Üldiselt olen ma teadusliku maailmavaate pooldaja, sellest läbi imbunud. Aga tol ajajärgul valitses mu psüühikas ja eluarusaamises säärane segadus, et ma olin valmis kinni haarama igast vihjest, mis seda kuidagimoodi korrastavat paistis.
Eestis on viimased kümme aastat pikk nagu sajand, kõik, mis oli enne, oli enne veeuputust.
Päevane uinak on nagu arvuti restart, mis failid korda paneb, su personal settings’i üle vaatab ja salvestab.
Sellega, et on valge ja soe, harjub otsekohe, sellega, et on külm ja pime, ei harju mitte kunagi.
Prantsusmaal on kõik normaalne, ja sellepärast ma armastan Prantsusmaad. Liivimaal on kõik ebanormaalne, ja eriti see surve alt ühekorraga välja purskav kevad, ja sellepärast ma armastan Liivimaad.
Ma arvan, et ta oli üle keskmise kohanemisvõimeline inimene ja kohanemisvõime on vist tugevuse sünonüüm. Jäik hoiab kinni ja murdub. Liz Franz oli seal, kus ta oli, ja kui aeg täis sai, läks edasi.
Mingil hetkel ma vist lihtsalt lakkasin muutuste pärast kahjutunnet tundmast. Otsustasin, et sel pole mingit mõtet.
Tallinn ei ole kunagi õieti välja kasvanud sellest väiksesest saksa kaupmehelinnast, mida kutsutakse Revaliks ja mida nüüd kutsutakse vanalinnaks. Uuslinn on kaootilised agulid, alevid, külad selle vana müüride taga.
Mõnikord on kõige lihtsam võimalik lahendus nii käeulatuses, et selle proovimist lükkad ebateadlikult aina edasi, katsudes visalt muudkui keerulisemaid, kaugemaid teid.
Individuaalsus on maailmas naiselikku päritolu. Mehed püüdlevad pigem gruppi sulandumise, individuaalsuse kaotuse poole ja sellepärast nad (me) ilmselt kardavadki (kardame), kui neid (meid) liiga individuaalselt armastama hakatakse.
Paistab aga, et mehed on üsna hästi koahnenud eluks ühesoolistes hierarhilistes kogukondades (sõjavägi, ülikoolid vanasti jms) ning ei tunne hierarhia piires oma isiklikku vabadust ahistatuna, kuivõrd ühe hierarhiaastme mehed on võrdsed ja ka kogu redeli pikkuses ollakse teatud mõttes “vennad”. Tundub et naiste jaoks on taolised struktuurid hoopis ebaloomulikumad.
Imelise kergusega nägi ta otsekohe seda, mis on pealispinna all, nagu öeldakse, kuid mis tegelikult pole kuskil all, me lihtsalt keeldume seda nägemast.
“Imelik”, ütles ta. “Sa oled inimese täiesti unustanud, ja siis ilmub ta äkki välja, nagu aega polekski mööda läinud.”
Mehed sõltuvad liiga palju oma sotsiaalsest positsioonist, avalikust arvamusest. Ainult naised on võimelised oma armastuse nimel lõpuni minema, kõik kõrvale heitma. Tegelikult ma põlgan mehi.
Alati on enne kõik ära lõppenud, ja enamasti on kõik lõppenud veel enne, kui üldse on alatagi jõudnud.
Oli periood, kus ma lugesin mitmesugust budistlikku kirjandust. Mulle tundus, et see radikaalne ebareligioon pakub mingit lahendust.
Tähtis on see, et sa tead, mida sa teha tahad, et sul on oma tee jalge all. Alati leidub aitajaid, küll sa näed.
Ma küsisin Liz Franzilt, jonnakalt nagu laps: “Mis sellest armastamisest kasu on. See on alati ainult viirastus, see ei vii tegelikult mitte kuhugi.”
“See pole nii,” vastas ta leebelt. “Küll sa näed, tegelikult pole see üldse nii. Peaasi, ära kahtle endas. Ükskord saad sa selle kõik kuhjaga tagasi, ausõna.”
Kuna ma õieti midagi siit ette ei kujutanud, pole miski mind ka otseselt üllatanud. Olen selle kõik kohe automaatselt omaks võtnud, sest mitte miski siin ei räägi sellele ka kuidagi vastu. Selline ongi maailm. Nüüd, siin. Olen sellega täiesti nõus.
“Naturalness is called the Way. The Way has no name or form, it is just the essence, just the primal spirit.”
Inimesed on nii ühtemoodi, lõppude lõpuks. Kui tead endast, tead kõigist.
/…/ ma jumaldan seda eimiskit, mis sa oled, ma olen surmani haige ja väsinud kõigist nendest inimestest, kes midagi on.
Ei, muidugi, vahel minuga midagi ikka juhtub, vahel harva: mõni sündmus. /…/ Siis ma ehmatan, mind on nagu äkki unest äratatud, ma võpatan, ma hõõrun silmi – aga juba see eemaldubki, unenägu, mis läheb meelest, mida enam ei püüa. Juba on ta kaugel ja udus, juba viipab ta teiselt kaldalt, kus päike teeb endale pehmet aset, kus kõik on vaibunud enne algust.
…alati on kõik nii läinud, nagu ma olen kirjutanud, ise uskumata: olen kirjutanud nagu und nähes ja sonides, ja pärast on see kõik kuidagiviisi täide läinud. Või olen ma selle täide viinud? Või on see täide viidud?
Pealegi võivad inglid olla mõlemast soost. Kuid paraku nad ilmutavad end meile nii kitsilt ja siiski saame nende möödumisest teada vaid tagantjärele: ta oli siin, miski on muutunud, õieti miski pole enam endine, aga me ei pääse tagasi sellesse hetke, ja kas me seal iseennastki ära tunneksime.
