Karin Fossum “Neljanda novembri öö”

• Jäi mulje, nagu talle ei meeldiks inimeste seas olla, ei meeldiks end teistele eksponeerida. Pilk maas ja vaoshoitud, sellisena hoidis ta inimesed endast eemale. Kõik temas andis ülimalt selgelt mõista, et ta tahaks parema meelega rahus olla. Ära räägi minuga, ära jää seisma, ütles ta olek, lase mul edasi minna.
• Õpetajad ütlesid, et ta on terane õpilane, kaugelt üle keskmise, ei näidanud seda lihtsalt piisavalt välja.
• Seda on nii raske seletada, ütleb ta, – Aga eks see ole minu viga. Et mul ei ole siin hea. Selles majas. Selle ilma peal.
• Ta tahab meile midagi öelda, kas me kuulame teda? Kas me oleme seda kunagi osanud teha? Aga ta oli ju alati nii vaikne, tuleb Jonile meelde, polnudki midagi erilist kuulata. Ta vastas kõikidele küsimustele, aga ta ei lobisenud kunagi maast ja ilmast nii nagu teised lapsed.
• Ta istus bussis ja vahtis inimesi ning mõtles, kui vähe need elust teadsid. Ise tundis ta pärast seda, mis oli juhtunud, et tema teadis kõike, mis teadmist vääris. Ta oli murtud, aga tundis end erilisena.
• /…/ laps poeb sulle naha alla, voolab su soontes, on puudutusena kõikjal, on heli peas ja kohin kõrvades. On leegitseva valgusena su hinges, pulseeriva tõukena südames. Laps on lõhn ninas ja maitse suus.
• – Sa oled nii vait, otsekui hoiaksid ihnusest sõnu tagasi, ütles Magnhild. Tal oli tahtmine karjuda, palju ei puudunud. – Ma ei ole ihne, vastas Jon meeleheitlikult. – Ma olen sõnadest vaene. Mul ei ole rohkem öelda.

Kathleen Glasgow “Katkine tüdruk”

• Kuhu ma need panen, need surnud, need elavad, need inimesed, kes hõljuvad mu ümber nagu kummitused.
• Tuleb välja, et kool on megalihtne, kui seal pole teisi lapsi, sitapeadest õpetajaid ja kogu ülejäänud nõmedust, mis koolis toimub.
• Üks asi on üksiolemine ja teine asi on üksi olemine. See ei ole üks ja seesama.
• “Sa hoiad inimesi enda sees, selles asi ongi. Mälestused ja kahetsus neelavad su alla, söövad ennast sinu hingeüdist rasva /…/
• Üks inimene on see, keda teised näevad, teine inimene on see, kes on sees, ja kusagil sügavamal on veel kolmas, maetud inimene, alasti ja vaikiv olend, kes pole valgusega harjunud.
• Kui sa inimestega suhtled, siis sa nagu muutud kellekski teiseks, mingi roll sajab sulle kaela, mitte sina ei vali seda.
• “Maailm on mõnikord nii kuradi jube koht ja siis tuleb tõesti mõtlema hakata, et mis osa minul selles jubeduses on. Äkki tekitan ise jubedust juurde?”
• “Ma arvan, et igaühe elus tuleb ette hetk, säärane hetk, kui juhtub midagi nii… üliolulist, et see rebib kogu su olemuse pisikesteks tükkideks. Ja siis tuleb sul peatuda. Hulk aega tükke kokku korjata. Ja seejärel kulub veel terve hulk aega, mitte selleks, et tükke tagasi sobitada, vaid selleks, et neid uutmoodi kokku panna, mitte just tingimata paremini. Pigem sedasi, et saad senikaua nendega elada, kuni tead täpselt, et see tükk peaks käima sinna ja too tänna.”
• Kui keegi on sulle haiget teinud või sa tunned end tema pärast halvasti või väärtusetult või räpaselt, siis selle asemel, et käituda mõistuspäraselt ja saada aru, et see inimene on sitapea või hullumeelne ja tuleks maha lasta või üles puua ja sina peaksid sellistest heaga eemale hoidma, võtame meie vägivalla enda sisse ja hakkame iseennast süüdistama ja karistama, ja kui sa hakkad lõikuma ja põletama või keppima seepärast, et tunned end nii saastalt ja väärtusetult, hakkab keha eritama rõme head kraami, mille nimi on endorfiin.

