Dan Millman “Rahumeelse sõdalase tee”


852

  • “Meel” on aju närvilise tormlemise illusoorne peegeldus, mis sisaldab kõiki alateadvusest teadvusesse kerkivaid juhuslikke, kontrollimatuid mõtteid. Meel pole ei teadvus, teadlikkus ega tähelepanu. Taltsutamata meel on takistus ja sellest tuleb ainult pahandusi. Tegu on teatud evolutsioonilise apsuga inimolendis, inimeseks nimetatud eksperimendi kõige nõrgema kohaga.
  • Viha on tugevam kui hirm, tugevam kui enesehaletsus. Su vaim kasvab.

Astrid Lindgren “Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna”


790

  • Sest kui me juba kord oleme harjunud leidma rõõmu ja tröösti raamatutest, siis ei saa me enam ilma nendeta hakkama.
  • Ealeski ei kustu igatsus valguse järele.
  • Ma ei soovi, et sõnu vahendaks kõrvaline hääl, mis tungib minu ja kirjaniku vahele. Üksinduses kirjutatud sõnu tahan ma nautida üksinduses ja tempos, mis minule sobib. Mõnikord tahan ma lihtsalt pisut erinevates raamatutes uidata, umbes nagu loom napsab mitmesugustelt põõsastelt lehti ja proovib, kuidas need maitsevad.
  • Raamatutest on palju kasu. Seda sain ma aru järgmisest raamatust. Seal väitis keegi arukas naine, kui jutuks tuli lugemise kunst: “See annab mulle võimaluse ilma inimeste hulka minemata neid sügavalt tundma õppida.”

Käbi Laretei “Kuhu kadus kõik see armastus?”


laretei

  • Mõtlen sageli: otsi mind ainult ja sa näed, et ma olen sinuga. Aga ära otsi rafineeritult, varjatult, salaja, otsi nii, et ma näeksin, et sa otsid. Kas niisugust asja ei tohi endale soovida?
  • Ja mõte, mis kõigepealt on arutlemine, saab aina rohkem tõelisuse värvi ja tekitab omamoodi ootust.
  • Nagu oleksid käima õppinud, äkki lihtsalt märkad, et jalad kannavad, enam ei ole kõhklemist ja ümber ka ei kuku.
  • Vist on nii, et kõige sügavamast kannatusest sünnib niisama suur õnn. Võrdselt mõõdetud, lainehari ja lainepõhi. /…/ Esialgu on kõik tühi, aga see pole enam piinav tühjus, see on väljahingamine, nii sügav väljahingamine, nagu oleks kogu elu siiani olnud ainult õhupuuduses sissehingamine.

Peter Stamm “Hajusad maastikud”


Hajusad maastikud

  • Torm algas tõepoolest veerandtunni täpsusega, ettekuulutatud ajal. Kathrine imestas, kuid stjuuard seletas, et asi pole mitte ajas, vaid kohas. Me sõitsime tormi sisse ja pärast sõidame me sealt jälle välja.
  • Mehe elu oli kui joon läbi naise elu hajusa maastiku. Nagu mootorkelgurajad, mis olid lumes teivastega tähistatud, kulges mehe elu läbi naise oma, sel oli siht ja suund. Võimalik, et Thomas ise ei teadnudki, miks ta oli selle tee valinud, ent millalgi oli ta latid paika pannud, ja see oli tee, mida mööda võis minna, mida mööda ta tahtis koos naisega minna.
  • “Mehed armastavad. Naisi armastatakse.”
  • Piirid olid lume all, lumi sidus kõik üheks, pimedus kattis kõik kinni. Tegelikud piirid olid öö ja päeva vahel, suve ja talve vahel, inimeste vahel.
  • “Ole nagu oled ja jäägi nii.” Paul Celan

Sirp kirjutab: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7135:naise-oma-mittesirgjooneline-maastik&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3038