Valdur Mikita “Lingvistiline mets”


lingvistika_kaas02.cdr

  • Eesti võib täna olla tõepoolest üks väheseid paiku maailmas, kus keel, kultuur, loodus on ühevanused ning sirgunud koos umbes 10 000 aasta vältel ja kõik see kestab samas geograafilises ruumis ikka edasi.
  • Metsa paine võib olla väga kummaline ja isiklik. Eestlasi iseloomustab vahel see, et meil on hulganisti väga isiklikke metsakogemusi, mille juured on tegelikult üsna kummalised ja mida me ei oska enamasti kuigi hästi seletada. \…\ Mets on teadvuse kiirendi.
  • Sünesteesia kujutab endast nähtust, kus ühe tundmusega kaasneb ka teise meele virgumine. Eesti keeles sobiks sünesteesia vasteks vahest kõike paremini “mitmiktaju”.
  • Ma usun, et selliseid inimesi, kes on teinud rändamisest oma siseilmas mingi rituaalse koega kunstivormi, on tegelikult päris palju. Muiste oli selliseid inimesi küll tõenäoliselt veel rohkem.
  • Kultuur ja keel pigem ühtlustavad inimtunnetust, mitte ei arenda inimestes seda, mis neis tegelikult olemas on.
  • Tahaks lihtsalt julgustada otsijat avastama vaimu tõelist kõnnumaad, seda jõu ja avaruse imeväärset segu.
  • Inimese individuaalne teadvus on sama üksildane ja lõplik nagu sünd, saatus või surm – nendes asjades on inimene alati üksi. Ainult selle salapärase, hirmutava ja jõuduandva üksioleku taustal muutub maailm selgeks ja avaraks.
  • Hääl ja liigutused on kehale kõige lähemal, seetõttu on nende mõju ka inimesele kõige tugevam.
  • Igas korralikus eesti suguvõsas on olemas oma nõid või vähemasti legend niisugusest esivanemast. Päritoluliin, kus täielikult puudub metsa poole inimene, ei ole Eestis tõsiseltvõetav. Kuna me oleme kaotamas sidet vana kultuuritraditsiooniga, siis kipub perifeerne teadvus haakuma tihtipeale hoopis teisest mõttemaailmast pärit esoteerikaga, mis sünnitab kergesti idiootlikke maailmu.
  • Keegi peab inimesele ütlema, et mine ja ehita endale maailm, et selline asi on üldse võimalik. Keegi peab sisendama lootust, et kõik see hakkab ükskord tööle, et selline kavatsus on mõttekas. Keegi peab ütlema, et omailm on ränduri privileeg, et inimene sünnib selle loomise väega. Keegi peab veenma otsijat, et maailma sees on veel üks teine, natuke suurem maailm.
  • Eesti keel on selline mõnusalt metsik keel, mis paneb lohemao lõuad lõksuma. Normaalse aju jaoks eesti keel ehk ei kõlbagi, kuid metsikuile on see üksnes puhas rõõm.
  • Perifeerne teadvus ei lahenda probleemi, see ei tegele üldse probleemide lahendamisega – see tõstab inimese probleemist lihtsalt välja.
  • Eesti inimene määratleb end enamasti maastiku kaudu. Olla eestlane – see tähendab väikest majakest metsa või mere ääres, mille taustal askeldab mullaste sõrmedega tilluke õnnelik inimene.
  • Muistsetele eestlastele võis kergesti näida, et nende jumalad on ehtsad püromaanid. \…\ Igal juhul ei erinenud meie esivanemate mõtteilm nähtavasti teiste metsarahvaste omast: meeldivate asjade puhul pandi ilmtingimata midgai põlema, ebameeldivate asjade puhul talitati täpselt samuti.
  • Sisemine jõud on inimese ainus seisund, mida saab usaldada.
