Category Archives: Uncategorized

Margus Karu “Täna on täna ja forever on forever”


täna-on-täna-ja-forever-on-forever

  • Ma teadsin, et ma… armastan teda. See tunne oli nii valushapult magusvõimas, et võttis hingeldama, õhku ahmima. Nii kiivalt oli mu süda suletud, et ma ei saanud arugi, kui palju head mu ümber oli.
  • La – äärmiselt lihtsalt seletatav nähus, mis on erakordselt harv juhtuma. Kui inimene leiab olukorra ja inimese, kelle juuresolekul ta kaotab iseenda ning sulab vaimselt ja füüsiliselt teise inimesse. Kui puudutus viib meelekaotusse ning kõrgendatud vaimuseisundisse, kui sõnast “armastus” jääb puudu, sest see ei tundu olevat piisav sõna kirjeldamaks seda seisundit. Inimkonna ajaloos harva kasutatava mõiste seni uurimata ala La on siiski olemas ning eksisteerib vaid mõnel ükskikul juhul, kui inimesed on õiges ajas ja õiges kohas kohtuvad ning kogevad seda supertrippi, mis on võrdväärne universumi ilmutusega.

Kirjanduslik päevaraamat

 

Advertisements

Jojo Moyes “Pärast sind”


pärast-sind

  • Mõnikord vaatan ma enda ümber olevaid inimesi ja mõtlen, et meie kõigi saatuseks on jätta endast maha hävingu rada. Need pole üksnes su ema ja isa, kes su tuksi keeravad. Vaatasin ringi nagu inimene, kellele on äkitselt puhtad prillid ulatatud ja nägin, et peaaegu kõik kannavad armastuse jõulist jälge, olgu see siis kadunud, ära võetud või lihtsalt hauda läinud. Will oli seda teinud meie kõigiga, sain ma nüüd aru. Ta ei tahtnud seda teha, aga oli seda teinud juba paljalt elamast keeldunud.
  • …kuid tegelikult tähendas armastus üksnes valu. Suuremaid vigastusi – nii mulle kui ka temale, mis oli veel hullem. Kes on selleks piisavalt tugev?

Lugemiselamused

Sõber raamat

Kadri Kõusaar “Ego”


23343375._UY475_SS475_

  • “Olen olnud maailmast ära lõigatud, keegi pole mind otseselt seganud ega piinanud, ja sellised tingimused lihtsalt sunnivad olema originaalne.”
  • Aga ma ei kirjutagi kriitikutele või rahvale. Ma kirjutan oma üleminekutele.
  • Elu – see peaks olema ainult head inimesed, hea muusika, hea toit, head filmid, head raamatud jne. Vältimatut ebameeldivat peaks olema võimalikult vähe.
  • …ma ei usu näärivanadesse või sellesse, et keegi mulle elus midagi kandikul ette toob. Kõik on startup, kõik tuleb ise teha, ise alustada, ise püsti panna, varastada iseenda öötunde ja noorust, ja sellega tund tunni, päev päeva, nädal nädala, aasta aasta haaval midagi ilusat ehitada.

Emma Cline “Tüdrukud”


