Monthly Archives: september 2019

Atul Gawande “Surelikkus: meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline”


surelikkus-meditsiinist-ja-sellest-mis-on-tegelikult-oluline

  • Me sõltume oma elus paratamatult teistest ning paljud jõud ja olud ei ole meie kontrolli all. Rohkem vabadust tundub parem kui vähem vabadust. Aga mille jaoks. Vabaduse hulk, mis sul on, ei näita sinu elu väärtust. Nagu ohutus, nii on ka autonoomsus lõppkokkuvõttes tühi ja isegi ennasthävitav.
  • “Ma ei muretse tuleviku pärast,” ütles Lou. “Jaapanlastel on sõna “karma”. See tähendab – kui see juhtub, siis ma ei saa selle peatamiseks midgai teha. Ma tean, et mu aeg on piiratud. Ja mis siis sellest? Mulle on aega päris palju jagunud.”
  • Tõsise haigusega inimestel on muud prioriteedid kui lihtsalt elu pikendamine. /…/ tähtsaimad asjad on kannatuste leevendamine, suhete tugevdamine, teadvelolek, soov mitte jääda koormaks, ning saavutada tunne, et elule sai korralikult joon alla tõmmatud.
  • …ainus viga, mida arstid näivad kartvat, on see, et nad teevad liiga vähe. Enamus ei teadvusta endale, et sama hirmsaid vigu võib teha ka teises suunas – liiga palju tehes võib inimese elu samamoodi laastada.
  • Vapper võib olla ka tulevikku täpselt teadmata. Ja enamasti tulebki olla vapper seda teadmata.
  • Inimestel paistis olevat kaks erinevat mina: kogev mina, kes keskendub igal hetkel täielikult selle hetke tajumisele, ja mäletav mina, kes lähtub oma hilisemas hinnangus sisuliselt ainult kahest ajahetkest – kõige hullemast hetkest ja kõige viimasest hetkest.
  • Inimesed ei hinda lõpuperioodil oma elu pelgalt kõigi hetkede keskmise alusel – lõppude lõpuks ei toimu enamikel hetkedel midagi erilist, või siis inimene hoopis magab.
  • Pealtnäha õnnelik elu võib olla tühi. Pealtnäha raske elu võib olla pühendatud mingile suurele eesmärgile.
  • Me ei suuda enam filosoofilises plaanis hästi vahet teha õigusel lõpetada elu kunstlikult pikendav meditsiiniline sekkumine ja õigusel ise otsustada loomulike sisemiste protsesside peatamise üle.

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa “Kaks armastuslugu”


ghgh.jpg

  • Ma armastan maailma. /…/ See on meie üks ja ainuke maailm. See on meie kingitus ja me peaksime seda miljon korda enam hoidma. Kogutud raha ei saa surres kaasa võtta, aga nähtud maailm on kingitus iseendale.
  • Mina oma sõgedas kangekaelsuses ja lahkumisest keeldumises panin paika oma vanemate saatuse. /…/ Kangekaelsus andis mulle elu.
  • Üle kõige tahan ma olla eikellegitütar.
  • Ma õppisin, kuidas mitte olla. Kuidas olla nii nähtamatu, et õhkki ei liigu, kui ühest kohast teise minna. Ma õppisin kuuldamatult käima ja nähtamatult mõtlema. Kui sellest kõigest kasu ei olnud, õppisin ma mitteollatahtmise valusat kunsti.
  • …sest mitte keegi ei taha olla see, kelle juuresolekul see lahti läheb. Sest see on raev, millel ilma vaatajateta ei ole mingit mõtet.
  • Ma ei tea, mida minu põlvkonna laste vanemad mõtlesid. /…/ Ma ei tea, mida tähendasid neile lapsed, mida tähendas neile laste kasvatamine. Lastega igatahes ei olnud sel kuigi palju pistmist. Me oleme katkised inimesed ja meie suurim lootus siin ilmas on oma lastest vähem katkised inimesed kasvatada.
  • Kui ma kuskilt midagi laenan, töötan selle enda sees läbi ja leian omaenese tõlgenduse. Oluline on teekond, otsingud, iseendale väljakutsete esitamine ja nendega hakkamasaamine. Nende ületamine.
  • Mu kodu ei ole ükski koht. Mu kodu on mõned vaated selles maailmas, ühe mulla maitse ja üks inimene, mu tütar. Olen rõõmsalt ja ebaeestlaslikult juurteta.
  • Kui on midagi, mida ma lõpuni tunnen, on see tahetamatuse tunne.IMG_20190916_203121

 

Louis-Ferdinand Céline “Surm järelmaksuga”


IMG_20190904_180551

  • Praegu oleme veel üksi. Kõik see on nii segane, nii raske, nii kurb… Varsti olen ma vana. Ja siis on lõpuks kõik. Minu toas on käinud nii palju inimesi. Nad on rääkinud igasuguseid asju. Neil pole mulle suurt midagi öelda olnud. Nüüd on nad läinud. Nad on nüüd vanad, õnnetud ja aeglased, igaüks kuskil maailma lõpus.
  • Minu häda jälle on unetus… Kui ma oleks alati magada saanud, poleks ma eales ridagi kirjutanud.
  • Gustin tunneb mind hästi. /…/ Tal pole maailma suhtes enam erilisi nõudmisi. Tal on vanast ajast üks õnnetu armuvalu. Ta ei taha sellest terveks saada.
  • Ema sai täpselt, mida tahtis, üks uus kohutav jubedus, üle mõistuse raske… Mitte kunagi polnud elu piisavalt karm, piisavalt vaevarohke. Ta oleks tegelikult tahtnud kogu maailma töö ise ära teha. Pidada üksinda poodi, ja üksi tervet perekonda elatada, ja õmblejannat veel takkaotsa. /…/ Ta oli oma kohutavasse olukorda sügavalt kiindunud.
  • “Ühel päeval, Ferdinand, lähen ma ära… Ma kaon kus kurat, küll sa näed! Ma lähen kaugele… Täiesti üksi… Mul on omaenese tee… Küll sa näed…” Ja siis vajus ta justkui mõttesse… Ma ei tahtnud teda häirida. Seda juhtus temaga vahel… Aga see tekitas minus siiski väga palju küsimusi.
  • Ta oli loomult tegelikult hirmus tagasihoidlik. Ja mõningatel juhtudel, nii uskumatu kui see ka ei näi, täiesti häbelik… Nii näiteks Constiaga ei tundnud ta end veel päris vabalt, isegi kui nad olid juba kuude kaupa käinud.
  • Ta sai tõepoolest vihaseks nagu keegi, kes saab hästi aru, et ta on midagi väga valesti teinud.
  • Metsik-hulludega on selge, kaardid laual.. see on korrida… Sa pead lihtsalt oskama üle aia hüpata, enne kui nad su soolikad välja kisuvad. Aga õrnad hinged, need, kes kohe surnuks ehmatavad ja ennast ära tahavad tappa… vaat see on nuhtlus! …Pettumus põrmustab nad!… Nad ei suuda seda piina taluda.
  • Kell lööb kuus… See on kõige vastikum kellaaeg, mida ma kartsin kõige rohkem… See oli nagu loodud igasuguste kaklemiste ja õuduste jaoks. /…/ Jälestusväärne aeg, mil kõik poed oma väikesed maniakid lahti lasevad, oma liiga geniaalsed töötajad… Kõik kuutõbised jooksevad korraga linna peal ringi!

Sirp