Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”


tove

  • Paradiisi otsimine oli olnud Tove elu ja kunsti läbiv joon. /…/ Tema loodud paradiisidest kõige tuntum on teadagi Muumiorg. Isiklikke paradiise otsis ta mitmelt poolt maailmast ja plaanis koos kallite inimestega kolida kuhugi paremasse maailma, näiteks asutada kunstnike asunduse.
  • Tove vihkas kooliskäimist ja oli üsna halb õpilane. Ta ei kirjuta koolist peaaegu kunagi ja näiteks Muumiorus kooli pole. Kui ta mõnikord viitabki koolidele, teeb ta seda negatiivses toonis, võrreldes neid näiteks vanglatega. /…/ 16-aastaselt sai Tove vanematelt loa kool pooleli jätta ja Stockholmis kunstiõpinguid alustada. Pärast kooli poolelijätmist olid sillad teiste elukutsete juurde põletatud. Seega pidi ta olema juba noorena kindel, mida ta tahtis elus teha ja kelleks saada.
  • Kõige peadpööritavam on teeleasumine ja eemaldumine argipäevast. Võib-olla on eemalepääsemine tähtsam kui kohalejõudmine.
  • …külmus ja iroonia hävitavad armutult alles hapra minatunnetuse. Laps ei arene, kui teda ei armastata. Ta peab saama tunda end nii turvaliselt, et julgeb ka vihastada või nagu väke My seda väljendab, “õppida kaklema”.
  • “Need trollid on oma meeldivas sõbralikkuses üsna jultunud kõrgklassi esindajad ja üle kõige lehvib varjatud ja julm külmus. Nad kasutavad inimesi ja sündmusi ära oma armastusväärsel kombel, ilma seda ise tähele panemata. Õigupoolest on nad talumatult enesekesksed. Minu arvates on suurepärane, et oled nad läbi näinud – olen neid juba kaua kahtlustanud. Kuigi ei saa ega taha neid muuta.” (Tove Jansson muumidest).
  • “Kes tahab, saab alati kirjutada, raskustest hoolimata, kui ainult on, millest kirjutada ja mida öelda.”
  • Tühjust ei saa kirjeldada see, kes pole olnud ise tühjuse sees ja seda hoolega uurinud.
  • Omast on raske loobuda, muuta väärtushinnanguid ja loobuda põhimõtetest, isegi kui teised ümberringi seda teevad. Teisalt on aga äärmiselt kurb tunda end kunsti elavaimast tipust kõrvale jäänuna, tunda, et oled arengust maha jäänud ega astu enam ühte sammu teiste kunstnikega.
  • “Mõnikord lähen ma kunstnike liitu, et oma foobiatest vabaneda ja olen märganud, et ei karda neid enam ja enam ei saa nad mu tuju rikkuda. Kui ma neid külaskäike veel mõnda aega jätkan, hakkab võib-olla mõni neist isegi mulle meeldima. Ja nii see ju peakski olema, just selle pärast ju kolleegidega kokku saadakse.”
  • Üksinda ei ole kellelgi rõõmu isegi merikarbist.
  • Mitte kellelgi ei olnud nii ilusaid jooni. Nii kergeid ja puhtaid, nagu ta oleks neid tõmmates eriliselt rõõmustanud.
  • Armastus oli nagu uute maastike, uskumatult ilusate paikade avastamine. “See on nii sõnulseletamatult suur ime, nagu leiaksid uue imelise toa oma vanas majas, mida arvasid hästi tundvat. Astud lihtsalt sisse ja imestad, kuidas sa selle olemasolust ei teadnud.”
  • Just naiskunstnikud on maalinud palju autoportreesid. Sageli on need otsekui uurimused sellest, mida tähendab olla naine ja ühtlasi kunstnik, piltidel on näha vananemine ja kõik, mis sellega kaasneb, sageli ise rõhutatult. Ka Tove Janssoni loomingus on väga palju autoportreesid. Enamasti uurib ta nendel oma mina ja vaimset seisundit. Need on otsekui eluloolised jutustused vaatajale, aga kätkevad endas kahtlemata ka palju sellist, mida oskab avada ainult autor ise.
  • Autorile olulise teemaga narratiiv kerkib teoses esile ja toob sinna kirjanduslikku dimensiooni. Ta oli harjunud pildi, sõna ja loo kokkukuuluvusega ning arendas illustreerides seda terviku loomise oskust.
  • “…kui peaksin ütlema, millist sihtrühma minu lood võiksid eriliselt puudutada, siis on need arvatavasti üksiklased. Pean selle all silmas inimesi, kellel on raske kohaneda, neid, kes on väljaspool ja piiri peal. Arglikke. Sellist üksiklast, kelle eest mul endal on õnnestunud põgeneda või keda endas peita”.
  • Kui ta pöördus pärats etendust tagasi ateljeevaikusesse, maalima “vanu vaikelusid”, tundis ta teatri hektilisest maailmast puudust. Maalimine oli siiski endiselt kõige tähtsam ja ta pidas seda õigeks elutööks. Kõik muu oli sellega võrreldes harrastus, hirmu ja masendusega võitlemine või rahateenimine, kuigi meeldiv. Ta oli õnnelik, et võis kirjutada ja joonistada just muumisid ega pidanud enam ennast elatama, joonistades läägeid emadepäevakaarte ja muud taolist tühjatähja.
  • Urri lootusetutes lähenemiskatsetes võib igaüks näha iseennast hetkedel, mil elu ei lähe just kõige paremini ja tundub, et ka sõbrad on kuhugi kadunud. Urris võib iga inimene ära tunda oma hirme.
  • My on väga omapärane: rõõmus, vihane ja pisut tige, mõnikord lausa metslane, kes hammustab teisi säärest või sabast ja naerab ise selle peale magusasti. Ta viskab nalja, tembutab ja on otsekui kunagiste kuningate õuenarr, kääbus. /…/ My on kõigist Muumioru olenditest kõige populaarsem. Ta on positiivne väike tigedik. My agressiivsus on vabastav, midagi sellist, mida vajab igaüks, nende hulgas nähtamatu laps, et nähtavaks saada. Et tõeliselt olemas olla, peab julgema vihastada, olla sina ise, teiste ühteaegu heade ja halbade olendite seas.
  • Ootav inimene pole kunagi vaba, sest igatsus on kindel vaimne vangla. Ka Tove oli ootamisega harjunud ning ühtlasi sellest külalstunud.

