Tõnu Õnnepalu “Mandala”


Pilt

  • Kuigi ta tõesti igatses kirglikult tõelist elu, inimesi, midagi tegelikku, eelistas ta oma südamepõhjas enda ja selle tegelikkuse vahele siiski väikese distantsi jätta.
  • Samm-sammult liiguvad kassid oma väikeste eesmärkide poole.
  • “Klišeedes,” ütles ta tõsise näoga, “elutarkus ongi. Leia vaid üles.”
  • Kõige põhilisem püsib kuskil põhjas alles ka siis, kui peaaegu midagi enam ei ole.
  • Kassidel pole vaikimisoskusi vaja praktiseeridagi, see on pigem nende loomulik seisund.
  • Teesklus lihtsalt ei kuulu kasside loomusesse. Nad on üdini siirad. Sel hetkel, seal vundamendil konutades nad ongi hüljatud. Kassid on täiesti hetkes.
  • Ta kippus oma sõbrad, isegi oma sõbra teinekord unustama. Tal oli huvitav oma mõtetega, ta ei vajanud sel hetkel mitte kedagi. Aga sõprus on nagu aed. Kui sa ta lohakile jätad, ta metsistub. Väga ruttu muide. Varsti on vaid näha, et seal oli aed. /…/ Aia saab muidugi uuesti üles harida, aga see on siis juba üks teine aed.
  • “Pole midagi paremat kui rutiinid, korduvused,” õpetas kirjanik heal talvel oma kassidele. “Need on ainsad, mis meid enam-vähem valutult suudavad läbi päevade kanda.”
  • “Kirjutades.. siis on kõik teisiti. See pole enam mina. See pole enam minu kätes. See lihtsalt juhtub kõik.”

Morgan Scott Peck “Tavatu tee”


Pilt

  • … seespool neid piire tuntakse end üksildasena. Mõned inimesed tajuvad välismaailma erakordselt ohtliku, vaenuliku, segadusse ajava ja hoolimatuna. Nad peavad oma piire kaitsvateks ja mugavateks, üksildus tähendab neile turvatunnet. Kuid enamikule meist on üksildus valulik ja sellepärast ihkame oma individuaalse identiteedi müüride tagant põgeneda.
  • Neurootik võtab enesele liiga palju vastutust, isiksusehäirega inimene aga ei võta piisavalt. Kui neurootikud satuvad maailmaga vastuollu, eeldavad nad automaatselt, et viga on neis. Kui need, kellel on isiksusehäired satuvad maailmaga vastuollu, eeldavad nad automaatselt, et viga peitub maailmas.
  • Neurootikud teevad iseend õnnetuks, isiksusehäirega inimesed teevad aga õnnetuks kõik teised peale iseenda.
  • Saame veenduda oma kaartidel kujutatu kehtivuses ainult sel teel, et avame need teiste kaarditegijate kriitikale ja väljakutsetele. Vastasel juhul elame kinnises süsteemis, Sylvia Plathi kujundit kasutades – klaaskupli all, hingates ainult iseenese läppunud õhku, olles üha enam ja enam mõjutatud eksiarvamustest ja meelepetetest.
  • Üks vaimuhaiguste allikas on teatav ladestus meie  hinges, milles on segunenud valed, mida teised on meile rääkinud, ja valed, mida oleme enesele rääkinud ise. Selle ladestuse saab valguse kätte tuua ja hävitada
  • Peab oskama loobuda vastutusest, mis meile ei kuulu.
  • Üksteisega suhtlemisel lähtuvad inimesed äärmiselt erinevatest ettekujutustest reaalsuse olemuse kohta, kuid seejuures usub igaüks just oma maailmavaate ainuõigsusse, kuna see pärineb tema isiklike kogemuste mikrokosmosest.
  • …ta oli hakanud oma probleemile lahendust otsima. Peaaegu kohe lavastas tema alateadvus draama, mis avas probleemi peamise ja seni teadvustamata põhjuse.
  • …oli tegemist eelkõige kartliku lapsega, kes vajab lõpmata palju leebet kohtlemist ja kõige lihtsakoelisemat, peaaegu et füüsilist hoolitsust.
  • Inimhing võib oma elu jooksul tohutult areneda.
  • …kui raske on suureks kasvada. Vaid mõned üksikud marsivad täiskasvanuikka ilma kahtluste ja kõhklusteta /…/ Enamik aga lohistab jalgu järel ning püüab täisea nõudmiste eest kõrvale hiilida, saamata seetõttu kunagi päriselt täiskasvanuks.
  • Kui omandame mõne uue tõe, siis tegelikult tunneme selle ära, saavutame taasteadmise millestki, mida oleme kogu aeg teadnud. /…/ …sünkroonsuse saavutamine alateadvusega.
  • Kollektiivne alateadvus on jumal; teadvus on inimene kui indiviid, ning personaalne alateadvus on piiriala nende kahe vahel.
  • tagasi minnes leiaksin sealt eest kõik kindla, turvalise, õige, sobiva, läbiproovitud ja tuttava. Ent ma ei leiaks sealt ennast. Kusagil oma hinge sügavuses teaksin täpselt, et see pole minu rada. Aga milline on minu rada? Kui ma tagasi ei lähe, on kõik minu ees tundmatu, ebakindel, ohtlik ja ennustamatu. Peab olema tõesti hull, kes sellise raja valib.
  • kogu tema elu oli pühendatud riskide vältimisele ning et seejuures on ta oma “mina” aja jooksul niivõrd kitsendanud ja vähendanud, et järel pole õigupoolest midagi.
  • Üritades astuda lähemale teisele inimesele, riskime alati sellega, et tema astub eest ära, jättes meid endisest veelgi valulisemalt üksi.