  • Ideed tekivad kergesti süsteemis, kus on maksimaalselt palju võimalikke seoseid ja assotsiatsioone. Kuid neid ei saa siiski olla lõputu hulk, sest süsteemi piirid joonistab meile ette inimese mälumaht.
  • Mõtlemist ei saa sundida, seetõttu on mõistlik käia lihtsalt mõtte järel, vaadata, kuhu ta läheb, ja siis ise järele minna.
  • Ebapärlikarbid ei vanane – teoreetiliselt võiksid nad elada igavesti. Nad ei sure mitte vanadusse, vaid nende ebaharilikult pika eksistentsi lõpetavad lihtsalt muud looduslikud tegurid. Just sellel põhjusel on harilikust ebapärlikarbist saanud vananemist uuriv mudelorganism bioloogias – see kummaline elusolend võib endas kanda lisaks pärlitele ka surematuse saladust.
  • Varem oli kultuuri ideaaliks tekitada positiivseid nägemusi ja anda jõudu, nüüd on eesmärk tekitada tähendusi, leida tõde. See on väga suur muutus, millega inimene pole kuigi hästi kohanenud.
  • Eesti keeles on mõnus mõtelda, siin läheb mõttesse väikese vaevaga suur jõud sisse. Eesti keel polegi vist mõeldud esmajoones rääkimiseks, see sobibki vahest rohkem mõtlemiseks ja nõidumiseks.
  • Eesti põhjamaine või siis veidi avaram soome-ugri identiteet on üsna rohmakalt kokku klopsitud ehitis. Küllap leidub meis ka põhjamaist, kuid “venet” või “baltisaksat” on eesti kultuuris kindlasti väga palju rohkem. Ka naisi võeti meelsamini ikka Põhja-Lätist või siis toodi Peipsi tagant, nagu geenid meile pajatavad.
  • Eesti märk on nähtavalt düsmorfne ja imelik, kuid ilmselt just seetõttu kuidagi eriliselt hingeminev.
  • Suur osa vaimuilmast käib inimesele tegelikult üle jõu, ei jaksa lihtsalt nii palju lugeda, muusikat kuulata, filme vaadata. Ei jõua nii palju rääkida, võtta seisukohti, langetada otsuseid, kogu aeg asjadest midagi arvata – inimesel pole sellist suhestumist maailmaga lihtsalt tarvis.
  • Välgi metsad on läinud Eesti kultuurilukku sellega, et siin läks hulluks Juhan Liiv.
  • Teadmiste osa on alati tilluke, nähtamatu osa maailmast aga hiiglasuur. Seetõttu ongi aimdused tähtsamad kui teadmised.
  • Kõik on kogenud, et naer on nakkav. Kuid tegelikult on nakkavad kõik emotsioonid.
  • Vahel usun, et sünesteesia on peaaegu ime, siis olen jälle seda meelt, et mitmiktaju on puue, millest sigib üksnes häda ja viletsust.
  • Tõdemus, et meie elu valitsevad ilu, tarkus ja õnn, kuid mitte sisemine jõud, peegeldab tohutut muutust, mida inimese teadvus on mõne sajandiga läbi teinud. Õnn on neist kolmest kõige rohkem ähmastanud inimese mõtlemist. Inimene võib olla väga õnnetu, tal võib olla väga raske – kuid jõud on ikka sees. See on hoopis teistsugune ilmatunnetus.
  • Midagi väga olulust on tasakaalust välja löödud ja sellises maailmas ei saa inimene ennast maagilise olendina teostada. Kõik sõnad, mis ta räägib, on võõrad sõnad. Kõik mõtted, mis ta mõtleb, on võõrad mõtted.
  • Tänaseks on saanud kultuurist suuresti heitlike ja purunenud inimsuhete aseaine. Inimesed põgenevad kultuuri rüppe varjule selle eest, et neil pole enam perekonda ega lähedasi inimesi.

