Category Archives: Uncategorized

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa “Kaks armastuslugu”


ghgh.jpg

  • Ma armastan maailma. /…/ See on meie üks ja ainuke maailm. See on meie kingitus ja me peaksime seda miljon korda enam hoidma. Kogutud raha ei saa surres kaasa võtta, aga nähtud maailm on kingitus iseendale.
  • Mina oma sõgedas kangekaelsuses ja lahkumisest keeldumises panin paika oma vanemate saatuse. /…/ Kangekaelsus andis mulle elu.
  • Üle kõige tahan ma olla eikellegitütar.
  • Ma õppisin, kuidas mitte olla. Kuidas olla nii nähtamatu, et õhkki ei liigu, kui ühest kohast teise minna. Ma õppisin kuuldamatult käima ja nähtamatult mõtlema. Kui sellest kõigest kasu ei olnud, õppisin ma mitteollatahtmise valusat kunsti.
  • …sest mitte keegi ei taha olla see, kelle juuresolekul see lahti läheb. Sest see on raev, millel ilma vaatajateta ei ole mingit mõtet.
  • Ma ei tea, mida minu põlvkonna laste vanemad mõtlesid. /…/ Ma ei tea, mida tähendasid neile lapsed, mida tähendas neile laste kasvatamine. Lastega igatahes ei olnud sel kuigi palju pistmist. Me oleme katkised inimesed ja meie suurim lootus siin ilmas on oma lastest vähem katkised inimesed kasvatada.
  • Kui ma kuskilt midagi laenan, töötan selle enda sees läbi ja leian omaenese tõlgenduse. Oluline on teekond, otsingud, iseendale väljakutsete esitamine ja nendega hakkamasaamine. Nende ületamine.
  • Mu kodu ei ole ükski koht. Mu kodu on mõned vaated selles maailmas, ühe mulla maitse ja üks inimene, mu tütar. Olen rõõmsalt ja ebaeestlaslikult juurteta.
  • Kui on midagi, mida ma lõpuni tunnen, on see tahetamatuse tunne.IMG_20190916_203121

 

Advertisements

Louis-Ferdinand Céline “Surm järelmaksuga”


IMG_20190904_180551

  • Praegu oleme veel üksi. Kõik see on nii segane, nii raske, nii kurb… Varsti olen ma vana. Ja siis on lõpuks kõik. Minu toas on käinud nii palju inimesi. Nad on rääkinud igasuguseid asju. Neil pole mulle suurt midagi öelda olnud. Nüüd on nad läinud. Nad on nüüd vanad, õnnetud ja aeglased, igaüks kuskil maailma lõpus.
  • Minu häda jälle on unetus… Kui ma oleks alati magada saanud, poleks ma eales ridagi kirjutanud.
  • Gustin tunneb mind hästi. /…/ Tal pole maailma suhtes enam erilisi nõudmisi. Tal on vanast ajast üks õnnetu armuvalu. Ta ei taha sellest terveks saada.
  • Ema sai täpselt, mida tahtis, üks uus kohutav jubedus, üle mõistuse raske… Mitte kunagi polnud elu piisavalt karm, piisavalt vaevarohke. Ta oleks tegelikult tahtnud kogu maailma töö ise ära teha. Pidada üksinda poodi, ja üksi tervet perekonda elatada, ja õmblejannat veel takkaotsa. /…/ Ta oli oma kohutavasse olukorda sügavalt kiindunud.
  • “Ühel päeval, Ferdinand, lähen ma ära… Ma kaon kus kurat, küll sa näed! Ma lähen kaugele… Täiesti üksi… Mul on omaenese tee… Küll sa näed…” Ja siis vajus ta justkui mõttesse… Ma ei tahtnud teda häirida. Seda juhtus temaga vahel… Aga see tekitas minus siiski väga palju küsimusi.
  • Ta oli loomult tegelikult hirmus tagasihoidlik. Ja mõningatel juhtudel, nii uskumatu kui see ka ei näi, täiesti häbelik… Nii näiteks Constiaga ei tundnud ta end veel päris vabalt, isegi kui nad olid juba kuude kaupa käinud.
  • Ta sai tõepoolest vihaseks nagu keegi, kes saab hästi aru, et ta on midagi väga valesti teinud.
  • Metsik-hulludega on selge, kaardid laual.. see on korrida… Sa pead lihtsalt oskama üle aia hüpata, enne kui nad su soolikad välja kisuvad. Aga õrnad hinged, need, kes kohe surnuks ehmatavad ja ennast ära tahavad tappa… vaat see on nuhtlus! …Pettumus põrmustab nad!… Nad ei suuda seda piina taluda.
  • Kell lööb kuus… See on kõige vastikum kellaaeg, mida ma kartsin kõige rohkem… See oli nagu loodud igasuguste kaklemiste ja õuduste jaoks. /…/ Jälestusväärne aeg, mil kõik poed oma väikesed maniakid lahti lasevad, oma liiga geniaalsed töötajad… Kõik kuutõbised jooksevad korraga linna peal ringi!

