Haruki Murakami “Kafka mererannas”


  • Ta ise ei rääkinud palju ja lasi teistel rääkida, neid soojal tagant utsitades. Tihti tundsid tema jutukaaslased ühest hetkest järsku ebamäärast ebamugavustunnet. Et ega ma niimoodi lobisedes järsku asjata tema aega ei viida? Ega ma tema ilusti korraldatud maailmas äkki kirsadega ei trambi? Ja see mulje oli enamasti õige.
  • “Nüüd peab sinust saama maailma kõige sitkem 15aastane noormees. Muud teed sul selles maailmas ellu jäämiseks ei ole. Aga selleks pead sa ise endale selgeks tegema, mida see sitke olemine õieti tähendab. Selge?”
  • Loomulikult ei meeldinud ma klassis kellelegi. Ehitasin enese ümber kõrge müüri ning kandsin hoolt, et mitte keegi sinna sisse ei pääseks ja et mina selle müüri tagant ei väljuks. Selline inimene ei saagi kellelegi meeldida.
  • Kas sulle meeldib või mitte, tasub kõik see, mida klassis õpetatakse, viimseni korralikult pähe taguda. Ime see sisse nagu kuivatuspaber. Seda, mida alles jätta ja mis ära visata, võid hiljem otsustada.
  • Tol hetkel oli tunne nagu oleks mind ainsana siia maailma maha jäetud. Äärmiselt üksildane tunne oli. See üksildustunne ei ole millegagi võrreldav. Selline tunne, et tahaks midagi mõtlemata lihtsalt maa alla vajuda.
  • Saeki-san jätab mulle väga tugeva, kuid samas kuidagi nostalgilise mulje. Mõtlen, et küll oleks tore kui see inimene oleks minu ema. Kui ma mõnda kaunist (või siis meeldiva olekuga) keskealist naisterahvast näen, mõtlen ma ikka tahtmatult nii. Et küll oleks tore, kui see inimene oleks minu ema.
  • Otsustan mõelda ainult praegusele. Raamatukogus on raamatuid, mida tuleb lugeda, ja jõusaalis masinad, mis tuleb läbi töötada. Mida kauge tuleviku peale mõtlemisest võita on?
  • Loomulikult on palju seda, mida ma talle rääkida ei suuda. Tõeliselt tähtsaid asju on raske sõnadesse panna.
  • On mälestusi, mis ei kuhtu. Need jäävad meie sisse nagu ehitise nurgakivi.
  • Suletud südame taasavamiseks on vaja palju aega ja suurt pingutust. Laste hinged on pehmed, neid võib painutada mis tahes suunas. Ja seda, mis on kord ära painutatud ja niimoodi kivistunud, on väga raske tagasi paika saada. Enamasti ei taastu nad kunagi.
  • Teatud hetkest ma enam kooli ei läinud. Mulle kool ei meeldinud ja mina koolile samuti mitte. Sest ma olin teistest erinev.
  • See, mida mina ette kujutan, on siin maailmas arvatavasti vägagi tähtis.
  • Mõlemad olid varaküpsed. Ja nagu tihti varaküpsete inimestega juhtub, ei osanud nad hästi suureks kasvada. Nad jäid igavesti 14-15 aastaseks.
  • Mitte inimene ei vali saatust, vaid saatus valib inimese. See on maailmavaade, millele kreeka tragöödiad on üles ehitatud.
  • “Ma arvan, et sul on õigus elada nii, nagu sa ise tahad. Oled sa siis 15 või 51. Aga kahjuks võib juhtuda, et maailma üldsus ei arva just samamoodi. Peale selle, kui sa peaksid siin ja praegu valima “ma ei taha mitte kellelegi mitte midagi seletada, jätke mind rahule” tee, siis tuleb sul edaspidi igavesti politsei ja ühiskonna eest ära joosta ning see on üsna nukker elu”.
  • Ta näeb välja nagu hing, kes on sündinud ootamatust õnnelikust kohtumisest. Naiivsed ja süütud mõtted, mida ei tohiks keegi kunagi lõhkuda, hõljuvad ta ümber nagu kevadised eosed.
  • Armastus tähendab maailma ümberloomist ja sel puhul on kõik võimalik.
  • Anne on midagi, mille puhul ei tea kunagi, kuhu ta kaob. Võib ka juhtuda, et haihtub lihtsalt õhku. Või kaob nagu põhjavesi sügavale maapõue ja voolab kuhugi mujale ära.
  • Kõik on voolav ja ajutine.
  • Tollal (lapsepõlves) ei pidanud midagi mõtlema. võis lihtsalt niisama elada. Seni, kuni elasin, olin ma ka midagi. See oli loomulik. Aga mingist hetkest asi muutus. Elamise kaudu lakkasin ma olemast miski. Imelik mõelda. Kas ei sünni inimesed mitte selleks, et elada? Eks ole? Kuid sellest hoolimata on nii, et mida kauem elasin, seda rohkem kaotasin oma sisust ja muutusin tühjaks inimeseks. Ja võib juhtuda, et mida kauem ma edasi elan, seda tühjemaks ja väärtusetumaks ma muutun. See on küll viga. Kas seda asjade kulgu kuidagi muuta saab?
  • Lõppkokkuvõttes ei ole saa muud kui üks laps, kes on oma ahtas maailmas kogenud piiratud hulgal asju.
  • Ma ei tea, kas palvetamisest mingit kasu on. Aga igal juhul koondan kõik tundmused ja soovin kõigest hingest SEDA. Ma oletan, et kui väga soovida, võib sündida mingi vastav toimeenergia.
  • Me kogeme midagi ja selle mõjul muutub meie sees ka midagi. See on nagu mingi keemiline reaktsioon. Ja pärast seda vaatame end üle ja märkame, et kõik näitajad on ühe kraadi võrra kõrgemale tasandile tõusnud. Su enda maailm läheb selle võrra ühe ringi avaramaks. Seda ei juhtu just tihti, aga vahel siiski
  • Arvatavasti peaksid sa endas peituvast hirmust ja vihast üle saama. Peaksid laskma sinna erksat valgust ja oma südame jäätunud poole üles sulatama.
  • Me elame igavesti omaenese raamatukogus.
  • On asju, mida maailma äärele minemata teha ei saa.
  • Viimaks suudad sa uinuda. Ja kui silmad avad, oled saanud osakeseks uuest maailmast.

