Siri Hustvedt “Meesteta suvi”


20160530_142314

  • Mida me tegelikult inimestest teame, ütlesin ma. Mida me, pagana päralt, ükskõik kellest teame?
  • Tajumine pole kunagi passiivne. Me pole üksnes maailma vastuvõtjad, me ühtlasi loome seda aktiivselt. Kõiges tajutavas on midagi hallutsinatoorset. Ja kerge on luua illusioone.
  • Tookord tundus mulle, et olen langenud mingi kurja nõiduse ohvriks, mille allikat ei saanud tuvastada, ainult aimata, kuna kuriteod olid väiksed ja enamjaolt varjatud. /…/ Leiame end teiste nägudelt ja nõnda peegeldus mõnda aega iga peegel mingit võõramaalast, põlatud autsaiderit, kes polnud väärt elus olema.
  • “Õhkulendamine pole sama, mis kokkuvarisemine. Ja nagu me oleme enne öelnud, võib isegi kokkuvarisemisel olla oma eesmärk, oma tähendus. Sa hoidsid end kaua koos, aga mõrade talumine kuulub terve olemise juurde. Mulle tundub, et seda sa just teedki: sa ei paista end enam nii väga kartvat.”

Elena Ferrente “Üksilduse päevad”


13973

  • Ma polnud naine, kes hüljatuse ja eemaloleku hoopide all tükkideks laguneb, kuni aru kaotab, kuni sureb. Ainult mõned killud olid maha koorunud, ülejäänus olin terve. Olin tervik, ja tervikuks kavatsesin jääda. Kes mulle haiget teeb, annan samaga vastu. Ma olen padaemand, olen herilane, kes nõelab, olen tume madu. Ma olen hävimatu loom, kes läheb läbi tule ega põle ära.
  • Muidugi oli mul kombeks raamatutest lõike välja kirjutada, ent mitte antud vihku, selleks oli mul eraldi märkmik.
  • Liiguta ennast, nüüd kohe, mõtle lahendustele. Ära anna alla päeva mõttetusele, hoia mu elu tükikesed koos, nagu oleks neil endiselt kindel koht plaanis.
  • Mis keeruline kobrutav segu on paar! Isegi kui suhe puruneb ja siis otsa saab, toimib see ikka edasi salajastel radadel, ta ei sure, ei taha surra.
  • Tulevik – mõtlesin – saabki selline olema, elav elu koos surnutemaa niiske lõhnaga, tähelepanu koos tähelepanematusega, südame ägedad tuiked koos järskude tähenduste kadumisega. Aga ta ei saa olema hullem kui minevik.
  • Mõtlesin tänulikult, et möödunud kuude jooksul oli ta minu ümber vaikselt kokku traageldanud maailma, mida võis usaldada. Nüüd oli ta teinud oma kõige lahkema kingi. Ta tahtis mulle mõista anda, et ei ole enam tarvis karta, et iga hetke saab jutustada koos kõikide heade ja halbade põhjustega, et on aeg pöörduda tagasi kindlate seoste juurde, mis ühendavad ruume ja aegu.

Viidad mujale:

Janela kirjutab

Lugemissoovituse blogi

Arvustus: Ferrante avab üksinduse anatoomia

Haruki Murakami “Norra mets”


9789985332047.jpg(1)

