Fransesc Miralles “Armastus pisiasjadest”


9789949275380.jpg

  • “Teadus on lühim tee jumala juurde. Kui vaadata suurte teadlaste elulugusid, võib märgata, et nad olid müstikud.”
  • “Kui ma kirjutaksin artikleid, oleksin teile öelnud, et olen ajakirjanik. Ütlesin, et olen koostaja. Kogun siit ja sealt tekste, et panna kokku raamatuid, mida toimetajad paluvad.”
  • Võib-olla pole see, mida sisetundeks nimetame muud, kui rahustav, sest keegi, kes on tema ise, aga tegutseb varjatult, omab ligipääsu meie tegudele ja otsustab, mida järgmiseks teha.
  • Teadlased on konservatiivsed inimesed. Näib nagu nad otsiksid, kuid tegelikult on neil hirm avastada midagi, mis jääb kaugemale sellest, millega nad on nõus leppima. Nad eelistavad silma kinni pigistada.
  • “Ehk on armastust väärt vaid need, kes armastavad kogu südamest ega eita seda, mida teistele annavad,” arutlesin endamisi.
  • Kassid on suured mediteerijad ning sealjuures joogakunsti eksperdid. Kass on võimeline püsima tundide viisi liikumatuna, reisides enese sisemusse, et söösta seejärel hetkega välismaailma ja rakendada oma tegevusse kõik meeled.
  • “Uskusin, et iga päev tuleb purustada uus kiht ja katsetada muutumisega kuni tuumani välja.” – Hesse
  • Arvatavasti sel ajal hakkasingi endale ümber ehitama kesta, mis mind ülejäänud maailmast eraldaks. Põlgus moodustas mu südame ümber nõnda kõva kihi, et muutusin sama tundetuks kui temagi. Küllap tõmbusin enesesse, et kaitsta end pealtnäha vaenuliku maailma eest. Ka armastama tuleb õppida, kuid mina olin selles kunstis võhik.
  • “Väljas on terve maailm,” ütlesin, “kuigi sellest ei saa alati aru.”
  • “See on põrgu, Samuel. Aga põrgus saadakse olulisi õppetunde.”
  • Kord kuulsin kedagi ütlevat, et kui armastad, pole sa tegelikult armunud sellesse inimesse, vaid ellu, mis sul tema kaudu on.
  • Muusika, mida armastan, ei ole minu jaoks liialt ebaselgete mõtete väljendamine sõnade kaudu, vaid mõtted, mis on liialt selged, et neid saaks sõnadega edasi anda.
  • Kassil on alati omad põhjused; teine asi on neid välja lugeda.
  • Ära kunagi alahinda oma tundeid ja tundmusi, sest see on kõik, mis sul on.

Ära karda druiidide maagiat,

ka sina oled osav loitsija.

Suudad kutsuda öiseid hingi

ja vangistada Kuu veesilma.

..

Viidad mujale:

Lugemiselamused

Palamuse raamatukogu

Janela kirjutab

Cheryl Strayed “Metsik”


 

