Johann Wolfgang Goethe “Noore Wertheri kannatused”


040113020

  • Avastasin jälle, et võib-olla rohkem lahkhelisid maailmas põhjustavad vääritimõistmine ja inertsus kui kavalus ja kurjus. Vähemalt esineb kaht viimast kindlasgti harvemini.
  • Inimsugu on ju üpris ühetaoline. Enamik rügab peaaegu kogu aja, et ära elada, ja see vabadusepisku, mis neile jääb, ahistab neid nii, et nad sellest lahtisaamiseks igasuguseid vahendeid otsivad.
  • Suudad Sa keelitada õnnetut, kelle tervis kurnava haiguise tõttu vähehaaval, aga peatumatult halveneb, noapistega oma piinale lõppu tegema? Ja kas ei riisu tõbi, mis ta jõudu kulutab talt ühtlasi julguse ennast sellest tõbest vabastada?
  • Me tunneme nii sageli, et meis on midagi puudu, kuid just see, mis meil puudub paistab olevat teisel, kellele me siis omistame kõik selle, mis on meil, ning lisaks teatava ideaalse heaolu. Ja nõnda on täielikult valmis õnnelik olend, meie enda loodud.
  • Jah, ma olen ainult teeline, rändaja siin maa peal! Kas teie olete siis midagi muud?
  • Mis on inimene, see ülistatud pooljumal! Kas ei tule tal jõust puudu just seal, kus tal seda kõige hädalisemalt vaja on? Ja kui ta rõõmust kõrgele on tõusmas või murest maadligi vajumas, kas ei peatata teda mõlemal juhul, kas ei tooda teda tagasi tuimale külmale teadvusele just sealt, kus ta lõpmatusse täiusse igatses kaduda?

Stefan Klein “Lihtsalt õnnelik”


11265 (1)

  • Positiivne mõtlemine on suunatud sellele, et veenda iseend heas meeleolus. Õnnel on aga vähe pistmist kaunite illusioonidega. Rohkem on see seotud tegelikkuse täpse tajumisega.
  • Eesmärgiks ei peaks esimeses järjekorras olema mitte meid ümbritseva, vaid iseenda muutmine. Õnnele ette valmistatud hingega püüame siis automaatselt sattuda olukordadesse, mis häälestavad meid rõõmsalt.
  • Emotsioon on programm, mis kulgeb automaatselt. Enamasti osaleb selles ka keha. Tunne seevastu on meil siis, kui tajume seda protsessi teadlikult.
  • Liiga lihtne ülesanne avaldab peas tõepoolest umbes samasugust mõju kui liiga raske. Kui aju ei ole piisavalt koormatud, ei suuda ta vahet teha olulistel ja ebaolulistel ärritustel. Kontsentratsioon kaob, levib rahutus ja tujutus.
  • Heatujulised inimesed on seltsivamad. Kergelt kõrgendatud meeleolu kaotab hirmu, mis hoiab meid muidu sageli tagasi teistega kontakti võtmast.
  • Kas inimene karjääri teeb, sõltub vähemalt niisama palju juhusest ja teiste soosingust kui tema enda saavutustest.
  • Nukruse vastu on abi mis tahes tegevusest. Kui midagi teha, esitab see ajule väljakutse ja tal on vähem võimalust süngetele mõtetele anduda. Veel parem on meeleolu seisukohalt, kui tegevus aitab jõuda ka eduelamusteni.
  • Aju uuesti tööle ergutamine on üks meede kurvameelsuse vastu võitlemiseks, negatiivsete mõtete ja tunnete vastu relvastumine teine.
  • Oma kogemuste üle järelemõtlemisest on vähe kasu, sest mälu manipuleerib mälestustega.
  • Pole vaja mingit suurt muutust, mis kõik elus paremuse poole pööraks. Rahulolu pannakse nagu mosaiik kokku paljudest õnnelikest hetkedest. Ja neist õnnehetkedest teadlikuks saamine ongi kindel vahend õnnetuolemisest vabanemiseks.
  • On tõsi, et õnn püsib kontrastide najal. Vaheldus ei pea aga tähendama tuska ja tujutust, vaid võib niisama hästi koosneda heaolu teistest nüanssidest.

Arthur Schopenhauer “Elutarkus”