Sirp

Peter Høeg “Susani efekt”


9789949567645_1

  • Oleksin pidanud targem olema. Mitte miski siin maailmas ei ole igavene. Loodusseadused on ajutised. Niipea kui füüsika on ühe maailmapildiga leppinud, laguneb see ja osutub mõne suurema paradigma erijuhuks. /…/ juba kvantfüüsika aluspõhjas idaneb selle huku algus. Nii on ka perekond Svendseni head aastad osutunud ajutiseks harmooniaks keset päratut kaost.
  • “Ma tahaks füüsikasse sisse pääseda. Ülikool on eelkool, ooteruum. Ma ei taha ooteruumis istuda. Ma tahan sisse. Sina oled sees. Ma tunnen seda. Tundsin sestpeale kui su esimesi artikleid lugesin. Kui ma olin 12-aastane, näitas üks inimene mulle perioodilisussüsteemi tabelit. Ma sain sellest kohe aru. See oli minu elu kõige õnnelikum hetk. Ma mõistsin, et on olemas loodusseadused, mis tasakaalustavad kaost. Ma ei taha mõista füüsikat väljaspoolt. Sina aitad inimesi füüsika sisse.”
  • Ma ei öelnud midagi. Mõelda ei olnud vaja. Tagasiteed ei olnud. Ja mitte sellepärast, et sillad mu taga oleksid põlenud. Vaid sellepärast, et need on tähtsuse minetanud.
  • Mõnikord ei ole äratundmisel varasema kohtumisega midagi tegemist. Mõnikord, nagu ka tookord, on see ähmane tunne, nagu oleks sind tabanud mingi seletamatu lähedus, mis on juba varem olemas ja mille päritolu ei saa kindlaks teha.
  • Nii nende suurte traumadega on. Me pöördume nende juurde üha tagasi. Meenutamaks endale, et on pääsmatult hilja midagi ette võtta. Ja siis ikkagi otsida pääseteed.
  • 99% kõigist vanematest kogeb süütunnet, kui nad laste allakäiku pealt näevad.
  • Ma armastan vaadata tegutsevaid töömehi. Mulle meeldib vaadata mehi askeldamas. Kui nende energia on pädev ja asjatundlik ja keskendunud ja väljapoole suunatud ja kui nad ei tea, aga võib-olla aimavad, et neid vaadatakse ja nad naudivad oma keha ja oma täpsust ja oma eneseunustust.
  • Need vähesed indiviidid, keda lapsena on tõesti armastatud, elavad teises maailmas kui me ülejäänud. Nad ei võta tõsiselt võimalust, et äraütlemine on lõplik.
  • Situatsioonil on potentsiaali areneda eri suundades, mõni neist katastroofiline.
  • Suurtel meestel on alati võrratu naine. Kaalukatel nobelistidel on ikka kõrval olnud amatsoon. /…/ Ei tasu lasta end petta sellest, et naine, kes nüüd toas seisab, on mehest pool meetrit lühem. Kilbineitsid võivad olla ka väiksemas mõõdus.
  • Minu lemmik oli Thomas Young. Piltilus, riided otsekui Taani meestemoe nõukogu juhiste järgi. Tantsis nagu musikaalne puuma, rääkis 16 keelt, arst, õppis lugema ja kirjutama 2aastaselt, diferentseerima ja kompleksfunktsioone integreerima 5aastaselt. Ja mis kõige tähtsam: tema on esimene, kes mõistab ja kirjeldab interferentsifenomeni. /…/ teadsin, et ta on kindlasti esimene, kes tõeliselt mõistab inimestevahelist lainefenomeni.
  • Thit ei ole kunagi välja näinud nagu põlvneks ta minust. Nagu ta üldse kellestki põlvneks. Pigemini nii, nagu oleks ta just lavale astunud või saabunud kosmosest ilma mingi minevikutaagata pagasis.
  • /…/ ta meenutas inimest, kes on hüpanud üle serva ja kellel on täiesti ükskõik, kas ta hõljub õhus või kukub alla, sest hüpe on olnud hädavajalik.