DSC_0157

  • Hirm sünnib suuresti loost, mida endale jutustame, sestap otsustasin pajatada endale teistsugust lugu kui see, mida naistele räägitakse. Otsustasin, et mind ei ähvarda oht. Ma olen tugev. Ma olen vapper. Miski ei saa minust võitu. Selle loo külge klammerdumine oli ajuloputuse vorm, kuid see enamasti töötas.
  • Pacific Crest Trailil matkamise põhitõik, selle suve kõige suurem ja samas nii lihtne tõik oli see, kui vähe valikuid mul oli ja kui tihti pidin tegema seda, mida ma kõige vähem tahtsin. Polnud ei pääsemist ega keeldumise võimalust.
  • …kaalusin oma valikuid. Neid oli ainult kaks ja need tegid põhimõtteliselt ühe ja sama välja. Võisin minna tagasis inna, kust olin tulnud, või edasi minna sinna, kuhu kavatsesin minna.
  • Miski ei sobinud, kuni ühel päeval turgatas mulle pähe sõna “strayed”. Vaatasin kohe sõnaraamatust järele ja teadsin, et see on minu nimi. Selle mitmekihilised tähendused sobisid mu eluga kokku ja samas kõlas see poeetiliselt: õigelt rajalt ära pöörama, õigelt kursilt kõrvale kalduma, eksima, metsistuma, vanemateta olema, kodutu olema, millegi otsinguil sihitult ekslema, kõrvale kalduma, hälbima.
  • Oma tavapärases PCT-eelses elus olin raamatuid armastanud, aga rajal olid nad veelgi suurema tähenduse omandanud. Need moodustasid maailma, millesse võisin kaduda, kui see maailm, kus viibisin, liiga üksildaseks, karmiks või raskesti talutavaks muutus.
  • Ta meenutas mulle kõiki neid kuldseid poisse, keda olin elu jooksul tundnud: klassikaliselt ilusad ja võluvalt kindlad, et nende koht on tipus, veendunud, et maailm kuulub neile ja neid ei ähvarda seal ükski oht.
  • …taipasin, et olin siia tulnud selleks, et hirmule silma vaadata, et õigupoolest kõigele silma vaadata – kõigele, mida ma olin endaga teinud, ja kõigele, mida oli minuga tehtud. Ma ei saanud seda teha kellegi sabas sörkides.
  • “Tundub, et ta oli nagu Vietnami sõja veteran,” jäi Pat endale kindlaks. “Võib-olla mitte otseses mõttes, kuid tal on nende meestega midagi ühist. Ta on sügavalt haavatud. Ta on vigastatud. Vigastus mürgitas tema elu ja mürgitas ka sind.” /…/ “Haavatud?” oli kõik, mida suutsin küsida. “Jah,” vastas Pat. “Ja sina oled samast kohast haavatud. Nii läheb isadega, kes oma haavu ei ravi. Nad haavavad oma lapsi samasse kohta.”
  • “Isa ülesanne on lastele võitlemist õpetada, anda neile enesekindlust ratsu selga istuda ja lahingussse tormata, kui vaja. Kui sa seda oma isalt kaasa ei saa, pead ise õppima.”
  • Sõprade kirjad olid kui armastuse ja keelepeksu, uudiste ja naljakate lugude voog.
  • Võib-olla olin nüüd niikaugele jõudnud, et mul oli julgust karta.
  • Ma ei tundnud end enam igavese lollpeana. Ja ma ei tundnud end nagu kuramuse vinge amatsoonide kuninganna. Ma tundsin, et olen metsik ja alandlik ja end sisemiselt kokku võtnud, nagu oleksin ka mina selles maailmas väljaspool ohtu.

Viidad mujale:

http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/pohja-ameerika-konkurss/metsik

Astrid Lindgren “Sõjapäevikud 1939-1945”


