Tag Archives: Barnes

Julian Barnes “Aja müra”


 

  • Ta oli siin seistes arvanud, et on oma mõtete peremees. Ent öösel, üksinduses, tundus hoopis et mõtted on tema peremehed. Tõepoolest – ja pole pääsu saatusest nagu luuletaja meile kinnitab. Ega omaenda mõtetest.
  • Ei, sai ta vastuseks, miski ei alga niisama, ühel kindlal hetkel ja ühes kindlas kohas. See algas paljudes paikades, palju kordi, mõneti juba enne sinu sündi, välismaal ja teiste mõtetes.
  • Nagu laps ikka, oli ta oletanud, et asjad olid korras, kuni keegi vastupidist ei väitnud. Nii oli ta alles hiljem, kui kuulis täiskasvanuid asja arutamas ja naermas, taibanud, kui viltu ja imelik seal majas kõik on.
  • Kõige selgemini armastas ta Tanjat siis, kui oli temast eemal. Kui nad koos olid, leidus kummalgi ootusi, millele ta kas ei osanud nime anda või polnud suuteline vastama.
  • Ta oli introvertne mees, keda veetlesid ekstravertsed naised. Ehk oli see üks tema hädade põhjusi.
  • Kunsti ja armastuse vahel, rõhuja ja rõhutava vahel olid alati paberrossid.
  • Just niimoodi tuleb armastada: kartmatult, tõkkeid seadmata, homsele mõtlemata. Ja hilisema kahetsuseta.
  • Võim oli alati tundnud huvi pigem kirjasõna kui nootide vastu: kirjanikud, mitte heliloojad olid kuulutatud inimhingede insenerideks. Kirjanikke mõisteti hukka Pravda esimesel leheküljel, heliloojaid kolmandal.
  • Ta mõtles endast kui tugevate tunnetega inimesest, kel puudub oskus neid tundeid väljendada. Aga nii mõeldes oli ta enda vastu liiga leebe; ka see polnud õiglane. Kui aus olla, siis oli ta neurootik. Ta arvas, et teab, mida tahab; ta sai, mida tahtis ja ei tahtnud seda enam; see eemaldus temast ja ta tahtis seda tagasi.
Advertisements

Julian Barnes “Kui on lõpp”


barneskuionlopp (1)

  • Palju aastaid hiljem, kui ma selle foto vastuseid otsides jälle kätte pidin võtma, imestasin selle üle, et ta iial vähegi kõrgemaid kontsi ei kandnud. Olen kusagilt lugenud, et kui sa tahad, et inimesed sinu jutule tähelepanu pööraksid, siis ei tohi sa häält tõsta, vaid hoopis vaiksemalt rääkida: just nimelt see köidab tähelepanu. Võib-olla mängis tema oma pikkusega samamoodi.
  • Kindlasti usun ma, et me kõik saame haavu, nii- või teistsugusel viisil. Kuidas olekski teisiti võimalik – välja arvatud maailmas, mis koosneks täiuslikest vanematest, õdedest-vendadest, naabritest, kaaslastest? Ja siis on veel küsimus, millest oleneb nii palju – kuidas need haavad meid mõjutavad: kas me mööname nende olemasolu või matame need endasse, ning kuidas see mõjutab meie suhteid teistega. Mõned möönavad oma haavu ja püüavad neid leevendada, mõned veedavad kogu elu, püüdes aidata teisi, kes on haavata saanud, ning siis on veel need, kelle peamiseks mureks on vältida edasisi haavu ükskõik mis hinna eest. Just nemad on need, kes on armutud; need, kelle eest tuleb end hoida.
  • Tal oli virgem vaim ja kangem iseloom, kui minul; ta mõtles loogiliselt ja tegutses siis vastavalt oma loogilise mõtlemise järeldustele. Samal ajal kui enamik inimesi, nagu ma kahtlustan, toimib vastupidi; me teeme mõne vaistliku otsuse ning ehitame siis üles põhjapaneva arutluskäigu, et seda õigustada. Ning nimetame tulemust terveks mõistuseks.
  • Ajalugu ei ole võitjate valed /…/ Pigem on tegu ellujäänute mälestustega, ning enamik neist pole ei võidukad ega lüüasaanud.
  • “Ma ei taha, et sa oleksid saladuslik naine. Ma usun, et see oleks mu meelest jube. See on kas lihtsalt fassaad, mäng, meestepüüdmise meetod, või siis on saladuslik naine saladus ka iseendale, ja see on veel kõige hullem.”
  • Mul oli üks sõber, kes õppis advokaadiks, kuid pettus selles kutses ja ei asunudki ametisse. Tema ütles mulle, et nende raisatud aastate üks eeliseid on see, et ta ei pelga enam seadust ega seadusemehi. Ja midagi säärast toimub ka üldisemas plaanis, eks ole? Mida enam õpid, seda vähem pelgad. “Õpid” mitte akadeemiliste õpingute mõttes, vaid argisemas elust arusaamise tähenduses.
  • Kui tihti me jutustame oma elulugu? Kui tihti me kohandame, kaunistame, ümbernurga ütleme? Ja mida kauem elu kestab, seda vähem on meie ümber neid, kes võiksid meie versiooni vaidlustada, meenutada meile, et meie elu ei ole meie elu, vaid kõigest lugu, mida me oma elust oleme jutustanud. Jutustanud teistele, aga – ennekõike – iseendale.
  • Kas iseloom areneb ajas? Raamatutes muidugi areneb: muidu poleks ju õiget lugugi. Aga elus? /…/ Meie hoiakud ja arvamused muutuvad, meil tekivad uued harjumused ja veidrused; aga see on midagi muud, pigem nagu dekoratsioon.
  • Hilisemas elus, nagu mulle tundub, me soovime, et tunded teeksid midagi leebemat ja praktilisemat: me tahame, et need toetaksid meie elu niisugusena, nagu see on, sel kujul, mille ta on saanud. Me tahame, et tunded kinnitaksid meile, et kõik on korras. Ja kas see on kuidagi vale?
  • Mind tabas nüüd erilist laadi kahetsus: valu, mis oli lõpuks ikkagi tabanud inimest, kes oli omateada alati osanud valu vältida – ja tabanud nimelt selle vältimise pärast.