Monthly Archives: jaanuar 2012

Deepak Chopra “Elu pärast surma”


  • Ümberringi on lõputu hulk tasandeid. Igatseme nende tasandite järgi nii väga, et rändame neile öösel unes.
  • Lääne inimesed vaidlevad selle üle, kas surmajärgne elu võiks olla niisama reaalne kui füüsiline maailm; ida inimesed teavad, et mõlemad on meele loodud kujutluspildid. Lääne inimene piirab elu tsükli sünni ja surm vahelisse lühikesse aega, ida inimesed näevad sünni, surma ja taassünni igavest tsüklit.
  • Liitlane peegeldab su sisemist jõudu. Vastane peegeldab su sisemist haavatavust.
  • Harjumus julgustab, kordamine mõjub aga tapvalt. Hoides eemal uue, surub kordamine reaalsuse Vana hullusärki. Igaüks elab müüri taga, selle ees aga laiub tundmatuse lõputu potentsiaal. Müüri on ehitatud vaid väga väikesed väravad ja me seisame nende ees valvel, lubades ühel kogemusel siseneda ja jättes teise välja, nimetades ühte heaks ja teist halvaks.
  • Kui vaatad maailma mõttelagedalt, siis võimusteb maailm sinu üle, sest sa oled passiivne, ja maailm käitub sinuga nii, nagu ise tahab. Kui lülitud mingisse protsessi, siis oled võimule natuke lähemal, aga protsessil on oma hoog ja see võib su enda alla matta.
  • Nägemisest piisab, et luua. Vaatleja efekt loob mateeriat. On vaja vaatlejat, et muuta ühe elektroni nähtamatu energia seisund osakeseks, mis asub ajas ja ruumis. Enne vaatleja efekti ei ole mingit elektroni, on vaid elektroni võimalikkus.
  • Muljetest vaba meeleni jõudmiseks on vaja aju, aga aju harjumus filtreerida, valida, eelistada, tagasi lükata, on selle rikkunud. Kas osadeks jagunenud meel saab iialgi kogeda terviklikkust? On võimatu olla rohkem avatud või püüda saada reaalsemaks. Sest sa lihtsalt võitled oma jagunenud minaga.
  • Tavaline inimene vajab perekonna tuge, sest muidu sureb ta üksindusse; ühiskonna tuge, sest muidu poleks tal sõpru ega elukaaslast; keha tuge, sest muidu ta nälgiks, ja eelkõige meele tuge, sest muidu läheks ta hulluks.
Advertisements

Sebastian Barry “Salajane käsikiri”


  • Kogu mu loo hirm ja valu tulid sellest, et noorelt pidasin ma teisi oma õnne või õnnetuse seppadeks; ma ei teadnud, et inimene võib püstitada kujuteldavatest tellistest ja mördist müüri kaitseks õuduste eest ning olla seega iseenda looja.
  • Ta oleks nagu pidanud säärast sündmust endale autasuks elus olemise eest, väikeseks kingitud looks, mis tegi talle nii suurt rõõmu, et see andis talle nii unenägudes kui ka ärkvelolekus mingi eesõiguse tunde.
  • Kas siis inimene ei või end teha õnnelikuks nii, nagu ta inimelu veidrates pikkades piirides suudab? Minu meelest on see õigustatud. Lõpuks on maailm tõesti ilus ja kui me oleksime mõned teised olevused ja mitte inimesed, võiksime seal vahetpidamata õnnelikud olla.
  • Pean otsustama tõdede põhjal, mis on minu ees, mitte tõdede põhjal, mida ainult mõista antakse või mida pakub mu enda vaist.
  • Mäletaksin pigem õigesti, kui mäletaksin asju nii, et ma soodsamas valguses paistaksin.
  • Ta oleks justkui kallutanud midagi oma põhiolemusest taevast alla ja aidanud mind. Ma olin talle nii kuradima tänulik.
  • Kunagi elasin ma inimeste seas ja leidsin, et nad on üldiselt julmad ja külmad, aga ometi võiksin mainida kolme või nelja nime, kes olid nagu inglid. Küllap võime mõõta oma elupäevade tähtsust nende mõne ingliga, keda me endi seas silmame, aga kelle moodi me ometi ei ole.