Tag Archives: Varrak

Louis-Ferdinand Céline “Surm järelmaksuga”


IMG_20190904_180551

  • Praegu oleme veel üksi. Kõik see on nii segane, nii raske, nii kurb… Varsti olen ma vana. Ja siis on lõpuks kõik. Minu toas on käinud nii palju inimesi. Nad on rääkinud igasuguseid asju. Neil pole mulle suurt midagi öelda olnud. Nüüd on nad läinud. Nad on nüüd vanad, õnnetud ja aeglased, igaüks kuskil maailma lõpus.
  • Minu häda jälle on unetus… Kui ma oleks alati magada saanud, poleks ma eales ridagi kirjutanud.
  • Gustin tunneb mind hästi. /…/ Tal pole maailma suhtes enam erilisi nõudmisi. Tal on vanast ajast üks õnnetu armuvalu. Ta ei taha sellest terveks saada.
  • Ema sai täpselt, mida tahtis, üks uus kohutav jubedus, üle mõistuse raske… Mitte kunagi polnud elu piisavalt karm, piisavalt vaevarohke. Ta oleks tegelikult tahtnud kogu maailma töö ise ära teha. Pidada üksinda poodi, ja üksi tervet perekonda elatada, ja õmblejannat veel takkaotsa. /…/ Ta oli oma kohutavasse olukorda sügavalt kiindunud.
  • “Ühel päeval, Ferdinand, lähen ma ära… Ma kaon kus kurat, küll sa näed! Ma lähen kaugele… Täiesti üksi… Mul on omaenese tee… Küll sa näed…” Ja siis vajus ta justkui mõttesse… Ma ei tahtnud teda häirida. Seda juhtus temaga vahel… Aga see tekitas minus siiski väga palju küsimusi.
  • Ta oli loomult tegelikult hirmus tagasihoidlik. Ja mõningatel juhtudel, nii uskumatu kui see ka ei näi, täiesti häbelik… Nii näiteks Constiaga ei tundnud ta end veel päris vabalt, isegi kui nad olid juba kuude kaupa käinud.
  • Ta sai tõepoolest vihaseks nagu keegi, kes saab hästi aru, et ta on midagi väga valesti teinud.
  • Metsik-hulludega on selge, kaardid laual.. see on korrida… Sa pead lihtsalt oskama üle aia hüpata, enne kui nad su soolikad välja kisuvad. Aga õrnad hinged, need, kes kohe surnuks ehmatavad ja ennast ära tahavad tappa… vaat see on nuhtlus! …Pettumus põrmustab nad!… Nad ei suuda seda piina taluda.
  • Kell lööb kuus… See on kõige vastikum kellaaeg, mida ma kartsin kõige rohkem… See oli nagu loodud igasuguste kaklemiste ja õuduste jaoks. /…/ Jälestusväärne aeg, mil kõik poed oma väikesed maniakid lahti lasevad, oma liiga geniaalsed töötajad… Kõik kuutõbised jooksevad korraga linna peal ringi!

Sirp

Julian Barnes “Aja müra”


 

  • Ta oli siin seistes arvanud, et on oma mõtete peremees. Ent öösel, üksinduses, tundus hoopis et mõtted on tema peremehed. Tõepoolest – ja pole pääsu saatusest nagu luuletaja meile kinnitab. Ega omaenda mõtetest.
  • Ei, sai ta vastuseks, miski ei alga niisama, ühel kindlal hetkel ja ühes kindlas kohas. See algas paljudes paikades, palju kordi, mõneti juba enne sinu sündi, välismaal ja teiste mõtetes.
  • Nagu laps ikka, oli ta oletanud, et asjad olid korras, kuni keegi vastupidist ei väitnud. Nii oli ta alles hiljem, kui kuulis täiskasvanuid asja arutamas ja naermas, taibanud, kui viltu ja imelik seal majas kõik on.
  • Kõige selgemini armastas ta Tanjat siis, kui oli temast eemal. Kui nad koos olid, leidus kummalgi ootusi, millele ta kas ei osanud nime anda või polnud suuteline vastama.
  • Ta oli introvertne mees, keda veetlesid ekstravertsed naised. Ehk oli see üks tema hädade põhjusi.
  • Kunsti ja armastuse vahel, rõhuja ja rõhutava vahel olid alati paberrossid.
  • Just niimoodi tuleb armastada: kartmatult, tõkkeid seadmata, homsele mõtlemata. Ja hilisema kahetsuseta.
  • Võim oli alati tundnud huvi pigem kirjasõna kui nootide vastu: kirjanikud, mitte heliloojad olid kuulutatud inimhingede insenerideks. Kirjanikke mõisteti hukka Pravda esimesel leheküljel, heliloojaid kolmandal.
  • Ta mõtles endast kui tugevate tunnetega inimesest, kel puudub oskus neid tundeid väljendada. Aga nii mõeldes oli ta enda vastu liiga leebe; ka see polnud õiglane. Kui aus olla, siis oli ta neurootik. Ta arvas, et teab, mida tahab; ta sai, mida tahtis ja ei tahtnud seda enam; see eemaldus temast ja ta tahtis seda tagasi.

