Monthly Archives: oktoober 2009

Brandon Bays “Rännak”


Ma ei või lubada, et mind hakkaks segama head soovivate inimeste negatiivsus, kes kannavad minu peale üle oma kahtlusi, kartusi ja väärotsustusi.

.

Teadsin, et mõistuse poole pole mõtet pöörduda. See annaks üksnes mõne endastmõistetava loogilisena näiva vastuse, millel seniajani polnud õnnestunud aidata mul terveneda, või mõistaks see mind hukka ja ütleks, kui rumal ma olen.

.

Mind hämmastab, kuidas me talletame enda sees need vanad emotsionaalsed mustrid, mis ikka ja jälle end välja mängivad, ainult teiste inimeste puhul. Vana lugu, ainult mängijad on teised. Ja ometi ei suuda me lahendada valu ega asjast õppust võtta, me aina mängime neid samu vanu mustreid läbi ikka uuesti ja uuesti.

.

Kas sa tunned ära selle vana mustri? Sa lähed depressioonist lootusetusse, abitusse, üksildusse, meeleheitesse, ärevusse, hirmu ja siis tuled sa selle musta eimiskini, ja jääd kinni ning tunned viha ja frustratsiooni. Ja mida sa siis teed? Satud depressiooni frustratsiooni pärast – ja lähed otse tagasi üles ning käid kogu selle mustri uuesti läbi.

.

Sinu tagasihoidlikkus ei teeni maailma. Pole midagi valgustavat kössitõmbumises, nii et inimesed tunnevad end sinu juuresolekul ebakindlalt.

.

Kas olete kunagi kogenud tunnet, et olete sisemiselt muutunud, ja külastanud seejärel sugulasi, kes kohtlevad teid ikka niisugustena, nagu te olite? Isegi kui tunnete, et olete edenenud, hoiavad nemad kinni oma aegunud ettekujutusest teie kohta. Ükskõik, kuidas te ka ei püüa suhelda oma uuest perspektiivist, nemad näevad teid ikka oma vanal viisil.

.

7/10.

Advertisements

Lionel Shriver “Me peame rääkima Kevinist”


3588

Taas kord pikk postitus, aga raamat oli ka ligi 500-leheküljeline. See on ühe ema lugu kirjades. Eva kirjutab oma abikaasale pikki kirju nende pojast Kevinist – kes 15aastasena sooritas oma koolis massimõrva.. Eva kirjutab sellest, kui raske on mõnikord olla ema, kui raske see koorem oli olnud talle. Lugu oli häiriv, kohati õudne, kurblik, (jah, isegi) kohati naljakas, läbinisti aus.. Kindlasti ei olnud see kerge lugemine, samas vähemalt minu jaos oli tegemist ei-saa-enne-käest-panna-kui-on-läbi raamatuga. Ja kui ka lõpp ei olnud traditsioonilises mõttes õnnelik, siis ka mitte läbinisti lootusetu.

.

Sa olid auahne – oma elu suhtes, selle suhtes, milline see on kui sa hommikul üles tõused, aga mitte mingite saavutuste suhtes. Nagu enamik inimesi, kes ei tunne maast madalast mingit konkreetset kutsumust, oli ka sinu jaoks see, mis sa teed, ja see, mis sa oled, kaks eri asja; iga tegevus täitis su päeva, kuid mitte su südant.

.

Ma ei võtnud sind eluilmaski enesestmõistetavana. Selleks tutvusime liiga hilja; olin selleks ajaks juba kolmkümmend kolm ning mu minevik ilma sinuta tundus liiga jäik ja rõhuv, et kaaslase omamise imet harilikuks pidada.

.

Kas seda nimetatakse naiivsuseks, kui inimene on sihilikult naiivne.

.

Ma arvan, et emotsionaalne arutluskäik, kui seda võib nii nimetada, on transitiivne: sa tekitad minus süümekaid, süümekad ajavad mind tigedaks, järelikult – ajad sa mind tigedaks.

.

See ongi vimma loomus – vastumeelsus, mida me ei tohi väljendada. Mitte nurin, vaid pigem vaikus on see, mis selle tunde nii toksiliseks teeb.

.

Minu jaoks polnud ta kunagi “beebi”. Ta oli ainulaadne, ebatavaliselt kaval isik, kes oli saabunud meie juurde elama ja kes lihtsalt juhtus olema väga väike.

.

