Monthly Archives: detsember 2009

Otfried Preussler “Krabat”


Vahepeal oli Krabat õppinud iseenesest väljumist. See kuulus nende väheste kunstide hulka, mille kasutamise eest Meister poisse oli hoiatanud – ”sest kergesti võib juhtuda, et keegi, kes on oma kehast lahkunud, ei leia enam teed sisse tagasi.” seda oli Meister veskipoistele korduvalt kinnitanud: enesest ära minna võis alles pärast pimeduse saabumist ja tagasi pöörduda ainult enne uue päeva tulekut.

Kes liigselt aega viidab ja kauemaks ära jääb, selle jaoks pole enam tagasiteed. Tema keha jääb talle suletuks ja maetakse maha kui surnu, sel ajal kui tema ise peab ringi hulkuma, rahu leidmata elu ja surma vahel, võimetu ennast näitama, rääkima või mingil muul kombel endast märku andma – ja selles peituski selle olukorra eriline piin: kõige kerglasemgi tondihakatis võis vähemalt koputada, pottidega kolistada ja puulaaste vastu seina pilduda.

8/10.

Advertisements

Birk Rohelend “Mu sõraline sõber”


Me loeme elulugusid, sest tahame veenduda, et me pole üksi; et kusagil on veel keegi, kes suhtles meile tuttavate inimestega, külastas kohti, millel oli meie jaoks tähendus, ja märkas või koges just sedasama, mis oli meid ennast alati salamisi häirinud.

.

Reaalsus on vigane, puudulik, ebarahuldav; reklaamides eksisteerib unelmate maailm, milles kõik elada tahaksid.

.

Inimesed tahavad, et te peegeldaksite neile tagasi seda, mida nad ise usuvad.

.

Minu arusaamise järgi tähendab ”tavaline” kõike seda, mida on juba varem nähtud ja kogetud, kõike, mille puhul miski enam ei üllata; kõike, mis on olemas isegi siis, kui te kõigest hingest soovite, et see kaoks.

.

Mõned naised on täielikud tapjataimed. Margot oli nagu külmavõetud märtsikelluke kevadel.

.

Mis siin elus üldse vabatahtlik on? Keegi meist ei otsustanud sündida; kas me oleksime seda teinud, teades, mis sellele järgneb? Kõik, mida me teeme, on meie enda salajaste ja tõeliste soovide eiramine; võitlus iseenese loomuse vastu – ühiskonna nimel.

.

Pettumus on kuidagi umbisikuline tunne. Viha on alati suunatud ja põlgus samuti; aga tühjus ei sisalda ühtegi nägu.

.

Naistel on üks hea omadus – pelk nende kohalolu teeb meestest talutavamad olevused.

.

Kindel teadmine asjade paratamatust kulust tekitab valuvaigistina mõjuva rahutunde.

.

4/10.

Martti Paloheimo “Lapsepõlve mõjud”


Ma olen kurb selle pärast, et loendamatute inimeste võimalused rikkaks ja kasulikuks eluks on juba algusest saadik väärkohtlemise tõttu rikutud. Neist pole saanud selliseid inimesi, kelleks nad oleksid muidu võinud saada.

.

Armastus kas on – või on see nii peidus, et seda pole näha – või pole seda üldse.

.

Vanematel ei saa olla jäiku ja juba eelnevalt välja kujunenud ootusi selle suhtes, millist last nad soovivad. Nagu päris hästi teada, puudutab see märkus praktikas eelkõige lapse sugu ehk seda, kas laps on poiss või tüdruk. Või veidi teisiti öeldes: kas ta võib olla tüdruk.

.

Olen kuulnud, kui meeletult ükskutena võivad noored end oma kodudes tunda.

.

Ta oli kord ühelt noorelt soomlasest tüdrukult küsinud, mida ta tundis, kui ta esimest korda heroiini proovis. Tüdruk oli vastanud: “Oli nii, nagu oleks minu ellu tulnud armastus.”

.

“Minu ümber on kui jäine lagendik, olen keset seda täiesti üksi. Seal kaugemal on teisi, kuid ma ei kuulu nende hulka.”

.

Vanematega suhete katkestamine paljastab lõplikult tõe: mingit ehtsat armastavat suhet pole kunagi olnudki.

.

Parem on sattuda vastamisi üle jõu käiva valuga ja sattuda ravile, kui elada koos pideva valuga poolikut elu kuni surmani.

.

“In effect, I do feel that I am a satellite wandering in the darkness of space without any orbit or purpose. I am tormented by what I can only describe as existential angst.”

.

Psüühilistes haigestumistes väljendub inimese kaasasündinud üksindus lugematutel viisidel. Veelgi enam: see paistab olevat tuttav igale inimesele, mõnele küll ainult kerge aimusena ja aeg-ajalt. Teisel tundub see täitvat kogu ta elu. Sellisel inimesel on raske olla õnnelik. Nad kirjeldavad oma elamise tunnet nõnda: “Kõikehaarav tühjus, üksindus, miski ei tundu mitte kuidagi, millestki ei saa kinni, kusagil ei ole turvaline, keegi ei kuula, keegi ei hooli ega mõista. Minu jaoks ei ole kusagil kohta ning ma ei kuulu end kuuluvat kellelegi.”

.

“Minus on midagi puudu, olen mingil kombel abitu, kaitsetu, teiste poolt tallatav. Ma ei kontrolli oma elu, vaid mingid seletamatud hirmud, eelarvamused ja sundmõtted mõjutavad mu otsustusi. Tean, et nii mõnedki asjad võiksid olla teisiti, kuid ma ei saa selles suhtes midagi ette võtta. Tunnen, et ma pole oma elus saavutanud seda, mida olen lootnud ja kuhu oleksin soovinud pürgida.”

.

9/10.