Viited:

Sehkendaja

Colum McCann “Letters to a Young Writer: Some Practical and Philosophical Advice”


mde

  • The voice we get is not just one voice. We receive ours from a series of elsewheres. This is a spark.
  • Go somewhere nobody has gone. Fight for repair.
  • Don’t sit around looking inward. That’s boring.
  • In the end, the only things worth doing are the things that might possibly break your heart.
  • The more you choose to see, the more you will see.
  • Literature can be a stay, or a foothold against despair. Is that enough? Of course it’s not, but it’s all we’ve got.
  • The work matters. The story needs to be told.
  • The unexamined life may not be worth living, but the over-examined life can be soul crushing too.
  • Stories are not about plot, they are about language and rhythm and music and style. If you believe in your own story, and write it well, it will find its readers.
  • Story will end. To some this is a terrifying thing, but to the properly successful person, it is the only ecstasy.
  • Be daring. Be original. Nothing good is ever achieved through predictability.
  • Be kind to yourself as well as being tough. Remember that any fool can knock a house down; it takes a real craftsperson to have built it in the first place.
  • You read to fire your heart aflame. You read to lop the top of your head off. You read because you’re the bravest idiot around and you’re willing to go on an adventure into the joy of confusion. You know when a book is working. Give it time.
  • Read, read, read. The brain is an agile canister. Your mind can contain so much. The more difficult the book, the better.
  • Every work of fiction is organized somehow – and the best of them are more profoundly organized than they ever let on.
  • We have art, so we shall not die of too much reality.
  • Writers feel the grammar rather than knowing it. This comes from good reading. If you read enough, the grammar will come.
  • If you can uncover your characters’s true need for telling her story, you will have found a reason to keep telling it.
  • A book is not an isolated being; it is a relationship.
  • Everyone tells their story for a reason. To heal, to murder, to steal, to recreate. To fall in love, to fall out of love.
  • Empathy is violent. Empathy is tough. Empathy can rip you open.
  • To hell with grammar, but only if you know the grammar first. To hell with formality, but only if you have learned what it means to be formal. To hell with plot, but you better at some stage make something happen. To hell with structure, but only if you have thought it through so throroughly that you can safely walk through your work with your eyes closed.
  • If we write toward what we don’t supposedly know, we will find out what we knew but weren’t yet entirely aware of.
  • Brecht asked, if there would be singing in the dark times, and he answered that yes, there would be singing about the dark times. They are indeed dark times: be thankful. Sing them.

Julian Barnes “Aja müra”


 

  • Ta oli siin seistes arvanud, et on oma mõtete peremees. Ent öösel, üksinduses, tundus hoopis et mõtted on tema peremehed. Tõepoolest – ja pole pääsu saatusest nagu luuletaja meile kinnitab. Ega omaenda mõtetest.
  • Ei, sai ta vastuseks, miski ei alga niisama, ühel kindlal hetkel ja ühes kindlas kohas. See algas paljudes paikades, palju kordi, mõneti juba enne sinu sündi, välismaal ja teiste mõtetes.
  • Nagu laps ikka, oli ta oletanud, et asjad olid korras, kuni keegi vastupidist ei väitnud. Nii oli ta alles hiljem, kui kuulis täiskasvanuid asja arutamas ja naermas, taibanud, kui viltu ja imelik seal majas kõik on.
  • Kõige selgemini armastas ta Tanjat siis, kui oli temast eemal. Kui nad koos olid, leidus kummalgi ootusi, millele ta kas ei osanud nime anda või polnud suuteline vastama.
  • Ta oli introvertne mees, keda veetlesid ekstravertsed naised. Ehk oli see üks tema hädade põhjusi.
  • Kunsti ja armastuse vahel, rõhuja ja rõhutava vahel olid alati paberrossid.
  • Just niimoodi tuleb armastada: kartmatult, tõkkeid seadmata, homsele mõtlemata. Ja hilisema kahetsuseta.
  • Võim oli alati tundnud huvi pigem kirjasõna kui nootide vastu: kirjanikud, mitte heliloojad olid kuulutatud inimhingede insenerideks. Kirjanikke mõisteti hukka Pravda esimesel leheküljel, heliloojaid kolmandal.
  • Ta mõtles endast kui tugevate tunnetega inimesest, kel puudub oskus neid tundeid väljendada. Aga nii mõeldes oli ta enda vastu liiga leebe; ka see polnud õiglane. Kui aus olla, siis oli ta neurootik. Ta arvas, et teab, mida tahab; ta sai, mida tahtis ja ei tahtnud seda enam; see eemaldus temast ja ta tahtis seda tagasi.