Tydrukud_kaas_valmis.indd

  • Ta eksles oma sügavas ja kindlas veendumuses, et väljaspool tema enda kogemusi pole midagi. Just nagu saaksid asjad käia ainult ühtemoodi, aastad viivad sind mööda koridori tuppa, kus ootab sind enda vältimatu mina – embrüonaalne, valmis end paljastama. Kui kurb oli endale aru anda, et mõnikord ei jõua sa sinna kunagi. Et mõnikord elad sa kogu elu vaid pinda riivates, sellal kui armetud aastad mööduvad.
  • Niimoodi oli hirmutav üksi elada. Polnud kedagi, kes taltsutaks su liialdusi, su algeliste ihade reetmist. Nagu elaksid sa kookonis, mis on tehtud sinu enda alasti loomusest ega lase seda sättida tegeliku inimelu mustriteks.
  • Ootasin, et mulle öeldaks, mis minus head on. Hiljem juurdlesin, kas sellepärast oligi rantšos palju rohkem naisi kui mehi. Kõik see aeg, kui mina olin end ette valmistanud, lugenud artikleid, mis õpetasid, et elu on vaid ooteruum, niikaua kuni keegi sind märkab – poisid olid selle ajaga iseendaks saanud.
  • Osa minust tundis end hästi või ajasin ma lihtsalt läheduse õnnega segi. Sest see oli olemas ka siis, kui armastust polnud – perekondlik võrgustik, harjumuste ja kodu puutumatus. Ajahulk, mille sa kodus veetsid, oli nii hoomamatu ning parim selle juures oligi lõpmatu ümbritsetuse tunne, justkui otsiksid kleeplindi algust, aga ei leia seda. Polnud liitekohti, polnud katkestusi – olid vaid sinu enda elu tähised, nii sügavalt sinu sees, et sa isegi ei teadvustanud neid.
  • Mu lemmikfantaasia oli uneravi, mille olin avastanud “Nukkude orgu” lugedes. Haigla arst kutsub esile pikaajalise une, ainsa lahenduse vaese kriiskava Neely jaoks, kes on demeroolist segi läinud. See tundus otse suurepärane – rahumeelsed ja usaldusväärsed masinad hoiavad mu keha elus, aju puhkab vesises ruumis, muretu nagu kuldkala akvaariumis. Ma ärkaksin mitu nädalat hiljem. Ja isegi kui elu loksuks tagasi oma trööstistusse, jääks siiski alles see tärgeldatud olematuselõik.
  • Tegelikult ma ei uskunud, et sõprus võiks olla lihtsalt sõprus ja mitte mingi ebamäärane taust päriselt põletavale küsimusele, sellele, kas poisid armastavad sind või ei.
  • Arvan, et see oligi meie viga, üks paljudest vigadest. Uskuda, et poisid tegutsevad loogika alusel, mida meie ühel päeval suudame mõista. Uskuda, et nende tegevusel on mingi tähendus peale mõtlematu impulsi. Me olime nagu vandenõuteoreetikud, nägime igas pisiasjas ennet ja kavatsust, lootsime meeleheitlikult, et meid peetakse piisavalt tähtsaks, et meie üle pead murda ja plaane pidada. Kuid nad olid vaid poisid, rumalad, noored ja otsekohesed; nad ei varjanud midagi.
  • Kas ma olin üldse kunagi end nii üksikuna tundnud, et terve päev tuleb kuidagi mööda saata ja kellelegi ei lähe see korda?
  • Võimalus, et minu üle langetatakse otsus, tõrjus kõrvale kõik mured ja küsimused. /…/ Tolles vanuses olin mina ennekõike see, kellele anti hinnang ja minu suhetes inimestega andis see jõupositsiooni teistele.
  • Võib-olla oligi see siin parem lahendus, ehkki harjumatu see ju tundus. Olla osa sellest amorfsest rühmast, kes usub, et armastus võib tulla ükskõik kust. Siis ei oleks sa pettunud, kui sealt, kust ootasid, ei tule seda piisavalt.
  • Vaesed tüdrukud! Maailm nuumab neid armastuselubadusel. Kui hädasti nad seda vajavad ja kui vähe nad seda saavad.
  • …teiste inimeste imetlus nõuab sinult midagi. Et sa pead ennast selle järgi kujundama.
  • Tema naer oli järelkaja, kaunis lisandus – kui rõõmus ma olin iga asja üle, mis ma tema hingeelust teada sain, iga ainuüksi mulle mõeldud saladuse üle.

Marcalt maailmale

Lugemispäevik

Joel Haahtela “Elena”


haahtelaelena

  • Tihti mõeldakse, et asjad lähevad teatud viisil, kuni korraga juhtub midagi, mis keerab kõik pea peale.
  • Me kulgeme läbi aastate ja leiame end mälestustest, mis saavad tõelisteks nagu tõelisus ise. Ja kas lõpuks ei tõmbugi kõik kokku ainult üheks hetkeks, kus on kõik, mida oleme tahtnud ja millest ilma jäänud.