Varrak, 2008. 584 lk.

Tõlkinud Kati Lindström.

8/10.

Jeanette Winterson “Apelsinid pole ainsad viljad”


  • Et teha midagi suurt ja teha seda hästi, on vaja isiklikke ja iseäralikke kombeid, kas või natuke naeruväärseid, sest need hoiavad eemal hinge räpasuse, mis ütleb, et kõik on väike ja must ja miski ei ole pingutust väärt.
  • Ma ei näe sirgjoonelises lugemises mitte mingit mõtet. Inimesed ei mõtle nii ja ei ela nii. Mõttetegevus sarnaneb pigem labüründile kui kiirteele, iga käänak toob kaasa uue käänaku, mis ei ole sümmeetriline ega ilmselge.
  • Kui inimene on mingis teatud kohas, eeldab ta, et näeb teatud asju. Lambad ja künkad, meri ja kalad, aga kui supermarketis oleks elevant, ei näeks ta seda üldse või kutsuks teda missis Jonesiks ja räägiks temaga kalapulkadest. Aga kõige tõenäolisemalt teeks ta seda, mida teeb suurem osa inimestest, kui nad satuvad silmitsi millegagi, mida nad ei tunne: satuks paanikasse.
  • Inimestele meeldib eristada lugude jutustamist, mis ei koosne tõsiasjadest, ja ajalugu, mis koosneb tõsiasjadest. Selleks, et teada, mida uskuda ja mida mitte uskuda.
  • Selleski, mis on surm, on teatud võlu. Surm sisaldab endas kõik imetlusväärsed elu omadused, aga ei ivakestki sellest elusate asjadega seotud väsitavast segadusest.
  • Peame teadma, mida teeme, teesklema korda, mida ei ole olemas, loomaks kindlustunnet, mida ei saa olemas olla.
  • Olin sageli mõelnud, et peaks paluma, et ema selgitaks mulle, kuidas tema maailma nägi. Varem kujutasin ma ette, et nägime asju ühtemoodi, aga tegelikult olime hoopis erinevatelt planeetidelt.
  • Katse muuta midagi, millest sa aru ei saa, on puhas kurjuse väljendus.
  • Ma tean, mida ma mõtlen, aga sõnad mu peas on nagu sõnad vee all. Moondunud.
  • Kui deemonid on sinu sees, rändavad nad koos sinuga. Kõik peavad omaenda olukorda kõige traagilisemaks. Mina pole mingi erand.
  • Romantiline armastus on paberkaante vahele surutud ja seda on tuhandeid ja miljoneid eksemplare müüdud. Kivitahvlitele kirjutatud originaal peab kusagil alles olema.
  • Reetmiseks nimetan ma lubadust alati sinu kõrval seista, ja siis kellegi teise kõrvale seismist.
  • Kui inimene on oma hääle leidnud, on teda kuulda.