Sue Johnson “Armastuse tähendus”


armastuse tähendus_kaas.indd

  • Kindel seotus on stardiplatvorm, kust minna avastama tundmatut ja inimesena areneda. Raske on olla avatud uutele kogemustele, kui tähelepanu ja energia on haaratud murest turvalisuse pärast. Palju kergem on siis, kui teame, et meil on kindel seljatagune. Nõnda kindlustatult pakatame enesekindlusest ja oleme võimelised tegelema uute väljakutsetega. /…/ See on irooniline paradoks: sõltuvus muudab meid iseseisvamaks.
  • Armastuse sidemed on meie sünniõigus ja suurim ressurss. Need sidemed on jõu ja rõõmu esmased allikad.
  • Õnnelike suhete tuumas valitseb aga sügav usk, et partnerid lähevad teineteisele korda ja et teine inimene reageerib vajadusel usaldusväärselt. Turvaline armastus on vastastikustele emotsionaalsetele signaalidele avatud kanal. Armastus on pidev protsess, milles häälestutakse samale lainele, saadakse ühendus, oodatakse märke ja loetakse neid valesti, kaotatakse ja taastatakse ühendus ning leitakse sügavam ühendus. See on kokkusaamise ja eemaldumise ning teineteise taasleidmise tants, minut minuti järel, päevast päeva.
  • Katkendlikud suhted vanemate või asendushooldajatega võivad halvata noorte emotsionaalse ja sotsiaalse arengu, tekitades võõrandumist ja viha.
  • Vastastikuse sügava sideme teke on inimese kui liigi esmane ülesanne. Bowlby järgi on elu parimal juhul oma põhiolemuselt rida rännakuid suhte turvalisusest välja suurde tundmatusse maailma.
  • Neil, kes on õnnelikud isegi üksinda olles, peab kindlasti olema rikas sisemaailm, mis on tulvil pildikesi kiindumusobjektidest.
  • Sõnad korrastavad emotsioone ja mõtteid, teevad need käegakatsutavaks ja toimivamaks.
  • Emotsioonid pole ära teeninud, et neid “intellektiga” vastandatakse. Emotsioonid ise ongi intellekti kõrgeim korrastatus.
  • Et õppida armastama ja olla armastatud, tuleb tegelikult õppida häälestumist emotsioonidele nii, et teaksime mida me oma partnerilt vajame, ning avaldada neid soove avatult, viisil, mis äratab teises inimeses sümpaatiat ja toetamise soovi. Kui see toetus aitab meil emotsioone tasakaalustada, oskame häälestuda oma kaaslase vajadustega samale lainele.
  • Meil tuleb enne enda sees teatud määral rahu ja turvatunnet leida, et suudaksime olla tundlikud ja hoolitsevad teiste suhtes.
  • Võib-olla ei ole tema aju, nii nagu lastekodusse pandud mustlasorbudel, lõplikult välja arendanud neid närviradu, mis võimaldaksid jääda hetke ja olla naise suhtes empaatiline. Võib-olla on see lihtsalt hirm, mis sunnib meid endale keskenduma, blokeerib tähelepanu teiste suhtes ja takistab neilt tulevate signaalide tõlgendamist. Võib-olla on Pete, kes pole iial kogenud turvalist kiindumust, muutunud ülitundlikuks ohu suhtes ning kujundanud endas välja ainult saamatud viisid, kuidas kiindumusega seotud hirmusid vaigistada. Sellised hirmu ja kaotuse närvirajad olid tal kõige sügavamad ja hõlpsalt läbitavad. Tema peegelneuronid ei ole tippvormis.
  • Sotsiaalne suhtlemine on keeruline malemäng: meil tuleb ette näha nii teiste tegevusi kui meie enda tegevuse mõju neile ning selleks on vaja palju ajujõudu.
  • Vältiva kiindumusstiiliga inimestel pole õieti emotsionaalset vundamenti, millele midagi ehitada.
  • Turvaliselt kiindunud partnerite jaoks võib see põnevus kesta lõpmatult. See põnevus ei ole pöörase armumisega kaasnev plahvatav iha, vaid sügavam elevus, mis võrsub kellegi tundmisest läbi ja lõhki.
  • Armastus ei sure kunagi loomulikku surma.
  • Ainult filmides järgneb ühele asjakohasele pilgule etteennustavalt teine ning üks põgus puudutus kutsub esile teise poole viimistletult ajastatud žesti.
  • Kui muudame oma armastussuhet, muudame sellega oma aju ja lõppkokkuvõttes maailma.