Petter Northug “Minu lugu”


pn

  • Ma ei tea, miks võitmine minu jaoks nii tähtis oli. Võib-olla sellepärast, et ma ei olnud seda kunagi kogenud.
  • Valik oli alati minu, aga kui ma tahtsin saada parimaks, pidin ma ka vastavalt elama. “See, millest sa praegu loobud ja mida ohverdad,” oli tal kombeks öelda, “saad sa kümnekordselt tagasi.
  • Sa ei harju mitte kunagi täielikult valuga, aga kui sa tahad olla parim, pead sa tundma seda nii tihti, et õpiksid aru saama, kuidas see töötab. Sa pead tundma valu erinevaid kihte ja faase ja seda, kuidas nendega kõige paremini toime tulla.
  • Kui kehal pole enam midagi anda, siis võtab pea juhtimise üle. Viimased kaks kilomeetrit viib pea keha edasi. Kuni ma jõuan punktini, kus ma murran valust läbi, kus valu lahkub peast ja kehast ja asub praktiliselt minust väljapoole. Kus valu on nii intensiivne, et ma peaaegu et ei tunnegi seda enam. See on siis, kui ma end teistest lahti rebin.
  • Kõige tähtsam, mis minuga juhtuda sai, oli see, et ma algusaastatel nii palju kaotasin. See tegi alguse raskemaks, see pani kannatuse proovile. /…/ Kui alustad vastutuult, siis õpid tegema rohkem tööd kui teised, et eesmärgini jõuda. Sa õpid distsipliini tähtsust. Sa õpid olema struktureeritud ja analüütiline. Sul pole teist valikut. See on ainus viis õnnestuda. Ja kui sa seda teed, siis saad kindluse, mis jääb sügavale sinu sisse. Sest sa tead, et see on sinu enese jõupingutus, mis on sind eesmärgini viinud.
  • Kuna mul ei olnud kellegagi mängida, lõin ma endale oma väikese maailma. Ma unistasin millegi saavutamisest. Et õnnestuda milleski suures. Ja needsamad fantaasiad võtsin ma spordimaailma kaasa. Nägin neid treeningul silme ees.

Peatükk Petter Northugi raamatust

Maaret Kallio “Nõudlikult leebe”


  • Sina oled oma loo, iseenda ja oma olukorra asjatundja. Väljaspoolt ei saa tulla rääkima universaalset tõde inimese keerulisest meelest, imelisest elust või mitmekülgsetest suhetest, sest lahendused nende jaoks on sama erinevad, kui nende kogejadki.
  • Superelu ja üliinimlikkus on juba pikemat aega moes olnud.
  • Tööelu nõudlikkus on võtnud uued mõõtmed ja inimesest üritatakse masinlikult üha rohkem välja pigistada.
  • Täiuslikkust taga ajades tõuseb hirm pinnale juba väiksemagi mõra peale. Kui oodata endalt täiuslikke sooritusi, kaunite päevade rivi ja alatist õnnestumist, aetakse end samal ajal nii kitsasse nurka, et liikumiseks ei jää ruumi ja see lakkab sootuks.
  • Et hea elu oleks võimalik, on vaja oskust taluda valu, suutlikkust maadelda muredega, ja ka oskust võimendada head. /…/ Kui soovitakse head elu, tuleb julgeda kogeda ka kannatust ja valu.
  • /…/ tuleb pigem õppida targasti leppima, alla andmata, aga paindudes.
  • End hästi tundva inimese vundament on enese tundmises ja tõelise elu tunnustamises.
  • Raevukas vastuseis, tõrjumine ja ohtudega võitlemine viivad tohutult eneriat ja tsementeerivad meele paigale. Vastupunniv meel üritab sunni jõul vabaneda sellest, mis vajaks kohanemist ja kaastunnet.

Alan Shayne, Norman Sunshine “Topeltelu”


dav

Kirjastus Varrak 2018.

376 lk.

Tõlkinud Viivi Verrev

..