7/10.

Jeanette Winterson “Kehale kirjutatud”


  • Tema ütles: “Me oleme ju sõbrad”. Jah, me oleme ja mulle tõesti meeldib sinuga arutledes ja tühja lobisedes päeva õhtusse veeretada. Mul poleks midagi sinu kõrval nõudepesemise vastu, sinu kõrval tolmupühkimise vastu ja poleks mul midagi selle vastu, et lugeda ajalehe tagumist poolt, sellal kui sina loed esimest. Me oleme sõbrad ja ma tunneksin sinust puudust, ma tunnengi sinust puudust ja mõtlen sinu peale väga sageli. Ma ei taha ilma jääda sellest õnnelikust paigast, kus mul on terane ja sundimatu kaaslane, kes ei vaata kalendrisse kui me kohtumist kokku lepime.
  • Ma mõtlesin ikka, et abielu on nagu peegelklaasist aken, mis otse norib telliskivi. See enesenäitamine ja enesenautimine, lipitsemine, pingulolek, ebaloomulikkus. See, kuidas abielupaarid neljakesi välja lähevad nagu pantomiimihobused, mehed koos eespool, naised natuke tagapool nende sabas.
  • Loodus on viljakas, kuid heitlik. Ühel aastal jätab ta su nälga, järgmisel tapab armastusega.
  • Kuigi tal õnnestus vältida tagakiusamist, tõi see endaga kaasa eraldatuse.
  • Ma tahan riskida, sest tallele pandud elu hakkab kopitama.
  • Te arvate, et rahulolu on tunne? Olete kindel, et see pole tunnete puudumine? Mina võrdsustan seda tuimusega, mille hambaarsti juurest kaasa saab. Mitte valu ega valu puudumine, vaid kergelt pilves. Rahulolu on minnalaskmise positiivne pool.
  • Elan oma nelja tühja seina vahel nagu erak. Sina olid heledalt valgustatud ruum ja mina panin ukse kinni.

7/10.

Mahatma Gandhi “Maailm on väsinud vihkamast”


  • Igal nähtusel on kaks külge, väline ja sisemine. Minule on see vaid rõhu asetamise küsimus. Välisel on tähendust ainult niivõrd, kuivõrd ta sisemist aitab.
  • Usk ainujumalasse on kõigi usundite nurgakivi, kuid ma ei arva, et tuleks kunagi aeg, kus maa peal valitseks ainult üks usk. Kuna on vaid üks Jumal, siis peaks teoreetiliselt olema ainult üks usk. Kuid elus ei tunne ma kahtegi inimest, kellel oleks Jumalast üks arusaam. Seega jäävad ilmselt tulevikus püsima erinevad usundid, mida tingivad vastavalt rahva loomuse ja kliima erinevused.
  • Kui ma oleksin sündinud naiseks, tõstaksin ma mässu mehe iga pretensiooni vastu pidada naist tema jaoks loodud mängukanniks. /…/ Milleks kogu see haiglane mure naise puhtuse pärast? Kas on naistel sõnaõigust meeste puhtuse asjus? Ma ei kuule midagi naiste murest meeste kõlbelise puhtuse pärast. Miks võtavad mehed siis endale õiguse otsustada naise puhtuse üle? /…/ Naise õnnetuseks ei mõista ta veel oma üleoleku mehest. Nagu Tolstoi on öelnud, on naised meeste hüpnotiseeriva mõju ohvrid. Nimetada naisi nõrgemaks sooks on laim, see on meestepoolne ülekohus naiste suhtes.
  • Passiivse vastupanu meetod on oma õiguste eest seismine isikliku kannatuse abil, ta on relvastatud vastupanu vastand. Kui ma keeldun midagi tegemast, mis pole mu südametunnistusega kooskõlas, siis kasutan ma hingejõudu. Kui ma ei allu seadusele ja olen valmis selle rikkumise eest vastutust kandma, siis kasutan ma hingelist jõudu. See tähendab eneseohverdamist, mis on võrratult kõrgem teiste ohverdamisest.
  • Kui isa lööb perekonnas üleannetut last, siis ei mõtle laps kätte maksta. Ta ei kuuletu isale mitte heidutava löögi mõjul, vaid solvatud armastuse pärast, mida ta selle taga tajub.
  • Kartus haavata teiste õrnemaid tundeid ei lase inimesel sageli ütelda seda, mida ta mõtleb ja sunnib silmakirjatsema.

8/10.