalt kiindunud.
  • “Ühel päeval, Ferdinand, lähen ma ära… Ma kaon kus kurat, küll sa näed! Ma lähen kaugele… Täiesti üksi… Mul on omaenese tee… Küll sa näed…” Ja siis vajus ta justkui mõttesse… Ma ei tahtnud teda häirida. Seda juhtus temaga vahel… Aga see tekitas minus siiski väga palju küsimusi.
  • Ta oli loomult tegelikult hirmus tagasihoidlik. Ja mõningatel juhtudel, nii uskumatu kui see ka ei näi, täiesti häbelik… Nii näiteks Constiaga ei tundnud ta end veel päris vabalt, isegi kui nad olid juba kuude kaupa käinud.
  • Ta sai tõepoolest vihaseks nagu keegi, kes saab hästi aru, et ta on midagi väga valesti teinud.
  • Metsik-hulludega on selge, kaardid laual.. see on korrida… Sa pead lihtsalt oskama üle aia hüpata, enne kui nad su soolikad välja kisuvad. Aga õrnad hinged, need, kes kohe surnuks ehmatavad ja ennast ära tahavad tappa… vaat see on nuhtlus! …Pettumus põrmustab nad!… Nad ei suuda seda piina taluda.
  • Kell lööb kuus… See on kõige vastikum kellaaeg, mida ma kartsin kõige rohkem… See oli nagu loodud igasuguste kaklemiste ja õuduste jaoks. /…/ Jälestusväärne aeg, mil kõik poed oma väikesed maniakid lahti lasevad, oma liiga geniaalsed töötajad… Kõik kuutõbised jooksevad korraga linna peal ringi!

Sirp

Julian Barnes “Aja müra”


 

  • Ta oli siin seistes arvanud, et on oma mõtete peremees. Ent öösel, üksinduses, tundus hoopis et mõtted on tema peremehed. Tõepoolest – ja pole pääsu saatusest nagu luuletaja meile kinnitab. Ega omaenda mõtetest.
  • Ei, sai ta vastuseks, miski ei alga niisama, ühel kindlal hetkel ja ühes kindlas kohas. See algas paljudes paikades, palju kordi, mõneti juba enne sinu sündi, välismaal ja teiste mõtetes.
  • Nagu laps ikka, oli ta oletanud, et asjad olid korras, kuni keegi vastupidist ei väitnud. Nii oli ta alles hiljem, kui kuulis täiskasvanuid asja arutamas ja naermas, taibanud, kui viltu ja imelik seal majas kõik on.
  • Kõige selgemini armastas ta Tanjat siis, kui oli temast eemal. Kui nad koos olid, leidus kummalgi ootusi, millele ta kas ei osanud nime anda või polnud suuteline vastama.
  • Ta oli introvertne mees, keda veetlesid ekstravertsed naised. Ehk oli see üks tema hädade põhjusi.
  • Kunsti ja armastuse vahel, rõhuja ja rõhutava vahel olid alati paberrossid.
  • Just niimoodi tuleb armastada: kartmatult, tõkkeid seadmata, homsele mõtlemata. Ja hilisema kahetsuseta.
  • Võim oli alati tundnud huvi pigem kirjasõna kui nootide vastu: kirjanikud, mitte heliloojad olid kuulutatud inimhingede insenerideks. Kirjanikke mõisteti hukka Pravda esimesel leheküljel, heliloojaid kolmandal.
  • Ta mõtles endast kui tugevate tunnetega inimesest, kel puudub oskus neid tundeid väljendada. Aga nii mõeldes oli ta enda vastu liiga leebe; ka see polnud õiglane. Kui aus olla, siis oli ta neurootik. Ta arvas, et teab, mida tahab; ta sai, mida tahtis ja ei tahtnud seda enam; see eemaldus temast ja ta tahtis seda tagasi.

Petter Northug “Minu lugu”