Olen teoretiseerinud, et enamikku inimesi saab kõige rohmakamat sorti skaalal paika panna selle järgi, kui palju täpselt meeldib neile siin olla, lihtsalt elus olla, ja et sellega on korrelatsioonis ka kõik nende ülejäänud omadused. Ma arvan, et Kevin vihkas elusolemist.

.

Inimesed meeldivad mulle ainult nii palju, kui nad mulle meeldivad.

.

Ma väljendasin isegi muret, et Kevini endassetõmbunud olek võib vihjata autismi varajastele märkidele, kuid arsti sõnul ei ilmutanud ta reetlikku õõtsumist ja korduvkäitumist, mis on omased säärastele õnnetutele, kes on omaenda maailma lõksu jäänud; kui Kevin oligi lõksus, asus see samas maailmas, mis oli minu ja sinu oma.

.

Lapsed elavad samas maailmas kus meiegi. Petta end mõttega, et me võime neid selle eest kaitsta, pole mitte üksnes naiivne, see on edevus.

.

Ma ei hoolinud mitte millestki. Ja apaatias on teatud vabadus, metsik, peadpööritust tekitav vabanemistune, millest võid vaat et purjugi jääda.

.

Minu kogemust mööda hakkavad omapäi jäetud inimesed tegema üht kahest: suurt mitte midagi või mitte midagi head.

.

“Ma mõistan, et on tavaline, kui vanemad ütlevad oma lapsele rangelt: “Ma armastan sind, aga vahel sa ei meeldi mulle.” Aga mis armastus see selline on. Mulle tundub, et see taandub mõttele: “Ma märkan sind küll – see tähendab, et sa suudad endiselt mu tundeid haavata -, aga ma ei talu sinu seltskonda.” Kes küll tahab niimoodi armastatud olla.”

.

Pole küll eriti kena tunnistada, aga koduvägivald kulub vahel marjaks ära. Toorena ja ohjeldamatuna rebib see eest tsivilisatsiooniloori, mis teeb küll elu võimalikuks, ent seisab ka meie vahel. Kuigi see on kehv aseaine säärasele kirele, mida meile meeldib ülistada, on tõelisel armastusel viha ja raevuga rohkem ühist kui leebuse ja viisakusega.

.

Teatud ulatuses kaitseme me kõik üksteist oma peas kõlava õudustekakofoonia eest.

.

See prestiižne diagnoos, anoreksia, paistis olevat ülimat ihaldusväärne mitte üksnes õpilaste, vaid ka nende emade silmis, kel oli kombeks võistelda, kelle tütar vähem sööb. Mõni ime, et need vaesed tüdrukud omadega täiesti sassis olid.

.

Tagasi vaadates võin üksnes oletada, et elu koos naisega, kes oli külm, kahtlustav, vimmakas, süüdistav ja osavõtmatu, oli piisavalt hull.

.

Ometi olen ma mõelnud, et enamikul meist on kõige fantaasiarikkamate detailidega pahelisuse ja selle tegeliku elluviimise vahel kõva, läbitungimatu barjäär. See on toosama toekas terassein, mis paigaldub noa ja mu randme vahele isegi siis kui olen kõige lohutumas seisus.

.

On asju, mida me teame kogu oma olemusega, ilma et peaksime nende peale kordagi aktiivselt mõtlema, vähemalt mitte selle teadliku sõnalise vadinaga, mis meie meelte pinnal patrab.

.

8.5/10.

Sass Henno “Elu algab täna”


556Ma ei taha midagi muud kui rahu ja vaikust ja uut, ilusat algust. Ma tõesti ei taha midagi muud, kui olla uuesti inimene koos tervikliku mineviku, oleviku ning lootustandva tulevikuga. Ma ei taha midagi peale selle väikese ja õnneliku elu, mille keskpunktis oleks kodune ja kaitsev soojus. Ma ei taha midagi peale uue võimaluse.

.

Alati on kosutav teada, et on neid, kes on sinust palju räbalamas olukorras.

.

Mida rohkem sa inimestega kokku puutud, seda paremini oskad üldistada. Vahel teed sa oma üldistustega inimestele liiga, aga nemad ei tea seda.

.

Kui und ei ole, pead sa midagi tegema. Teisel juhul lähed sa lihtsalt hulluks. Mina kirjutan. Pooleldi on see üks vana psühholoogiline trikk. See, mida arst sulle soovitab, kui sa kaebad, et ei saa öösiti magada. Kõik, mis sind häirib, kirjuta üles. Iga väiksemgi pisiasi. Hommikused liiklusummikud, globaalne soojenemine, tennisesokid, haisev trepikoda, mis iganes. Absoluutselt kõik. Kui sind ei häiri otseselt miski, vaid pigem jätab külmaks, siis kirjutad üles kõik meeldejäänud seigad sinu päevast. Kõik.