Turvalise sideme elemendid:

  1. Ligipääsetavus – sina pöörad oma tähelepanu mulle ja oled avatud sellele, mida mul on öelda.
  2. Tundlikkus – sa aktsepteerid minu vajadusi ja hirme ning pakud lohutust ja hoolimist.
  3. Pühendunud seotus – sa oled emotsionaalselt kohal, süvenenud, minust haaratud.

Peter Høeg “Piiri peal”


borderliners-a

  • Hoop ei olnud sugugi kõige olulisem. Tähtis oli see, mis sellega kaasas käis, vahetult enne ja pärast hoopi. Aga mida tavaliselt polnud näha, palja silmaga mitte. Sest see kestis ainult mõne hetke. Ja ometi väga kaua aega tagantjärele.
  • Võib-olla on maailmas ainult kahte liiki küsimusi. Need, mida nad koolis esitavad, mille vastus on ette teada, mida ei esitata selleks, et keegi targemaks saaks, aga muudel põhjustel. Ja siis need teised, laboratooriumis. Mille vastused pole ette teada, sageli ka küsimused ise mitte, kuni neid pole välja öeldud. /…/ Selliseid küsimusi on üsna valus esitada. Ja neid esitatakse alles siis, kui miski selleks sunnib.
  • Hirmuga iseenese pärast saab midagi teha, sellele saab suunata tähelepanu valguse. Aga kui iseenda pärast enam ei muretseta, siis tuleb hirm teiste inimeste pärast, ja siis maailma pärast.
  • …aga kuidas jääb nendega, kes maha jäetakse, küsisin ma, mis neist saab, kuidas nemad peavad hakkama saama, kes nende peale peab mõtlema?
  • Kui midagi tähtsat oli juhtumas, siis võis lihtsalt lahti lasta ja süüvida hetke, ja see hetk muutus rikkaks, täis mõistmist. Nagu läheneksid mustale augule. Kui liiga lähedale minna, imetakse sind sisse. Aga kui püsid parajas kauguses selle lähedal, tekib mõistmine.
  • Neile, kes olid seespool, ehk siis enamikul, neil oli raske aru saada, mida ta mõtles, nemad võisid lihtsalt rõõmu tunda sellest, et nad olid seespool ja hästi kohastunud. Nende jaoks, kes jäävad väljapoole, täidab hirm ja lootusetud peaaegu kõik, see on ju teada. Mõista saab kõige paremini siis, kui oled piiri peal.
  • – Ma olen mõelnud, miks see neile nii raske on, miks peab igal pool nii palju reegleid olema. Ja ma olen mõelnud, et see on selleks, et maailm seal väljas meist eemal hoida. Sest seal ei liiguta ainult ülespoole, seal on palju kohti, kus aeg tirib inimese alla hävingusse. Selle peavad nad väljaspool hoidma, me ei tohi kahelda selles, et maailm tõstab meid ülespoole; kui kahelda, siis muutub niisugune pingutus võimatuks. Pingutada on kõige lihtsam aega uskudes, arvates, et kogu maailm on asutus, milles meid aretatakse, rikastatakse, parandatakse, vaja on vaid endast parim anda, sellise ettekujutuse annab meile kool, see on fantastiline.
  • Väikse lapse ümber tulevad ja lähevad inimesed, asjad ilmuvad välja ja kaovad ära, ümbrus võtab kuju ja hajub jälle. Ja mingit selgitust selle kõige kohta ei anta, sest kuidas sa seletad lapsele maailma.
