Haruki Murakami “1Q84”


iq

  • “Tollel tüdrukul on midagi väga olulist öelda. Mis see täpselt on, seda ma ei tea. Aga see, et ta midagi öelda tahab, on ilmselge. Seda näen nii mina kui ka sina. See torkab samahästi silma kui lõkkesuits tuulevaiksel pärastlõunal. Aga tead, ma kardan, et see koorem on talle endale liiga raske kanda.”
  • “Sinu tekstidel puudub sügavam tähendus. See sügavam tähendus on sinus olemas. Aga ta on nagu tillukene arg loom, sügavale urgu pugenud ega taha sealt kuidagi välja tulla.”
  • Mõnikord on parem vastust – olgu see siis milline tahes – mitte teada.
  • “Minu jaoks sarnaneb matemaatika veega. Selle kohta on palju keerulisi teooriaid, kuid selle peamine põhimõte on tegelikult väga lihtne. Samamoodi nagu vesi valib endale langemiseks alati kõige lühema tee, voolab ka matemaatika alati ainult ühes suunas.”
  • “Mina käin siin iga päev neile tere ütlemas ja nendega vestlemas. Kuid nemad lahkuvad siit ilmast hüvasti jätmata. Ühel hetkel nad lihtsalt kaovad, ma olen kindel, et nad on surnud, kuid ma pole kunagi ühtegi surnud liblikat leidnud. Nad justkui haihtusid olematusse, ilma et nendest midagi maha jääks. Liblikad on maailma kõige elegantsemad olendid. Nad sünnivad siia ilma eikusagilt, elavad väga piiratud ja vähenõudlikku elu ja kaovad seejärel jälle olematusse või vahest hoopis mõnda teise maailma.”

Viidad mujale:

Eesti Päevaleht

Sehkendaja

Postimees

Margus Haav: Murakami illusoorne maa ja nõiutud mets

Janela kirjutab

Kenko “Jõudeaja võrsed”


kenk

“Jõudeaja võrsed” on omapärane raamat. Koosneb see lühikestest esseedest zuihitsu stiilis. Zuihitsu on jaapani kirjanduse žanr, milles kirjutatakse üles pähe tulnud mõtted.  Vaba kompositsioon võimaldab hüppamist ühelt teemalt teisele, põimides sisse mälestusi, jutustusi, anekdoote, mõtisklusi ja aforisme. Jaapani keeles tähendab “zuihitsu” – nii nagu sulg liigub või sule liikumine. “Jõudeaja võrsed” on selle žanri üks tähtsamaid teoseid.

  • Kui jõude olles vaevaliselt päeva õhtusse veeretad, tuleb ette, et jääd tushinõud vahtima ja hakkadki äkitselt peas ringi keerlevaid mõtteid ilma mingi seoseta järjest üles kirjutama. Igasuguseid asju juhtub nende sekka, vahel on endalgi imelik.
  • Üksinduses lambi äärde istuda, mõni raamat lahti teha ning leida endale sõpru teise ilma inimeste hulgast on mõnu, mis toob südamesse võrratu rahu.
  • Kogu meie maailm on oma loomu poolest eimiski, mida pole mõtet kõnekski võtta, ihaldamisest rääkimata.
  • Kui inimene ise oma piire ei tunne ja ennast üle jõu kulutab, on see tema oma süü.
  • Inimeste poolehoiu peale ei või loota, sest see on muutlik.
  • Kui inimese püsimisel puudub tugi, ei suuda ka tema meel kindlaks jääda.
  • Asjatundlikkus on tõeliselt väärt üksnes juhul kui seda kogu aeg välja näitama ei kiputa, vaid ainult küsimustele vastatakse.
  • Häid sõpru on kolme liiki: esiteks helde mees, teiseks arst ja kolmandaks tark mees.
  • Inimesed saavad kokku ja teevad palju sõnu, mis väsitavad ära nende keha ja võtavad nende südamest rahu.
  • Kitsastesse raamidesse surutud vaim kängub ja murdub.
  • Taevas ja maa on piiritult avarad. Miks peaks siis inimese olemus neist erinema.
  • Tühjuses on ruumi kõigele. Ka meie meeltesse kerkivad igasugused mõtted hõljuma just nii nagu neile meeldib. Kas ei tule see sellest, et mu meelt pole tegelikult üldse olemas. Kui meil oleks meel, mida me oskaksime oma tahtmise järgi valitseda, ei suudaks kõikvõimalikud kujutelmad sinna sugugi nii lihtsalt sisse tungida.

