- Inimesed paistavad muidu tavalised, ainult veidi süngemad. Kõik räägivad üksteisega sõjast, isegi need, kes omavahel tuttavad ei ole.
- Räägitakse, et prantslased panid läänerindele üles plakati “Me ei tulista”. Ja et sakslased vastasid neile oma plakatiga “Meie ka mitte”. Aga ega see vist tõsi ei ole.
- Saksamaa meenutab pahatahtlikku koletist, kes regulaarselt oma koopast välja sööstab, et järgmisele ohvrile kallale karata. Rahval, kes suudab end umbes iga kahekümne aasta tagant meelestada peaaegu kogu ülejäänud inimkonna vastu, peab midagi viga olema.
- Täna saab aasta päevast, kui algas sõda. Hakkame harjuma. Vähemalt elades kohas, kus lakkamatult ei saja pomme alla.
- Korteris on ilus suur elutuba, mõlemal lapsel oma tuba ja meil magamistuba. Oleme ostnud päris palju uut mööblit ja kõik tundub päris tore. Ma loodan, et meie korterit pommitama ei hakata.
- Mu kallis tütar läks sel sügisel kooli. Ta paneb mu kannatuse mõnikord proovile: on tõre, ei kuula sõna ja narritab mind igal viisil. Muudaks ta ometi oma käitumist.
- Momendil sõditakse Vene metsades, Liibüa kõrbetes ja päikselisel Hawaiil. Ja kõik algas ju sellest, et sakslased tahtsid Danzigit. Sellele mõeldes hakkab pea kergelt ringi käima.
- Milline õndsalt kaunis suvistepüha õhtu, nii soe, et lase aga olla! Sel aastal on kõik ebatavaliselt varajane. Istume praegu elutoas ja aknad on pärani lahti, tunne on umbes selline, nagu oleksime pargis. Väga suvised hääled kostavad sisse, kõnniteedel kõpsuvad kontsad, pargis kilkavad lapsed ja kui trammid mööda kihutavad, tundub, nagu tahaksid nad meile tuppa sõita.
- Venelased on nüüdseks jõudnud välja peaaegu Eesti piirini ning hulgaliselt eestlasi põgeneb Soome ja Rootsi. Paljud on tulnud väikeste paatidega Gotlandile. Tulgu ükskõik mis, peaasi et ei jääks venelaste kätte.
- Raskused on tõesti saabunud, aga veel ei tahaks siiski öelda, et olen õnnetu. 1944. aasta teine pool oli minu jaoks kuratlik ja maapind minu eksistentsi talade all rappus kõvasti: olen ahastuses, masenduses, pettunud, sageli kurvas tujus – aga ma pole tegelikult õnnetu. Sest minu eksistentsi täidavad nii paljud erinevad asjad. /…/ Kui õnnelik olemine ja hea elu elamine tähendaksid üht ja sama asja, oleksin ma muide endiselt “õnnelik”. Aga õnnelik olla pole niisama lihtne. Ühe asja olen ma igatahes selgeks saanud – kui tahad õnnelik olla, siis peab see tunne tulema inimese enda seest, mitte kelleltki teiselt. Ma arvan, et kõigest hoolimata õnnestub mul päris hästi leida asju, mille üle rõõmustada. Aga mingi aimus ütleb mulle, et elu toob raskemaidki katsumusi, ja siis saab näha, kui uljas ma tegelikult olen.
- Peale selle tuleb maailmas lihtsalt natuke enda ümber ringi vaadata, mõistmaks, et miski pole nii, nagu peaks olema ja ei saa kunagi nii olema ka.
- Ja muidu on kevadine suurpuhastus tehtud ja olemine kena, mõnikord olen ma rõõmus ja mõnikord kurb. Rõõmus olen enamasti siis, kui kirjutan.
- Siin ma nüüd olen, Furusundis, ja kirjutan vihmahoogude vahel oma tobedat, kuid samas armsat päevikut.
- On päevselge fakt, et kõik, kellel Venemaaga vähegi mingit kogemust on, teavad hästi, et venelased on võimelised toime panema sama kohutavaid julmusi kui sakslased – kuigi sellest rääkimist ei peeta hetkel kohaseks. Neil on ju omal kodus ka piisavalt inimesi, keda tappa, selleks pole vaja hakata Rootsi rahvast importima.