Monthly Archives: aprill 2009

Eia Uus “Kahe näoga jumal”


516Ta usub headusse; ta usub, et kõik on hästi, ja kui midagi läheb halvasti, saab ta sellest midagi head. Mitte tugevust, tarkust, kogemusi, vaid inspiratsiooni. Või et see raputab ta ärkvele, elama, midagi muutma.

.

Ta usaldab üleni. Maailma. Ja teda huvitab kõik.

.

Ma tahan, et raamat raputaks mind, mu mõttemaailma, mu arusaamu kas või õige pisut. Et ma pean pärast raamatu lõpetamist mõned päevad end uuesti oma ellu sisse sobitama.

.

Mis puutub lõppudesse, siis mulle ei meeldi lõpetavad lõpud. Kus kõik otsad on kokku sõlmitud. elus ei ole kunagi nii, et mitte midagi pole laiali. Kõik ei ole kunagi lahendatud.

.

Ma ei taha teada, kuidas midagi lõpeb, sest elus ei lõpe miski punktiga. Alati on koma või mõttekriips või…

.

Kui mul tuleb  mõni idee, kirjutan selle kohe üles, enne kui midagi ununeb, sest ideed tulevad enamasti terviklikena. Muidugi ei saa ma neist hiljem midagi aru ja nad kaovad ikkagi.

.

Sa jätad romaanid pooleli, sest sa ei jõua lõppu ära oodata, sa tüdined vahepeal. Kirjuta novell – see on nii lühike, et raske on mitte lõpuni kirjutada.

.

Iga emotsioon maailmast teeb sisemuse täielikumaks, selgitab, vormib mõtted ja sõnad, kuigi ise seda ei taju.

.

Tundeid on vaja, et tundlikult kirjutada, ning valus kirjutab tugevamini, võimsamini kui rõõmus.

.

Igal lool on kolm külge: minu, sinu ja tõde.

.

On autoreid, kelle teose lõpus mõtlen, et raamat on võimatult hea. Siis on valida, kas jätta endale illusioon võimatusest või lugeda analüüsivalt uuesti läbi. Kui enam ei ole esmatähtis lugu jälgida, on väga lihtne näha, miks raamat nii hea on. Need on lihtsad võtted ja nähes, kui kergesti end manipuleerida lasin, on korraks odav tunne.

.

Võib-olla kirjutamine ongi reaalsuse kajastamine. Et iga asi, mis kirjutatakse, ei ole väljamõeldis, vaid iga väljamõeldud ilukirjanduslik lugu tuleb hoopis tajutasandi signaalidest ning toimub parajasti kusagil kellegagi reaalselt või on varem aset leidnud või leidub tulevikus.

.

Öeldakse ka, et sa ei saa kedagi teist armastada, enne kui armastad iseennast. Selles ma nii kindel ei ole. Sellel on liiga palju tahke. Esiteks see, et ma muutun iga päev. Ja ma ei suuda ennast iga päev oma uute külgedega kohandada, nii et aega endaga tutvuda ja oma teiseks arenenud mina armastama õppida leiaksin võib-olla iga mõne kuu tagant.

.

Tegelikult on kõik eksinud ja keegi ei saa end kunagi leida, sest muutume liiga kiiresti ja ei jõua endale iialgi järele.

.

6/10.

Advertisements

Erich Fromm “Omada või olla”


387Kui omavalt elavad õpilased kuulavad loengut, kuulevad nad lektori sõnu, mõistavad tema lausete loogilist ülesehitust ja nende tähendust ning kirjutavad vastavalt võimetele iga sõna üles oma kaustikusse, et hiljem õppida märkmed pähe ja sooritada eksam. Kuid loengu sisu ei muutu osaks nende isiklikust mõttesüsteemist, ei rikasta ega avarda seda. Selle asemel muundavad nad kuuldud sõnad püsivateks mõttekimpudeks või terveteks teooriateks, mille nad akumuleerivad. Õpilased ja loengu sisu jäävad üksteisele võõraks, peale selle, et iga õpilane on saanud endale omanduseks kollektsiooni lauseid, mida on öelnud keegi teine.

Omavat eluviisi järgivatel õpilastel on seega vaid üks eesmärk: hoida kinni sellest, mida nad on “õppinud”, kas siis jättes selle meelde või säilitades hoolega konspekte. Neil pole vajadust luua ega toota midagi uut. Tegelikult tunduvad uued arusaamad ja mõtted mingi asja kohta omavalt elavatele sageli üsna segadusse ajavad, sest uus teeb küsitavaks teadmistesumma, mida nad valdavad. Ja nõnda tunduvadki inimesele, kes suhtub maailma peaasjalikult omavalt, kõik sellised mõtted, mida on raske nähtavaks teha (või üles kirjutada) hirmuäratavana – nii nagu kõik muugi kasvav ja muutuv ning seetõttu raskesti omandatav.

Hoopis teistsugune on nende õpilaste õppeprotsess, kelle suhe maailmasse järgib olevat eluviisi. Kui nad kuulavad loengut, pole nende meel isegi esimesel loengul puhas leht. Nad on juba eelnevalt mõelnud loengul käsitletavate teemade üle, neil on mõttes teatud küsimusi ja omi probleeme. Teema on ergutanud nende mõtteid ja huvitanud neid. Selle asemel, et võtta vastu passiivselt lektori sõnu ja mõtteid, kuulavad nad, kuulevad ja ennekõike võtavad vastu ja reageerivad aktiivselt, loovalt. See, mida nad kuulavad, ergutab nende mõtteid. Neil tekib uusi küsimusi, mõtteid ja vaateid. Nad kuulavad huviga, kuulavad mida lektor ütleb ja hakkavad tema sõnade mõjul sundimatult ise mõtlema. Nad ei hangi üksnes teadmisi, mida nad võivad viia koju ja pähe õppida. Loeng mõjub õpilasele ja muudab teda. Pärast loengut on igaüks teistsugune kui enne seda.

.

6/10.

Stephen King “The Shining”


0385121679Nad jäid jälle sõnatult õngekorki piidlema. See hõljus paadisillast umbes kolmekümne jala kaugusel laugel järvepinnal. Siis küsis Danny vaikselt:

“Kas sa jääd mu sõbraks?”

“Alati, kui soovid minuga sõbrustada.”

Poisike surus ennast tugevasti Dicki vastu. Hallorann embas teda veelgi tugevamini.

“Kuule, Danny, tahaksin sulle üht-teist öelda. On asju, mida ei peaks teadma ükski kuueaastane poisike ilma peal, kuid siiski ma ütlen sulle seda. Üksainus kord. Maailm on julm, Danny. Sellel pole kellegagi asja. Ei, muidugi ei vihka ta sind ega mind, kuid meil pole temalt ka erilist armastust loota. Selles maailmas sünnib kohutavaid asju ning keegi ei suuda nendele seletust leida, mu poiss. Head inimesed surevad äkki piinarikkasse surma, jättes oma lähedased orbudeks, ning mõnikord hakkab tunduma, et maailm soosib ainult halbu inimesi. Maailm ei armasta sind, Danny, kuid sind armastab ema. Ja ka mina armastan sind. Sa oled hea poiss, Danny. Sa kurvastad oma isa pärast. Ja kui sind peaks mõnikord valdama soov tema pärast nutta, siis pead minema sahvrisse või peitma näo teki alla ning oma mure välja ahastama. Niimoodi toimivad head pojad. Aga sa pead kasvama, Danny. Sa pead kasvama heaks inimeseks. See ongi sinu ülesanne – elada selles julmas maailmas, säilitades oma armastuse. Sa pead ennast kokku võtma ja elama.”