Jaan Kaplinski “Poliitika ja antipoliitika”


1_1_473560

  • Olen mõelnud, mis on mu kirjutiste ühine nimetaja. Ma usun, et see on tasakaal. Olen püüdnud hoiatada nende ohtude eest, mis on kõige suuremad, ja need ohud on aja jooksul muutunud. /…/ Nii ei ole minu maailmapildis olnud üht kuradit, kelle vastu võidelda, kuri ja paha on minu meelest tulnud pigem sellest, et erinevate jõudude tasakaal on rikutud.
  • Meil on harjutud võtma julmusi ja vägivalda ajaloolise paratamatusena, millenagi, mis oli tarvilik või ei olnud oluline suurte eesmärkide kõrval, mis selle kaudu või sellest hoolimata saavutati.
  • Inimese usaldus inimese vastu on terve ühiskonna põhialuseid.
  • Meie asi ei ole tõestada, miks me oleme sellised, nagu me oleme, veel vähem seda, miks meid vaja on. Meie asi on olla, nagu me oleme, püüdmata olla keegi teine ja nõustumata olema keegi teine.
  • Mitmel pool on inimesed sukeldunud oma minevikku, oma ajaloo avastamisse ja ümberkirjutamisse, oma kannatuste dokumenteerimisse, nii et neil ei ole küllalt huvi ega aega näha seda, mis toimub maailmas.
  • 1918 ja 1940 aasta kogemustest aitas meile täiesti. Siitpeale on eestlased, lätlased ja leedulased tundnud end otsekui normaalsed inimesed, kes on sunnitud elama hullumajas, kus hullud neid endasugusteks püüavad ravida. Oleme ka meie omaette mõelnud, kuidas ravida oma arutuid arste, aga ei usu, et suudaksime seda teha. /…/ Ainus reaalne võimalus on lahkuda hullumajast nii ruttu kui võimalik ja hakata elama läänemaises küpsemas ajalookogemuses.
  • Ma ise ei ole kristlane, tunnen end kõige kodusemalt taoistide ja buddhistide seas ega lase end häirida sellest, et mõned teoreetikud leiavad, et see ei tohiks nii olla. Isegi zen-kloostris pakutud toit maitses mulle paremini kui Euroopa liharoad. Usun, et minusuguseid inimesi on teisigi ja ma ei näe mingit põhjust, miks ma ei võiks olemas olla.
  • Igasugused vandenõuteooriad on mulle alati olnud vastumeelsed, paraku on vandenõusid ja salaoperatsioone siiski olemas.

Jaan Kaplinski “Jää”


