Eia Uus “Tüdrukune”


tüdruk

  • Tema väljakutsuv käitumine minuga on kas selgesti agressiivne flirt või siis lihtsalt noore inimese ettevaatamatus, külge jäänud suhtlusmaneer, mis valimatult käiku läheb, soovist lihtsalt meeldida.
  • Kui juba algus tehtud, oli seks normaalsus, suur maailm, mida ühiskond kutsus üles isukalt avastama – selleks, et päris inimeseks saada. Lugesin ajakirjadest õpetusi, kuidas ja mida tegema peab, ning sõnakuulelikult tegin.
  • Sa õpid argumenteerima ja analüüsima, oma mõtteid selgesti formuleerima. Kümne aasta pärast inimesega vesteldes või koos töötades paistab see välja – kes on selle etapi läbinud ja kes ei ole.
  • Pärast esialgset viisakust on vaja ülekeemist, mil kõik saab välja öeldud, alles siis saab hakata liikuma läheduse, tiimitunde, teineteisemõistmise suunas. Me ei saanud varem sinna jõuda, kuna mõlemad kartsime, teesklesime.

Sehkendaja kirjutab

ERR

Kobe Bryant “Mamba mõtteviis”


mamba-motteviis_eriline

  • Mulle meeldis väga see tunne, mis mind valdas, kui ma palli käte vahel hoidsin. Olin pallist nii sisse võetud, et tegelikult ei tahtnudki seda põrgatada ega sellega midagi teha, kuna ma ei tahtnud ära rikkuda palli krobelist, täiuslike vagudega nahkpinda. Ma ei tahtnud mind haaranud tunnet ära rikkuda.
  • Ma ei kartnud mööda visata, kehva muljet jätta ega endale häbi teha. Sest pidasin alati silmas lõpptulemust ja mõtlesin pikemas perspektiivis. Keskendusin faktile, et pean millegi uue omandamiseks seda kõigepealt katsetama, ning kui olin selle omandanud, oli mu arsenalis uus relv. Kui selle hinnaks olid raske töö ja mõned ebaõnnestunud visked, polnud mul selle vastu midagi.
  • Mul oli pidev iha ja kihk areneda ja olla parim. Ma ei vajanud enda motiveerimiseks kunagi mingit välist jõudu.
  • Asja tuum on endale teadvustada, kuidas sa end parasjagu tunned ja kuidas sa tegelikult peaksid end tundma. Kõige aluseks on teadlikkus.
  • Sirgjoont mööda kõndides sa meisterlikkust ei saavuta.
  • Mamba mõtteviis ei keskendu mitte tulemuse tagaajamisele, vaid pigem protsessile, kuidas selle tulemuseni jõuda. See keskendub teekonnale ja põhimõtetele. Se eon elulaad.
  • Ma ei tundnud endal kunagi mingit survet. Ma teadsin, mida tahan saavutada ja teadsin, kui palju tööd nende eesmärkide täitmiseks vaja läheb. Tegin siis vajaliku töö ära ja uskusin sellesse. Pealegi olid sihid, mida ma endale seadsin, kõrgemad nendest, milleni jõudmist ootasid minult teised.

Agneta Pleijel “Ennustus”