  • Sest ma olen selline inimene, kes ei saa asjadest muidu aru, kui peab selle absoluutselt kõigest sõltumata tekstina üles kirjutama.
  • “Ma olen palju sügavamas segaduses, kui sina arvad. Sünge, külm, segaduses.”
  • Miks peab ööseks lipu alla laskma, mina küll aru ei saanud. Sest et öösel kestab riik ju ikka edasi ja öösel tööl olijaid on ju ka palju.
  • “Vähemal või rohkemal määral on meil kõigil see tunne,” ütlesin ma. “Me kõik proovime end väljendada, aga ei suuda seda adekvaatselt teha ja lähme sellepärast endast välja.”
  • Aga kui aus olla, siis tüdrukud, keda Naoko kaasa tõi, olid küll armsakesed, aga minu jaoks veidi liiga kõrge klass. /…/ See, mida Naoko kaasatoodud tüdrukud oma armsakeste peade sees mõtlesid, jäi minule täiesti arusaamatuks. Ma mõtlen, et küllap jäi neile omakorda mõistetamatuks, mida mina mõtlesin.
  • Kui praegu selle peale tagasi mõelda, siis oli see üks veider aeg küll. Otse keset elu keerles iga viimne kui asi surma ümber.
  • Ta hing oli üllatamapanevalt aadellik, ning samas parandamatult madal. Inimesi valitsedes liikus ta kergelt aina edasi, samas kui tema hing püherdas üksildaselt mülkases poritiigis. Mina tundsin tema sisemise vasturääkivuse selgelt ära ja ma ei suutnud kuidagi mõista, miks teised tema sellist tahku näha ei suutnud. See mees elas kammitsetuna põrgusse, mille ta ise oli loonud.
  • “Mulle meeldib, kuidas sa räägid. Nagu värviks püüdlikult seina.”
  • …meil puudub kindlustunne, et ka välismaailm meid niisugustena võtab, nagu meie end näeme.
  • “Mida õieti tähendab teist inimest armastada?”
  • Asja teeb tema puhul eriti keerukaks see, et tal on palju igasuguseid probleeme üksteisega nii läbi põimunud ja kunst on selles, kuidas neid ükshaaval lahti harutada. Selle lahtisõlmimiseks võib kuluda väga kaua aega, aga võib juhtuda ka, et millegi tõukel laguneb see kõik korraga koost.
  • “Aga midagi oli juba kadunud. Mingi selline energiakera moodi asi oli kehast juba kadunud.”
  • Meie suhe oli tavalisest mehe-naise suhtest üsna erinev. Selline suhe, nagu oleks kuskilt kohast kehasid pidi kokku kasvanud. Kui üks ka mingil hetkel eemal on, siis veab mingi eriline külgetõmbejõud teda sinna tagasi, kust ta tuligi.
  • “Miks sulle ainult sellised inimesed meeldivad?” küsis Naoko. “Me oleme kõik nupust nikastanud, kruvid logisevad. Ei seisa korralikult vee peal ja vajume tagasi põhja, nii mina kui Reiko-san kui Kizuki-kun – me kõik ühtemoodi. Miks sulle normaalsemad inimesed ei meeldi?”
  • Mõtlen, et katsun jälle ühe päeva korralikult ära elada.
  • Mul on olemas ka sellised inimesed, kellega tahan vastastikku mõistmist saavutada. Aga mis puudutab ülejäänud inimesi, siis ei saa tõesti midagi parata, kui nad teatud määral minust aru ei saa. Annan alla.
  • Temaga koos olles oli mul tunne, nagu minu elu oleks taseme võrra kõrgemale sikutatud.
  • “Ma arvan, et ei tohi kõiki asju niimoodi hirmus tõsiselt võtta. Kedagi armastada on üks imeline asi ning kui see tunne on siiras, ei ole kedagi kuhugi labürintidesse heidetud.”
  • Vahel üritad Sa elu liiga oma tahtmise järgi painutada.
  • Ainus, mis me võime, on see kurbus lõpuni kurvastada ning sellest midagi õppida, ning see, mida me sealt õppinud oleme, ei aita meid järgmise etteennustamatu kurbuse puhul karvavõrdki.
  • “Usun, et sul on raske, aga saa tugevaks. Kasva suureks, saa täiskasvanuks. Lahkusin pansionaadist selleks, et seda sulle öelda. Sõitsin kogu tee selles kirstutaolises rongis sinu pärast maha.”