.

Ma tunnen ennast uuesti sündinuna. Ülestõusnuna. Kõrgemal igapäevasest rutiinist. Kui Jeesus Kristus tundis end samuti, olid need eelnenud kolm päeva ristil seda kindlasti väärt.

.

Armastuse jõud ilmneb alles siis, kui armastust ei ole. Muidu on see pigem nõrkus.

.

Elu on mäng. Seesama meelelahutuslik mäng lasteajakirjade tagakaantel, kus sa ühendad täppe, et saada kokku terviklik pilt. Kui sa midagi valesti teed, on su silme ees ainult mingi mittemidagiütlev sigrimigri. Ja see ei ole lahendus, et auhindu võita.

.

See on see tunne, kui sa oled sügaval millegi sees ja mitte miski ei ulatu sinuni. Sa oled nagu sügaval kaevu põhjas. Või hiiglaslikus vatti täis karbis, millest ei mahu läbi ükski väliskeskkonna sõnum. See on su hinge kapseldumine. Sa ei eksisteeri enam kusagil mujal kui kuskil väga sügaval.

.

Kui sa ootad, et võõrad sinust lihtsalt aru saaksid ja sind mõistaksid, oled sa loll. Alati pead sa kõik oma mõtted lahti seletama, sest muidu jätad teistele võimaluse sind valesti mõista. Ja nad kasutavad seda võimalust peaaegu igal juhul. Sa ei taha, et sind valesti mõistetakse, ja kogu su elu on seetõttu mingis mõttes üks pidev selgitustöö.

.

Sest kogu su valu on kusagil liiga sügaval, et seda sõnadega ravida. Keegi pole nii tugev. See, mis ravib, tuleb ainult sinust enesest. Ja kui sul on keegi, kes teab, siis on see lihtsalt toeks. Mitte enamat.

.

Helenal oli õigus, kui ta ütles, et kohe, kui ma suudan võtta kogu oma elatud elu nagu ärakirjutatud raamatut, mida ma enam muuta ei saa, suudan hakata jälle rõõmu tundma väikestest asjadest. Kõik, mis on seljataga, on see, mis ei muutu. Kõik, mis on ees, on see, mille kujundan ma ise.

8/10.

Vladimir Levi “Enesemuutmise kunst”


 