Viidad mujale:

Mihkel Kunnus

Bukahoolik

Lugemissoovitus

Raamat ja Kuu

Müürileht

Soovituslik lugemisnimekiri


Sünnipäeval käis ringi üks nimekiri, kuhu sõbrad-tuttavad kirjutasid lugemissoovitusi. Nimestik sai selline:

11536116_10152986123428379_4086523639119888252_n

Wayne W. Dyer “Sinu loomuse nõrgad kohad”


13

  • Nende sõnade väljendamine oli tema jaoks liiga suur risk, sest ta kartis, et äkki talle ei vastatagi samaga ning sellega oleks ta väärtus kahtluse alla seatud.
  • “Ma ei meeldi talle. See on tema asi ja isegi kui see mind ei rõõmusta, olen ma ikkagi mina ise ja midagi väärt.”
  • Ta võib takti ja diplomaatiat aususest vähem oluliseks pidada. Ta ei ole inimene, kes tahaks teistele haiget teha, ta on lihtsalt see, kel vähe aega mänguks delikaatse ja ettevaatliku, teiste tundeid mitte riivava jutuga.
  • Võite läbi lõigata ühendusjuhtme selle vahel, mida ütlevad, mõtlevad ja teevad teised, ning selle vahel, mida arvate enesest ise. /…/ Selline lähenemine ei lase haiget saada.
  • Süütunne on halvatus praegusel hetkel mineviku sündmuste tõttu.
  • Peate ise ennast heaks kiitma: teiste heakskiit on küll meeldiv, aga ei oma mingisugust tähtsust.
  • Hetked sündmuste vahel on täpselt sama palju elamist väärt kui sündmused ise.
  • Pahurusepursked ei ole ainult tavalised viha väljendumise viisid, vaid väga sageli aitavadki saavutada seda, mida jonnija taotleb.
  • Õppige mitte haavuma teiste inimeste käitumisest ja mõtetest.
  • Sel hetkel, kui tunnete, et teid psüühiliselt jälle ühele või teisele poole tõugatakse, öelge sellele inimesele, kuidas see teile mõjub ja hakake siis nii käituma, nagu soovite.
  • Kui reageerite alistunult, õpetate teisele, mida kõike te olete suuteline taluma. Kui olete lükata-tõugata, olete ise tõuka- ja lükka-mind signaale välja saatnud.
  • Hiilides mõnest tööst kõrvale, väldite edu saavutamist. Edutuna ei ole teil vaja endaga rahul olla ega võtta endale eduga kaasas käivat vastutust.
  • Teie efektiivsust ei mõõdeta võimega teha õigeid valikuid. Palju paremaks teie isikliku oleviku seisundi näitajaks on see, kuidas te endaga emotsionaalselt pärast valiku tegemist toime tulete.
  • Suhtlemisest keeldumine on samuti meetod erineva või tundmatu vältimiseks.
  • Võite nii tugevasti uskuda iseendasse ja oma sisemisse jõudu, et asjad ja teised inimesed näivad küll meeldivate, kuid ebaoluliste lisanditena teie elus.

Emmanuel Carrère “Vaenlane”


1303

  • Kõik olid tema alatise päriolemisega nii harjunud, et tema juttu sõna otseses mõttes ei kuuldud, ja talle endale oli sedavõrd harjumatu end maksma panna, et ta ei mäleta mitte oma sõnu nii nagu need tegelikult kõlasid – mingi pomin, vaevukuuldav torin -, vaid endas pulbitsenud ärritust ja viha, mida ta ei suutnud häälekalt väljendada. Talle endale tundus, nagu oleks ta piisavalt häälekalt öelnud seda, mida öelda tahtis, mitte seda, mida teised tegelikult kuulsid. Võimalik, et ta ei öelnudki midagi, vaid ainult mõtles või soovis öelda, kahetses, et ei öelnud, ja viimaks hakkas ette kujutama, et siiski ütles.

Anu Samarüütel-Long “Minu London”


minu-london

  • Loomine on täiesti müstiline protsess. Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul sünnivad kõige paremad asjad siis, kui ma tegutsen kiirelt ja spontaanselt, mitte eriti selle peale mõeldes, et mida ma teen ja mis sealt välja võiks tulla. Teine hea moodus on lülitada end ümbritsevast keskkonnast välja ja keskenduda tegemise protsessile, misläbi tekib mõnus meditatiivne meelteseisund. Loomingul tuleb lasta juhtuda, kergelt ja muretult, mitte vaevelda lõpptulemuse üle.
  • Vahepeal, kui mu elus oli tervisliku eluviisi harrastamise episood, tõusin ma hommikul vara – kümne paiku – ja suundusin hoogsale jalutuskäigule. Jooksmine eeldaks juba spetsvarustust – retuuse, T-särke, dresse, ainuüksi mõte sellises riietuses tänavale minna tekitab minus õudust. Kõndida võib aga normaalsetes riietes ja isegi seelikus. Niisiis – ma läksin oma muretult elegantsele hommikukõnnile.
  • Muidugi, iga inimene ei märkagi, mille peal ta istub või mis kujuga on ukselink, millest ta kinni haarab, kuid kidnlasti tajub iga inimolend, et on meeldivas ja harmoonilises keskkonnas, kus kõik toimib, ning tahab sinna alati tagasi minna.

Stefan Klein “Lihtsalt õnnelik”


11265 (1)

