Elina Hirvonen “Et tema mäletaks sedasama”


Elina Hirvonen (1975) on noor soome kirjanik, kelle käesolev esikromaan ilmus 2005. aastal ja kandideeris Soome suurimale Finlandia kirjandusauhinnale. Moodsa aja sarjast on see üks õhemaid, nii ühe-kahe õhtu lugemine. Keerulisi ja raskeid teemasid on puudutatud õhuliste, lihtsate lausetega. Lingin siinkohal sisukokkuvõttele. Kurblik, jah. Masendav? Kummalisel kombel mitte eriti. Jagamisväärsed tundusid muuhulgas tsitaadid, kus on kirjeldatud mõnda väikest olupilti. 

  • Mu taldrikul on poolik mokakook ja kohvitassi jäetud rõngas. Mees kõrvallauas vahib tühjusse ja trammivagun koliseb aknast mööda. Sulen raamatu ja silitan karedat kaant. Tahaksin raamatu inimestelt andeks paluda.
  • Emal on korv käsivarrel ja isal autovõtmed. Lõhnab elu ja kevade järele. Nad lähevad välja ja veedavad imeilusa päeva. See kulub kiiresti, aga see neile muret ei tee. Mees ja naine teavad, et imeilusaid päevi on ees rohkem, kui kumbki neist kokku lugeda oskaks.
  • Sellele mõtlemine teeb alati ühes ja samas kohas valu.
  • Tahan istuda päikesesoojal pingil, mille all lõhnab värske muru ja mille kohal kaardub vahtrapuu. Lugeda saatanast raamatust, lugeda ilusaid lauseid ja mõelda, et vahest mõistan. Istuda siin, nuusutada tuult ja teada, et varsti on suvi ja meri läheb soojemaks.
  • Esimest korda tundsin, et olen olemas. Ilma pideva teadmiseta iseendast. /…/ Ma ei ole hiljem iial seda seisundit saavutanud. Aga see hetk sai minu koduks.
  • Üks on katsemaailm. Ja kusagil kaugel on maailm, mis on tema õige kodu. Seal jätavad ta mõtted heitlemise ja see, mis siin segane ja valus, selgineb. Kodu. Kusagil kaugel, kohas, mida ta veel ei tunne, on tema kodu. Ta ei suutnud täita Ülesannet. Miski ei läinud, nagu oleks pidanud. Aga võib-olla see oligi eesmärk. Võib-olla katse pidigi nii minema. Võib-olla on aeg koju tagasi pöörduda.
  • Püüan end kaardil pidada. Kusagil leiab kõik suurema seose. Võib-olla. /…/ Püüan mõelda ajale kui maastikule. Peab selle läbi käima. Kui jõuab äärele, see lõpeb. Äärel särab valgus. Minu elu on rännak valguse poole.

Ma ei ole kunagi raamatuid iseloomustanud mõne looga, aga meeleoluga, mis see tekitas, tundub sobivat Nyctalgia “Lost In Timeless Horizons”

Jeanette Winterson “Taak”


 

  • Kirjutamine on alati paljastus, haavatavus, mis ei tähenda aga, et see oleks pihtimus või mälestus. See on lihtsalt päris.
  • Ma tean, mis on armastus. Ma tean, mis on armastuse teesklemine. Samal ajal teeb mu iseloom mind pettustele altiks. Nagu mu vend Prometheus, olen minagi üle piiri astumise pärast karistada saanud.
  • Kaevan tunneli, tundun väljapääsu leidvat, aga see ei vii kusagile. Olen jälle sees, toetun iseenda piiridele.
  • Sind ei hävita mitte see, mida sa oma teel kohtad, vaid see, mis sa oled.
  • Vähk. Kodu sodiaagimärk.
  • Miks ei olnud ta oma elu piirjooni ära tundnud, ja kui ta need ära tundis, siis miks oli ta neid nii väga vihanud.
  • Saatus oleks kui otsuse täielik vastand ja suur osa elust oleks kui saatus.
  • Minevik ei haju nagu miraaž. Tulevikul, kuigi nähtamatul, on kaal. Me oleme mineviku ja tuleviku gravitatsioonilises tõmbuses. Selle gravitatsioonilise tõmbuse lõhkemine võtab tohutult energiat – valguskiiruse jõu.
  • Antiikrahvad uskusid saatusesse, sest nad said aru, kui raske on inimesel midagi muuta. Mineviku ja tuleviku tõmme on nii tugev, et see hävitab meil oleviku. Me lamame abitult päritud käitumismudelite ja meie endi käitumisega taaskehtestatud mudelite võimuses.

Ma tunnen su ära, ma tunnen sind varasemast ajast, unenäost või mõnest teisest elust.