  • Siis tekkis mõte, nagu oleks kool ühekorraga nii kaitsev kanaema, ehk siis Jumal, kui ka röövlinnud, ehk siis Jumala sõnumitoojad, kes varitsesid tibusid. Lõpuks ei saanudki ma enam midagi aru.
  • Kui tahad elus midagi saavutada, tuleb seda teha enne, kui kolmkümmend täis saad.
  • Inimest ei hinnata paha pärast. Asi on lihtsalt selles, et mind ennast on nii palju testitud. Lõpuks ei oskagi enam teisiti mõelda. Võib-olla ei paista see nii selgesti, kui sellega, mida sult oodatakse, alati enam-vähem toime tuled. Võib-olla paistab see kõige selgemini , kui tead, et oled alati, terve oma elu, piiri peal.
  • Ma mõtlesin, mis minust ja Katarinast saab, aga kõige rohkem mõtlesin Augustile. Ma nägin nüüd, et tal oli katseaeg mitte ainult Biehli koolis, vaid ka maailmas. Tema katseaeg pidi näitama, kas temast on üldse enam elulooma, ta oli nagu väga väike ja haige kiskja, kes vedas end vaevu-vaevu edasi.
  • Ta seisis edasi. Ma tundsin, et võib-olla ei hakka see kunagi oluline olema, mis ma talle vastan, et ta ei hakka seda kunagi hindama ega pisiasjades surkima. Et ma võin olla aeglane ja ebatäpne, lausa rumal ja selle eest ei tule karistust, ta jääb ikkagi minu juurde natukeseks seisma ja ei lähe minema.
  • Mitte iialgi ei saa hüljata last ilma iseend hülgamata, mitte iialgi, see on nagu loodusseadus, mille vastu ei saa keegi.
  • Kui ma nendega silmitsi seisin, olin nagu ilma nahata, miski ei kaitsnud mind. Ma märkasin iga muutust nende hääletoonis ja silmavaates, ma tunnetasin nende kiirustamist, viisakust, hajevilolekut ja arusaamatust. Nemad unustasid minu viis minutit pärast lahkumist, mina mäletan neid igavesti. /…/ Koolis oli see nii. Me mäletasime iga näoilmet, iga pilget ja julgustust, iga juhuslikult visatud märkust, iga jõu või nõrkuse väljendust. Nende jaoks olime meie argipäev, meie jaoks olid nad ajatud ja kosmilised, kohutavalt võimsad.
  • Täiskasvanulikku, täpset ja korrektset – seda on niigi küllalt. See täidab ju tegelikult kõik meie ümber. Aga midagi ilma nahata tunnetada saab nüüd ehk küll ainult laboratoorsetes tingimustes.
  • – Võib-olla sünnitakse mõnikord valede inimeste lapseks, ütles ta. – Võib-olla oleks parem, kui mõned inimesed mujale satuks.
  • Kui ka kõik on möödas ja ongi hilja, ja see kõik on nagunii tähtsusetu, oli see ometi meie elu. Ja see on jätnud jälje kõigele muule, mis tuli hiljem.
  • Rääkida pole lihtne. Kui oled kogu elu ainulgt kuulanud või teinud näo, nagu kuulaksid.
  • Ja aega õpivad tõenäoliselt kõige paremini tundma need, kes on selle otsa komistanud. Kes on olnud haiged ja piiri peal.
  • Kui inimese teadvus näeb vaid iseennast, siis näeb ta ainult kaduvat aega, mis ei tule enam kunagi tagasi. Aga kui ta näeb perekonda ja suguvõsa ja lapsi ja nende sündi ja ühendust teiste inimestega, siis näeb ta kordusi, siis on aeg rohkem nagu väli, tasandik, kontinent, kus saab reisida, nagu liivakell, mis jookseb tühjaks.

