Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”


värvitu-tazaki-tsukuru-ja-tema-palverännaku-aastad

  • Isegi kui mälestused on osaliselt kuhugi peidetud, kuhugi sügavustesse kindlalt uputatud, siis ajalugu, millest need võrsusid, kustutada ei saa. /…/ Pea seda meeles! Ajalugu ei ole võimalik ei kustutada ega ümber teha. See võrduks sinu olemasolu hävitamisega.
  • Inimese keha on habras. Selle meeletult keeruline süsteem kipub aeg-ajalt täiesti tühiste asjade peale mõranema. Ning enamikul juhtudel, kui see on kord juba mõranenud, on terviku taastamine keeruline.
  • “Sa pead täisverelist elu elama. Ükskõik kui monotoonne see ka ei oleks, on elu siiski elamist väärt. Seda võin ma sulle kinnitada, ilma igasuguse iroonia või paradoksideta. Minule on aga see hindamatu asi veidi koormavaks muutunud. Ma ei suuda enam elu koormat kanda. Küllap on nii mulle ette määratud. Seepärast tõmbun ma sureva kassi kombel vaiksesse ja pimedasse paika ja ootan tasa oma lõppu. Minu jaoks ei olegi see nii paha variant. Aga sinuga on teine lugu. Sina peaksid jõudma seda koormat kanda. Kasuta loogikaniiti, et õmmelda enda jaoks kokku kõik, mis siin elus on elamist väärt. /…/ Sa pead, mitte naiivse ja haavatud noorukina, vaid sõltumatu professionaalina, minevikule otsa vaatama. Nägema seda, mida sa nägema pead, aga mitte seda, mida sa näha tahad. Kui sa seda ei tee, siis sa veedadki kogu aja seda rasket koormat kandes.”
  • “Võib-olla ma olengi üks sisutühi inimene,” mõtles Tsukuru. Kuid just seepärast, et ta sees oli ruumi, pidi siiski olema inimesi, kasvõi ajutiselt, kes leidsid koha temas. Nii nagu öös tegutsev lind, kes kusagil inimtühjal pööningul otsib päevaajaks turvalist puhkepaika. Lindudele arvatavasti meeldis tühi, hämar ja vaikne ruum. Sel juhul pidi Tsukuru pigem rõõmustama oma tühjuse üle.
  • Inimese süda on kui öine lind. See ootab vaikselt midagi ning kui õige aeg kätte jõuab, lendab ta otsejoones selle suunas.
  • Kas keegi lükkas mu üle parda või kukkusin ise kogemata vette, seda ma öelda ei oska. Igal juhul jätkas laev oma teekonda ja mina, pimeduses külmas vees hulpides, jälgisin, kuidas laevateki valgus üha kaugeneb. Mitte keegi, ei reisijad ega laevameeskond teadnud, et mina merre olin kukkunud. Millestki kinni haarata ei olnud. See hirmu ja õuduse tunne on minus endiselt alles. Hirm selle ees, et minu olemasolu äkitselt eitatakse ja mind üksinda öisesse merre visatakse. Küllap seepärast ei ole ma suutnud end ka kellegagi lähemalt siduda. Olen teadlikult inimestega teatavat distantsi hoidnud.
  • “Isegi kui sa oled nagu tühi anum, siis pole ju selleski midagi halba,” ütles Eri. “Kui see tõepoolest on nii, siis oled sa äärmiselt meeldiv ja ahvatlev anum. Mitte keegi ei tea ju tegelikult, kes ta on. Kas sa ei arva nii? Seega piisab, kui sa oled kauni kujuga nõu. Sa oled kindel ja sõbralik anum.”
  • Hirmu ja mõttetu uhkuse tõttu ei tohi olulist inimest kaotada.
  • Olles sügavalt haavatud, tahtis Yuzu end lihtsalt iga hinna eest kaitsta. Ta oli nõrk inimene. Seepärast ei suutnud ta enda kaitseks vajalikku kilpi omaks võtta. Oht silme ees, tuli tal põgeneda turvalisse paika, kuid aega selleks vahendeid valida tal ei olnud. Kes võiks teda selles süüdistada? Kuni lõpuks, ükskõik kui kaugele ta ka ei põgenenud, ei suutnud ta lõplikult pääseda. Mingi vägivaldne tume vari ajas teda jonnakalt taga.