DSC_0116

  • Inimesed paistavad muidu tavalised, ainult veidi süngemad. Kõik räägivad üksteisega sõjast, isegi need, kes omavahel tuttavad ei ole.
  • Räägitakse, et prantslased panid läänerindele üles plakati “Me ei tulista”. Ja et sakslased vastasid neile oma plakatiga “Meie ka mitte”. Aga ega see vist tõsi ei ole.
  • Saksamaa meenutab pahatahtlikku koletist, kes regulaarselt oma koopast välja sööstab, et järgmisele ohvrile kallale karata. Rahval, kes suudab end umbes iga kahekümne aasta tagant meelestada peaaegu kogu ülejäänud inimkonna vastu, peab midagi viga olema.
  • Täna saab aasta päevast, kui algas sõda. Hakkame harjuma. Vähemalt elades kohas, kus lakkamatult ei saja pomme alla.
  • Korteris on ilus suur elutuba, mõlemal lapsel oma tuba ja meil magamistuba. Oleme ostnud päris palju uut mööblit ja kõik tundub päris tore. Ma loodan, et meie korterit pommitama ei hakata.
  • Mu kallis tütar läks sel sügisel kooli. Ta paneb mu kannatuse mõnikord proovile: on tõre, ei kuula sõna ja narritab mind igal viisil. Muudaks ta ometi oma käitumist.
  • Momendil sõditakse Vene metsades, Liibüa kõrbetes ja päikselisel Hawaiil. Ja kõik algas ju sellest, et sakslased tahtsid Danzigit. Sellele mõeldes hakkab pea kergelt ringi käima.
  • Milline õndsalt kaunis suvistepüha õhtu, nii soe, et lase aga olla! Sel aastal on kõik ebatavaliselt varajane. Istume praegu elutoas ja aknad on pärani lahti, tunne on umbes selline, nagu oleksime pargis. Väga suvised hääled kostavad sisse, kõnniteedel kõpsuvad kontsad, pargis kilkavad lapsed ja kui trammid mööda kihutavad, tundub, nagu tahaksid nad meile tuppa sõita.
  • Venelased on nüüdseks jõudnud välja peaaegu Eesti piirini ning hulgaliselt eestlasi põgeneb Soome ja Rootsi. Paljud on tulnud väikeste paatidega Gotlandile. Tulgu ükskõik mis, peaasi et ei jääks venelaste kätte.
  • Raskused on tõesti saabunud, aga veel ei tahaks siiski öelda, et olen õnnetu. 1944. aasta teine pool oli minu jaoks kuratlik ja maapind minu eksistentsi talade all rappus kõvasti: olen ahastuses, masenduses, pettunud, sageli kurvas tujus – aga ma pole tegelikult õnnetu. Sest minu eksistentsi täidavad nii paljud erinevad asjad. /…/ Kui õnnelik olemine ja hea elu elamine tähendaksid üht ja sama asja, oleksin ma muide endiselt “õnnelik”. Aga õnnelik olla pole niisama lihtne. Ühe asja olen ma igatahes selgeks saanud – kui tahad õnnelik olla, siis peab see tunne tulema inimese enda seest, mitte kelleltki teiselt. Ma arvan, et kõigest hoolimata õnnestub mul päris hästi leida asju, mille üle rõõmustada. Aga mingi aimus ütleb mulle, et elu toob raskemaidki katsumusi, ja siis saab näha, kui uljas ma tegelikult olen.
  • Peale selle tuleb maailmas lihtsalt natuke enda ümber ringi vaadata, mõistmaks, et miski pole nii, nagu peaks olema ja ei saa kunagi nii olema ka.
  • Ja muidu on kevadine suurpuhastus tehtud ja olemine kena, mõnikord olen ma rõõmus ja mõnikord kurb. Rõõmus olen enamasti siis, kui kirjutan.
  • Siin ma nüüd olen, Furusundis, ja kirjutan vihmahoogude vahel oma tobedat, kuid samas armsat päevikut.
  • On päevselge fakt, et kõik, kellel Venemaaga vähegi mingit kogemust on, teavad hästi, et venelased on võimelised toime panema sama kohutavaid julmusi kui sakslased – kuigi sellest rääkimist ei peeta hetkel kohaseks. Neil on ju omal kodus ka piisavalt inimesi, keda tappa, selleks pole vaja hakata Rootsi rahvast importima.