  • Me ei vahetanud kahetunnise sõidu jooksul peaaegu ühtegi sõna. Meie vahel oli mugav side, mis lubas meil, kui me seda tahtsime, olla lähedased sõnu vajamata.
  • Suhtes on alati lugematu arv kordi, kus sa midagi ei tunne.
  • Mulle tundub, et ühele inimesele truuks jäädes sa talletad armastust, ja siis on seda vajadusel võtta.
  • Armastus ja töö on meie inimlikkuse nurgakivid.
  • Viie aasta jooksul oli mul ühe näitlejannaga olnud aeg-ajalt suhe. Meil oli hulk õnnelikke ja armastusega täidetud aegu. Peale toreda koosolemise oli tohutuks kergenduseks liikuda teatrimaailmas naise kõrval. Homoseksuaalsus oli paljude meelest needus, eriti agentide ja produtsentide meelest, kes ei kasutanud teada olevaid homoseksuaale mujal kui vaid ekstsentrilistes või karakterrollides, mitte kunagi aga romantilistes peaosades.
  • Olin ennegi olnud armunud, kuid iga kord vaid armastuse ideesse. Olin alati tahtnud armastada ja projitseerisin seda teistele inimestele. Mõnikord kestsid suhted aastaid, sest olin täis otsustavust olla koos ühe inimesega ja nägin selle nimel vaeva.
  • Mõistsin, et vastutan teise inimese eest. Ta ei olnud enam lihtsalt ülimalt kütkestav, võluv ihaldusobjekt, kes mu ellu põnevust tõi; ta oli lihast ja luust inimene, kes oleks võinud surra, kui ma ei oleks leidnud abi siis, kui seda vaja oli. Tundsin esmakordselt elus, et keegi oli osa minust, ja ma mõistsin, et olin tõepoolest kogenud tema valu. Me olime üks.

Viited:

Mae maailm

60 aastat koos olnud Alan ja Norman

Emma Cline “Tüdrukud”


Tydrukud_kaas_valmis.indd

  • Ta eksles oma sügavas ja kindlas veendumuses, et väljaspool tema enda kogemusi pole midagi. Just nagu saaksid asjad käia ainult ühtemoodi, aastad viivad sind mööda koridori tuppa, kus ootab sind enda vältimatu mina – embrüonaalne, valmis end paljastama. Kui kurb oli endale aru anda, et mõnikord ei jõua sa sinna kunagi. Et mõnikord elad sa kogu elu vaid pinda riivates, sellal kui armetud aastad mööduvad.
  • Niimoodi oli hirmutav üksi elada. Polnud kedagi, kes taltsutaks su liialdusi, su algeliste ihade reetmist. Nagu elaksid sa kookonis, mis on tehtud sinu enda alasti loomusest ega lase seda sättida tegeliku inimelu mustriteks.
  • Ootasin, et mulle öeldaks, mis minus head on. Hiljem juurdlesin, kas sellepärast oligi rantšos palju rohkem naisi kui mehi. Kõik see aeg, kui mina olin end ette valmistanud, lugenud artikleid, mis õpetasid, et elu on vaid ooteruum, niikaua kuni keegi sind märkab – poisid olid selle ajaga iseendaks saanud.
  • Osa minust tundis end hästi või ajasin ma lihtsalt läheduse õnnega segi. Sest see oli olemas ka siis, kui armastust polnud – perekondlik võrgustik, harjumuste ja kodu puutumatus. Ajahulk, mille sa kodus veetsid, oli nii hoomamatu ning parim selle juures oligi lõpmatu ümbritsetuse tunne, justkui otsiksid kleeplindi algust, aga ei leia seda. Polnud liitekohti, polnud katkestusi – olid vaid sinu enda elu tähised, nii sügavalt sinu sees, et sa isegi ei teadvustanud neid.
  • Mu lemmikfantaasia oli uneravi, mille olin avastanud “Nukkude orgu” lugedes. Haigla arst kutsub esile pikaajalise une, ainsa lahenduse vaese kriiskava Neely jaoks, kes on demeroolist segi läinud. See tundus otse suurepärane – rahumeelsed ja usaldusväärsed masinad hoiavad mu keha elus, aju puhkab vesises ruumis, muretu nagu kuldkala akvaariumis. Ma ärkaksin mitu nädalat hiljem. Ja isegi kui elu loksuks tagasi oma trööstistusse, jääks siiski alles see tärgeldatud olematuselõik.
  • Tegelikult ma ei uskunud, et sõprus võiks olla lihtsalt sõprus ja mitte mingi ebamäärane taust päriselt põletavale küsimusele, sellele, kas poisid armastavad sind või ei.
  • Arvan, et see oligi meie viga, üks paljudest vigadest. Uskuda, et poisid tegutsevad loogika alusel, mida meie ühel päeval suudame mõista. Uskuda, et nende tegevusel on mingi tähendus peale mõtlematu impulsi. Me olime nagu vandenõuteoreetikud, nägime igas pisiasjas ennet ja kavatsust, lootsime meeleheitlikult, et meid peetakse piisavalt tähtsaks, et meie üle pead murda ja plaane pidada. Kuid nad olid vaid poisid, rumalad, noored ja otsekohesed; nad ei varjanud midagi.
  • Kas ma olin üldse kunagi end nii üksikuna tundnud, et terve päev tuleb kuidagi mööda saata ja kellelegi ei lähe see korda?
  • Võimalus, et minu üle langetatakse otsus, tõrjus kõrvale kõik mured ja küsimused. /…/ Tolles vanuses olin mina ennekõike see, kellele anti hinnang ja minu suhetes inimestega andis see jõupositsiooni teistele.
  • Võib-olla oligi see siin parem lahendus, ehkki harjumatu see ju tundus. Olla osa sellest amorfsest rühmast, kes usub, et armastus võib tulla ükskõik kust. Siis ei oleks sa pettunud, kui sealt, kust ootasid, ei tule seda piisavalt.
  • Vaesed tüdrukud! Maailm nuumab neid armastuselubadusel. Kui hädasti nad seda vajavad ja kui vähe nad seda saavad.
  • …teiste inimeste imetlus nõuab sinult midagi. Et sa pead ennast selle järgi kujundama.
  • Tema naer oli järelkaja, kaunis lisandus – kui rõõmus ma olin iga asja üle, mis ma tema hingeelust teada sain, iga ainuüksi mulle mõeldud saladuse üle.

