Monthly Archives: veebruar 2010

Fred Jüssi “Rebasetund”


  • Kindlasti olid kirjanikul omad põhjused, kui ta laskis väikesel printsil kokku saada just ilusa ja targa rebasega. Olgu need põhjused missugused tahes, ent rebase asemel mõnd teist looma selles loos on raske ette kujutada.
  • Saba on suhtlemise vahend. Kui inimesel oleks niisugune saba nagu rebasel või hundil, jääks arvatavasti ära palju kasutut sõnapuru meie omavaheliste suhete klaarimisel.
  • Petta koeri, hoiduda huntide ja ilveste teele sattumast ning vaadata, et kaljukotkas küüsi turja ei lööks, pidada jahti, käia kosjas, kakelda, kasvatada lapsi –  see on vaba rebase mõned aastad vältav, aga selle eest tõeline elu, millele tavaliselt haavlilaeng, haigused, karmid talved ja nälg joone alla tõmbavad.
  • Loomariigis ei ole kombeks rügada täiskasvanud laste heaks ja elada nende elu, nagu seda inimeste maailmas paraku (laste vaikival nõusolekul) ette tuleb.
  • Mida rohkem on põtru, seda enam on võimalusi kohata nende seas veidrikke, aga veidrikke leidub põtrade seas niisama kindlalt kui inimestegi seas.
  • Iga elusolend, kui ta pole just tüütu parasiit, on talveõhtul üksildases majas keset lummemattunud metsi ikka väike elamus.

7/10.

Advertisements

Sue Monk Kidd “Mesilaste salajane elu”


  • Muretsesin nii palju selle pärast, kuidas ma välja näen ja kas ma kõik õigesti teen, et mulle hakkas tunduma, nagu ma poole ajast hoopis mängiksin tüdrukut, mitte ei oleks seda päriselt.
  • Mõned asjad siin ilmas ei ole võimalikud. Lastel ei saa olla kaht vanemat, kes keelduvad neid armastamast. Võib-olla üks, aga hoidku küll, mitte kaht.
  • Mitte miski muu kui lugu kaotatud armastusest ei meenuta nii hästi seda, kuidas kõik väärtuslik võib minema libiseda konksu otsast kuhu sa selle nii hoolikalt riputanud oled.
  • Taipasin esimest korda elus, et kogu maailm polegi muud kui salapära, mis peidab end meie viletsa, heitunud argipäeva taga, särab heledalt, ja meie ei teagi seda.
  • Peab oskama mõelda sellest, mida enne olnud ei ole.
  • Mesilastel ei ole tarvis mitte ainult füüsilist sidet perega, nad vajavad ka ühiskondlikku seltsi ja tuge. Kui mesilane tema õdedest lahutada, sureb ta varsti.
  • Ema narritas jumalaema, ta ütles näiteks: “Tead mis? Sul oleks võinud parem tüdruk sündida.”
  • Keegi ei tohiks oma elu ilma armumata ära elada.
  • Kui oled nõelata saanud, ei saa seda olematuks teha, kui palju sa ka ei viriseks.
  • Mis ka ei juhtuks… no siis see lihtsalt juhtub.
  • Ja ühtäkki jõudis mulle kohale, et seal väljas käib elu oma tavalist rada, samal ajal kui mina olen paigale jäänud, ootan, olen lõksus kohutavas lõhes oma elu elamise ja mitte-elamise vahel.
  • Inimesed üldiselt pigem surevad kui annavad andeks. Nii raske on see. Kui jumal ütleks otse välja: “Ma lasen sul valida, anna andeks või sure,” telliks suur hulk inimesi kohe kirstu ära.

7/10.

Marta Sillaots “Sealpool künniseid”


Esmakordselt ilmunud 1939.

.

Oli lõpmatu hulk asju, mida mehed tegid ja mis järelikult olid lubatavad ka poistele, tütarlastele aga mitte. Tütarlaps ei tohtinud kuskil millegagi silma paista, pidi vaikselt ja kombekalt käituma, tagasihoidlik ja malbe olema. Nagu igal pool mujal, nii kehtis see põhimõte meil koduski. Vend võis päris noorukese koolipoisina käia, kus tahtis, võis minna ja tulla, millal tahtis; mina ei võinud seda suure tüdrukunagi. Poisslaps tähendas tulevast maailmavalitsejat, tütarlaps kuulus maast-madalast “õrnemasse” sukku. Poiss võis hüpata, puusse ronida, kukerpalli lasta ja tiritamme kasvatada; tütarlaps tohtis ainult lilli noppida ja ringmängu mängida.

Poistel olid koolides võimlemistunnid, tütarlastel mitte. Tütarlaste füüsilise arengu eest ei hoolitsenud keegi; tütarlapsel polnud sünniski väga tugev ja terve olla. Juba 13-14 aastasena joodi tinti või äädikat ja söödi kriiti, et olla “huvitavalt” kahvatu. 16-17lt kiideldi oma kehvveresuse ja lümfaatilisusega. Koguni enesenäljutajaid leidus tol ajal, kuigi end ei näljutatud saleda joone, vaid kahvatu näo saamise nimel. Oli “peen” kannatada peavalude all.

.

Minule oli teejuhiks mõnel määral kool, kuid ainult mõnel määral. Mis kool andmata jättis, selle andsid raamatud. Aga raamatute andjaks oli ikkagi kool. Ja kooliraamatukogu oli suur ja sisukas.

.