Viidad mujale:

Raamat ja Kuu

Sirp

Emmanuel Carrère “Vaenlane”


1303

  • Kõik olid tema alatise päriolemisega nii harjunud, et tema juttu sõna otseses mõttes ei kuuldud, ja talle endale oli sedavõrd harjumatu end maksma panna, et ta ei mäleta mitte oma sõnu nii nagu need tegelikult kõlasid – mingi pomin, vaevukuuldav torin -, vaid endas pulbitsenud ärritust ja viha, mida ta ei suutnud häälekalt väljendada. Talle endale tundus, nagu oleks ta piisavalt häälekalt öelnud seda, mida öelda tahtis, mitte seda, mida teised tegelikult kuulsid. Võimalik, et ta ei öelnudki midagi, vaid ainult mõtles või soovis öelda, kahetses, et ei öelnud, ja viimaks hakkas ette kujutama, et siiski ütles.

Julian Barnes “Kui on lõpp”


barneskuionlopp (1)

  • Palju aastaid hiljem, kui ma selle foto vastuseid otsides jälle kätte pidin võtma, imestasin selle üle, et ta iial vähegi kõrgemaid kontsi ei kandnud. Olen kusagilt lugenud, et kui sa tahad, et inimesed sinu jutule tähelepanu pööraksid, siis ei tohi sa häält tõsta, vaid hoopis vaiksemalt rääkida: just nimelt see köidab tähelepanu. Võib-olla mängis tema oma pikkusega samamoodi.
  • Kindlasti usun ma, et me kõik saame haavu, nii- või teistsugusel viisil. Kuidas olekski teisiti võimalik – välja arvatud maailmas, mis koosneks täiuslikest vanematest, õdedest-vendadest, naabritest, kaaslastest? Ja siis on veel küsimus, millest oleneb nii palju – kuidas need haavad meid mõjutavad: kas me mööname nende olemasolu või matame need endasse, ning kuidas see mõjutab meie suhteid teistega. Mõned möönavad oma haavu ja püüavad neid leevendada, mõned veedavad kogu elu, püüdes aidata teisi, kes on haavata saanud, ning siis on veel need, kelle peamiseks mureks on vältida edasisi haavu ükskõik mis hinna eest. Just nemad on need, kes on armutud; need, kelle eest tuleb end hoida.
  • Tal oli virgem vaim ja kangem iseloom, kui minul; ta mõtles loogiliselt ja tegutses siis vastavalt oma loogilise mõtlemise järeldustele. Samal ajal kui enamik inimesi, nagu ma kahtlustan, toimib vastupidi; me teeme mõne vaistliku otsuse ning ehitame siis üles põhjapaneva arutluskäigu, et seda õigustada. Ning nimetame tulemust terveks mõistuseks.
  • Ajalugu ei ole võitjate valed /…/ Pigem on tegu ellujäänute mälestustega, ning enamik neist pole ei võidukad ega lüüasaanud.
  • “Ma ei taha, et sa oleksid saladuslik naine. Ma usun, et see oleks mu meelest jube. See on kas lihtsalt fassaad, mäng, meestepüüdmise meetod, või siis on saladuslik naine saladus ka iseendale, ja see on veel kõige hullem.”
  • Mul oli üks sõber, kes õppis advokaadiks, kuid pettus selles kutses ja ei asunudki ametisse. Tema ütles mulle, et nende raisatud aastate üks eeliseid on see, et ta ei pelga enam seadust ega seadusemehi. Ja midagi säärast toimub ka üldisemas plaanis, eks ole? Mida enam õpid, seda vähem pelgad. “Õpid” mitte akadeemiliste õpingute mõttes, vaid argisemas elust arusaamise tähenduses.
  • Kui tihti me jutustame oma elulugu? Kui tihti me kohandame, kaunistame, ümbernurga ütleme? Ja mida kauem elu kestab, seda vähem on meie ümber neid, kes võiksid meie versiooni vaidlustada, meenutada meile, et meie elu ei ole meie elu, vaid kõigest lugu, mida me oma elust oleme jutustanud. Jutustanud teistele, aga – ennekõike – iseendale.
  • Kas iseloom areneb ajas? Raamatutes muidugi areneb: muidu poleks ju õiget lugugi. Aga elus? /…/ Meie hoiakud ja arvamused muutuvad, meil tekivad uued harjumused ja veidrused; aga see on midagi muud, pigem nagu dekoratsioon.
  • Hilisemas elus, nagu mulle tundub, me soovime, et tunded teeksid midagi leebemat ja praktilisemat: me tahame, et need toetaksid meie elu niisugusena, nagu see on, sel kujul, mille ta on saanud. Me tahame, et tunded kinnitaksid meile, et kõik on korras. Ja kas see on kuidagi vale?
  • Mind tabas nüüd erilist laadi kahetsus: valu, mis oli lõpuks ikkagi tabanud inimest, kes oli omateada alati osanud valu vältida – ja tabanud nimelt selle vältimise pärast.