  • On hullumeelseid, kes ei mõista, et nende sõnum ei jõua teisteni või vähemasti, miks see ei jõua. Nad ei saa aru, et nad on hullumeelsed. Neid on vahel võimalik mõista, kuid nemad ei mõista meid. On hullumeelseid, kes saavad aru oma suutmatusest teistega suhelda, oma mõtteid väljendada; nad mõtlevad normaalselt, kuid ei suuda mõtteid sõnadesse tõlkida. Me ei mõtle algselt sõnades, vaid tõlgime oma mõtted sõnadesse. See on raske protsess, millega paljud kuigi hästi hakkama ei saa, mõned aga üldse mitte. Neid peetakse siis hulludeks või lollideks, kuigi nad seda sugugi ei pruugi olla.
  • Elu on ühtaegu tugev ja õrn. Organism peab vastu talvekülmas ja suvekuumuses, kannatab lööke ja vapustusi, elab haavadest ja haigistest hoolimata. /…/ Organism võib hävida ühest mürgipiisast, laostuda mõnest sõnast.
  • Õpetaja on kogemus. Oluline elus inimene, kes annab ennast natuke uurida õppeotstarbel.
  • Elu on parandamine ja kohendamine – püüd hoida korras oma vananevat keha, väsivat mälu, kuluvaid riideid ja lagunevat kodu. Elu ongi üksainus suur lakkamatu remont.
  • Kas hullumeelsus on raskem kanda kui üksindus. Pigem vastupidi – üksindus on raskem.
  • Kõige armsamad on mulle soojad sügis- või kevadõhtud, kui päev pole veel saanud väga pikaks, kui hämarusele ja pimedusele on veel ruumi. Päev ja öö ei ole päriselt minu aeg. Ööelu tähendab mulle vähem, kui need meditatsioonihetked akna all. Siingi olen piiripealne inimene, ei kuulu valgusse ega pimedusse, vaid hämarusse, ülemineku-ilma nende kahe vahel, mida on raske tabada, määratleda ja kirjeldada.
  • Kirjutan, et hakkaks kergem, aga ma ei ole kindel, kas hakkab. Õigupoolest olen ma maksimalist: tahaksin kirjutada nõiasõnu, sõnu, mis aitaksid tontide, nõidade, mürskude, hullumeelsete ja diktaatorite vastu, aga välja tulevad ikka tavalised sõnad, tavaline kirjandus, mis vist ei aita.
  • Võib-olla ei ole sinu ja nende teiste vahe siiski nii suur, võib-olla on sinu arukus esialgu vaid selles, et sina saad aru, et oled hull, nemad ei saa. Võib-olla ei ole päris arukat, normaalset inimest olemaski, vahe on vaid selles, et enamus inimesi seda ei tea ja peab end normaalseks. See on saladus, mida peab endale hoidma.
  • Elasime maailmas, kus vihkamist oli nii palju, et see oleks pidanud viima sõjani, hirmu aga nii palju, et see ei lasknud sõjal puhkeda.

7/10.

Jaan Kaplinski “Kust tuli öö”


  • Me ei pääse juttudest välja, isegi siis, kui need jutud on veel valmis saamata ja kirja panemata. Jutud on nad ikka, jutud oleme me ikka ja peame elama oma jutuelu nii hästi kui oskame. /…/ Me võime ise valida loo ja selle, mis tegelane me selles loos oleme. Me võime oma lugusid ja rolle ka vahetada.
  • Kõige pindmine kiht on see, mis tuleb väljaspoolt – muljed, pildid, helid. Selle all on mõtted, kujutlused, vist ka mitu kihti. Veidi sügavamal on meeleolu, enesetunne. Ja veel sügavamal on midagi, millest ma julgen öelda, et see on elutunne, võib-olla elu enesetunne (enesetunnetus) meis.
  • Et olla hea ühiskonna liige, peab inimene oskama parasjagu seadust rikkuda. Kui ta seda ei oska, võib temast saada pühak või päris kurjategija. Mõlemad on asotsiaalsed olevused ja kumbagi ei sallita.
  • Kuidagi rumal on jõuda väljapääsuta hingehädasse sellepärast, et oled jonnakalt tahtnud, et maailm oleks teistsugune, kui ta on, ja vihkad teda, et ta on, nagu on.
  • Meie ajal on asjad sümbolid, märgid, millega tähistame oma unistusi või edu omavahelises võistluses.
  • Ma tahaksin uskuda, et naised mäletavad riideid paremini kui mehed. See klapiks minu kujutlusega: naisele on tema keha ja kõik, mis otse sellega seotud, tähtsam kui mehele. Naine elab rohkem enda poole, mees väljapoole.
  • Keha on midagi, mis meid kõige otsemini ja jõhkramini eluga seob, midagi, mida on väga raske unustada – niisiis jääb üle vaid teda peita, teha temast midagi muud.
  • Olen kirjutanud, nagu oleks inimesel vaid kaks olekut, laps ja täiskasvanu, ja üks liikumistee nende kahe äärmuse vahel. Aga vahest on olekuid ja võimalusi tegelikult rohkem? Vahest on peale edasi-tagasi suuna veel ka vasakule-paremale ja üles-alla suund? Vahest on olemas kolmas võimalus, võimalus olla ja elada, olemata päriselt ei laps ega täiskasvanu?
  • Ma ei kirjuta midagi juurde, ma kirjutan ära. Ära südamelt, ära mälust. Ja mida rohkem ma kirjutan, seda kergem mul hakkab, seda väiksemaks saab mu koorem. Panen ta teiste inimeste, maailma õlgadele, aga vaevalt maailmal sellest raskem on. Minu koorem lahustub maailmas nagu saast ookeanis. Ja selle ookeani puhastusvõimet ma usun.
  • Ma ei usu, et meile meeldiks olla laps, niisugune, nagu lapsed enamasti on. Aga et me kõik oleme lapsed olnud, peame selle tegeliku lapsepõlve unustama, maha vaikima, asendama müüdiga, muinasjutuga. Meie, täiskasvanute maailmas asendab lapsepõlve lastekirjandus. Ma usun, et tegelikult on suur osa, vahest isegi enamus lastekirjandust kirjutatud meie endi jaoks, meie veenmiseks, et lapsepõlv on midagi huvitavat, süütut ja naaivset. Mõnevõrra on lastekirjandus ka propagandakirjandus, mis peab lastele selgeks tegema, millised nad olema peaksid või õigemini, millistena nad peaksid suurte ees esinema.