 

Alex Loyd, Ben Johnson “Tervenemise tee”


9789949275311.jpg

  • Suurem osa meist näeb iga päev maailma mingil määral ebatõeselt.
  • Käsklus, mis on antud südamele, on tugevam kui peale antud käsklus. Süda võidab alati.
  • Peaaegu võimatu on muuta inimese probleemi ainult tahtejõuga, sest alateadvus on enam kui miljon korda võimsam kui meie tahtejõud.
  • Me teeme ainult seda, mida me usume, ja kõike, mida me teeme, teeme sellepärast, et usume midagi.
  • “Ma arvan, et ei ole kunagi tulnud stressiga eriti hästi toime, seega välismaailm oli minu jaoks üleni üks suur päästik ja tundsin, kuidas see kõik mind rõhus.”
  • Tulevikumeditsiin põhineb keha energia valitsemisel.
  • Mõistus oleks nagu ehitanud kindluse või tsitadelli mingite kindlate mälestuste ümber.
  • Arvesta ainult nende inimestega, kelle armastus sinu südant soojendab.
  • Mõnikord on tervenemine õhkõrn.
  • Kui sind armastatakse sisemiselt ja väljaspoolt, paraneb kõik tavaliselt väga kiiresti.
  • …ebaterve uskumine, et “midagi peaks muutuma, et ma saaksin normaalseks.”
  • Kõige laastavam, mida inimene elus üldse saab kogeda, on see, kui teine inimene tõukab ta endast ära.
  • Kui suuname oma energia südame rämpsust puhastamisele, saame automaatselt seda, mida tegelikult soovime – hea enesetunde. Mida teised inimesed meie vastu tunnevad, laheneb seejärel iseenesest.

Aleksander Grin “Punased purjed”


grin01

  • Sa kasvad suureks, Assol. Kord hommikul lööb mereavarustes päikese kiirtes särama punane puri. Valge laeva punaste purjede helkiv ja sätendav müür liigub üle lainete otse sinu juurde. Vaikselt libiseb see imeline laev, ilma kahuripaukude ja hõigeteta, kaldale koguneb palju imestavat ja jahmunud rahvast, ka sina seisad seal. Laev tuleb uhkelt, kauni muusika saatel üsna kalda lähedale; vaipadega ehitud, üleni kullas ja lilledes kiire paat eraldub laevast ja suundub randa. “Milleks te tulite? Keda te otsite?” küsivad inimesed kaldal. Siis näed sa ilusat vaprat printsi, ta seisab ja sirutab sulle käed vastu. “Tere Assol!” ütleb ta. “Kaugel kaugel siit nägin ma sind unes ja tulin, et viia sind alatiseks oma kuningriiki. Sa elad seal minuga koos sügavas roosas orus. Sul saab olema kõik, mida sa aga iganes soovid. Me elame sinuga ühel meelel ja lõbusalt ning su hing ei saa iialgi tunda nukrust ega pisaraid.” Ta paneb sind istuma paati ja viib oma laevale ning sa sõidad alatiseks säravale maale, kus tõuseb päike ja kus tähed tulevad taevast alla, et õnnitleda sind saabumise puhul.
  • “Mina?” Ta heitis pilgu korvi, kuid nähtavasti ei leidnud sealt küllalt väärilist autasu. “Ma armastaksin teda,” lausus ta ruttu, ning lisas natuke ebaleva häälega: “Kui ta ei riidle.”

Robert Bolton “Igapäevaoskused”


 

79

Igaüks suudab inimsuhetes olla määramatult mõistvam, aupaklikum, soojem, ehedam, avatum, otsesem ja konkreetsem. Korralike teoreetiliste teadmiste, paslike eeskujude ja isikliku kogemuse rohkete võimaluste abiga on võimalik inimlikumaks saamise protsessi veelgi kiirendada.

Suhe saab toitu avatud, selgest ja teadlikust suhtlemisest.

Suhtlemise puudumine või sage kokkupuude viletsa suhtlemisega kahandab inimese endaksolemist nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Paljud usuvad, et vaimuhaigus on peamiselt ebapiisava suhtlemsie tulemus.

Sellest, mis suhtlemises hästi ei tööta, saab ennast võõrutada.

Asjad ei jää samasugusteks. Kui nad ei muutu paremaks, lähevad nad halvemaks. Kui suhted ei saa tugevamaks, siis muutuvad nad nõrgemaks. Kui nad ei vii läheduseni, viivad nad kaugenemiseni.