Chuck Palahniuk “Kaunis sina”

• Teda näris mõte, et mingisugune sügavalt juurdunud põhjus ei lase tal advokatuuri eksamit ära teha. See varjuline osa temast ei tahtnud juristina töötada, vaid lootis, et juhtub midagi, mis ta tema enda väikesemõõduliste ja etteaimatavate unelmate küüsist päästaks. Tema eesmärgid olid olnud radikaalsete naiste eesmärgid sajandi eest: saada juristiks… meestega võrdselt võistelda. Kuid nagu iga teine taaskasutatud eesmärk, tundus ka see koormana. Selle oli juba kümme miljonit naist teoks teinud. Penny tahtis päris enda unelmat, ent tal polnud ainugi, kuidas see unelm välja peaks nägema.
• Ta ei olnud kunagi oma loomulikke tundmusi ega vaistu usaldanud. Tema suurimate hirmude hulgas oli võimalus, et tal ei õnnestu iialgi oma sügavamaid andeid või kaemusi avastada. Oma erilisi kingitusi. Ta elu saab raisatud püüdlustele täita talle teiste inimeste poolt seatud eesmärke. Selle asemel tahtis ta omada võimu – ürgset ja vastupandamatut võimu. Sellist, mis ületaks soorolle. Ta unistas säärase toore väe valdamisest, mis eelnes tsivilisatsioonile endale.
• Iga päev nägi ta naisadvokaate ja -juhte tormiliselt numbreid kokku löömas ja telefoni käsklusi haukumas. Ühelgi neist ei paistnud mingit erilist edasiviivat valgustatust olevat.
• Penny tahtis seesugust tähelepanu kogu maailmalt. Ta tahtis, et inimesed kõikjal tema nime teaksid ja teda armastaksid. Nii oligi, ta tunnistas seda kõva häälega. Ent ta ei saanud midagi teha, mis sellist tohutut avalikku tunnustust õigustaks. Ta vajas lihtsalt õpetajat, kedagi, kes ta avastaks.
• Paistis, et naised surid iga kord, kui turule tuli uus tampoon või rasestumisvastane vahend. Toksiline shokk. Tupeseinarebendid. Mehed leiutasid need uuendused, aga alati olid naised need, kes hinda maksid.
• Järsku kujutles Penny miljardit üksildast abielus või vallalist naist iseend privaatselt kuritarvitamas. Getomajades või trööstitutes taludes. Elamas ja suremas ilma intiimpartnerita peale nende “Kauni Sinu” vahendite. Selle asemel, et olla hoorad või Madonnad, saavad neist tsölibaadis olijad, kes palju onavad. Penny jaoks ei tundunud see ühiskondliku edasiminekuna.
• Üldine kultuur oli nii kaua muretult noorte meeste ajude ründamiseks seksi kasutanud, et ühiskond oli juba ammu selle kurja teguviisi omaks võtnud. Vahest seepärast leppiski maailm naiste samasse sügavikku kadumisega nii kiiresti. Kunstlik ülestimulatsioon paistis täiusliku viisina terve põlvkonna noorte inimeste allasurumises, kes tahtsid üha enam ja enam maailmast, kus üha vähem ja vähem oli saadaval. Hoolimata sellest, kas ohvriteks olid mehed või naised, paistis erutussõltuvus uueks normiks saanud olevat.
• Omakasupüüdmatult näppis ja trükkis Penny nuppe, kuni needsamad võrratud tundmused ründasid kõiki naisi, kellesse oli sisendatud “Kauni sinu” tooted. /…/ Samal ajal, kui nende tõeline elu võib mööduda rusuvas vaesuses ja rumaluses, annab ta neile rikkaliku asendusreaalsuse. Ta loob nende maitsepungade lõputu delikatesside buketi. Lakkamatu eine ilma ühegi paksuks tegeva kalorita. Ta asendab nende igavad mõtted katkenditega inspireerivast luulest, mida loeb Meryl Streep. Paar vajutust õigetel klahvidel ja ta pommitab neid enesekindlusega ja lahendab keha- ja enesehinnangu probleemid igaveseks.