  • Positiivne mõtlemine on suunatud sellele, et veenda iseend heas meeleolus. Õnnel on aga vähe pistmist kaunite illusioonidega. Rohkem on see seotud tegelikkuse täpse tajumisega.
  • Eesmärgiks ei peaks esimeses järjekorras olema mitte meid ümbritseva, vaid iseenda muutmine. Õnnele ette valmistatud hingega püüame siis automaatselt sattuda olukordadesse, mis häälestavad meid rõõmsalt.
  • Emotsioon on programm, mis kulgeb automaatselt. Enamasti osaleb selles ka keha. Tunne seevastu on meil siis, kui tajume seda protsessi teadlikult.
  • Liiga lihtne ülesanne avaldab peas tõepoolest umbes samasugust mõju kui liiga raske. Kui aju ei ole piisavalt koormatud, ei suuda ta vahet teha olulistel ja ebaolulistel ärritustel. Kontsentratsioon kaob, levib rahutus ja tujutus.
  • Heatujulised inimesed on seltsivamad. Kergelt kõrgendatud meeleolu kaotab hirmu, mis hoiab meid muidu sageli tagasi teistega kontakti võtmast.
  • Kas inimene karjääri teeb, sõltub vähemalt niisama palju juhusest ja teiste soosingust kui tema enda saavutustest.
  • Nukruse vastu on abi mis tahes tegevusest. Kui midagi teha, esitab see ajule väljakutse ja tal on vähem võimalust süngetele mõtetele anduda. Veel parem on meeleolu seisukohalt, kui tegevus aitab jõuda ka eduelamusteni.
  • Aju uuesti tööle ergutamine on üks meede kurvameelsuse vastu võitlemiseks, negatiivsete mõtete ja tunnete vastu relvastumine teine.
  • Oma kogemuste üle järelemõtlemisest on vähe kasu, sest mälu manipuleerib mälestustega.
  • Pole vaja mingit suurt muutust, mis kõik elus paremuse poole pööraks. Rahulolu pannakse nagu mosaiik kokku paljudest õnnelikest hetkedest. Ja neist õnnehetkedest teadlikuks saamine ongi kindel vahend õnnetuolemisest vabanemiseks.
  • On tõsi, et õnn püsib kontrastide najal. Vaheldus ei pea aga tähendama tuska ja tujutust, vaid võib niisama hästi koosneda heaolu teistest nüanssidest.

Märt Väljataga “Kirjandus ja selle liigid”


Kirjandus_ja_selle_liigid

  • Kirjandus esitab maailma kohta mudeleid – justkui väikesi tervikpilte, mis tabavad midagi üldist ja tüüpilist elu ja maailma kohta.
  • Võrreldes muude inimelu kujutamise viisidega on kirjandusel inimese sisemaailma edasiandmisel suuri eeliseid – näiteks filmikunst ei saa kunagi samamoodi otse tegelaste teadvusse tungida, vaid peab neid jälgima väljaspoolt.
  • Tasub lasta ühel raamatul juhtida end teise juurde, et tuleksid ilmsiks teostevahelised varjatud seosed. /…/ Iga teos on kas otsemate või kaudsemate sidemete abil seotud talle eelnenud, järgnenud ja samaaegsete teostega.
  • Teose idee, mõtte ehk tähenduse väljatoomist ja selgitamist nimetatakse tõlgendamiseks. Kirjandusteaduse haru, mis tegeleb tõlgendamisega, on kirjanduskriitika.
  • Gustave Flaubert unistas, et kirjutab raamatu mittemillestki. See tähendab ilma teemata teose, mis püsiks üksnes oma vormil. Kuna aga sõnakunsti materjaliks on keel ja keelel on alati tähendus (keel tähistab asju väljaspool ennast), siis otseses mõttes oleks see võimatu ülesanne.
  • Laias mõttes romantilise arusaama järgi pärineb luule sealpoolsusest, olles jumaliku seestumise või inspiratsiooni vili. Luuletaja on šamaani ja prohveti vend, meedium või hull, kes laseb jumalatel, muusal või “olemise häälel” enda läbi kõnelda. Ta ei tea täpselt, mida ta teeb, aga tema kaudu jõuavad teiste inimesteni sügavamad tõed.
  • Luuletused ei käi otse ja vahetult tegeliku maailma kohta. Nad on kogetavast reaalsusest lahutatud, eneseküllased tervikud, mis käivad samavõrd ka iseenda kohta – umbes nii nagu ornament ei tarvitse kujutada midagi endast väljaspoolset, vaid ainult iseennast.
  • (Head) luuletused on mõttelised ja vormilised tervikud, otsekui väikesed ikoonid või maailmamudelid, milles on vähesega öeldud palju. Nad on “maailmad veetilgas”.
  • Sünesteesia on kõnekujund, mis seisneb eri meelte aistingute äravahetamisel, nt pehme valgus.
  • Thomas Manni tegelaste mõtteid ja tegusid juhib nn kollektiivne alateadvus. /…/ Virginia Woolfi romaanid süvenevad tegelaste siseellu, et väärtustada argielu meelelist küllust. Seevastu Kafka romaanid näitavad, kuidas inimese elu juhivad seletamatud ja halvaendelised välisjõud.