Emily St. John Mandel “Jaam üksteist”


Jaam_yksteist_Kaas.indd

  • Traverse Citys, linnas, kust nad olid hiljuti lahkunud, oli üks leiutaja seadnud pööningule üles elektrisüsteemi. See oli tagasihoidliku mastaabiga, lihtsalt paigalseisev jalgratas, mis suutis usina väntamise korral sülearvuti töös hoida, kuid püüdlused olid leiutajal uhkemad; selle mõte ei olnud elektrisüsteem ise, mõte oli selles, et ta otsis Internetti. Mõned Sümfoonia nooremad liikmed tundsid kerget erutusvärinat, kui leiutaja seda mainis, neile meenusid lood WiFist ja kujuteldamatust Pilvest, nad mõistatasid, kas Internet võiks veel mingil moel olemas olla, ümberringi ripuvad õhus imepisikesed nähtamatud valgustäpikesed.
  • Sümfoonia oli väljakannatamatu, põrgu oli teised flöödid või inimesed või need, kes tahes viimase kampolitüki ära kasutavad või kõige rohkem proovidest puuduvad, kuid tegelikult oli Sümfoonia nende ainus kodu.
  • Kirsten pani silmad kinni. Mälestus varasest lapsepõlvest, kollapsieelsest ajast: ta istub sõbraga murul ja nad mängivad mängu, kus tuleb silmad kinni panna, kõvasti keskenduda ja üritada teineteise mõtteid lugeda. Kirsten ei olnud kunagi heitnud peast ettekujutust, et kui ta mõtted piisavalt kaugele sirutab, võib ta leida kellegi ootamast; et kui kaks inimest saadavad mõtted välja samal hetkel, võivad need mingil moel kusagil kokku saada. Charlie, kus sa oled? Ta teadis, et see püüe on tobe. Ta tegi silmad lahti. Tee nende taga oli endiselt tühi.
  • Põrgu on igatsetud inimeste puudumine.
  • Vaiksetel pärastlõunatel venna korteris avastas Jeevan end mõtlemast, kui inimlik on linn, kui inimlik on kõik. Me manasime tänapäeva maailma inimkaugust, kuid mulle tundub, et see on vale, meie maailm ei olnud sugugi inimkauge. Alati oli meie ümber habras märkamatult töötavatest inimestest koosnev võrgustik ja kui inimesed enam ei töötanud, jäi kõik seisma.
  • Algul tahame ainult, et meid nähtaks, aga kui meid juba nähakse, siis sellest enam ei piisa. Siis tahame juba, et meid ka mäletataks.

Sõber raamat

Ulmeajakiri

Lugemissoovitus

 

Barbara De Angelis “Tõelised hetked”


toelised-hetked-avasta-toelise-onne-17534

  • Tõelised hetked on hetked, mil sa saavutad emotsionaalse sideme enda ja millegi või kellegi teise vahel. See võib olla side sinu ja su armastatu vahel. /…/ Need on hetked, mil tavalised piirid, mis lahutavad meid teistest on ületatud ja selles ühenduses sünnib teatav lummus.
  • Kui sa ei taju tähendust ja elad päevast päeva eesmärgita, siis on su elu lihtsalt sari juhuslikke sündmusi.

  • Me otsime seda tükki, mis on kaotsi läinud, kuid milleta on tõelisi hetki raske kogeda. Mõned neist võtsid ära meie vanemad, et suunata meid sinna, kuhu me pidime nende arvates liikuma. Mõned neist andsime teistele, et olla hinnatud ja armastatud. Mõned neist oleme ära peitnud hirmust, et mida teised võivad mõtelda, kui õpivad meid tundma. Mõned neist oleme lihtsalt unustanud, sest oleme nii kõvasti pingutanud, et olla keegi teine.

  • Me hoidume tõelistest hetkedest suhetes, sest kui me pole nendega harjunud, siis võivad nad olla oma ereduses hirmutavad.
  • Enamik naisi on elanud oma elu, jagades üksteise järel laiali tükikesi iseendast. /…/ Me puistame tükikesi oma hingest laiali nagu kergemeelseid ohvriande, aga ometi oleme ühel hetkel üllatunud, avastades end tühjana ja emotsionaalselt kurnatuna, mõistmata, kuidas see juhtus.