Haruki Murakami “1Q84”


iq

  • “Tollel tüdrukul on midagi väga olulist öelda. Mis see täpselt on, seda ma ei tea. Aga see, et ta midagi öelda tahab, on ilmselge. Seda näen nii mina kui ka sina. See torkab samahästi silma kui lõkkesuits tuulevaiksel pärastlõunal. Aga tead, ma kardan, et see koorem on talle endale liiga raske kanda.”
  • “Sinu tekstidel puudub sügavam tähendus. See sügavam tähendus on sinus olemas. Aga ta on nagu tillukene arg loom, sügavale urgu pugenud ega taha sealt kuidagi välja tulla.”
  • Mõnikord on parem vastust – olgu see siis milline tahes – mitte teada.
  • “Minu jaoks sarnaneb matemaatika veega. Selle kohta on palju keerulisi teooriaid, kuid selle peamine põhimõte on tegelikult väga lihtne. Samamoodi nagu vesi valib endale langemiseks alati kõige lühema tee, voolab ka matemaatika alati ainult ühes suunas.”
  • “Mina käin siin iga päev neile tere ütlemas ja nendega vestlemas. Kuid nemad lahkuvad siit ilmast hüvasti jätmata. Ühel hetkel nad lihtsalt kaovad, ma olen kindel, et nad on surnud, kuid ma pole kunagi ühtegi surnud liblikat leidnud. Nad justkui haihtusid olematusse, ilma et nendest midagi maha jääks. Liblikad on maailma kõige elegantsemad olendid. Nad sünnivad siia ilma eikusagilt, elavad väga piiratud ja vähenõudlikku elu ja kaovad seejärel jälle olematusse või vahest hoopis mõnda teise maailma.”

Viidad mujale:

Eesti Päevaleht

Sehkendaja

Postimees

Margus Haav: Murakami illusoorne maa ja nõiutud mets

Janela kirjutab

Kenko “Jõudeaja võrsed”


kenk

“Jõudeaja võrsed” on omapärane raamat. Koosneb see lühikestest esseedest zuihitsu stiilis. Zuihitsu on jaapani kirjanduse žanr, milles kirjutatakse üles pähe tulnud mõtted.  Vaba kompositsioon võimaldab hüppamist ühelt teemalt teisele, põimides sisse mälestusi, jutustusi, anekdoote, mõtisklusi ja aforisme. Jaapani keeles tähendab “zuihitsu” – nii nagu sulg liigub või sule liikumine. “Jõudeaja võrsed” on selle žanri üks tähtsamaid teoseid.

  • Kui jõude olles vaevaliselt päeva õhtusse veeretad, tuleb ette, et jääd tushinõud vahtima ja hakkadki äkitselt peas ringi keerlevaid mõtteid ilma mingi seoseta järjest üles kirjutama. Igasuguseid asju juhtub nende sekka, vahel on endalgi imelik.
  • Üksinduses lambi äärde istuda, mõni raamat lahti teha ning leida endale sõpru teise ilma inimeste hulgast on mõnu, mis toob südamesse võrratu rahu.
  • Kogu meie maailm on oma loomu poolest eimiski, mida pole mõtet kõnekski võtta, ihaldamisest rääkimata.
  • Kui inimene ise oma piire ei tunne ja ennast üle jõu kulutab, on see tema oma süü.
  • Inimeste poolehoiu peale ei või loota, sest see on muutlik.
  • Kui inimese püsimisel puudub tugi, ei suuda ka tema meel kindlaks jääda.
  • Asjatundlikkus on tõeliselt väärt üksnes juhul kui seda kogu aeg välja näitama ei kiputa, vaid ainult küsimustele vastatakse.
  • Häid sõpru on kolme liiki: esiteks helde mees, teiseks arst ja kolmandaks tark mees.
  • Inimesed saavad kokku ja teevad palju sõnu, mis väsitavad ära nende keha ja võtavad nende südamest rahu.
  • Kitsastesse raamidesse surutud vaim kängub ja murdub.
  • Taevas ja maa on piiritult avarad. Miks peaks siis inimese olemus neist erinema.
  • Tühjuses on ruumi kõigele. Ka meie meeltesse kerkivad igasugused mõtted hõljuma just nii nagu neile meeldib. Kas ei tule see sellest, et mu meelt pole tegelikult üldse olemas. Kui meil oleks meel, mida me oskaksime oma tahtmise järgi valitseda, ei suudaks kõikvõimalikud kujutelmad sinna sugugi nii lihtsalt sisse tungida.

