Monthly Archives: märts 2015

Arthur Schopenhauer “Elutarkus”


  • Saatus võib paraneda, pealegi ei nõuta sisemise rikkuse juures temalt palju.
  • Õnn kuulub neile, kes temaga toime tulevad.
  • See kõigiti nii tervendav mõju, mida tagasitõmbuv eluviis omab meie meelerahule, tuleb suurelt osalt sellest, et ta päästab meid alalisest elamisest teiste silmade all, järelikult nende arvatava arvamuse alalisest arvestamisest, ja annab meid iseendale tagasi.
  • Inimvaimu kõrgeimad saavutused on harilikult vastu võetud ebasoosinguga ja on sinna seniks jäänud, kuni saabusid kõrgemat liiki vaimud, kes nende kõnet mõistsid.
  • Igatahes pole elu õigupoolest nautimiseks, vaid läbitegemiseks, teostamiseks.
  • Olen andnud ainult seda, mis mulle parajasti meelde tuli, edasiandmisvääriline paistis ja mida, niipalju kui mäletan, pole veel öeldud või vähemalt mitte sedamoodi. Järelikult püüan anda ainult järelpõimingu sellele, mida teised on juba teinud sel mõõtmatul väljal.
  • Selleks, et olla pisiasjade suhtes tundlik, on vaja heaolu seisundit; õnnetuses ei märka me neid üldse.
  • Igasugune piiramine õnnestab. Mida kitsam on meie vaate-, toimimis- ja kokkupuutering, seda õnnelikumad oleme; mida avaram, seda sagedamini tunneme piina või kartust, sest sellega paljunevad ja suurenevad mured, soovid ning hirmud.
  • Inimesed on harilikult maksujõuetud, nad ei oma midagi, mis hüvitaks nendega suhtlemise poolt peale sunnitud igavuse, tülinad ning ebamugavused ja eneseohverdamise.
  • Et inimesi taluma õppida, harjutage vahepeal oma kannatust elutute esemetega, mis mehaanilise või muu füüsilise paratamatuse tõttu kangekaelselt vastu hakkavad meie tegevusele; selleks on iga päev võimalusi.
  • Esiteks tuleb reeglit mõista, teiseks teda teostama õppida. Esimene saavutatakse mõistuse läbi ühe korraga, teine harjutuse kaudu aegamööda.
  • Vähenda oma nõudmisi, õpi leppima kõigi asjade ja olukordade ebatäiuslikkusega, harjuta õnnetustele alati näkku vaatama, et nende eest kõrvale põigelda või neid kanda.
  • Pool kõigest maailmatarkusest sisaldub lauses: mitte armastada ega vihata. Teine pool aga: mitte midagi ütelda ja mitte midagi uskuda.
  • Elu võib võrrelda tikitud riidega, millest näeme elu esimesel poolel selle paremat, elu teisel poolel aga pahemat külge, viimane ei ole küll nii ilus, kuid õpetusrikkam, sest ta laseb mõista niitide omavahelist seost.

schopenhaueri kaas.indd

Advertisements

Richar Millet “Märkmeid Eestist”


  • Kui kujutlen elamist mõnes neis Tartus nii arvukatest puumajadest, tekib tunne, nagu siseneksin vene romaani maailma. Aga ei, see oleks liiga lihtne! Tuleb minna vene romaanist kaugemale: Annelinna, kus me uitame kiilasjääl nõukogude ajast pärit paneelelamute vahel, kus elab pool Tartu elanikkonnast. Need on niisama näotud majakastid nagu Pariisi põhja-eeslinnas, aga hõredamad, just nagu Tallinna hiigeläärelinnas Lasnamäel, sest ilmselt lähtusid arhitektid totalitaarsest loogikast, mis nägi neid alasid planeerides ette vajadust seal tankidega manööverdada.
  • Ilm on nii külm, et kuskil ei saa seisma jääda, ei saa unistada; unistamine on vangistatud kõndimisse.
  • Tahaksin uskuda, et selles rahvas on midagi asiaatlikku. Ta ei näita oma rõõmu ega viha, tema revolutsioon oli mitte ainult laulev, vaid ka rahumeelne, intelligentne, vaba vulgaarsusest. /…/ Kas eestlased on vaimulaadilt Euroopa jaapanlased?
  • Kuigi ma tean, et on olemas interneti leiutaja ja et see inimene on veel elus, ei mäleta ma tema nime, mis nii mõnegi meelest võiks ajapikku üheks saada Jumala või Antikristuse nimega.
  • Ma pole külastanud ühtegi muuseumi, kuivõrd ma olen veendunud, et eestlased on eeskätt muusikarahvas. Muide, ka kinokunst on siin sama hästi kui olematu.
  • Põletan inimese, kelle ma usun end olevat, ja asun teele tühjusest, mitte enam teadmatusest, vaid lapsest, kes ma enam ei ole.
    LR_kaas_001_2014.indd