Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”


20160528_134851

  • “Siinsamal lähedal oli üks mees, kes sidus ennast purjepuule külge, kui laev põhja läks, ja seitse päeva ja seitse ööd oli ta mere peal, ja sellal kui kõik teised uppusid, hoidis temal elu sees, et ta nagu hullumeelne iseendale lugusid jutustas, nii et kus üks lõppes, seal teine kohe algas.”
  • Iseäralikkused, millest ta rääkis kui minu omadest, olid tegelikult tema enda omad.
  • Aga mõned inimesed on lihtsalt teistsugused ja kõik.
  • Kust alustada? Isegi parimatel päevadel on see keeruline, veel raskem, kui tuleb uuesti otsast alustada.

Jeanette Winterson “Taak”


 

  • Kirjutamine on alati paljastus, haavatavus, mis ei tähenda aga, et see oleks pihtimus või mälestus. See on lihtsalt päris.
  • Ma tean, mis on armastus. Ma tean, mis on armastuse teesklemine. Samal ajal teeb mu iseloom mind pettustele altiks. Nagu mu vend Prometheus, olen minagi üle piiri astumise pärast karistada saanud.
  • Kaevan tunneli, tundun väljapääsu leidvat, aga see ei vii kusagile. Olen jälle sees, toetun iseenda piiridele.
  • Sind ei hävita mitte see, mida sa oma teel kohtad, vaid see, mis sa oled.
  • Vähk. Kodu sodiaagimärk.
  • Miks ei olnud ta oma elu piirjooni ära tundnud, ja kui ta need ära tundis, siis miks oli ta neid nii väga vihanud.
  • Saatus oleks kui otsuse täielik vastand ja suur osa elust oleks kui saatus.
  • Minevik ei haju nagu miraaž. Tulevikul, kuigi nähtamatul, on kaal. Me oleme mineviku ja tuleviku gravitatsioonilises tõmbuses. Selle gravitatsioonilise tõmbuse lõhkemine võtab tohutult energiat – valguskiiruse jõu.
  • Antiikrahvad uskusid saatusesse, sest nad said aru, kui raske on inimesel midagi muuta. Mineviku ja tuleviku tõmme on nii tugev, et see hävitab meil oleviku. Me lamame abitult päritud käitumismudelite ja meie endi käitumisega taaskehtestatud mudelite võimuses.

Ma tunnen su ära, ma tunnen sind varasemast ajast, unenäost või mõnest teisest elust.

Jeanette Winterson “Apelsinid pole ainsad viljad”


  • Et teha midagi suurt ja teha seda hästi, on vaja isiklikke ja iseäralikke kombeid, kas või natuke naeruväärseid, sest need hoiavad eemal hinge räpasuse, mis ütleb, et kõik on väike ja must ja miski ei ole pingutust väärt.
  • Ma ei näe sirgjoonelises lugemises mitte mingit mõtet. Inimesed ei mõtle nii ja ei ela nii. Mõttetegevus sarnaneb pigem labüründile kui kiirteele, iga käänak toob kaasa uue käänaku, mis ei ole sümmeetriline ega ilmselge.
  • Kui inimene on mingis teatud kohas, eeldab ta, et näeb teatud asju. Lambad ja künkad, meri ja kalad, aga kui supermarketis oleks elevant, ei näeks ta seda üldse või kutsuks teda missis Jonesiks ja räägiks temaga kalapulkadest. Aga kõige tõenäolisemalt teeks ta seda, mida teeb suurem osa inimestest, kui nad satuvad silmitsi millegagi, mida nad ei tunne: satuks paanikasse.
  • Inimestele meeldib eristada lugude jutustamist, mis ei koosne tõsiasjadest, ja ajalugu, mis koosneb tõsiasjadest. Selleks, et teada, mida uskuda ja mida mitte uskuda.
  • Selleski, mis on surm, on teatud võlu. Surm sisaldab endas kõik imetlusväärsed elu omadused, aga ei ivakestki sellest elusate asjadega seotud väsitavast segadusest.
  • Peame teadma, mida teeme, teesklema korda, mida ei ole olemas, loomaks kindlustunnet, mida ei saa olemas olla.
  • Olin sageli mõelnud, et peaks paluma, et ema selgitaks mulle, kuidas tema maailma nägi. Varem kujutasin ma ette, et nägime asju ühtemoodi, aga tegelikult olime hoopis erinevatelt planeetidelt.
  • Katse muuta midagi, millest sa aru ei saa, on puhas kurjuse väljendus.
  • Ma tean, mida ma mõtlen, aga sõnad mu peas on nagu sõnad vee all. Moondunud.
  • Kui deemonid on sinu sees, rändavad nad koos sinuga. Kõik peavad omaenda olukorda kõige traagilisemaks. Mina pole mingi erand.
  • Romantiline armastus on paberkaante vahele surutud ja seda on tuhandeid ja miljoneid eksemplare müüdud. Kivitahvlitele kirjutatud originaal peab kusagil alles olema.
  • Reetmiseks nimetan ma lubadust alati sinu kõrval seista, ja siis kellegi teise kõrvale seismist.
  • Kui inimene on oma hääle leidnud, on teda kuulda.

7/10.

Jeanette Winterson “Kehale kirjutatud”


  • Tema ütles: “Me oleme ju sõbrad”. Jah, me oleme ja mulle tõesti meeldib sinuga arutledes ja tühja lobisedes päeva õhtusse veeretada. Mul poleks midagi sinu kõrval nõudepesemise vastu, sinu kõrval tolmupühkimise vastu ja poleks mul midagi selle vastu, et lugeda ajalehe tagumist poolt, sellal kui sina loed esimest. Me oleme sõbrad ja ma tunneksin sinust puudust, ma tunnengi sinust puudust ja mõtlen sinu peale väga sageli. Ma ei taha ilma jääda sellest õnnelikust paigast, kus mul on terane ja sundimatu kaaslane, kes ei vaata kalendrisse kui me kohtumist kokku lepime.
  • Ma mõtlesin ikka, et abielu on nagu peegelklaasist aken, mis otse norib telliskivi. See enesenäitamine ja enesenautimine, lipitsemine, pingulolek, ebaloomulikkus. See, kuidas abielupaarid neljakesi välja lähevad nagu pantomiimihobused, mehed koos eespool, naised natuke tagapool nende sabas.
  • Loodus on viljakas, kuid heitlik. Ühel aastal jätab ta su nälga, järgmisel tapab armastusega.
  • Kuigi tal õnnestus vältida tagakiusamist, tõi see endaga kaasa eraldatuse.
  • Ma tahan riskida, sest tallele pandud elu hakkab kopitama.
  • Te arvate, et rahulolu on tunne? Olete kindel, et see pole tunnete puudumine? Mina võrdsustan seda tuimusega, mille hambaarsti juurest kaasa saab. Mitte valu ega valu puudumine, vaid kergelt pilves. Rahulolu on minnalaskmise positiivne pool.
  • Elan oma nelja tühja seina vahel nagu erak. Sina olid heledalt valgustatud ruum ja mina panin ukse kinni.

7/10.