pn

  • Ma ei tea, miks võitmine minu jaoks nii tähtis oli. Võib-olla sellepärast, et ma ei olnud seda kunagi kogenud.
  • Valik oli alati minu, aga kui ma tahtsin saada parimaks, pidin ma ka vastavalt elama. “See, millest sa praegu loobud ja mida ohverdad,” oli tal kombeks öelda, “saad sa kümnekordselt tagasi.
  • Sa ei harju mitte kunagi täielikult valuga, aga kui sa tahad olla parim, pead sa tundma seda nii tihti, et õpiksid aru saama, kuidas see töötab. Sa pead tundma valu erinevaid kihte ja faase ja seda, kuidas nendega kõige paremini toime tulla.
  • Kui kehal pole enam midagi anda, siis võtab pea juhtimise üle. Viimased kaks kilomeetrit viib pea keha edasi. Kuni ma jõuan punktini, kus ma murran valust läbi, kus valu lahkub peast ja kehast ja asub praktiliselt minust väljapoole. Kus valu on nii intensiivne, et ma peaaegu et ei tunnegi seda enam. See on siis, kui ma end teistest lahti rebin.
  • Kõige tähtsam, mis minuga juhtuda sai, oli see, et ma algusaastatel nii palju kaotasin. See tegi alguse raskemaks, see pani kannatuse proovile. /…/ Kui alustad vastutuult, siis õpid tegema rohkem tööd kui teised, et eesmärgini jõuda. Sa õpid distsipliini tähtsust. Sa õpid olema struktureeritud ja analüütiline. Sul pole teist valikut. See on ainus viis õnnestuda. Ja kui sa seda teed, siis saad kindluse, mis jääb sügavale sinu sisse. Sest sa tead, et see on sinu enese jõupingutus, mis on sind eesmärgini viinud.
  • Kuna mul ei olnud kellegagi mängida, lõin ma endale oma väikese maailma. Ma unistasin millegi saavutamisest. Et õnnestuda milleski suures. Ja needsamad fantaasiad võtsin ma spordimaailma kaasa. Nägin neid treeningul silme ees.

Peatükk Petter Northugi raamatust

Maaret Kallio “Nõudlikult leebe”


  • Sina oled oma loo, iseenda ja oma olukorra asjatundja. Väljaspoolt ei saa tulla rääkima universaalset tõde inimese keerulisest meelest, imelisest elust või mitmekülgsetest suhetest, sest lahendused nende jaoks on sama erinevad, kui nende kogejadki.
  • Superelu ja üliinimlikkus on juba pikemat aega moes olnud.
  • Tööelu nõudlikkus on võtnud uued mõõtmed ja inimesest üritatakse masinlikult üha rohkem välja pigistada.
  • Täiuslikkust taga ajades tõuseb hirm pinnale juba väiksemagi mõra peale. Kui oodata endalt täiuslikke sooritusi, kaunite päevade rivi ja alatist õnnestumist, aetakse end samal ajal nii kitsasse nurka, et liikumiseks ei jää ruumi ja see lakkab sootuks.
  • Et hea elu oleks võimalik, on vaja oskust taluda valu, suutlikkust maadelda muredega, ja ka oskust võimendada head. /…/ Kui soovitakse head elu, tuleb julgeda kogeda ka kannatust ja valu.
  • /…/ tuleb pigem õppida targasti leppima, alla andmata, aga paindudes.
  • End hästi tundva inimese vundament on enese tundmises ja tõelise elu tunnustamises.
  • Raevukas vastuseis, tõrjumine ja ohtudega võitlemine viivad tohutult eneriat ja tsementeerivad meele paigale. Vastupunniv meel üritab sunni jõul vabaneda sellest, mis vajaks kohanemist ja kaastunnet.

Alan Shayne, Norman Sunshine “Topeltelu”


dav

Kirjastus Varrak 2018.

376 lk.

Tõlkinud Viivi Verrev

..

  • Me ei vahetanud kahetunnise sõidu jooksul peaaegu ühtegi sõna. Meie vahel oli mugav side, mis lubas meil, kui me seda tahtsime, olla lähedased sõnu vajamata.
  • Suhtes on alati lugematu arv kordi, kus sa midagi ei tunne.
  • Mulle tundub, et ühele inimesele truuks jäädes sa talletad armastust, ja siis on seda vajadusel võtta.
  • Armastus ja töö on meie inimlikkuse nurgakivid.
  • Viie aasta jooksul oli mul ühe näitlejannaga olnud aeg-ajalt suhe. Meil oli hulk õnnelikke ja armastusega täidetud aegu. Peale toreda koosolemise oli tohutuks kergenduseks liikuda teatrimaailmas naise kõrval. Homoseksuaalsus oli paljude meelest needus, eriti agentide ja produtsentide meelest, kes ei kasutanud teada olevaid homoseksuaale mujal kui vaid ekstsentrilistes või karakterrollides, mitte kunagi aga romantilistes peaosades.
  • Olin ennegi olnud armunud, kuid iga kord vaid armastuse ideesse. Olin alati tahtnud armastada ja projitseerisin seda teistele inimestele. Mõnikord kestsid suhted aastaid, sest olin täis otsustavust olla koos ühe inimesega ja nägin selle nimel vaeva.
  • Mõistsin, et vastutan teise inimese eest. Ta ei olnud enam lihtsalt ülimalt kütkestav, võluv ihaldusobjekt, kes mu ellu põnevust tõi; ta oli lihast ja luust inimene, kes oleks võinud surra, kui ma ei oleks leidnud abi siis, kui seda vaja oli. Tundsin esmakordselt elus, et keegi oli osa minust, ja ma mõistsin, et olin tõepoolest kogenud tema valu. Me olime üks.

Viited:

Mae maailm

60 aastat koos olnud Alan ja Norman