Banana Yoshimoto “Köök”


yoshimoto

  • Ma saan suuremaks ja suuremaks, juhtub igasugu asju, mitmeid kordi vajun ma põhja. Mitmeid kordi saab mul elus veel valus olema, mitmeid kordi saan sest välja tulema, uuesti tuhast tõusma. Aga alla ma ei anna.
  • Kes võiks öelda, kas ma olen toda tüdrukut võitmas või talle kaotamas. Mitte keegi ei tea, kelle positsioon on kõige parem, sest seda ei ole võimalik kokku arvutada. Selleks arvutuseks puuduvad siin maailmas kriteeriumid ja ammugi ei saa ma seda teada külmas öös nagu see. Isegi aimata ei oska.
  • …see maailm ei ole tehtud eraldi minu tarbeks. Ja sellepärast on ebameeldivate asjade hulk, mis sinuga juhtub, alati muutumatu. Seda ei saa ise määrata. Ja sellepärast peaks kõik ülejäänud asjad tegema maksimaalselt ja üdini helgeks.
  • Ma mõtlen ka, et nii oleks hea. Paned põlle ette, naeratad kui lilleõis, õpid kokakunsti, kannatad ja põed armastuses, kuidas jaksad, ja lähed mehele.
  • Mehed ei tee heast peast seda, mis neile valus on.
  • “Sellistel hetkedel on kasulik jooksmas käia.”
  • Ei jäänud muud üle, kui pidin hakkama meeles pidama, et kõike, ka pisiasju tuleb korralikult teha. /…/ Algul olin kannatamatusest meeleheitel, aga kui esimest korda kõik järsku paremini välja tulema hakkas, mõtlesin, et peaaegu nagu mu iseloomgi oleks paranenud.
  • Tõeliselt head mälestused elavad alati sõnades edasi. Aja möödudes hingavad nad ikka lõputult edasi.
  • Nende siiras, jahe sõbralikkus, mis väljendus spontaanselt, samas aga kunagi lõhkumata inimestevahelist distantsi, see sõbralikkus lõi mulle alati kirka läbipaistva meeleolu.

Sehkendaja kirjutab: http://sehkendaja.wordpress.com/2007/11/17/banana-yoshimoto-kook/

Haruki Murakami “Elevant haihtub”


405

  • Sellest päevast, kui lõpetasin magamise, hakkas mulle tunduma, et reaalsus on midagi imelihtsat – seda on nii kerge ohjes hoida. Reaalsus on kõigest reaalsus ja ei midagi enamat. See on üksnes kodused toimetused ja majapidamine. Reaalsust on sama lihtne käsitleda kui mõnda lihtsa konstruktsiooniga aparaati. Tuleb endale tööpõhimõte selgeks teha ja samu liigutusi päevast-päeva korrata; kõigepealt vajutad nuppu, siis tõmbad kangist, reguleerid mõõdikut, sätid taimeri paika. Ja nii päevast päeva.
  • Elu võib olla kuitahes pikk, aga kui sa ise ei tunne, et oled elus, pole sellel mingit mõtet.
  • Läksin tummalt kooli, istusin tummalt tundides ning läksin tummalt koju. Ja nii päevast päeva. See oli minu jaoks väga raske aeg. /…/ Iga päev võtsin koolist koju tulles viltpliiatsi ja värvisin kalendris ühe kuupäeva mustaks. “Veel üks päev üle elatud. Veel üks päev üle elatud.”

loterii kirjutab