Rabindranath Tagore “Gitandžali”


  • Kaugeim retk on just see, mis jõuab lähemale Sulle endale ja keerulisim on see harjutus, mis juhib viisi äärmise lihtsuseni.
  • Nopi see lilleke ja võta ta, ära viivita! Kardan, et ta muidu longub ja pudeneb põrmu. Ta ei leia vahest kohta Su pärjas, kuid austa teda oma käe valusa puudutusega ja nopi ta. Kardan, et muidu päev lõpeb, enne kui panen tähele, ja pakkumise aeg läheb mööda. Kuigi ta värving ehk pole sügav ja ta lõhn on ehk nõrk, tarvita see lill oma teenimiseks ning nopi ta, kuni on aega.
  • Sinu maailmas mul pole teha mingit tööd: mu kasutu elu võib vaid puhkeda otstarbeta viisidesse.
  • Oi, loll, et katsud end kanda omaenda õlgadel! Oi kerjus, et tuled kerjama omaenese uksele! Jäta kõik oma koormad tema kätele, kes suudab kanda kõike, ja ära vaata iial tagasi kahetsedes.
  • Rahvas sõitleb mind ja hüüab mind ettevaatamatuks; ma ei kahtle, et neil on õigus sõitlemiseks.
  • Mu võlad on ilmatud, mu nurjumised suured, mu häbi salajane ja ränk. Aga ometi; kui tulen paluma oma varandust, vabisen kartuses, et ehk mu palvet võetakse kuulda.
  • Ja kui vanad sõnad surevad keelelt, uued viisid puhkevad südamest, ja seal, kus vanad jäljed on läinud kaotsi, saab ilmsiks uus maa oma imedega.
  • Kuid aeg liigub edasi ja ikka veel pole sinu tõlla rataste kõminat. Mitugi rongkäiku möödub müra ja hõigete ja kirjuse lummusega. Kas ainult sina oled see, kes peab seisma varjus vait ja nende kõigi taga? Ja kas mina olen see, kes peab ootama ja nutma ja asjata igatsuses kulutama ära oma südame?
  • Asjad, mida igatsesin asjatult ja asjad, mis sain – las nad mööduvad. Lase mind vaid tõeliselt omada neid asju, mida alati pilkasin ja panin tühjaks.
  • Mu lootused kerkisid kõrgele ja mulle tundus, et mu halvad päevad on lõpul, ning ma seisan oodates, et küsimatult antaks almust ja et vara puistataks igasse külge tolmu.
  • Kui sind tuntakse, siis keegi ei ole ju muulane, siis ükski uks pole suletud.