  • Ma ei ole üheülbaline optimist, ega vaata maailma ainult läbi roosade prillide. Ma tean, et maailm on mitmevärviline, ja et ainult tänu sellele ta ongi maailm. Seepärast on mul alati tagavaraks ka mustad prillid.
  • Lapsepõlves oli mul alati kohutavalt valus, kui ma nägin, et inimesed mu ümber ei mõista teineteist, ei saa omavahel läbi. Mulle jäi täiesti selgusetuks, kuidas saab olla, et suured täiskasvanud inimesed, minu jaoks sama hästi kui jumalad, ei suuda jõuda kokkuleppele mõnes kõige lihtsamas asjas. Misjaoks nad solvavad üksteist, miks nad teevad üksteisele etteheiteid, valetavad, ajavad puru silma. Miks? See on ju nii mõttetu. Mul oli koguni tunne, et mind on hirmsat moodi alt veetud, et mina unistasin ühest maailmast, aga elama pisteti mind hoopis teise, ja et selles teises maailmas valitsevad loomalik hirm ja kohutav, arusaamatu süütunne, samuti kui argus ja vale, mis on nii kerged külge hakkama, mida minagi juba enese juures märkan. Ning seepärast on see maailm mulle vastukarva.
  • Kui erinevad on siiski inimesed. Mulle isegi tundub mõnikord, et on täiesti väär vaadelda meid kõiki kui ühtainsat liiki. Et loodus lihtsalt viskas nalja, kui andis meile enam-vähem ühesuguse väljanägemise. Nõnda veidralt isesugune veri voolab meie kõigi soontes.
  • Eile käis mu vastuvõtul inimene-kilpkonn, soomusrüü hinge ümber. On vaja täit vaikust ja väga heasoovlikku suhtumist, et säärane korraks oma pea kilbi alt välja pistaks. Kaua ei kesta see niikuinii – esimese kahtlase hääle peale poeb ta kibekähku taas peitu.
  • Me kõik oleme ütlemata tundlikud, kui meie isikule ei pöörata piisavalt tähelepanu. Ent samas ei märka me ise sugugi, et me oleme teiste suhtes vähemasti sama tähelepandamatud.
  • Kui te tahate, et teist saaks inimvihkaja, siis sundige end päevast päeva inimesi armastama.
  • Jah kui juriidiline reaalsus olen ma tõesti püsiv ja iseendaga samane suurus, kuid hingelise reaalsuse seisukohast on minu püsivus miraaž, VALE, sest kuni ma elan, pole ma ühelgi ajahetkel iseendaga absoluutselt samane.
  • Igatahes teadsin ma hommikul tõustes, et täna ei ole ma see, kes ma olin eile ja homme olen ma jälle keegi teine, et minu õigus ja kohustus on valida ennast ise – igal hommikul.
  • Kogu elu tegeleme sellega, et kujundame endas ühtesid omadusi ja surume maha teisi, matkime (kas teadlikult või ebateadlikult) teisi inimesi, mängime oma vanemaid, mängime sõpru ja tuttavaid, filmi- ja romaanikangelasi ja veel tervet kõikvõimalikest tegelaskujudest koosnevat loendamatut inimleegioni, mida võib kokku võtta ühe sõnaga – inimajalugu; ja isegi kui me ei ürita endast midagi teha, teevad nemad meist ikkagi kellegi. /…/ Ja kui nii, siis miks peab see ”mina ise” olema kogu aeg ühesugune? Miks ta peab olema vaid tükike osake endast?
  • Mitte keegi ei tea, kui paljut ta teisest inimesest ei tea. Sellel, kes annab endale sellest aru, on mõningaid šansse rohkem teada saada.
  • Inimene, kes ei tunne suhtlemisseadusi, tunneb end omasuguste seas tulnukana teiselt planeedilt. Säärane ufolane on iga laps ja rohkemal või vähemal määral ka iga täiskasvanud inimene kuni oma elu lõpuni. Inimene, kes ei taju oma ligimest niisugusena, nagu too on, on sisuliselt kurt ja pime, ta saab viga ise ning teeb haiget teistele.
  • Elus tuleb alustada kõigest korraga, võtta ette üheaegselt kõik tasandid ning see pealehakkamine peab aset leidma iga päev ega tohi lõppeda kunagi.
  • Kui ei ole tähelepanu, siis ei ole midagi: inimene on ennast välja lülitanud, ta viibib kõrbes.
  • Vigu teen ma muide tänini, hoolimata sellest, et ma võitlen oma idiotismiga vägagi kohusetundlikult.
  • Roll on psüühhika eksisteerimise viis. Teiste sõnadega on roll hinge kehakuju, hinge välimus. Seesama, mis on mateeria jaoks vorm: vooli, mis sa voolid, kõik on vorm; ole, kes sa oled, kõik on roll.
  • ”Autism” tähendab äraseletatult sulgumist iseendasse, kontakti puudumist välismaailmaga. Kõne ja mälu võivad seejuures olla täiesti korras. Enamgi veel: autist võib olla väga andekas ja suurte teadmistega inimene. Ja ta võib isegi väga tahta suhelda. Paraku ei saa ta sellega lihtsalt hakkama. Ta küll räägib midagi, kuid teda ei mõisteta ja tema ei mõista, et teda ei mõisteta. Ta ei mõista isegi seda, et teda mõistetakse – see tähendab, ei mõista, et teised ju näevad tema autismi…
  • Enesehinnang on hinnang, mille me anname endale niisuguse teise inimese silme läbi, kes on meie jaoks tähtis. Kummatigi on asja tuum selles, et pole olemas ühtegi inimest, kes meie jaoks tähtis ei oleks…
  • Kõik, mida inimene eitab, mida ta enda suhtes ei tunnista – nii head kui vead -, kannab ta üle teistele inimestele. Kui teid huvitab ühe või teise inimese puuduste täielik loetelu, siis kuulake mida see inimene räägib oma vaenlastest.
  • Kui ma olin esmakordselt märganud, et pärast kiitasaamist on inimene mõnda aega täiesti tuim laituse suhtes, et ta jääb kiitusest otsekui purju ja käitub justkui rõõmus ja üliheatahtlik, vasakule ja paremale kingitusi jagav laps; kui ma olin jõudnud veendumusele, et osa inimesi elab säärases paradiisis alailma ja vähimatki kiitust vajamata (otsekui istuks nende peas üks tilluke purjus päkapikk, kes vahetpidamata korrutab: ”Sa oled kõige parem inimene ja kõik inimesed on kõige paremad.”); kui ma olin lähemalt tundma õppinud ka täiesti vastupidise loomuga inimesi, kes elavad kogu aeg Põrgus, pole peaaegu kunagi rahul ei iseenda ega teistega, tunnevad end alailma alandatuna ning seepärast säilitamaks hingelist tasakaalu, alandavad aeg-ajalt igaüht, kes nende teele satub – siis sain ma aru, et igal inimesel on oma individuaalne enesehinnangu režiim, s.t. selle rütm ja eluviis ajas ja ruumis.
  • Õnneks ei jagune maailm ainult heaks või halvaks, mustaks või valgeks. Tänu jumalale on meis nii mõndagi, mis ei allu ei hinnangule ega enesehinnangule; on mõned vabad väljad, kus me lihtsalt elame, kus ei panda hindeid ega muretseta nende saamise pärast, kus kõik lihtsalt on nii nagu ta on.
  • Oletame, et igale inimesele on antud just nimelt temale sobiv annus sõjakust, ning iga inimene peab lihtsalt üles leidma selle sõja, mis sobib nimelt temale, ning leidnud, täitma sellega oma elu.