Avasta, kuidas ennast adekvaatselt kaitsta ja samas vähendada tarbetut kaitsehoiakut.

Oskuste kujundamine nõuab teravat fokusseerimist – energia kontsentreerimist.

Kui näiteks mu vestluskaaslane peol pidevalt teisi inimesi vaatab, tõlgendan ma seda sageli nii, et ta tahaks pigem kusagil mujal olla – ja mulle isiklikult teeks suurt rõõmu, kui ta välja mõtleks, kus ta õieti olla tahaks, ja sinna läheks. Silmside puudumine võib olla kas huvipuuduse või vaenulikkuse märk. Seda võib tõlgendada ka alandamisena.

Paljud usuvad, et kui probleemist on kord juba juttu tehtud, tuleb see korraga siinsamas ka lahendada. Paraku ei ole inimloomus nii korrastatud ja tõhus.

Ülemäärane vaikimine ei ole kuld – see on vaid vastamatajätmine inimesele, kes vastust vajab.

„Mul on tunne, et mul on vaja mingit teistsugust elustiili, kus oleks rohkem vahetut kokkupuudet inimestega.”

Mõnikord on meil selge eneseväljenduse küsimuses väga ebaselged tunded. /…/ Nagu sõjaväelased varjavad oma sõnumeid kodeerimisega rahvusvahelise julgeoleku huvides, nii kodeerib igaüks meist oma sõnumeid isikliku turvalisuse nimel.

Kuna kõneleja mõtted ja tunded on privaatsed ja ainult talle teadaolevad, saab kuulja neid ainult mõistatada. Ja kuna kuulja tõlgendus kõneleja sõnumi tähendusest on omakorda privatane, ja ainult talle endale teada, ei pruugi kumbki teada, et nad on teineteist valesti mõistnud.

Sageli ei märgata mõnd kaaslase poolt edastatud olulist sõnumit, kuna selle vastuvõtmist segab jõulisem info mõnest teisest allikast.

„Inimese teadvustamatus võib mõjutada teise teadvustamatust, ilma, et see protsess teadvustuks.” Freud

Suhtele ei tule kasuks, kui üks või mõlemad pooled igal koosviibimise hetkel tööd teevad. Suhted puhkevad õide, kui neis on palju südamlikke ja muretuid hetki.

Inimestevaheline suhe on selle võrra vaesem, mis pooltel kuulamis- või kehtestamisoskustes vajaka jääb.

Eluruum omandatakse sündides, seda säilitab otsustavus ja nõrkusega see kaotatakse… Kui mul on eluruum, siis ma kas kasutan seda, või kaotan selle. Kui mul on eluruum, tunnen, et mul on elus eesmärk, eneseusk, kindlustunne, rahulolu, kohanemise täius, vastutus, võim, teadlikkus ja ma kontrollin seda ise.

Meil kõigil on psühholoogiline vajadus saada ja jagada armastust – meil on elus vaja mõnda olulist ja jõulist inimsuhet.

Paljud alistuvad inimesed ei väljenda ausalt oma tundeid, vajadusi, väärtusi ja muresid. Nad lubavad teistel oma ruumi tungida, oma õigusi eitada ja oma vajadusi ignoreerida. Tavaliselt ei ütle need inimesed oma soove välja, kuigi paljudel juhtudel on see kõik, mida oleks vaja nende täitumiseks.

Kehtestamine vabastab hulga teistele suunatud positiivset energiat. Kehtestav inimene ei ole nii ametis eneseteadlikkuse ja ärevusega ega pea end pidevalt kaitsma või kontrollima. Seepärast võib ta teisi kergemini näha, kuulda ja armastada.

Kõige rikastavamad ja terviklikumad inimsuhted leiavad aset just kahe kehtestava inimese vahel.

Kehtestamine on nagu kirurgia – see eeldab täpsust, mitte tormakaid või ebamääraseid mõtteavaldusi.