Michel Houellebecq “Serotoniin”

• Leiutatud oli linn ja selle loomulik kaasanne, üksindus, milele võis alternatiivi pakkuda vaid paarielu, hõimu tasandile ei naase me enam kunagi.
• Nikotiin on täiuslik narkootikum, lihtne ja kange, ei paku mitte mingitrõõmu, sedamääratleb täielikult puudustunne ja selle lakkamine.
• /…/ ühesõnaga tundus väga tõenäoline, et minu elu teine pool tuleb samasugune nagu esimene – loid ja valus kokkukukkumine.
• Tegelikult hoolitseb jumal meie eest, ta mõtleb meie peale kogu aeg ja annab meile juhiseid, mis võivad olla väga täpsed. Need armastusepuhangud, mis täidavad meie rinda ja võivad hingegi kinni lüüa, need ilmutused ja ekstaasid, mis on seletamatud, kui mõelda meie bioloogilise olemuse peale, meie lihtsa primaadi staatuse peale – need on äärmiselt selged märgid.
• Inimpsüühikas on alasid, mida hästi ei tunta, kuna neid on vähe uuritud, sest õnneks on vähe inimesi, kes oleksid sattunud olukorda, kus seda tulnuks teha, ning kuna inimestel, kes on seda teinud, on säilinud liiga vähe mõistust, et neid vastuvõetaval tasemel kirjeldada.
• /…/ läbirääkimised moodustavad omaette maailma, milles kehtivad omad seadused ja mis jääb mitteläbirääkijatele igavesti kättesaamatuks.
• Holland ei ole ju mingi maa, vaid parimal juhul firma.
• Minu päevad kulgesid aina valulisemalt, kuna polnud ühtegi käegakatsutavat sündmust ega ka lihtsalt elamise põhjust.
• Mõni naine tundub olevat loomulikum, maailmaga loomulikumas kooskõlas, mõnikord õnnestub neil isegi teeselda ükskõiksust omaenda ilu vastu.
• /…/ tema puhul oli igal hetkel vaba valik kolme augu vahel, kui paljud naised saavad samaga kiidelda? Ja samas kuidas pidada neid naisi, kes ei saa samaga kiidelda, üldse naisteks.
• Kas ma olen suuteline üksinduses õnnelik olema? Ilmselt mitte. KAs ma olin üleüldse suuteline õnnelik olema? Mulle tundub, et selliseid küsimusi on targem mitte esitada.

Viidad mujale:

Edasi (arvustus)

Marcalt maailmale

Eesti Päevaleht (arvustus)

Katkend

Eia Uus “Tüdrukune”

• Tema väljakutsuv käitumine minuga on kas selgesti agressiivne flirt või siis lihtsalt noore inimese ettevaatamatus, külge jäänud suhtlusmaneer, mis valimatult käiku läheb, soovist lihtsalt meeldida.
• Kui juba algus tehtud, oli seks normaalsus, suur maailm, mida ühiskond kutsus üles isukalt avastama – selleks, et päris inimeseks saada. Lugesin ajakirjadest õpetusi, kuidas ja mida tegema peab, ning sõnakuulelikult tegin.
• Sa õpid argumenteerima ja analüüsima, oma mõtteid selgesti formuleerima. Kümne aasta pärast inimesega vesteldes või koos töötades paistab see välja – kes on selle etapi läbinud ja kes ei ole.
• Pärast esialgset viisakust on vaja ülekeemist, mil kõik saab välja öeldud, alles siis saab hakata liikuma läheduse, tiimitunde, teineteisemõistmise suunas. Me ei saanud varem sinna jõuda, kuna mõlemad kartsime, teesklesime.