Jojo Moyes “Mina enne sind”


mebe

  • “Ma mõtlesin välja, mis mind õnnelikuks teeb, ja ma mõtlesin välja, mida ma tahan teha, ja õppisin selgeks töö, mis lasi mul neid asju teha. /…/ Ja ma ei suuda üldse aru saada, kuidas sa saad selle tillukese eluga rahul olla. Selle eluga, mis leiab peaaegu täielikult aset viie miili raadiuses ning ei sisalda kedagi, kes sind kordki üllataks või tõukaks või näitaks asju, mis paneks sul pea ringi käima, nii et öösel ei saa magada.”

Tui Hirv “Minu Reykjavik”


rey

  • “Ma muudkui joonistan ja joonistan ja lasen vaimu vabaks. Siis ma valin välja joonistuse, milles ma näen teatud energiat, pinget, mis mulle huvi pakub ja millel on sisemine keel, mida ma alateadlikult otsin. See tuleb just siis esile, kui ma niimoodi kohmakalt joonistan. Ma ei näitaks elu sees neid joonistusi näitustel, kuigi mõned teevad ka seda. Kui ma siis seda energialiiki taga otsin, vaatan ma neid joonistusi uuesti. Ma näen, kui vaba ma seal olen.” /…/ “Mulle meeldib olla argine, kehalt kulunud, aga ajada oma asja kuldses ümbrises.”

Marguerite Duras “Armuke”


arm

  • Asi polegi kuhugi jõudmises, vaid selles, et rabelda välja sealt, kus sa oled.
  • Ma pole iial kirjutanud, uskudes kirjutavat, ma pole iial armastanud, uskudes armastavat, ma pole iial teinud muud, kui oodanud kinnise ukse ees.
  • Kirjutasin seda takt takti haaval, taktiosade kaupa, ei üritanudki leida neile sügavamat harmooniat. Lasksin, tahtmatult, sel iseendaks areneda. Kirjutamine tähendab seda, et kohtud iga päev raamatuga, mis parajasti areneb, häälestud selle järgi uuesti, annad enda tema käsutusse. Häälestud raamatu järgi. Kompositsioon on puhtmuusikaline.
  • Ma arvan, et armastus käib alati armastusega paaris, ei saa armastada üksipäini, ühepoolselt, ma ei usu seda, ma ei usu lootusetuid armastusi, mida üksi läbi elatakse. Ta armastas mind sedavõrd, et pidin tedagi armastama, ta ihaldas mind sedavõrd, et pidin tedagi ihaldama. Pole võimalik armastada kedagi, kellele te sugugi ei meeldi, keda te täielikult tüütate, seda ma ei usu.
  • Ma armastasin teda, näis, et igavesti, ja midagi uut ei saanud selle armastusega ju toimuda.

Truman Capote “Hommikueine Tiffany juures”


