Monthly Archives: juuli 2010

Anaïs Nin “Spioon armastuse majas”


  • Aegamisi leidis ta uuel päeval omaenese fookuse, et viia kokku keha ja vaim. See sündis vaevaliselt, nagu oleks eelmisel ööl lahustunud ja laiali pillutatud mina raske kokku koguda. Ta oli kui näitlejanna, kel tuleb leida nägu, hoiak, millega päevale vastu astuda.
  • Heitunud meeleolus tundusid kõik asjad ebatavaliselt rasked, kõik ruumid lämmatavad, kõik ettevõtmised kurnavad. Kogu maailm näis olevat täis hukkamõistvaid silmi.
  • Mõnes vanas muinasjutus kahanesid täiskasvanud tegelased uuesti kääbusteks, nagu Alice tehti uuesti väikeseks, et ta võiks taas kogeda lapsepõlve. Meie, ülejäänud, oleme teesklejad; me kõik teeskleme, et oleme suured ja tugevad. Sina lihtsalt ei oska teeselda.
  • Ma olen alati tahtnud purustada neid vorme, mis elu meie ümber valab kohe, kui me laseme. Ma tahan piirid ületada, kõik määratlused kustutada, kõik, mis võiks inimese alatiseks ühte vormi vajutada, ühte kohta, ilma mingi lootuseta muutuda.

7/10.

Advertisements

Jaan Kaplinski “Jää”


  • On hullumeelseid, kes ei mõista, et nende sõnum ei jõua teisteni või vähemasti, miks see ei jõua. Nad ei saa aru, et nad on hullumeelsed. Neid on vahel võimalik mõista, kuid nemad ei mõista meid. On hullumeelseid, kes saavad aru oma suutmatusest teistega suhelda, oma mõtteid väljendada; nad mõtlevad normaalselt, kuid ei suuda mõtteid sõnadesse tõlkida. Me ei mõtle algselt sõnades, vaid tõlgime oma mõtted sõnadesse. See on raske protsess, millega paljud kuigi hästi hakkama ei saa, mõned aga üldse mitte. Neid peetakse siis hulludeks või lollideks, kuigi nad seda sugugi ei pruugi olla.
  • Elu on ühtaegu tugev ja õrn. Organism peab vastu talvekülmas ja suvekuumuses, kannatab lööke ja vapustusi, elab haavadest ja haigistest hoolimata. /…/ Organism võib hävida ühest mürgipiisast, laostuda mõnest sõnast.
  • Õpetaja on kogemus. Oluline elus inimene, kes annab ennast natuke uurida õppeotstarbel.
  • Elu on parandamine ja kohendamine – püüd hoida korras oma vananevat keha, väsivat mälu, kuluvaid riideid ja lagunevat kodu. Elu ongi üksainus suur lakkamatu remont.
  • Kas hullumeelsus on raskem kanda kui üksindus. Pigem vastupidi – üksindus on raskem.
  • Kõige armsamad on mulle soojad sügis- või kevadõhtud, kui päev pole veel saanud väga pikaks, kui hämarusele ja pimedusele on veel ruumi. Päev ja öö ei ole päriselt minu aeg. Ööelu tähendab mulle vähem, kui need meditatsioonihetked akna all. Siingi olen piiripealne inimene, ei kuulu valgusse ega pimedusse, vaid hämarusse, ülemineku-ilma nende kahe vahel, mida on raske tabada, määratleda ja kirjeldada.
  • Kirjutan, et hakkaks kergem, aga ma ei ole kindel, kas hakkab. Õigupoolest olen ma maksimalist: tahaksin kirjutada nõiasõnu, sõnu, mis aitaksid tontide, nõidade, mürskude, hullumeelsete ja diktaatorite vastu, aga välja tulevad ikka tavalised sõnad, tavaline kirjandus, mis vist ei aita.
  • Võib-olla ei ole sinu ja nende teiste vahe siiski nii suur, võib-olla on sinu arukus esialgu vaid selles, et sina saad aru, et oled hull, nemad ei saa. Võib-olla ei ole päris arukat, normaalset inimest olemaski, vahe on vaid selles, et enamus inimesi seda ei tea ja peab end normaalseks. See on saladus, mida peab endale hoidma.
  • Elasime maailmas, kus vihkamist oli nii palju, et see oleks pidanud viima sõjani, hirmu aga nii palju, et see ei lasknud sõjal puhkeda.

7/10.

J. R. R. Tolkien “Kuninga tagasitulek”


  • “Öö tuleb. Paistab nagu oleks mu vere soojus ära röövitud.”
  • “Ma ei ole üldse sõdalane ja mulle ei meeldi lahingust mõeldagi, aga ühe sellise piiril ootamine, millest ma mööda ei pääse, on kõige hullem”.
  • “Kas sa mäletad seda jänkujussi, isand Frodo,” küsis Sam. “Ja meie pesa sooja kalda all pealik Faramiri maal, tookord, kui ma olivantsi nägin?” “Ei ma kardan, et mitte Sam,” ütles Frodo. “Õigupoolest ma tean, et sellised asjad juhtusid, aga ma ei näe neid. Ei toidu maitset, ei vee tunnet, ei tuule häält, ei ühtki mälestust puust või rohust või lillest, ei mingit kujutlust kuust või tähtedest ei ole mulle alles jäänud. Ma olen alasti pimeduses, Sam, ja pole mingit varju minu ja tulesõõri vahel. Ma hakkan seda nägema ka ärkvel olles ja kõik muu tuhmub”.
  • “Suur vari on lahkunud,” vastas Gandalf ning pahvatas naerma, ja tema hääl oli nagu muusika või vesi kuivanud maal; ja kuulates tuli Samile pähe mõte, et ta polnud terve ilmatu aja kuulnud naeru, rõõmu puhast heli. See langes ta kõrvu nagu kõikide rõõmuda kaja, mida ta iial oli tundnud.

9/10.