  • Saatus võib paraneda, pealegi ei nõuta sisemise rikkuse juures temalt palju.
  • Õnn kuulub neile, kes temaga toime tulevad.
  • See kõigiti nii tervendav mõju, mida tagasitõmbuv eluviis omab meie meelerahule, tuleb suurelt osalt sellest, et ta päästab meid alalisest elamisest teiste silmade all, järelikult nende arvatava arvamuse alalisest arvestamisest, ja annab meid iseendale tagasi.
  • Inimvaimu kõrgeimad saavutused on harilikult vastu võetud ebasoosinguga ja on sinna seniks jäänud, kuni saabusid kõrgemat liiki vaimud, kes nende kõnet mõistsid.
  • Igatahes pole elu õigupoolest nautimiseks, vaid läbitegemiseks, teostamiseks.
  • Olen andnud ainult seda, mis mulle parajasti meelde tuli, edasiandmisvääriline paistis ja mida, niipalju kui mäletan, pole veel öeldud või vähemalt mitte sedamoodi. Järelikult püüan anda ainult järelpõimingu sellele, mida teised on juba teinud sel mõõtmatul väljal.
  • Selleks, et olla pisiasjade suhtes tundlik, on vaja heaolu seisundit; õnnetuses ei märka me neid üldse.
  • Igasugune piiramine õnnestab. Mida kitsam on meie vaate-, toimimis- ja kokkupuutering, seda õnnelikumad oleme; mida avaram, seda sagedamini tunneme piina või kartust, sest sellega paljunevad ja suurenevad mured, soovid ning hirmud.
  • Inimesed on harilikult maksujõuetud, nad ei oma midagi, mis hüvitaks nendega suhtlemise poolt peale sunnitud igavuse, tülinad ning ebamugavused ja eneseohverdamise.
  • Et inimesi taluma õppida, harjutage vahepeal oma kannatust elutute esemetega, mis mehaanilise või muu füüsilise paratamatuse tõttu kangekaelselt vastu hakkavad meie tegevusele; selleks on iga päev võimalusi.
  • Esiteks tuleb reeglit mõista, teiseks teda teostama õppida. Esimene saavutatakse mõistuse läbi ühe korraga, teine harjutuse kaudu aegamööda.
  • Vähenda oma nõudmisi, õpi leppima kõigi asjade ja olukordade ebatäiuslikkusega, harjuta õnnetustele alati näkku vaatama, et nende eest kõrvale põigelda või neid kanda.
  • Pool kõigest maailmatarkusest sisaldub lauses: mitte armastada ega vihata. Teine pool aga: mitte midagi ütelda ja mitte midagi uskuda.
  • Elu võib võrrelda tikitud riidega, millest näeme elu esimesel poolel selle paremat, elu teisel poolel aga pahemat külge, viimane ei ole küll nii ilus, kuid õpetusrikkam, sest ta laseb mõista niitide omavahelist seost.

schopenhaueri kaas.indd

Peter Stamm “Agnes”


agnes

  • “Õnne maalitakse täpikestega, õnnetust kriipsukestega,” ütles ta. “Kui sa tahad kirjeldada meie õnne, siis tuleb sul teha palju-palju pisikesi täppe /…/. Ja seda, et see oli õnn, on näha alles distantsilt vaadates.”
  • Ma suunasin oma mõtteid ise. Kõik, mida ette kujutasin, muutus kohe elavaks. Tundus nagu käiksin ma mööda õõnesteed, millelt pole võimalik lahkuda. Kui ma seda siiski püüdsin, tundsin kohe vastupanu, otsekui oleks mängus mingi võõras tahe, omamoodi elastne ahel, mis mind takistas, kui liikusin vales suunas.
  • ..kujutasin endale ette, et olen nüüd immuunne. Aga immuunsust ei teki. Vastupidi.
  • Teoreetiliselt saab iga kristalli – välja arvatud siis, kui ta kuulub trikliinsesse süngooniasse – sümmeetriaoperatsioonide abil iseendaga kattuma panna.
  • “Ma kurvastan alati, kui raamat läbi saab,” ütles Agnes. “Tundub, nagu oleksin muutunud üheks raamatutegelastest. Ja kui lugu lõpeb, siis on ka selle tegelase elu läbi. Aga mõnikord on mul ka hea meel. Siis on lõpp nagu vabanemine halvast unenäost ning ma tunnen end hästi kerge ja vabana, otsekui uuestisündinult. Mõnikord ma küsin endalt, kas kirjanikud teavad, mida nad teevad, kuidas see meid mõjutab.

Silveri raamatublogi kirjutab: http://silveri-raamatublogi.blogspot.com/2011/04/peter-stamm-agnes.html

Otfried Preussler “Krabat”


Vahepeal oli Krabat õppinud iseenesest väljumist. See kuulus nende väheste kunstide hulka, mille kasutamise eest Meister poisse oli hoiatanud – ”sest kergesti võib juhtuda, et keegi, kes on oma kehast lahkunud, ei leia enam teed sisse tagasi.” seda oli Meister veskipoistele korduvalt kinnitanud: enesest ära minna võis alles pärast pimeduse saabumist ja tagasi pöörduda ainult enne uue päeva tulekut.

Kes liigselt aega viidab ja kauemaks ära jääb, selle jaoks pole enam tagasiteed. Tema keha jääb talle suletuks ja maetakse maha kui surnu, sel ajal kui tema ise peab ringi hulkuma, rahu leidmata elu ja surma vahel, võimetu ennast näitama, rääkima või mingil muul kombel endast märku andma – ja selles peituski selle olukorra eriline piin: kõige kerglasemgi tondihakatis võis vähemalt koputada, pottidega kolistada ja puulaaste vastu seina pilduda.

8/10.