aud

  • Miss Golightly oskas kitarri mängida ning tal oli kass. Mõnikord, kui päike paistis, pesi ta juuksed puhtaks, istus koos kassi, ruske tiigrikarva kõutsiga tuletõrjeredelile ja sellal kui ta juuksed kuivasid, sõrmitses kitarri. /…/ Miss Golightly mängis tõesti hästi ja vahel laulis ka.
  • /…/  minu kella ta enam ei helistanud. Tundsin sellest puudust ja päevade kuludes hakkasin Holly vastu vimma kandma, nagu oleks parim sõber mind ära unustanud. Mu elu muutus ärritavalt üksildaseks, aga see ei tekitanud tahtmist kohata varasemaid sõpru – nüüd tundusid nad mulle ilma soola ja suhkruta dieettoiduna.
  • “Selleks ei pea tundeinimene olema, et teda hinnata, poeedi hingega. Kuid ma ütlen ausalt: te võite tema pärast peaga vastu müüri joosta, aga tema ulatab tänutäheks taldrikutäie hobusepabulaid. Mida ta endast praegu kujutab? Just sihukest plikat, kes lõpetab sekonaalipudeli põhjas. Olen seda näinud nii palju, et teil ei jätku ülelugemiseks sõrmi. Ja neil plikadel on kruvid paigas. Aga tema kruvid ei ole paigas.”
  • Holly hoidis ikka veel kassi süles. “Vaene mees,” ütles ta kassi pead silitades. “Vaene ilma nimeta mees. See on natuke ebamugav, et tal nime pole. Aga mul polnud õigust panna: ta peab ootama, kuni ta kellegi omaks saab. Me lihtsalt sattusime ühel päeval jõe ääres juhtumisi kokku, me ei ole teineteise omad: tema on iseseisev ja mina samuti. Ma ei taha mitte millegi omanik olla enne, kui tean, et olen leidnud koha, kus mina ja asjad kokku kuuluvad.”
  • “Meel võib sellepärast kurb olla, et sa hakkad paksuks minema või et vihma sajab liiga kaua. siis oled kurb ja ongi kõik. Aga lõpp meeleolu on palju hullem. Siis kardad ja higistad üle keha, aga sa ei tea, mida sa kardad. Tead, et on tulemas midagi halba, aga sa ei tea, mis see on.”
  • Armastama võib õppida keda tahes.
  • Tõeline isiksus kujuneb sageli ümber, isegi meie keha teeb mõne aasta tagant kapitaalremondi: kas soovime või mitte, see, et peame muutuma, on asjade loomulik käik.
  • “Jah, nüüd ma kardan. Sest see kõik võib nii jäädagi. Et sa ei saa aru, mis on sinu oma, enne kui oled asja ära visanud.”

Tõnise lugemispäevik

Raamatublogi

Südamelähedaselt

Elizabeth Gilbert “Abielutõotus”


