Anatoli Nekrassov “Saage tuttavaks: tundmatu armastus”


R119102

Iga inimene elab paljude teiste keskel, samas asub ta nagu kõrbes. Tal on perekond, ta käib tööl, suhtleb sõpradega – kuid on seejuures kogu aeg üksi. Meedikud kinnitavad, et haiguste peamiseks põhjuseks on pidev stress, mida kaasaegsed inimesed kogu aeg läbi elavad. Mis on selle stressi põhjus? See, et inimene peab iga päev, iga minut lahendama tema ees olevaid ülesandeid üksi. “Need on sinu probleemid,” kuuleb ta igalt poolt.

/…/ Et hoida enam-vähem mugavat elutaset, peab ta rakendama palju jõudu. Jõupingutused ei vasta tulemustele, kuna ta alustab alati nullist: koolis, ülikoolis, uuel töökohal, suhetes vastassugupoolega, perekonnaelus… Ja igal pool on ta üksi. Inimene nagu kannaks endal kogu seda keerulist ja vastuolulist maailma ja peaks vastutama kõigi tagajärgede eest.

Eia Uus “Minu Prantsusmaa”


minu_prantsusmaa

  • Ärkan iga päev, oodates seiklusi, ja muudkui unistan kõigest, mida elu mulle pakkuda võiks.
  • … mälestused on need, mis jäävad meile kogu eluks – lähme loome endile ühiseid mälestusi! “Sest tõenäoliselt ei näe me teineteist enam iialgi, /…/”
  • Märkan, et olen oma parimatel hetkedel kellegagi koos olnud, olgugi, et instinktiivselt pigem üksiolekut otsin.
  • Naljakas, kuidas elus on väiksei asju, mida nähes mõtled, et “tahaks ka”, ja siis aastaid hiljem märkad, et see asi on juhtunud, plaanimata.
  • Taevas pimeneb. Istun künkal, mu ees on jõgi ja allpool armas külake, suust tuleb aurupahvakaid. Hoolimata väsimusest on selles kitsas pildis, mis hetkel on mu maailm, kõik paigas.
  • Sebastien surub oma uue maailma kastidesse, liigitab kõik korralikult. Külmkapi uksel on nädalavahetuse menüü ja päevaplaani väljatrükk. Sebastien loob süstemaatiliselt oma maailma, ja mulle tundub, et see mõjub talle hästi, kuigi asub obsessiiv-kompulsiivsuse piirimail. Ta kalkuleerib ja otsib täiust mikrotasandeil, ning ta loob oma süsteemi, mis on sõltumatu eelmisest.
  • Prantsuse keeles pole olemas sõna “kõik” – selle asemel tuleb öelda “terve maailm”. Ja seda ei saa teisiti öelda, nii et kui nad koos on ja ütlen neile “tere hommikust, kõik”, ütlen samas “tere hommikust kogu maailm” nagu nad oleksid minule kõik, mu terve maailm, see meie väike tuumikpere. /…/ Prantsuse keeles kõlab hästi ütlus, et tervele maailmale võid sa olla keegi, aga kellelegi võid sa olla terve maailm ehk kõik.