7/10.

Jaan Kaplinski “Seesama jõgi”


seesama jogi_sHää inimene on tingimata naljakas, halb inimene ei ole.

.

Ta oli surnud ja pärat surma muutuvad inimesed kiiremini kui eluajal. Nad muutuvad müütideks, folkloorikangelasteks, selleks kellena neid tahetakse näha, sest nad ei suuda seda muutumist enam ise takistada, ei suuda öelda midagi õelat oma kiitjatele ja laitjatele.

.

Ta oleks tahtnud vanaisa aidata, talle mõnd hää sõna öelda, aga ei osanud. Nende peres ei olnud see kombeks. Siin ei räägitud kunagi sellest, mida teiste vastu tunti. Nende peres elasid ja surid kõik üksi, omaette nagu teod karbis. Kui keegi kogemata või meeleheites veidi oma pehmet ihu karbist välja sirutas, kohkus ta ise ja kohkusid teisedki.

.

Hirmul on palju nägusid ja kuna inimesel on ka hirm hirmu enda ees, siis ta varjab ka seda enda eest, mängib endaga keerulist teatrit, loob endast endale müüdi või õigemini aabitsajutu.

.

“Inimene peaks elama vähemalt kolmsada aastat, siis jõuaks midagi korralikult ära teha, need 70-80 aastat kuluvad nooruserumalustele, õppimisele ja plaanide tegemisele.”

.

Vahel oli nii, et mõtet ennast veel ei olnud, oli aga tema eel käiv ängistus.

.

“Te tegite äkki ukse lahti ja ma nägin seda maailma. Ja nüüd ma tunnen, et ma pean seal ära käima, pean seda nägema, käega katsuma, tundmaõppima. Ma ei saa teisiti.”

.

Tema, nagu paljud eestlased, oli endale selgeks teinud, et kõige parem on elada, kui lootust on parasjagu. Paha on, kui liiga vähe või liiga palju.

.

..mõttel, eriti sõnastatud mõttel on oma elu ja kui on kord liikuma pääsnud, liigub ta mingi loogika järgi, mida vaevalt saab mõista ja veel vähem kontrollida.

.

Äkitselt taipas ta, miks müstikud nii tihti on olnud ka erakud, on tõmbunud üksindusse, kloostrisse, metsa või mägedesse. Ei, asi ei olnud selles, et maailm on patune, räpane või eksitav, seda ta oli ja on küll, aga see polnud päämine. Päämine oli see, et teiste hulgas olles, teistega suheldes tuleb inimesel kanda oma rolle, olla see, kelleks kollektiiv on ta määratlenud, olla “tema ise”, mis mõnikord on väga kaugel sellest isest, tõelisest minast, mida müstik leida püüab. Ta sai aru, et tegelikult on temagi hoopis midagi muud kui see, kellena teda võetakse, kellena ta ise end võtab ja kellena esineb.