abielutootus

  • Olin kord juba selle vea teinud – läinud mehele, omamata isegi ähmast ettekujutust abielu institutsioonist. Tõepoolest, 25-selt veel lootusetult liiga noor, olin ma sööstnud pea ees oma esimesse abiellu nagu labradorikutsikas hüppab ujumisbasseini – sama põhjalikult valmistunud ja ettenägelik. Selles vanuses olin mina veel nii lootusetult vastutustundetu, et ma poleks tohtinud isegi hambapastat ise valida.
  • Ma soovisin hardalt, et põhjalik uurimistöö leevendaks minu tugevat vastumeelsust abielu suhtes. Ma küll ei kujutanud ette, kuidas selline asi saaks juhtuda, kuid mineviku kogemused olid mulle õpetanud, et mida rohkem ma mingi asja kohta teada saan, seda vähem see mind hirmutab.
  • Läänemaise kaasaegse peremudeli uurimiseks läheb varsti vist mikroskoopi vaja. Meie tegelikkus näeb ette kahte või kolme, mõnikord koguni nelja inimest, kes on hõivanud otse uskumatult avarad eluruumid ja selle raames kindlustanud endale veel isikliku ruumi nii füüsilises kui ka psühholoogilises mõttes, nii et igaühel oleks võimalus veeta suur osa päevast ilma vajaduseta puutuda kokku teiste pereliikmetega.
  • /…/ kaasaegse lääne kultuuritaustaga naise armulugu oli tema poolt iga kaardi pealt hoolega läbi kaalutud, kuni aastatega on jutustusest saanud kas kulda valatud müüt või õpetlik lugu koos kibestunud hoiatusega.
  • /…/ abielu algamise emotsionaalne laeng omab väiksemat tähtsust, kui see emotsionaalne seisund, kuhu abielu on jõudnud juba küpses staadiumis pärast aastatepikkust partnerlust.
  • Me elame pidevas hirmus, et meid halvab otsustusvõimetus – hirmust, et iga langetatud otsus võib osutuda valeks otsuseks. /…/ Samasugust ärevust tunneme siis, kui me ikkagi tihkame otsuse langetada – eelistades üht võimalust teisele, oleksime nagu maha kandnud mingi teise aspekti oma sügavamast olemusest. Avanud ukse number kolm hakkame kartma, et oleme jäädavalt kaotanud selle alternatiivse, kuid võib-olla sama olulise killukese iseendast, millele oleks andnud eluõiguse ukse number üks või ukse number kaks avamine.
  • Suuri romantilisi valgeid pulmi, mida meie tänapäeval peame traditsiooniliseks, ei tuntud enne 19. sajandit, kuni teismeline kuninganna Victoria oli kandnud oma kiriklikul laulatusel kohevat valget kleiti, pannes sellega aluse kombele, mis on tänaseni vastu pidanud.
  • Miks peaks see mees mulle vajalik olema? Ma vajan teda ainult sellepärast, et ta on mulle kallis, et tema seltskond suudab mind rõõmustada ja lohutada, ja eelkõige selle pärast, et nagu mu ühe sõbra vanaisa kunagi märkis: “Mõnikord on elu üksinda olemiseks liiga raske ja mõnikord jälle liiga ilus, et seda mitte jagada.”
  • /…/ armastuse pärast abiellumine on psühholoogiliselt väga riskantne ettevõtmine.
  • Tal oli osaliselt õigus (me kõik läheme varem või hiljem oma eluga edasi) ja osaliselt ta eksis (me ei saa sellest kunagi päriselt üle. Selles mõttes oleme me, lahutatud, nagu 20. sajandi Jaapan: meil on sõjaeelne ajajärk ja sõjajärgne ajajärk ja nende kahe vahel haigutab suur suitsev pommiauk.
  • Buddha õpetas, et inimese kannatused on alati põhjustatud tema soovidest. Nagu me kõik ei teaks, et see tõepoolest nii on? Iga inimene, kes on endale midagi tahtnud pole seda saanud (või veel hullem, on tahtnud ja saanud ja siis jälle ilma jäänud) tunneb hästi neid kannatusi, millest Buddha räägib. Kõige riskantsem ongi vist tahta teist inimest.
  • /…/ “juhtumine” pole mitte alati juhuslik, vaid sageli põhjustavad õnnetuse hooletult maha pillatud seemned, mis lähevad tasapisi idanema.
  • Aga vanaemadega tasub olla ettevaatlik. Sa arvad küll, et ta on kõik teistele ära andnud, ja siis selgub et ta hoiab kümne küünega kinni oma isiklikust hinnangust iseenda elule.
  • “Ma olin õnnelik, et mul on päris oma perekond. Mul oli mees. Mul olid lapsed. Ma polnud varem tihanud isegi unistada, et minulgi võiks kõik see olla.”
  • Mõnikord elu lihtsalt on ebarahuldav ja kaootiline. Inimene teeb, mis ta suudab. Ei oska ju iga kord õiget käiku ette näha.
  • See ongi hingeline lähedus – vahetada pimedas teineteisega oma lugusid.
  • Kuidas mõõta seda omaseks saamise väärtust, kui teine õpib sind nii hästi tundma ja pääseb sulle nii lähedale, et sa muutud talle sama nähtamatuks ja vajalikuks nagu hingatav õhk.
  • Olenemata sellest, kas sa muretsed lapsi või mitte, on soovitav järgida sama ettekirjutust: pane raha kõrvale, pese hoolega hambaid, kinnita alati turvavöö, liiguta ennast – siis võid olla enam-vähem kindel, et sinust saab kunagi eluga rahul olev vanamutt.

Lugemispäevik

Veraprima

 

Liina Ravneet Elvik “Kundalini jooga”