Marcalt maailmale

Lugemispäevik

Emily St. John Mandel “Jaam üksteist”


Jaam_yksteist_Kaas.indd

  • Traverse Citys, linnas, kust nad olid hiljuti lahkunud, oli üks leiutaja seadnud pööningule üles elektrisüsteemi. See oli tagasihoidliku mastaabiga, lihtsalt paigalseisev jalgratas, mis suutis usina väntamise korral sülearvuti töös hoida, kuid püüdlused olid leiutajal uhkemad; selle mõte ei olnud elektrisüsteem ise, mõte oli selles, et ta otsis Internetti. Mõned Sümfoonia nooremad liikmed tundsid kerget erutusvärinat, kui leiutaja seda mainis, neile meenusid lood WiFist ja kujuteldamatust Pilvest, nad mõistatasid, kas Internet võiks veel mingil moel olemas olla, ümberringi ripuvad õhus imepisikesed nähtamatud valgustäpikesed.
  • Sümfoonia oli väljakannatamatu, põrgu oli teised flöödid või inimesed või need, kes tahes viimase kampolitüki ära kasutavad või kõige rohkem proovidest puuduvad, kuid tegelikult oli Sümfoonia nende ainus kodu.
  • Kirsten pani silmad kinni. Mälestus varasest lapsepõlvest, kollapsieelsest ajast: ta istub sõbraga murul ja nad mängivad mängu, kus tuleb silmad kinni panna, kõvasti keskenduda ja üritada teineteise mõtteid lugeda. Kirsten ei olnud kunagi heitnud peast ettekujutust, et kui ta mõtted piisavalt kaugele sirutab, võib ta leida kellegi ootamast; et kui kaks inimest saadavad mõtted välja samal hetkel, võivad need mingil moel kusagil kokku saada. Charlie, kus sa oled? Ta teadis, et see püüe on tobe. Ta tegi silmad lahti. Tee nende taga oli endiselt tühi.
  • Põrgu on igatsetud inimeste puudumine.
  • Vaiksetel pärastlõunatel venna korteris avastas Jeevan end mõtlemast, kui inimlik on linn, kui inimlik on kõik. Me manasime tänapäeva maailma inimkaugust, kuid mulle tundub, et see on vale, meie maailm ei olnud sugugi inimkauge. Alati oli meie ümber habras märkamatult töötavatest inimestest koosnev võrgustik ja kui inimesed enam ei töötanud, jäi kõik seisma.
  • Algul tahame ainult, et meid nähtaks, aga kui meid juba nähakse, siis sellest enam ei piisa. Siis tahame juba, et meid ka mäletataks.

Sõber raamat

Ulmeajakiri

Lugemissoovitus