Petter Northug “Minu lugu”


pn

  • Ma ei tea, miks võitmine minu jaoks nii tähtis oli. Võib-olla sellepärast, et ma ei olnud seda kunagi kogenud.
  • Valik oli alati minu, aga kui ma tahtsin saada parimaks, pidin ma ka vastavalt elama. “See, millest sa praegu loobud ja mida ohverdad,” oli tal kombeks öelda, “saad sa kümnekordselt tagasi.
  • Sa ei harju mitte kunagi täielikult valuga, aga kui sa tahad olla parim, pead sa tundma seda nii tihti, et õpiksid aru saama, kuidas see töötab. Sa pead tundma valu erinevaid kihte ja faase ja seda, kuidas nendega kõige paremini toime tulla.
  • Kui kehal pole enam midagi anda, siis võtab pea juhtimise üle. Viimased kaks kilomeetrit viib pea keha edasi. Kuni ma jõuan punktini, kus ma murran valust läbi, kus valu lahkub peast ja kehast ja asub praktiliselt minust väljapoole. Kus valu on nii intensiivne, et ma peaaegu et ei tunnegi seda enam. See on siis, kui ma end teistest lahti rebin.
  • Kõige tähtsam, mis minuga juhtuda sai, oli see, et ma algusaastatel nii palju kaotasin. See tegi alguse raskemaks, see pani kannatuse proovile. /…/ Kui alustad vastutuult, siis õpid tegema rohkem tööd kui teised, et eesmärgini jõuda. Sa õpid distsipliini tähtsust. Sa õpid olema struktureeritud ja analüütiline. Sul pole teist valikut. See on ainus viis õnnestuda. Ja kui sa seda teed, siis saad kindluse, mis jääb sügavale sinu sisse. Sest sa tead, et see on sinu enese jõupingutus, mis on sind eesmärgini viinud.
  • Kuna mul ei olnud kellegagi mängida, lõin ma endale oma väikese maailma. Ma unistasin millegi saavutamisest. Et õnnestuda milleski suures. Ja needsamad fantaasiad võtsin ma spordimaailma kaasa. Nägin neid treeningul silme ees.

Peatükk Petter Northugi raamatust

Maaret Kallio “Nõudlikult leebe”


  • Sina oled oma loo, iseenda ja oma olukorra asjatundja. Väljaspoolt ei saa tulla rääkima universaalset tõde inimese keerulisest meelest, imelisest elust või mitmekülgsetest suhetest, sest lahendused nende jaoks on sama erinevad, kui nende kogejadki.
  • Superelu ja üliinimlikkus on juba pikemat aega moes olnud.
  • Tööelu nõudlikkus on võtnud uued mõõtmed ja inimesest üritatakse masinlikult üha rohkem välja pigistada.
  • Täiuslikkust taga ajades tõuseb hirm pinnale juba väiksemagi mõra peale. Kui oodata endalt täiuslikke sooritusi, kaunite päevade rivi ja alatist õnnestumist, aetakse end samal ajal nii kitsasse nurka, et liikumiseks ei jää ruumi ja see lakkab sootuks.
  • Et hea elu oleks võimalik, on vaja oskust taluda valu, suutlikkust maadelda muredega, ja ka oskust võimendada head. /…/ Kui soovitakse head elu, tuleb julgeda kogeda ka kannatust ja valu.
  • /…/ tuleb pigem õppida targasti leppima, alla andmata, aga paindudes.
  • End hästi tundva inimese vundament on enese tundmises ja tõelise elu tunnustamises.
  • Raevukas vastuseis, tõrjumine ja ohtudega võitlemine viivad tohutult eneriat ja tsementeerivad meele paigale. Vastupunniv meel üritab sunni jõul vabaneda sellest, mis vajaks kohanemist ja kaastunnet.