Yoko Ogawa “Majapidaja ja professor”


11013

  • Kui professor ei teadnud täpselt, mida öelda, siis võttis ta sõnade asemel numbrid appi. See oli tema viis inimestega suhelda. Arvud asendasid talle tervituseks käe ulatamist, samal ajal olid need talle ka kaitset pakkuvaks mantliks. Mantliks, mis oli sedavõrd paks ja raske, et läbi selle ei olnud võimalik keha piirjooni aimata. Mantliks, mida ei saanud keegi tema seljast maha kiskuda ning mille kandmisest piisas talle, et end kindlana tunda.
  • “Mul ei ole midagi öelda,” vastas professor äkitselt ringi pöörates kõva häälega. “Ma mõtlen parasjagu ja mõtlemise ajal segamine on minu jaoks piinavam kui kägistamine. Tungida lubamatult kohta, kus arvud ja armastus kohtuvad on sündsusetum kui kellegi vannituppa piilumine.”
  • Kõik arvud kaugel sõbralikest näisid külmalt teineteisele selga pööravat ja ühisosa oli neil kõigest näpuotsatäis.
  • Tunne, et maapinda, mida toetas veel sügavamal olev maailm, hämmastas mind. Sinna minekuks ei olnud muud viisi kui järgneda arvude ahelale; seal ei olnud sõnadel mingit tähendust ning polnud vahet, kas suunduda sügaviku poole või pürgida kõrgustesse. Ainus kindel asi oli see, et ahela otsas on Tõde.
  • “Kui inimene oleks arvud ise leiutanud, ei näeks me nende kallal nii palju vaeva ja matemaatikuid polekski vaja. Arvude sünniprotsessi ei ole keegi näinud. Hetkel, kui me arvude olemasolust teadlikuks saime, olid need juba olemas.”
  • Mina olin nende jaoks ajutine nähtus ning kui tuleb uus majapidaja, siis pole imeks panna, et unustatakse isegi minu nimi. Minuga on samamoodi – ka mina unustan järjest inimeste nimesid, kelle juures ma kunagi olen töötanud. Kui päris aus olla, siis uue tööandja juurde minnes olen ma uute reeglite ja muu meeldejätmisega sedavõrd hõivatud, et sentimentaalsusteks ei ole aega.
  • “Matemaatiline kord on just seepärast kaunis, et reaalses elus ei ole sellest mitte mingit kasu.”
  • Minu kujutlustes istus maailma looja kusagil kõrgel taevas ja kudus pitsi. Nii peene mustriga pitsi, et iga nõrgemgi valguskiir sellest läbi imbus. Selle kavand oli teada vaid kudujale endale – mitte keegi ei saanud mustrilehte ära näpata ega järgnevat kujundite kombinatsiooni ette aimata. Vardad kuduja käes liikusid kogu aeg.
  • Euleri arv oli kui pimedas sähvatav meteoriit või kui luulerida, mis pimeda koopa seinale kraabitud.

http://www.sakala.ajaleht.ee/976046/sobralikud-arvud

Moonika kirjutab: http://bookandmoon.blogspot.com/2014/06/yoko-ogawa-majapidaja-ja-professor.html