Mati Unt “Sügisball”


rr_TR07778Koerad elavad kuudis. Kassi elupaik on mõistatuslik.

.

Pimedas on inimene jõuline, üleliigsed aistingud on välja lülitatud. Päeval segab pisiasjade küllus. Öö on tähetund nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes.

.

Ta ei tahtnud ennast maailmast isoleerida. Ta ei tõmbunud elevandiluust torni, aga ta armastas maailma rohkem siis, kui ta teda ei näinud.

.

Arhitektid olid arhitektuurist nii tüdinenud, et eelistasid lagedaid välju ja ööbisid telkides.

.

Miski ei klappinud. Kõik olid õnnetud. Kõik tegid teisi õnnetuks. Mõni meelega, enamasti kogemata. Väljapääsu polnud näha. Igaüks mõtles endale. Ja jumal ei seganud vahele.

.

Autotulede valgel oli üks kass kõndinud. Kuid kass pole mingi orientiir, ei tea, kus see kass tänaseks on jõudnud.

.

Ja Laura ei mõelnud neile. Tegelikult ei mõelnud ta üldse suurt selle maailma peale. Ta ei pidanud ennast otsustajaks. Ta ei võtnud maailma kohta ilmaasjata suud täis, sest teadis, et ta maailmast õieti midagi ei tea.

.

Kassid kisendasid hoovil öösiti võika häälega: ei tea, keda nad jäljendasid. Vahel oli nagu inimene, vahel nagu öökull, vahel nagu hullumeelne. Millest nad rääkisid, milliseid apokalüptilisi teateid vahetasid?

.

Sellepärast Theo raamatut kirjutaski, et tal polnud kellegagi rääkida. Aga rääkida ta tahtis.

.

Maurer ei armastanud õnnetusi. Ta vältis kõike, mis võis teda kurvaks teha. Ta kartis kurbust. Ta eelistas näha head. Ta pöördus ära ja läks koju. Juba eemalt kuulis ta kiirabiauto sireeni, seda kaasaegset viimsepäevapasunat, mis peab kõigile kuulutama, et kellegi viimne tund on käes.

.

Kirjutades ei paranenud Theo tuju. Ta tundis, et see päev on õhtuni nässus, ja tegi selle tunde kohta päevikusse vastava märkuse.

.

7.5/10.

Kaja Tampere “Minu Soome”


873Iga hea mõte, olgu see siis kas või vaid teistele näitamiseks tehtud ja mõeldud, sünnitab omakorda juurde positiivset energiat ning iga enda sisse peidetud negatiivne mõte säästab maailma negatiivsusest, kuigi piinab seda mõtte kandjat ennast sisemiselt.

.

Oluline on julgeda otsustada. Halb otsus on parem kui otsustamatus, isegi siis, kui sa ei tea, millised on tagajärjed või kuidas elud ja olukorrad edasi kulgema hakkavad.

.

Just nendel hetkedel, kui oled veendunud, et maailm on täis kalke ja ükskõikseid kahejalgseid, seisad silmitsi faktiga, et tegelikult on maailmas hoopis rohkem kenasid ja osavõtlikke inimesi..

.

7/10.