Sehkendaja kirjutab

ERR

Kobe Bryant “Mamba mõtteviis”

• Mulle meeldis väga see tunne, mis mind valdas, kui ma palli käte vahel hoidsin. Olin pallist nii sisse võetud, et tegelikult ei tahtnudki seda põrgatada ega sellega midagi teha, kuna ma ei tahtnud ära rikkuda palli krobelist, täiuslike vagudega nahkpinda. Ma ei tahtnud mind haaranud tunnet ära rikkuda.
• Ma ei kartnud mööda visata, kehva muljet jätta ega endale häbi teha. Sest pidasin alati silmas lõpptulemust ja mõtlesin pikemas perspektiivis. Keskendusin faktile, et pean millegi uue omandamiseks seda kõigepealt katsetama, ning kui olin selle omandanud, oli mu arsenalis uus relv. Kui selle hinnaks olid raske töö ja mõned ebaõnnestunud visked, polnud mul selle vastu midagi.
• Mul oli pidev iha ja kihk areneda ja olla parim. Ma ei vajanud enda motiveerimiseks kunagi mingit välist jõudu.
• Asja tuum on endale teadvustada, kuidas sa end parasjagu tunned ja kuidas sa tegelikult peaksid end tundma. Kõige aluseks on teadlikkus.
• Sirgjoont mööda kõndides sa meisterlikkust ei saavuta.
• Mamba mõtteviis ei keskendu mitte tulemuse tagaajamisele, vaid pigem protsessile, kuidas selle tulemuseni jõuda. See keskendub teekonnale ja põhimõtetele. Se eon elulaad.
• Ma ei tundnud endal kunagi mingit survet. Ma teadsin, mida tahan saavutada ja teadsin, kui palju tööd nende eesmärkide täitmiseks vaja läheb. Tegin siis vajaliku töö ära ja uskusin sellesse. Pealegi olid sihid, mida ma endale seadsin, kõrgemad nendest, milleni jõudmist ootasid minult teised.

Cats, who read, rule the world

…

Agneta Pleijel “Ennustus”

• Ma tahaksin aru saada, mis juhtus. Ja millises järjekorras. Omaenda mälestuste abil. Kõik vastamata jäänud küsimused. Kes me oleme? Mis on armastus? Pisut armastust peab ju ometi alles jääma, kui see kunagi on olemas olnud. Muidu pole muud kui surm ja ükskõiksus.
• Elu koosnes eraldi osadest, mis tuli kokku sobitada, ühte rütmi saada, ühtlustada.
• Ta on naine. See on roll, mida ta mängib.
• Ta tahab selgesti näha. Ta tahab olla aus. Aga kuidas olla aus, kui kõik sinu ümber on võlts.
• Aga nüüd ma siiski tean, lisab ta, et ma kannatan endogeense depressiooni all ja et see on ravimatu. /…/ Ema on olnud siiras. Tüdruk tahab vestlust jätkata. Depressioonid ei saa olla ravimatud. Need peavad millestki tulema.
• Kui sa saaksid endale elu valida, ütleb ta. Kas sa valiksid sellise elu, kus kõik on välja mõõdetud ja käib oma loogilist rada, kus ei juhtu suuremaid õnnetusi ega ootamatusi. Või selline, kus on kaljusid ja kuristikke, elu, mis toob meeleheidet ja rusutust, aga kus on ka peadpööritavaid tippe, vaimustust, tõde ja kirkaid hetki – kumma elu sa valiksid? /…/ Ta vastab, et valib elu meeleheites, kui see tee on kirgastumise, vaimustumise ja tõe poole. Niipea, kui ta on need sõnad lausunud, teab ta, et ta on siiras.
• Ta ei ole õnnelik ega õnnetu. Ta kulgeb.
• /…/ me koosneme ainult fiktsioonist, mõttest, mille me iseendast tekitame.
• Igatsesin valgust ja lihtsust. Ent valguse ja pimeduse piir läks läbi minu enda.
• Kogun mõned mälestused kokku, mõtlesin toona. Saan natuke selgust. Nad on surnud. Nüüd mõtlen nendele enamasti soojusega. Me oleme nagu aastatega üheealiseks muutunud.
• Ambivalents tähendab kahte asja tahtmist ühel ajal. Nagu tahaks ühekorraga vihata ja armastada. Ja kummaline on see, et kuigi see on isa ambivalents, kandub see tüdrukusse üle. Suutmatus otsustada. Pidev mure, et teed kellelegi haiget. Ja seetõttu suutmatus iseendale selget piirjoont saada.

..