Banana Yoshimoto “Köök”


yoshimoto

  • Ma saan suuremaks ja suuremaks, juhtub igasugu asju, mitmeid kordi vajun ma põhja. Mitmeid kordi saab mul elus veel valus olema, mitmeid kordi saan sest välja tulema, uuesti tuhast tõusma. Aga alla ma ei anna.
  • Kes võiks öelda, kas ma olen toda tüdrukut võitmas või talle kaotamas. Mitte keegi ei tea, kelle positsioon on kõige parem, sest seda ei ole võimalik kokku arvutada. Selleks arvutuseks puuduvad siin maailmas kriteeriumid ja ammugi ei saa ma seda teada külmas öös nagu see. Isegi aimata ei oska.
  • …see maailm ei ole tehtud eraldi minu tarbeks. Ja sellepärast on ebameeldivate asjade hulk, mis sinuga juhtub, alati muutumatu. Seda ei saa ise määrata. Ja sellepärast peaks kõik ülejäänud asjad tegema maksimaalselt ja üdini helgeks.
  • Ma mõtlen ka, et nii oleks hea. Paned põlle ette, naeratad kui lilleõis, õpid kokakunsti, kannatad ja põed armastuses, kuidas jaksad, ja lähed mehele.
  • Mehed ei tee heast peast seda, mis neile valus on.
  • “Sellistel hetkedel on kasulik jooksmas käia.”
  • Ei jäänud muud üle, kui pidin hakkama meeles pidama, et kõike, ka pisiasju tuleb korralikult teha. /…/ Algul olin kannatamatusest meeleheitel, aga kui esimest korda kõik järsku paremini välja tulema hakkas, mõtlesin, et peaaegu nagu mu iseloomgi oleks paranenud.
  • Tõeliselt head mälestused elavad alati sõnades edasi. Aja möödudes hingavad nad ikka lõputult edasi.
  • Nende siiras, jahe sõbralikkus, mis väljendus spontaanselt, samas aga kunagi lõhkumata inimestevahelist distantsi, see sõbralikkus lõi mulle alati kirka läbipaistva meeleolu.

Sehkendaja kirjutab: http://sehkendaja.wordpress.com/2007/11/17/banana-yoshimoto-kook/

Paolo Giordano “Algarvude üksildus”


10589

  • “See on ainuke asi, mida ma oskan,” ütles poiss vaikselt. Ta tahtnuks tüdrukule seletada, et õppimine meeldib talle, sest seda saab teha omaette, kuna kõik, mida sa õpid, on juba surnud, külm ja läbi mälutud. Ta tahtnuks öelda, et kooliõpikute leheküljed on kõik ühesuguse temperatuuriga, et nad annavad aega järelemõtlemiseks, ei tee kunagi haiget ja sina ei tee haiget neile.
  • Algarve saab jagada ainult ühe ja iseendaga. Neil on oma koht naturaalarvude lõputus reas, kahe teise numbri vahele surutuna, nagu kõigil teistel, ent neist siiski sammukese võrra eemal. Algarvud on kahtlustavad ja üksildased, ja selles peituski põhjus, miks Mattia neist nii vaimustatud oli. Mõnikord ta mõtles, et arvud on niisugusesse järjestusse sattunud eksikombel, et nad olid lõksu püütud, nagu kaelakeesse lükitud pärlid. Teinekord jälle tundus talle, et algarvud tahtnuksid tegelikult olla samasugused nagu kõik teised, aga ei olnud selleks mingil põhjusel võimelised.
  • Mattiale meeldis loendada, alustada number ühest ning jätkata keerukaid jadasid, mida ta tihtipeale ise käigu pealt välja mõtles. Ta laskis numbritel end juhatada ja talle näis, nagu tunneks ta neid kõiki, viimast kui ühte.
  • “Sa oled siis fotograaf?” küsis arst, et aega võita. “Jah,” vastas Alice instinktiivselt. Ta kahetses öeldut kohe. Praegu oli ta ju kõigest ülikooli pooleli jätnud tüdruk, kes mööda linna uidates enam-vähem huupi pilte plõksis. Ta mõtles, kas see teeb temast fotograafi või mitte, ja missugune on üldse piir keegi olemise ja mitteolemise vahel.
  • Ta oli õppinud austama kuristikku. mille Mattia oli enda ümber uuristanud. Aastaid varem oli ta püüdnud sellest üle hüpata, kuid oli hoopis sisse kukkunud. Nüüd leppis ta kuristikuserval istumisega, jalad sügaviku kohal kõlkumas.