IMG_20191124_162705

  • Ma tahaksin aru saada, mis juhtus. Ja millises järjekorras. Omaenda mälestuste abil. Kõik vastamata jäänud küsimused. Kes me oleme? Mis on armastus? Pisut armastust peab ju ometi alles jääma, kui see kunagi on olemas olnud. Muidu pole muud kui surm ja ükskõiksus.
  • Elu koosnes eraldi osadest, mis tuli kokku sobitada, ühte rütmi saada, ühtlustada.
  • Ta on naine. See on roll, mida ta mängib.
  • Ta tahab selgesti näha. Ta tahab olla aus. Aga kuidas olla aus, kui kõik sinu ümber on võlts.
  • Aga nüüd ma siiski tean, lisab ta, et ma kannatan endogeense depressiooni all ja et see on ravimatu. /…/ Ema on olnud siiras. Tüdruk tahab vestlust jätkata. Depressioonid ei saa olla ravimatud. Need peavad millestki tulema.
  • Kui sa saaksid endale elu valida, ütleb ta. Kas sa valiksid sellise elu, kus kõik on välja mõõdetud ja käib oma loogilist rada, kus ei juhtu suuremaid õnnetusi ega ootamatusi. Või selline, kus on kaljusid ja kuristikke, elu, mis toob meeleheidet ja rusutust, aga kus on ka peadpööritavaid tippe, vaimustust, tõde ja kirkaid hetki – kumma elu sa valiksid? /…/ Ta vastab, et valib elu meeleheites, kui see tee on kirgastumise, vaimustumise ja tõe poole. Niipea, kui ta on need sõnad lausunud, teab ta, et ta on siiras.
  • Ta ei ole õnnelik ega õnnetu. Ta kulgeb.
  • /…/ me koosneme ainult fiktsioonist, mõttest, mille me iseendast tekitame.
  • Igatsesin valgust ja lihtsust. Ent valguse ja pimeduse piir läks läbi minu enda.
  • Kogun mõned mälestused kokku, mõtlesin toona. Saan natuke selgust. Nad on surnud. Nüüd mõtlen nendele enamasti soojusega. Me oleme nagu aastatega üheealiseks muutunud.
  • Ambivalents tähendab kahte asja tahtmist ühel ajal. Nagu tahaks ühekorraga vihata ja armastada. Ja kummaline on see, et kuigi see on isa ambivalents, kandub see tüdrukusse üle. Suutmatus otsustada. Pidev mure, et teed kellelegi haiget. Ja seetõttu suutmatus iseendale selget piirjoont saada.

..

Sehkendaja kirjutab

Atul Gawande “Surelikkus: meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline”


surelikkus-meditsiinist-ja-sellest-mis-on-tegelikult-oluline

  • Me sõltume oma elus paratamatult teistest ning paljud jõud ja olud ei ole meie kontrolli all. Rohkem vabadust tundub parem kui vähem vabadust. Aga mille jaoks. Vabaduse hulk, mis sul on, ei näita sinu elu väärtust. Nagu ohutus, nii on ka autonoomsus lõppkokkuvõttes tühi ja isegi ennasthävitav.
  • “Ma ei muretse tuleviku pärast,” ütles Lou. “Jaapanlastel on sõna “karma”. See tähendab – kui see juhtub, siis ma ei saa selle peatamiseks midgai teha. Ma tean, et mu aeg on piiratud. Ja mis siis sellest? Mulle on aega päris palju jagunud.”
  • Tõsise haigusega inimestel on muud prioriteedid kui lihtsalt elu pikendamine. /…/ tähtsaimad asjad on kannatuste leevendamine, suhete tugevdamine, teadvelolek, soov mitte jääda koormaks, ning saavutada tunne, et elule sai korralikult joon alla tõmmatud.
  • …ainus viga, mida arstid näivad kartvat, on see, et nad teevad liiga vähe. Enamus ei teadvusta endale, et sama hirmsaid vigu võib teha ka teises suunas – liiga palju tehes võib inimese elu samamoodi laastada.
  • Vapper võib olla ka tulevikku täpselt teadmata. Ja enamasti tulebki olla vapper seda teadmata.
  • Inimestel paistis olevat kaks erinevat mina: kogev mina, kes keskendub igal hetkel täielikult selle hetke tajumisele, ja mäletav mina, kes lähtub oma hilisemas hinnangus sisuliselt ainult kahest ajahetkest – kõige hullemast hetkest ja kõige viimasest hetkest.
  • Inimesed ei hinda lõpuperioodil oma elu pelgalt kõigi hetkede keskmise alusel – lõppude lõpuks ei toimu enamikel hetkedel midagi erilist, või siis inimene hoopis magab.
  • Pealtnäha õnnelik elu võib olla tühi. Pealtnäha raske elu võib olla pühendatud mingile suurele eesmärgile.
  • Me ei suuda enam filosoofilises plaanis hästi vahet teha õigusel lõpetada elu kunstlikult pikendav meditsiiniline sekkumine ja õigusel ise otsustada loomulike sisemiste protsesside peatamise üle.

