Birk Rohelend “Mu sõraline sõber”


Me loeme elulugusid, sest tahame veenduda, et me pole üksi; et kusagil on veel keegi, kes suhtles meile tuttavate inimestega, külastas kohti, millel oli meie jaoks tähendus, ja märkas või koges just sedasama, mis oli meid ennast alati salamisi häirinud.

.

Reaalsus on vigane, puudulik, ebarahuldav; reklaamides eksisteerib unelmate maailm, milles kõik elada tahaksid.

.

Inimesed tahavad, et te peegeldaksite neile tagasi seda, mida nad ise usuvad.

.

Minu arusaamise järgi tähendab ”tavaline” kõike seda, mida on juba varem nähtud ja kogetud, kõike, mille puhul miski enam ei üllata; kõike, mis on olemas isegi siis, kui te kõigest hingest soovite, et see kaoks.

.

Mõned naised on täielikud tapjataimed. Margot oli nagu külmavõetud märtsikelluke kevadel.

.

Mis siin elus üldse vabatahtlik on? Keegi meist ei otsustanud sündida; kas me oleksime seda teinud, teades, mis sellele järgneb? Kõik, mida me teeme, on meie enda salajaste ja tõeliste soovide eiramine; võitlus iseenese loomuse vastu – ühiskonna nimel.

.

Pettumus on kuidagi umbisikuline tunne. Viha on alati suunatud ja põlgus samuti; aga tühjus ei sisalda ühtegi nägu.

.

Naistel on üks hea omadus – pelk nende kohalolu teeb meestest talutavamad olevused.

.

Kindel teadmine asjade paratamatust kulust tekitab valuvaigistina mõjuva rahutunde.

.

4/10.

Birk Rohelend “Mina, Mortimer”


mortimer

Iseteadlike naistega suhtlemine oli nagu Vene ruleti mängimine – kes ei riski, ei saa midagi. Kui riskid, on sul võimalus, et võidad, võidad hiilgavalt, või langed kolinal põrmu. Aga risk on see, mis ahvatleb.

.

Maailm oli pori täis. See oli kõige külge kleepunud. Maapind oli siin alati porine, taevas loivasid porised pilveräbalad, inimeste riietel oli pori. Nende liiga suured kestad olid tihkelt pori täis ja sinna ei mahtunud valgust.

.

Kolmes seinas jooksis lae all riiul (must loomulikult), kandes ustavalt mõndasada raamatut, kõik Mortile omase põhjalikkusega läbi loetud, lemmikud kolm, superlemmikud viis korda, erilised lemmikud üks intensiivne kord, mille järel nad pühaduse staatusesse tõsteti.

.

Kas surm on siis mõni lahendus? Või veel ogaram, õnn? Kuni sa elad, on sul täpselt n pluss üks võimalust, kuidas edasi toimida, lõpmatu hulk võimalusi, kuidas lugu edasi läheb. Kui sa oled surnud, siis on sul ainult üks võimalus – surnud olla. See ei ole viga, mida saaks parandada.

.

Ja need asjad, mis juhtusid, juhtusid nende asjade pärast, mis olid juhtunud enne ja polnud võimalust pöörata maha nähtamatutelt rööbastelt.

.

Võib-olla kõik, iga pisemgi asi, juhtub sinuga mingil põhjusel, ja ükski asi ei juhtu niisama.

.

Nad vahetasid omavahel hõredaid, lühikesi, mõttetuid lauseid, mis olid öeldud selleks, et lihtsalt midagi öelda, kuigi neil polnudki mingit vajadust teineteisega rääkida – neil oli niigi hea. Aga hea oli ka teineteise häält kuulda.

.

Maailm koosneb tillukestest muredest. Ainult lahendused saavad olla suured. Aga lahendused ei ole need, mida inimesed tegelikult otsivad. Inimesed otsivad probleeme.

.

Kõik oli seesama, aga ei olnud ka. Olid tüdrukud ja poisid, kes üritasid olla rohkem, kui nad tegelikult olid, ja arvasid endast südamepõhjas vähem, kui nad arvata oleksid võinud. Ohtralt firmasiltide taha pugenud poisse, kes üritasid end võõraste sulgedega ehtides edukamalt läbi lüüa. Ohtralt värvi tüdrukute nägudel, mille alla tegelik ilu oli osavalt peidetud.

.

Ei ole elu ilma surmata. Surm on meeldetuletus, et elu on üürike. Surm on selleks tumedaks fooniks, mille taustal elu värvid kirkalt särama löövad.

.

Elu üle võis lõpmatult mõtiskleda.. aga vahel oli hea üldse mitte mõelda ja lihtsalt elada. Ja elada oli hea.