Ma ei pidanud jutustavat proosat oma õigeks alaks. Mind huvitas vaatlemine, kõrvutamine, iseloomustamine, seisukohavõtmine, järelduste tegemine, mitte sündmuste leiutamine. Kuna ma esseekirjandust ei tundnud, siis olnuks mul raske ütelda, mis laadi asju nimelt ma oleksin kirjutada tahtnud.

.

Liialt väikeste ja tühistena tunduvad sõjaeelsete kuude sündmused sõja-aastate õudsel taustal. Ei ole tahtmistki rääkida pisisündmustest, millede üksikasjad mälestustes kokku sulavad mingiks värvituks ja väheütlevaks tombuks. Nii vaikne ja muretu oli see äikese-eelne aeg, nii vähe aimas inimene suure katastroofi lähedusest – kogu elu oli leebe idüll.

.

Pole midagi ilusamat kindlatest teravatest joontest – looduses, kunstis ja inimestes.

.

Nagu mingi koorik oli kasvanud südame ümber; kestis päevi, enne kui selle kokku sulatas teadmine: nüüd ei ole me enam üksi, meil on sõpru maailmas.

.

Aastat neli-viis tagasi kõneldi Tallinna ja Tartu haritud naiste omavahelistel kokkupuutumistel väga palju sellest, et meie meeskirjanikud ei suutvat või ei tahtvat eesti haritud naisi tõetruult ja erapooletult kirjeldada. Korduvalt pöörduti siis naiste seast minu poole küsimusega, miks ei tegevat mina katset eesti naist kord positiivses valguses kujutada.

.

Aastat 30 tagasi lugesime Walpole’i romaanitriloogiat, kus keskseks kujuks on naine – algul noor ja hirmus vahva, viimases köites väga vana. Ja lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed “hoiavad teda nagu haruldast lille”. Kui ma seda lugesin, oli meie ema alles noor ja tragi, mida vanemaks ta on saanud, seda sagedamini meenub mulle “hoidsid teda nagu haruldast lille”.

.

9/10.

Tommy Hellsten “Saad kõik, millest loobud”


Kõigepealt tuleb elada, alles siis võib üritada kogetut mõtestada. Kes teeb vastupidi, kujundab mõistusest ülima autoriteedi. Ta hoiab elu otsekui näpitstangide vahel, uurides seda kriitliselt ohutus kauguses.

.

Kõik tahaksid olla edukad, intelligentsed, atraktiivsed ja kaunid. Keegi ei taotle ebaõnne, kriise ega eluga ummikusse jooksmist. Ajame taga tugevust ja väldime nõrkust, sest kujutleme, et tugev saab, mida tahab, ja nõrk seevastu jääb kõigest ilma.

.

Armastus austab teise inimese isiksust nii väga, et laseb tal olla see, kes ta on. Sellepärast ei kohku ta tagasi nõrkuse ees, vaid jätab sellele ruumi.

.

Iseenda kuulutamine normaalseks on uhkus. See on rafineeritud uhkus, mida on raske äragi tunda.

.

Enamik inimesi kannab endas rahuldamata lähedusevajadust. Paljude jaoks on armastuse puudumine näriv valu, millega nad ärkavad igal hommikul ja lähevad magama igal õhtul.

.

Üks viis tegelikkust kontrollida on krooniline püüd kenasti käituda. Kenasti käituv inimene õigupoolest manipuleerib teistega. Ma ostan teiste heakskiitu sellega, et ma pole mitte mina ise, vaid pakun end välja kahjutu pakendina, kes teeb just seda, mida teised minult ootavad.

.

Viis, kuidas mind minevikus on koheldud, on saanud võimsaks sõnumiks selle kohta, kui palju ma inimesena väärt olen.

.

Teised inimesed on mulle oma käitumisega öelnud, kes ma olen.

.

Tihti ootavad vanemad lapselt seda, mida nad oleksid pidanud saama oma vanematelt. Tekib kummaline olukord: selle asemel, et vanemad oleksid lapse jaoks, on laps vanemate jaoks. Lastel tuleb suureks kasvada nii, et vanemad tegelikult polegi kohal. Tulemuseks on see, et keegi ei näe ega kuule, mis lastes sünnib.

.

Hirm tapab elu ja loovuse, sest hirmu küüsis olev inimene ei julge teha vigu.

.

Sügaval minu sisimas on miski, mis näib siin maa peal kohta mitte leidvat. Inimese olemuses on midagi seletamatut, mis pole siia mõeldud, mis viitab kuhugi mujale.

.

Inimlikud vajadused on meie rikkus ning nendes peitub meie inimlik olemus. Vajadused teevad meid aga haavatavaks, sest midagi vajades vajame seda alati teiselt inimeselt.

.

Olles küllalt sageli haiget saanud, teab inimene, et kaaslased võivad olla ohtlikud. Parem end varjus hoida, parem mitte näidata oma tegelikke vajadusi ja mängida tugevat.

.

Viha on jõud, mille abil murtakse välja valutekitavast olukorrast ja tehakse midagi positiivset.

.

Inimene vastutab selle eest, et ta tõtt räägib, mitte selle eest, kuidas teine tõde kuuldes reageerib.

.

Laps oma vajadustega ärritab viha vanemas, kes vajab ise seda, mida laps palub.

.

Teisele “tõe näkku ütlemine” ei aita kunagi kedagi, vaid hävitab ja laastab. Tõde on vaid siis konstruktiivne, kui selle väljaütlemise motiiv on teisest inimesest hoolimine.

.

Hirm sünnib seal, kus inimene ei saa teistega ühineda ega kogeda end armastava ja turvalise kogukonna liikmena.

.

9/10.