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa “Kaks armastuslugu”


ghgh.jpg

  • Ma armastan maailma. /…/ See on meie üks ja ainuke maailm. See on meie kingitus ja me peaksime seda miljon korda enam hoidma. Kogutud raha ei saa surres kaasa võtta, aga nähtud maailm on kingitus iseendale.
  • Mina oma sõgedas kangekaelsuses ja lahkumisest keeldumises panin paika oma vanemate saatuse. /…/ Kangekaelsus andis mulle elu.
  • Üle kõige tahan ma olla eikellegitütar.
  • Ma õppisin, kuidas mitte olla. Kuidas olla nii nähtamatu, et õhkki ei liigu, kui ühest kohast teise minna. Ma õppisin kuuldamatult käima ja nähtamatult mõtlema. Kui sellest kõigest kasu ei olnud, õppisin ma mitteollatahtmise valusat kunsti.
  • …sest mitte keegi ei taha olla see, kelle juuresolekul see lahti läheb. Sest see on raev, millel ilma vaatajateta ei ole mingit mõtet.
  • Ma ei tea, mida minu põlvkonna laste vanemad mõtlesid. /…/ Ma ei tea, mida tähendasid neile lapsed, mida tähendas neile laste kasvatamine. Lastega igatahes ei olnud sel kuigi palju pistmist. Me oleme katkised inimesed ja meie suurim lootus siin ilmas on oma lastest vähem katkised inimesed kasvatada.
  • Kui ma kuskilt midagi laenan, töötan selle enda sees läbi ja leian omaenese tõlgenduse. Oluline on teekond, otsingud, iseendale väljakutsete esitamine ja nendega hakkamasaamine. Nende ületamine.
  • Mu kodu ei ole ükski koht. Mu kodu on mõned vaated selles maailmas, ühe mulla maitse ja üks inimene, mu tütar. Olen rõõmsalt ja ebaeestlaslikult juurteta.
  • Kui on midagi, mida ma lõpuni tunnen, on see tahetamatuse tunne.IMG_20190916_203121

 

Louis-Ferdinand Céline “Surm järelmaksuga”


IMG_20190904_180551

  • Praegu oleme veel üksi. Kõik see on nii segane, nii raske, nii kurb… Varsti olen ma vana. Ja siis on lõpuks kõik. Minu toas on käinud nii palju inimesi. Nad on rääkinud igasuguseid asju. Neil pole mulle suurt midagi öelda olnud. Nüüd on nad läinud. Nad on nüüd vanad, õnnetud ja aeglased, igaüks kuskil maailma lõpus.
  • Minu häda jälle on unetus… Kui ma oleks alati magada saanud, poleks ma eales ridagi kirjutanud.
  • Gustin tunneb mind hästi. /…/ Tal pole maailma suhtes enam erilisi nõudmisi. Tal on vanast ajast üks õnnetu armuvalu. Ta ei taha sellest terveks saada.
  • Ema sai täpselt, mida tahtis, üks uus kohutav jubedus, üle mõistuse raske… Mitte kunagi polnud elu piisavalt karm, piisavalt vaevarohke. Ta oleks tegelikult tahtnud kogu maailma töö ise ära teha. Pidada üksinda poodi, ja üksi tervet perekonda elatada, ja õmblejannat veel takkaotsa. /…/ Ta oli oma kohutavasse olukorda sügavalt kiindunud.
  • “Ühel päeval, Ferdinand, lähen ma ära… Ma kaon kus kurat, küll sa näed! Ma lähen kaugele… Täiesti üksi… Mul on omaenese tee… Küll sa näed…” Ja siis vajus ta justkui mõttesse… Ma ei tahtnud teda häirida. Seda juhtus temaga vahel… Aga see tekitas minus siiski väga palju küsimusi.
  • Ta oli loomult tegelikult hirmus tagasihoidlik. Ja mõningatel juhtudel, nii uskumatu kui see ka ei näi, täiesti häbelik… Nii näiteks Constiaga ei tundnud ta end veel päris vabalt, isegi kui nad olid juba kuude kaupa käinud.
  • Ta sai tõepoolest vihaseks nagu keegi, kes saab hästi aru, et ta on midagi väga valesti teinud.
  • Metsik-hulludega on selge, kaardid laual.. see on korrida… Sa pead lihtsalt oskama üle aia hüpata, enne kui nad su soolikad välja kisuvad. Aga õrnad hinged, need, kes kohe surnuks ehmatavad ja ennast ära tahavad tappa… vaat see on nuhtlus! …Pettumus põrmustab nad!… Nad ei suuda seda piina taluda.
  • Kell lööb kuus… See on kõige vastikum kellaaeg, mida ma kartsin kõige rohkem… See oli nagu loodud igasuguste kaklemiste ja õuduste jaoks. /…/ Jälestusväärne aeg, mil kõik poed oma väikesed maniakid lahti lasevad, oma liiga geniaalsed töötajad… Kõik kuutõbised jooksevad korraga linna peal ringi!

Sirp