Sehkendaja kirjutab

Atul Gawande “Surelikkus: meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline”

• Me sõltume oma elus paratamatult teistest ning paljud jõud ja olud ei ole meie kontrolli all. Rohkem vabadust tundub parem kui vähem vabadust. Aga mille jaoks. Vabaduse hulk, mis sul on, ei näita sinu elu väärtust. Nagu ohutus, nii on ka autonoomsus lõppkokkuvõttes tühi ja isegi ennasthävitav.
• “Ma ei muretse tuleviku pärast,” ütles Lou. “Jaapanlastel on sõna “karma”. See tähendab – kui see juhtub, siis ma ei saa selle peatamiseks midgai teha. Ma tean, et mu aeg on piiratud. Ja mis siis sellest? Mulle on aega päris palju jagunud.”
• Tõsise haigusega inimestel on muud prioriteedid kui lihtsalt elu pikendamine. /…/ tähtsaimad asjad on kannatuste leevendamine, suhete tugevdamine, teadvelolek, soov mitte jääda koormaks, ning saavutada tunne, et elule sai korralikult joon alla tõmmatud.
• …ainus viga, mida arstid näivad kartvat, on see, et nad teevad liiga vähe. Enamus ei teadvusta endale, et sama hirmsaid vigu võib teha ka teises suunas – liiga palju tehes võib inimese elu samamoodi laastada.
• Vapper võib olla ka tulevikku täpselt teadmata. Ja enamasti tulebki olla vapper seda teadmata.
• Inimestel paistis olevat kaks erinevat mina: kogev mina, kes keskendub igal hetkel täielikult selle hetke tajumisele, ja mäletav mina, kes lähtub oma hilisemas hinnangus sisuliselt ainult kahest ajahetkest – kõige hullemast hetkest ja kõige viimasest hetkest.
• Inimesed ei hinda lõpuperioodil oma elu pelgalt kõigi hetkede keskmise alusel – lõppude lõpuks ei toimu enamikel hetkedel midagi erilist, või siis inimene hoopis magab.
• Pealtnäha õnnelik elu võib olla tühi. Pealtnäha raske elu võib olla pühendatud mingile suurele eesmärgile.
• Me ei suuda enam filosoofilises plaanis hästi vahet teha õigusel lõpetada elu kunstlikult pikendav meditsiiniline sekkumine ja õigusel ise otsustada loomulike sisemiste protsesside peatamise üle.

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa “Kaks armastuslugu”

• Ma armastan maailma. /…/ See on meie üks ja ainuke maailm. See on meie kingitus ja me peaksime seda miljon korda enam hoidma. Kogutud raha ei saa surres kaasa võtta, aga nähtud maailm on kingitus iseendale.
• Mina oma sõgedas kangekaelsuses ja lahkumisest keeldumises panin paika oma vanemate saatuse. /…/ Kangekaelsus andis mulle elu.
• Üle kõige tahan ma olla eikellegitütar.
• Ma õppisin, kuidas mitte olla. Kuidas olla nii nähtamatu, et õhkki ei liigu, kui ühest kohast teise minna. Ma õppisin kuuldamatult käima ja nähtamatult mõtlema. Kui sellest kõigest kasu ei olnud, õppisin ma mitteollatahtmise valusat kunsti.
• …sest mitte keegi ei taha olla see, kelle juuresolekul see lahti läheb. Sest see on raev, millel ilma vaatajateta ei ole mingit mõtet.
• Ma ei tea, mida minu põlvkonna laste vanemad mõtlesid. /…/ Ma ei tea, mida tähendasid neile lapsed, mida tähendas neile laste kasvatamine. Lastega igatahes ei olnud sel kuigi palju pistmist. Me oleme katkised inimesed ja meie suurim lootus siin ilmas on oma lastest vähem katkised inimesed kasvatada.
• Kui ma kuskilt midagi laenan, töötan selle enda sees läbi ja leian omaenese tõlgenduse. Oluline on teekond, otsingud, iseendale väljakutsete esitamine ja nendega hakkamasaamine. Nende ületamine.
• Mu kodu ei ole ükski koht. Mu kodu on mõned vaated selles maailmas, ühe mulla maitse ja üks inimene, mu tütar. Olen rõõmsalt ja ebaeestlaslikult juurteta.
• Kui on midagi, mida ma lõpuni tunnen, on see tahetamatuse tunne.