 

Peter Stamm “Agnes”


agnes

  • “Õnne maalitakse täpikestega, õnnetust kriipsukestega,” ütles ta. “Kui sa tahad kirjeldada meie õnne, siis tuleb sul teha palju-palju pisikesi täppe /…/. Ja seda, et see oli õnn, on näha alles distantsilt vaadates.”
  • Ma suunasin oma mõtteid ise. Kõik, mida ette kujutasin, muutus kohe elavaks. Tundus nagu käiksin ma mööda õõnesteed, millelt pole võimalik lahkuda. Kui ma seda siiski püüdsin, tundsin kohe vastupanu, otsekui oleks mängus mingi võõras tahe, omamoodi elastne ahel, mis mind takistas, kui liikusin vales suunas.
  • ..kujutasin endale ette, et olen nüüd immuunne. Aga immuunsust ei teki. Vastupidi.
  • Teoreetiliselt saab iga kristalli – välja arvatud siis, kui ta kuulub trikliinsesse süngooniasse – sümmeetriaoperatsioonide abil iseendaga kattuma panna.
  • “Ma kurvastan alati, kui raamat läbi saab,” ütles Agnes. “Tundub, nagu oleksin muutunud üheks raamatutegelastest. Ja kui lugu lõpeb, siis on ka selle tegelase elu läbi. Aga mõnikord on mul ka hea meel. Siis on lõpp nagu vabanemine halvast unenäost ning ma tunnen end hästi kerge ja vabana, otsekui uuestisündinult. Mõnikord ma küsin endalt, kas kirjanikud teavad, mida nad teevad, kuidas see meid mõjutab.

Silveri raamatublogi kirjutab: http://silveri-raamatublogi.blogspot.com/2011/04/peter-stamm-agnes.html

Amélie Nothomb “Jumala lapsepõlv”


Amélie Nothomb (1967) – Belgia kirjanik, kes kirjutab hariliku pliiatsiga ruudulistesse vihikutesse keskmiselt kolm romaani aastas.

  • Pilk on valik. See, kes vaatab, otsustab oma pilgu kinnitada mingile esemele ja välistab nii paratamatult oma tähelepanu alt ülejäänud nägemisvälja. Pilk ongi kõigepealt välistamine.
  • Vana jaapani põhimõte – kunagi ei tohi kellegi elu päästa, sest see tähendab tollele liiga suure tänuvõla pealesurumist.
  • Üks nimetamatu ängistus valdas mind: kuidas saab üks inimene niimoodi järsku kaduda? Kas inimesed on nii ebakindlad asjad, et neid saab ilma põhjuseta ja selgituseta ära kaotada?
  • Kui lõputult sajab, on kõige parem minna ujuma. Ravim vee vastu on palju vett.
  • Vesi mu all, vesi mu kohal, vesi minu sees – vesi olin mina. /…/ Nagu temagi tundsin end hinnalise ja ohtlikuna, kahjutu ja surmavana, vaikse ja lärmakana, vihatava ja rõõmsana, õrna ja sööbivana, ohutu ja haruldasena, puhta ja haaravana, salakavala ja kannatlikuna, musikaalse ja kakofoonilisena.
  • Ma olin meres, olin kaotanud jalgealuse, vesi neelas mind, ma rabelesin, otsisin tuge, kuskil polnud enam maapinda, maailm ei tahtnud mind enam.
  • Võib otsustada mitte kiinduda inimestesse ja asjadesse, et muuta nende eemaldamine vähem valusaks, või otsustada vastupidi, armastada end säästmata inimesi ja asju, seda enam – “kuna meil pole palju aega koos olla, anna sulle ühe aastaga kogu armastuse, mida oleksin võinud sulle elu jooksul anda.”
  • Kuna see, mis on sulle antud, võetakse sult, on sul kohustus mäletada neid aardeid.