Atul Gawande “Surelikkus: meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline”

surelikkus-meditsiinist-ja-sellest-mis-on-tegelikult-oluline

  • Me sõltume oma elus paratamatult teistest ning paljud jõud ja olud ei ole meie kontrolli all. Rohkem vabadust tundub parem kui vähem vabadust. Aga mille jaoks. Vabaduse hulk, mis sul on, ei näita sinu elu väärtust. Nagu ohutus, nii on ka autonoomsus lõppkokkuvõttes tühi ja isegi ennasthävitav.
  • “Ma ei muretse tuleviku pärast,” ütles Lou. “Jaapanlastel on sõna “karma”. See tähendab – kui see juhtub, siis ma ei saa selle peatamiseks midgai teha. Ma tean, et mu aeg on piiratud. Ja mis siis sellest? Mulle on aega päris palju jagunud.”
  • Tõsise haigusega inimestel on muud prioriteedid kui lihtsalt elu pikendamine. /…/ tähtsaimad asjad on kannatuste leevendamine, suhete tugevdamine, teadvelolek, soov mitte jääda koormaks, ning saavutada tunne, et elule sai korralikult joon alla tõmmatud.
  • …ainus viga, mida arstid näivad kartvat, on see, et nad teevad liiga vähe. Enamus ei teadvusta endale, et sama hirmsaid vigu võib teha ka teises suunas – liiga palju tehes võib inimese elu samamoodi laastada.
  • Vapper võib olla ka tulevikku täpselt teadmata. Ja enamasti tulebki olla vapper seda teadmata.
  • Inimestel paistis olevat kaks erinevat mina: kogev mina, kes keskendub igal hetkel täielikult selle hetke tajumisele, ja mäletav mina, kes lähtub oma hilisemas hinnangus sisuliselt ainult kahest ajahetkest – kõige hullemast hetkest ja kõige viimasest hetkest.
  • Inimesed ei hinda lõpuperioodil oma elu pelgalt kõigi hetkede keskmise alusel – lõppude lõpuks ei toimu enamikel hetkedel midagi erilist, või siis inimene hoopis magab.
  • Pealtnäha õnnelik elu võib olla tühi. Pealtnäha raske elu võib olla pühendatud mingile suurele eesmärgile.
  • Me ei suuda enam filosoofilises plaanis hästi vahet teha õigusel lõpetada elu kunstlikult pikendav meditsiiniline sekkumine ja õigusel ise otsustada loomulike sisemiste protsesside peatamise üle.

Lisa kommentaar