.

7/10

Birk Rohelend “Enesetapjad”


enesetapjadHinges oli nii uskumatult tühi tunne. Lootus ja armastus olid kadunud, jättes järele midagi, millele oli raske isegi nime anda. Mitte kaose, vaid kohutava järjekindlusega korrastatud ja reastatud tühjuse.

.

Laval etendati elu – näideldi näitlemist. Kas polnud niigi kõik inimesed vaid kostümeeritud rollitäitjad, valekurvad Pierrot’d, võltsheatujulised Pinocciod, ebahingelised Opheliad.

.

Ma olen kunsti alati kartnud. Kunst on hirmus. See imeb su endasse nagu tühja auku ega anna sind enam kunagi tagasi. Kunst armastab ausust ja alastust. Isekust kunst ei salli.

.

Pole midagi raskemat, kui olla isikupäratu. Sest tavaline inimene on müüt, illusioon.

.

Lootus teeb inimese pardipoja sarnaseks – teeb ta valmis olevaks järgnema esimesele liikuvale objektile. Valmis jäägitult, tingimusteta armastama.

.

Milleks ennast serveerida. Ma ei oska olla midagi muud kui mina. Ma ei saa aru, miks olla mitte mina? Kas seal on siis vahet, kes olla?

.

Õnnelikud on need, kellel on mäletada midagi ilusat. Ülejäänud veedavad oma elu, otsides unustust. Nende aeg kulgeb omasoodu kauges minevikus, mida nad ei suuda unustada ega kuidagi muuta.

.

Ma tahaksin minna tagasi ja ise enda eest välja astuda. Minna tagasi ja hoida ära need õudused, mis mulle alati varjuna järgnevad.

.

Sõnad ei tulnud kunagi meelde ja nendega oli võimatu täpselt edasi anda seda, mida ta mõtles. Keegi võis ju alati valesti aru saada. Seepärast üritas ta ennast võimalikult väikeseks ja märkamatuks teha, vaikselt seina sisse imbuda, saada osaks ruumi sisustavast mööblist, millel polnud mõtteid, tundeid ega rasket kohustust ennast teistele kuuldavaks teha.

.

Alati oli ju võimalus mõni vana haav jälle lahti kraapida. Kui muud põhjust ei olnud, siis tülitsesid nad selle pärast, et olid varem tülitsenud, ja heitsid teineteisele ette, et olid teineteisele kunagi varem midagi ette heitnud.

.

Selleks ajaks, kui Pia sündis, oli õnn nende perest otsa saanud. Tema vanemad ei tahtnudenam teineteist armastada ja pühendasid selle asemel kogu energia üksteise haavamisele. Ehk tahtsid nad seeläbi tunda, et nad üksteisele veel midagi tähendasid.

.

Ta ei mõistnud kunagi, kuidas teised inimesed tema ümber kõikide imelike tervisehädade ja muude probleemidega üldse Maad oma olemasoluga reostada julgesid. Kui olla täiuslikkusest nii kaugel, siis milleks üldse olla?

.

“Ma ei tea. Ma ei ela kellegi pärast,” kostis Pia hääl kuskilt kauguste tagant. “Ma lihtsalt elan”.

“Valetad!” käratas Liv haavunult. “Alati elatakse kellegi pärast. Ära tule mulle ütlema, et sa suudaksid üksi olla. Keegi ei suuda üksi olla. Kõik tahavad kellegi juurde kuuluda.”

.

Oo, kas te olete kunagi armastanud? See on ilus. Armastage, enne kui surete! Kas või üks kord.

.

Mu elu on saanud endale juurde terve dimensiooni! Sina oled see dimensioon.

.

Milleks elada siis, kui sul pole jäänud midagi, mida armastada või vihata?

.

Selleks, et inetu naisena ellu jääda, peab olema mehe mõistus.

.

Must ei ole kurjuse värv. Saatan ilmub vikerkaarevärvilises sulestikus – kuidas muidu võiks ta ahvatleda endaga meeletustele. Ei ole midagi ahvatlevat süsimustas ürbis.

.

Kunagi ei ole oluline see, mis on juhtunud. Oluline on, kuidas keegi on juhtunut tajunud.

.

Reaalsus ei sobi veel minu peas oleva maailmaga. Minu hinge maailm on mõõtmatult ilusam, ehedam ja suurem.

.

Ja selle asemel, et soovitada Sul unustada ja edasi liikuda, soovitan hoopis mäletada. Iga murdsekunditki. Üdini mäletada. Ja armastada kõike seda halba, mis on olnud. Sest see on teinud sind sinuks. Nüüd kasuta seda ise ära.

.

8/10.