Astrid Lindgren “Sõjapäevikud 1939-1945”


DSC_0116

  • Inimesed paistavad muidu tavalised, ainult veidi süngemad. Kõik räägivad üksteisega sõjast, isegi need, kes omavahel tuttavad ei ole.
  • Räägitakse, et prantslased panid läänerindele üles plakati “Me ei tulista”. Ja et sakslased vastasid neile oma plakatiga “Meie ka mitte”. Aga ega see vist tõsi ei ole.
  • Saksamaa meenutab pahatahtlikku koletist, kes regulaarselt oma koopast välja sööstab, et järgmisele ohvrile kallale karata. Rahval, kes suudab end umbes iga kahekümne aasta tagant meelestada peaaegu kogu ülejäänud inimkonna vastu, peab midagi viga olema.
  • Täna saab aasta päevast, kui algas sõda. Hakkame harjuma. Vähemalt elades kohas, kus lakkamatult ei saja pomme alla.
  • Korteris on ilus suur elutuba, mõlemal lapsel oma tuba ja meil magamistuba. Oleme ostnud päris palju uut mööblit ja kõik tundub päris tore. Ma loodan, et meie korterit pommitama ei hakata.
  • Mu kallis tütar läks sel sügisel kooli. Ta paneb mu kannatuse mõnikord proovile: on tõre, ei kuula sõna ja narritab mind igal viisil. Muudaks ta ometi oma käitumist.
  • Momendil sõditakse Vene metsades, Liibüa kõrbetes ja päikselisel Hawaiil. Ja kõik algas ju sellest, et sakslased tahtsid Danzigit. Sellele mõeldes hakkab pea kergelt ringi käima.
  • Milline õndsalt kaunis suvistepüha õhtu, nii soe, et lase aga olla! Sel aastal on kõik ebatavaliselt varajane. Istume praegu elutoas ja aknad on pärani lahti, tunne on umbes selline, nagu oleksime pargis. Väga suvised hääled kostavad sisse, kõnniteedel kõpsuvad kontsad, pargis kilkavad lapsed ja kui trammid mööda kihutavad, tundub, nagu tahaksid nad meile tuppa sõita.
  • Venelased on nüüdseks jõudnud välja peaaegu Eesti piirini ning hulgaliselt eestlasi põgeneb Soome ja Rootsi. Paljud on tulnud väikeste paatidega Gotlandile. Tulgu ükskõik mis, peaasi et ei jääks venelaste kätte.
  • Raskused on tõesti saabunud, aga veel ei tahaks siiski öelda, et olen õnnetu. 1944. aasta teine pool oli minu jaoks kuratlik ja maapind minu eksistentsi talade all rappus kõvasti: olen ahastuses, masenduses, pettunud, sageli kurvas tujus – aga ma pole tegelikult õnnetu. Sest minu eksistentsi täidavad nii paljud erinevad asjad. /…/ Kui õnnelik olemine ja hea elu elamine tähendaksid üht ja sama asja, oleksin ma muide endiselt “õnnelik”. Aga õnnelik olla pole niisama lihtne. Ühe asja olen ma igatahes selgeks saanud – kui tahad õnnelik olla, siis peab see tunne tulema inimese enda seest, mitte kelleltki teiselt. Ma arvan, et kõigest hoolimata õnnestub mul päris hästi leida asju, mille üle rõõmustada. Aga mingi aimus ütleb mulle, et elu toob raskemaidki katsumusi, ja siis saab näha, kui uljas ma tegelikult olen.
  • Peale selle tuleb maailmas lihtsalt natuke enda ümber ringi vaadata, mõistmaks, et miski pole nii, nagu peaks olema ja ei saa kunagi nii olema ka.
  • Ja muidu on kevadine suurpuhastus tehtud ja olemine kena, mõnikord olen ma rõõmus ja mõnikord kurb. Rõõmus olen enamasti siis, kui kirjutan.
  • Siin ma nüüd olen, Furusundis, ja kirjutan vihmahoogude vahel oma tobedat, kuid samas armsat päevikut.
  • On päevselge fakt, et kõik, kellel Venemaaga vähegi mingit kogemust on, teavad hästi, et venelased on võimelised toime panema sama kohutavaid julmusi kui sakslased – kuigi sellest rääkimist ei peeta hetkel kohaseks. Neil on ju omal kodus ka piisavalt inimesi, keda tappa, selleks pole vaja hakata Rootsi rahvast importima.

 

Astrid Lindgren “Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna”


790

  • Sest kui me juba kord oleme harjunud leidma rõõmu ja tröösti raamatutest, siis ei saa me enam ilma nendeta hakkama.
  • Ealeski ei kustu igatsus valguse järele.
  • Ma ei soovi, et sõnu vahendaks kõrvaline hääl, mis tungib minu ja kirjaniku vahele. Üksinduses kirjutatud sõnu tahan ma nautida üksinduses ja tempos, mis minule sobib. Mõnikord tahan ma lihtsalt pisut erinevates raamatutes uidata, umbes nagu loom napsab mitmesugustelt põõsastelt lehti ja proovib, kuidas need maitsevad.
  • Raamatutest on palju kasu. Seda sain ma aru järgmisest raamatust. Seal väitis keegi arukas naine, kui jutuks tuli lugemise kunst: “See annab mulle võimaluse ilma inimeste hulka minemata neid sügavalt tundma õppida.”

Astrid Lindgren “Vennad Lõvisüdamed”


  • “Ma ei ole mingi väike rämps.”
  • Mida sain ma teha? Keegi polnud minust abitum. Võisin ainult voodisse tagasi pugeda, seal ma lesisin üleni värisedes ja tundsin end äraeksinu, väikese ja abituna, hirmunud ja üksildasena – ma usun, et kõige üksildasema olevusena maailmas.
  • “Me kõik tunneme hirmu. Aga mõnikord ei tohi seda välja näidata.”
  • Joonatan vaatas mulle otsa niisama armsalt nagu alati. “Anna andeks, Korp, et ma pillasin sarve käest”, ütles ta. “Aga ma ei saanud sinna midagi parata.” Tahtsin öelda Joonatanile, et mul pole kunagi, mitte kunagi olnud talle midagi andeks anda.
  • “Kui sa peast segi ei taha minna, siis ära sellele praegu mõtle.”
  • Kui oled küllalt väsinud, siis enam ei jaksa millestki hoolida.
  • See tuli hävitas midagi ohvri sees, nii et peale tuli halvatus. Seda ei märganud mitte otsekohe, vaid see lähenes hiilides, vaikselt ja tagasipöördumatult.
  • Ning ma istusin ta kõrval, hoidsin ta kätt ja tundsin, et ta on otsatult tugev ja hea ning et ükski asi pole tegelikult kohutav, kui tema olemas on.

9/10.

Astrid Lindgren “Mio, mu Mio”


811Sel ajal, kui ma veel onu Sixteni ja tädi Edla juures elasin, käisin ma raamatukogust muinasjuturaamatuid laenamas. Ainult et tädi Edlale see eriti ei meeldinud.

“Mis sa konutad siin alalõpmata, nina raamatus,” pahandas ta. “Sellepärast sa oledki sihuke kleenuke, kehv ja kahvatu, et sa ei taha õues olla nagu kõik teised poisid.”

Kahtlemata käisin ma õues – tegelikult ma olin peaaegu kogu aeg õues. Aga küllap oleksid tädi Edla ja onu Sixten parema meelega soovinud, et ma üldse kunagi tuppa ei tulekski. Ma usun, et nad võivad nüüd rõõmustada. Nüüd kus ma enam iialgi nende juurde tuppa ei tule.

.

9/10.