Banana Yoshimoto “Köök”


yoshimoto

  • Ma saan suuremaks ja suuremaks, juhtub igasugu asju, mitmeid kordi vajun ma põhja. Mitmeid kordi saab mul elus veel valus olema, mitmeid kordi saan sest välja tulema, uuesti tuhast tõusma. Aga alla ma ei anna.
  • Kes võiks öelda, kas ma olen toda tüdrukut võitmas või talle kaotamas. Mitte keegi ei tea, kelle positsioon on kõige parem, sest seda ei ole võimalik kokku arvutada. Selleks arvutuseks puuduvad siin maailmas kriteeriumid ja ammugi ei saa ma seda teada külmas öös nagu see. Isegi aimata ei oska.
  • …see maailm ei ole tehtud eraldi minu tarbeks. Ja sellepärast on ebameeldivate asjade hulk, mis sinuga juhtub, alati muutumatu. Seda ei saa ise määrata. Ja sellepärast peaks kõik ülejäänud asjad tegema maksimaalselt ja üdini helgeks.
  • Ma mõtlen ka, et nii oleks hea. Paned põlle ette, naeratad kui lilleõis, õpid kokakunsti, kannatad ja põed armastuses, kuidas jaksad, ja lähed mehele.
  • Mehed ei tee heast peast seda, mis neile valus on.
  • “Sellistel hetkedel on kasulik jooksmas käia.”
  • Ei jäänud muud üle, kui pidin hakkama meeles pidama, et kõike, ka pisiasju tuleb korralikult teha. /…/ Algul olin kannatamatusest meeleheitel, aga kui esimest korda kõik järsku paremini välja tulema hakkas, mõtlesin, et peaaegu nagu mu iseloomgi oleks paranenud.
  • Tõeliselt head mälestused elavad alati sõnades edasi. Aja möödudes hingavad nad ikka lõputult edasi.
  • Nende siiras, jahe sõbralikkus, mis väljendus spontaanselt, samas aga kunagi lõhkumata inimestevahelist distantsi, see sõbralikkus lõi mulle alati kirka läbipaistva meeleolu.

Sehkendaja kirjutab: http://sehkendaja.wordpress.com/2007/11/17/banana-yoshimoto-kook/

Haruki Murakami “Elevant haihtub”


405

  • Sellest päevast, kui lõpetasin magamise, hakkas mulle tunduma, et reaalsus on midagi imelihtsat – seda on nii kerge ohjes hoida. Reaalsus on kõigest reaalsus ja ei midagi enamat. See on üksnes kodused toimetused ja majapidamine. Reaalsust on sama lihtne käsitleda kui mõnda lihtsa konstruktsiooniga aparaati. Tuleb endale tööpõhimõte selgeks teha ja samu liigutusi päevast-päeva korrata; kõigepealt vajutad nuppu, siis tõmbad kangist, reguleerid mõõdikut, sätid taimeri paika. Ja nii päevast päeva.
  • Elu võib olla kuitahes pikk, aga kui sa ise ei tunne, et oled elus, pole sellel mingit mõtet.
  • Läksin tummalt kooli, istusin tummalt tundides ning läksin tummalt koju. Ja nii päevast päeva. See oli minu jaoks väga raske aeg. /…/ Iga päev võtsin koolist koju tulles viltpliiatsi ja värvisin kalendris ühe kuupäeva mustaks. “Veel üks päev üle elatud. Veel üks päev üle elatud.”

loterii kirjutab