Joogaraamat_kaas.indd

  • Võib juhtuda, et intellektuaalsed meeleseiklused lükkavad meid hoopis kehast eemale ja hingest kaugemale. Liigume tunnetuselt teadmisele. Aga meil on vaja mõlemat, teadmist ja kogemust, sest teadmised saavad tõeliseks tarkuseks vaid südame ja olemuse kaudu. Ainult isiklik kogemus suudab hoida ja toetada. Kui sa koged oma tõde ja tegutsed sellest lähtuvalt, ei suuda ükski vägi siin maal sind teelt kõrvale kallutada.
  • Palju lihtsam on minna erakuna metsa elama või koopasse mediteerima. Tõelised proovikivid ja õppetunnid on hoopis ühiskonnas elades. Inimsuhetes. Perekond, töö ja igapäevaelu pakuvad igas hetkes keerukaid olukordi ja egosirutusi, milleni jõudmiseks läheks eraldatuses palju kauem.
  • Kindel surfilaud on neutraalne meel. Seda hooldades ja regulaarselt tugevamaks muutes on elus kõik võimalik. Ükskõik kui kõrge on parasjagu lainehari või kui sügav kuristik, neutraalse meelega ujud sa kõigest välja. Ilma selleta ei ole aga võimalik mitte midagi, välja arvatud alateadvuse meelemustrite poolt loodu.
  • Tihti on just need harjutused, mida sulle kõige vähem teha meeldib, need, mis sind kõige rohkem toetaksid.
  • Asju edasi lükates viskad sa tegelikult iga kord uue telliskivi oma seljakotti. Kuni ühel hetkel surub see koorem su vastu maad. Ära tassi kive endaga kaasas, vaata neile otsa siis, kui nad on sul peos ja tegele nendega.
  • Kõik, mis sa vastu võtad ja mida sa omad, on läbi sinu meele võimekuse ja loomingulisuse.
  • Guru on keegi või miski, mis toob su pimedusest valgusesse, uinunud olekust ärksasse.
  • Numbrit 108 peetakse paljudes idamaade traditsioonides ja joogapraktikas pühaks arvukombinatsiooniks. 1 esindab üksolemist, 0 tühjust ja 8 lõpmatust – need on universumi kolm olemuslikku kvaliteeti.
  • See, mis täna tundub tühine ja mitte nii oluline, on tegelikult see, mis sind homme kannab ja toetab.
  • Hirm on kõige hävitavam emotsioon, mis pöörab viltu reaalsuse ja moonutab tõde.
  • Palve on see, kui meel on suunatud ühte punkti ja sina räägid lõpmatusega. Meditatsioon on see, kui su meel muutub täielikult puhtaks ja vastuvõtlikuks ja lõpmatus räägib sinuga.
  • “Meel on lõpmatu, kui ta kontsentreerib psüühika magnetilist energiat. On ainult kaks asja: energia ja mateeria. Distsiplineeritud mentaalse kontsentreerumisega on võimalik igasugust energiakooslust muuta mateeriaks ja mateeriat energiaks. See mentaalne kontsentreerumisvõime on sinu sees, mitte sinust väljas.”
  • Sõnu ei saa tagasi võtta. iga lendulastud sõna jääb energeetiliselt alles ning mõjutab sind ja ümbritsevat.
  • Ilma kireta ei ärata sa endas mitte midagi. Igatsus on väga võimas seisund, midagi ei saa luua ilma igatsuse jõuta.
  • Teadliku ühenduse puudumine oma füüsilise kehaga manifesteerub sageli depressioonina.
  • Naine otsib mehes energeetilist tugevust. Mehe elektromagnetvälja jõud on peen, aga võimas kaitse, mis pakub sõnadeta turvalisust ja kindlust. Naine vajab oma voolava ja muutliku olemuse kogemiseks stabiilset ja tugevat meest. Nii nagu teab merelaine, et olgu ta rahulik või tormiselt mäslev, jääb kalju, mille vastu ta loksub, paigale, nii vajab ka naine stabiilset ja tugevat kaljurahnu, mis lubaks tal oma naiselikus muutlikkuses turvaliselt lainetada.
  • Suhtlemise eesmärk pole saada oodatud vastust, mida sa oma peas ette kujutanud oled. See pole järjekordne võimalus draamaks ega manipulatsiooniks. Suhtlemise eesmärk on võimalikult puhtalt ja selgelt jagada kõike seda, mis jagamist vajab, jäädes sealjuures avatuks ja kohale, et autentselt vastu võtta ka kõik see, mis teises jagamist vajab.
  • Sõnad on võimas energia. Iga viimane kui üks neist lendulastud energiakildudest jääb igavesti alles ja s apead nendega elama. Sinu luua on see, kas sa elad valgete rahutuvide keskel või sünkjate ronkade parves.
  • Need, kes arvavad, et naine on nõrk ja õrn olevus, ei tea naisest mitte midagi.
  • Ainus asi, mis sind elus läbi kukutada saab, on ärevus.
  • Saatus on summa minevikukogemustest ja tegudest, mis loob justkui arvutiprogrammina selle elu õppetükid ja ülesanded.
  • Küsi endalt nii tihti kui saad: mida ma praegu tunnen, mida ma praegu vajan ja mis vajab väljendamist? /…/ Mis on sügavam alltunne, mis tegelikult väljendamist vajab?
  • “Mida rohkem ma iseennast avan, seda rohkem suudan ma külge tõmmata. Ma ei pea rabelema, mul on võime tõmmata ligi võimalusi.”
  • Egomeel on hüplev ja püsimatu, saates äärmuslikke, segaseid ja kiirelt vahetuvaid sõnumeid. Intuitsioon aga on järjekindel ja rahulik, korrates sulle ühte ja sama mõtet ikka ja jälle. /…/ Neutraalne meel on intuitiivne meel, ainult lõdvestuses saab tulla neutraalsus ja ainult meele kaudu intuitiivsus.

rav

UrbanYogini