.

Äkki ta teadis, mis sõna siia sobib, mis sõnaga ta saab enda määratleda. Ta on vabadus, Vabadus. Kõik ON päriselt vabadus, ainult vabadus, kõik muu võib olla aga ei ole päriselt. Nüüd aga tuli jälle minna ja olla midagi, mida ta päriselt ei olnud. Aga ta tundis, et see ei ole enam raske, ta võis olla ka see, mida võis olla, kuigi päriselt ei olnud. Võib-olla kuulus see võimine tegelikult ka selle päriselt-olemise juurde. Aga see ei olnud oluline. See oli nagu näitemäng, nagu kõik kellenagi-olemine. Aga seda teades võis seda ehk kergemini võtta, keregmini mängida.

.

Ta ei olnud kunagi aru saanud, miks väidetakse, et inimene mõtleb sõnades. Oli ju alatasa mõtteid, mis olid päris selged, mida aga oli raske sõnastada. Ja sõnu, millest ei saanud mõtet, ei sündinud arusaamist. Mõtted ja nende sünd olid üldse kummalised asjad: enamasti tekkisid nad kusagil hämaras, sääl, mida alateadvuseks nimetati, ja tõusid aegamisi pinnale, muutusid selgemateks, omandasid kuju ja vahel ka nime.

.

Aga kas kodu ongi olemas, vahest oli kodu vaid illusioon, teekäija illusioon, kes vahel kuskil peavarju, toitu ja sõbralikkust leiab. Sõbralikkust aga ehk vaid sellepärast, et on teekäija, võõras, kellega ei ole veel põhjust tülitseda. Ega neil kodus tegelikult ei tülitsetud, aga vahel tundus, et kõik on kõigile veidi pahased, kuigi hoiavad oma pahameelt vaos.

.

Kas ei ole inimesed võõraste vastu vastu lahkemad ja tähelepanelikumad kui omaste ja vanade tuttavate vastu.

.

Ta seisis jõekaldal lõkke ääres pajupõõsaste vahel ja tundis, kuidas pisarad valgusid silmi ja jooksid mööda põski alla. Ning midagi mõtlemata, ainult suure tänutunde ja üllatuse võimuses laskus ta põlvili, pani käed kokku ja palvetas pooleldi sõnatult, pooleldi sõnades selle poole, keda ta nüüdki ei tihanud kuidagi nimetada. Ta teadis ka, mida paluda: usku, lootust ja armastust. Ja rahu, rahu, mis on Piiblis nii oluline sõna. Rahu. Ja oma hingele rahu paludes tundis ta, kuidas talle seda vaja oli, kui raskelt oli rahutus teda räsinud, kui kurnatud ja lõhkikistud ta tegelikult oli ja kuidas see kurnatus ja lõhkikistus oli rikkunud tema vahekordi teiste inimestega, oli teinud temast närvilise, hajameelse ja turtsaka noormehe, kellega ei olnud kerge suhelda. Tal oli korraga häbi ja valus sellepärast, mis ta oli, ja rõõm, et tajus võimalist sellest lahti saada, olla teistsugune..

.

Ta püüdis hingata rahulikult ja sügavalt ning keskenduda helgetele mälestustele. Neid nii palju polnudki: ta taipas äkki, et senises elus on olnud vähe niisugust, millest raskel hetkel kinni hoida. Aga mis elu see siis oli? Mis on väärt elu ilma helgete lohutavate mälestusteta? Kas ta üldse oligi elanud või ainult valmistunud elama?

Hinne 9/10.