Olemasolevaist kõige efektiivsemate ja inimlikumate vahendite kasutamine enda kaitsmiseks ei ole manipuleerimine ega kontrollimine.

…inimese tunded on osa tema isikuruumist.

Korduva probleemi vältimise tulemus on suuretsi ahenenud elu. Vältimise paradoks seisneb selles, et sageli kasutavad inimesed seda terve suhte säilitamiseks, ent ometi õõnestab vältimine suhet ja viib välja kõleda ja jaheda distantsini, mida ma nimetan jäiseks isolatsiooniks. Eemaletõmbumisest saab sageli pidev taganemine maailma väljakutsete eest. Lisaks viib pidev vältimine paratamatult eituse ja kõigi selle negatiivsete tagajärgedeni.

Me maskeerime oma tõelist olemust selleks, et kaitsta end kriitika või tõrjumise eets. Sellel kaitsmisel on aga kõrge hind. Kui teised inimesed meid tõeliselt ei tunne, siis meid ei mõisteta. Kui meid ei mõisteta, ja eriti kui meid ei mõista meie perekond või sõbrad, ühineme üksikute inimeste massiga. Mis veel halvem – kui meil õnnestub enda olemust teiste eest varjata, kipume kaotama sidet oma tõelise minaga.

Kui juhtnööridesse liialt kinni jääda, võib see pidurdada spontaansust, ent nende juhtnööride täielik ignoreerimine muudab inimese tõenäoliselt liiga haavatavaks, et selles maailmas ellu jääda.

Ehkki väike osa inimesi on ehk ülearu läbipaistvad, on enamikul meist südame ja suu vahel liiga palju barjääre.

On tähtis mitte lasta ennast pidevalt mõnitada. Kui ka teise inimese märkused mind ei haava, võib minu pidev alistumine teise inimese mõnitustele mind kahjustada. Kui ma ei vasta rünnakutele kehtestavalt, kannatab mu enesehinnang ja koos sellega veel mitmed asjad, näiteks tervis, suhted ja teiste suhtumine minusse.

On meil mõlemal selle konflikti jaoks piisavalt emotsionaalset energiat?

Kui inimene eitab pidevalt probleemide olemasolu, siis muudab ta end maailmas, mis võib olla ohtlik, mõttetult haavatavaks.

Paljud inimesed ei kuula piisavalt kaua, piisavalt aktsepteerivalt või piisavalt efektiivselt, et teise inimese vajadust mõista.

Autentne inimene kogeb oma tundeid ja suudab neid sobival hetkel ka väljendada. Ehe inimene võib olla teise inimesega spontaanselt tema ise.

Mitteautentne inimene varjab oma tõelisi mõtteid, tundeid, väärtushinnanguid ja motiive. Tema kaitsehoiak ja püüd midagi teiste eest varjata blokeerib paraku ta enda eneseteadlikkust. Peagi juhtub see, et tema kõige ehedam ja spontaansem osa on maetud nii sügavale, et isegi ta ise ei tunne enam seda ära.

Eheduse komponendid on eneseteadlikkus, enese aktsepteerimine ja enese väljendamine.

Igaüks meist on teinud midagi sellist, mis on olnud valus meile endale ja ka teistele.

Ma võin olla inimestevahelisel aktsepteerimsie ja lugupidamise dieedil võimeline ellu jääma, aga selleks, et õitseda, on vaja midagi enamat. Kui ma tahan õide puhkeda, vajan ma mõningaid sooje ja positiivseid emotsionaalseid kontakte inimestega. Ma ihaldan seda, et mu unikaalsust märgataks ja väärtustataks. Tunnustamine – ja veelgi enam kiindumus – annavad selle soojuse.

Liigne eraldumine teistest inimestest ja nende tunnetest viib kidura ja kängunud eksistentsini.

Kuna ma ei teadnud, kuidas oma suhtumist edasi anda, sattus mu suhetesse neist väike osa, kui üldse.