Monthly Archives: oktoober 2015

J. R. R. Tolkien “Kääbik”


kääbik

  • Väsimusest hoolimata oleks Bilbo hea meelega siin natuke viivitanud. Haldjate laul juuniöö tähtede all on midagi niisugust, millest keegi, kes sedasorti asjadest hoolib, ei raatsi ilma jääda. Ühtlasi oleks ta meelsasti tahtnud korraks isiklikult kõnelda nende olevustega, kes nähtavasti teadsid ta ees- ja liignime ja kõike, mis temasse puutub, kuigi ta polnud neid iial varem näinud. Huvitav oleks olnud kuulda nende arvamust käsiloleva seikluse kohta. Haldjad teavad palju ja nende tõul on hämmastavalt hea nina uudiste peale, ja kõik, mis ilmamaal ning rahva hulgas juhtub, levib nende juures kähku nagu voolav vesi või rutemgi veel.
  • See oli väga vaevaline, aga ühtlasi vaikne ja vargne minek. Ei olnud siin enam naeru, laulu ega kandlemängu, ning uhkus ja lootus, mis oli nende südames tärganud, kus nad järve ääres vanu kangelaslaule kuulasid, muutus närivaks masenduseks. Nad teadsid, et nende teekond on lõpule jõudmas ning et see lõpp võib väga hirmus olla. Ümbrus muutus kõledaks ja viljatuks. /…/ Rohtu oli vähe ja peagi polnud enam näha ainustki põõsast ega puud, ainult mustunud kõrretüükad kõnelesid sellest, et neid siin kunagi oli olnud. Nad olid jõudnud Lohekõrbe ja nad olid sinna jõudnud kurval sügiskuul.
Advertisements

Janika Tamm “Minu Keenia”


0591150

  • Mõistan, et asjad, mida teen endale valetades ja end petta proovides, ei ole väärt mitte midagi. Samuti pole miskit väärt see, mida teen ilma kireta.
  • Keskmisel keenia külatüdrukul pole piisavalt teadlikkust, eneseaustust ega -usku, et julgeda unistada, unistusi kõva häälega välja öelda ning nende nimel ka võidelda. Nad on liiga leplikud oma saatuse suhtes ning aktsepteerivad võitluse ja küsimusteta seda, mida elu neile toob. Tihti arvatakse, et nad polegi rohkem väärt ja et nende elusaatus on Jumala tahe.
  • “Tead, valged inimesed on imelikud. Neile meeldib ennast piinata ja käituda nagu nad oleksid vaesed. Nad kõnnivad ja sõidavad rattaga. Mõned sõidavad rattaga isegi läbi Aafrika, ma rääkisin ükskord ühe sellise naisega! Miks nad peavad teesklema nagu oleksid nad vaesed? Neil on ju raha. Sul on ju raha, miks sa siis rattaga sõidad?”
  • Lapsega külavaheteel kõndides tunnen ootamatult muutust kohalikega suhtlemises. Kõiki minuvanuseid naisi kutsutakse üldistava nimetusega “ema” ning pensioniealisi naisi nimega “vanaema”. Veel ma seda täpselt ei tea, kuid sellest hetkest olen liigitatud “emade” hulka ning mind koheldakse olulisemalt, võrdsemalt, siiramalt ja sõbralikumalt kui varem. Mulle on viimaks selles ühiskonnas omistatud roll.
  • Olen ennegi tähele pannud, et väga kehva väljanägemise, ilmselge alatoitumusega ja koolis mitte käivad külalapsed ei karju mulle kunagi järele. Nad lihtsalt seisavad vaikselt tee kõrval.
  • Pärast vihastamist tunnen end väga halvasti. Justkui oleksin eksamil läbi kukkunud, oleksin nõrk ja ei saaks hakkama. Süüdistan ennast, mitte keskkonda. Tunnen, et pean alati tugev olema ja olukorda kontrollima.
  • Nende lugu saab minu looks, kuigi alateadvuses kummitab teadmine, et see lugu ei tohi liiga minu looks saada.
  • “Siin tundub kõik nii lihtne ja loomulik. Kui ma kodus räägiksin, mida ma siin päeva jooksul teen, võivad paljud asjad tunduda kuidagi… tühised. Aga siin on see kõik nii loomulik. Tulekski siia, kasvataks tomateid ja oleks õnnelik.”
  • Eelkõige tahan uuesti kohtuda Raeliga. Vaid nädalatega sai kõhnunud tüdrukust särasilmne, energiast pakatav tütarlaps. Kõik mu läbielamised tunduvad äkki tühised fakti kõrval, et üks kaitsetu, ärakasutatud ja hirmunud laps on saanud endale uue ja turvalise elu.

Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju”


14632_1

  • Isegi kui mingit soojust, uut lund, vähimatki tuult ei ole, muutub lumi siiski. Ta otsekui hingab, otsekui tiheneb, kerkib ja vajub ning laguneb osadeks.
  • Ent poiss trepil vaatab mulle otsa pilguga, mis tabab otse seda, mis temal ja minul on ühist. See on pilk, mida võib märgata vastsündinuil Hiljem see kaob, et taastuda väga vanade inimeste juures. Võib-olla, et üks põhjustest, miks ma ise pole oma elu lastega piiranud, on see, et ma olen liiga palju mõelnud küsimuste üle, miks inimesed kaotavad julguse üksteisel otse silma vaadata.
  • Alati on huvitav jätta eurooplased vaikuse kätte. Nende jaoks on see tühjus, kus pinge vaid tõuseb ja läheneb talumatuse piirile.
  • Oma ligimesi võib pisut tundma õppida selle kaudu, mida nad kirjutavad ääremärkustena.
  • Ma ei ole hingehädaliste eest hoolitseja. Ma suudan hädavaevu iseendagi eest hoolt kanda.
  • Seda juhtus harva, kui ta väljus omaenda sisemaailmast, et näha oma rolli väljaspoolt.
  • Iga pimeda, arutu armumise sügavuses idaneb vihkamine armastatu vastu, kelle käes on inimese õnne ainus võti.
  • Ma ei ole täiuslik. Mulle meeldivad rohkem lumi ja jää kui armastus. Mul on kergem tunda huvi matemaatika vastu kui armastada oma ligimesi. Aga mul on elus üks kindel pidepunkt. Nimetatagu seda kohatajuks, nimetatagu naiselikuks vaistuks, nimetatagu selleks, mis pähe tuleb. Ma seisan mingil alusel, millest madalamale ma langeda ei saa. Võib ju olla, et ma pole suutnud oma elu kuigi osavalt korraldada. Aga ma hoian alati – vähemalt ühe sõrmega – kinni Absoluutsest Ruumist.
  • Mul on nõrkus kaotajate suhtes. Invaliidide, välismaalaste, klassi paksukese poisi suhtes, nende suhtes, kellega iialgi tantsima ei minda. Neile tuksub mu süda. Võib-olla sellepärast, et ma olen alati tundnud, et teatud mõttes jään ma alati üheks nende hulgast.
  • Inimesed hoiavad oma elu koos aja abil. Kui seda pisut muuta, siis juhtub peaaegu alati midagi mõtlemapanevat.
  • On üldlevinud arvamus, et lastel on aval hing, et tõde nende sisimast olemusest otsekui nõrgub nendest välja. See on vale. Keegi pole kinnisem kui lapsed ja keegi ei vaja seda suletust rohkem kui nemad. Vastuseisuks muule maailmale, mis kogu aeg käib, konserviavaja käes, et neid lahti kangutada ja vaadata, mis nende sisemuses toimub, et kindlaks teha, kas need ei tuleks asendada sobivamate konservidega.
  • Minu eksistents rajaneb väikestel rõõmudel.
  • Üks asju, mida lumelt võib õppida, on see, kuidas vägevad loodusjõud ja katastroofid alati esinevad vähendatud kujul meie argipäevas.
  • Kui keegi räägib sellest, kui kiiresti lapsed unustavad, kui ruttu nad andestavad, kui tundlikud nad on, siis lasen ma selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Lapsed suudavad meelde jätta, mälus säilitada ja neid, kes neile ei meeldi, surnuks külmutada.
  • Elus ei saa olla midagi niisugust, mis oleks vaid kõndimine ühest kohast teise. Iga jalutuskäik tuleb läbi teha, nagu oleks see kõik, mis sulle veel on jäänud,
  • Olen palju saanud ja tahtnud nii mõndagi. Ja lõpetanud, omamata õieti midagi, ja teadmata, mida ma õieti tahan. Olen saanud hariduse alused. Olen reisinud. Puhuti tundub mulle, et ma olen teinud, mida olen tahtnud. Ja ikkagi on mind juhitud. Mingi nähtamatu käsi on mul kuklast kinni krahmanud ja iga kord, kui ma olen arvanud, et nüüd astun ma otsustava sammu valguse suunas, on see mind tõuganud sügavamale mustaveetorustikku, mis asub mulle tundmatu maastiku all. Just nagu oleks otsustatud, et ma pean neelama veel niipalju kuupmeetreid roiskvett, enne kui mulle hingetõmmet võimaldatakse.
  • Olen harjutanud süstemaatiliselt ainukest asja siin ilmas, mida õppida tasub. Loobumist. Ma olen lakanud millegi peale lootmast. Kui rakenduslik alandlikkus saab olümpiaalaks, siis satun ma koondisse.
  • On olemas üks tee teise kultuuri mõistmiseks. Selles elamine. Sellesse sisse minna, paluda, et sind talutataks kui külalist, õppida keelt. Teatud ajahetkel saabub siis võib-olla ka mõistmine. See on alati sõnatu.
  • Teatud mõttes ta mulle juba meeldib. Heidiklaps, kellel on alati käitumisega raskusi olnud ja kellel pole tegelikult tahtmist olnud seda õppidagi.
  • “Kas sa tunnetad, et inimene otsustab omaenda elu üle, Smilla?” “Üksikasjades,” ütlen ma. “Aga suured asjad tulevad iseenesest.”
  • Ja ta on väike poiss, kes on ukse taha jäetud, kui teisel pool toimub midagi, millest ta kirglikult soovib osaliseks saada.
  • Sellel silmapilgul saab väga ilmseks, nagu see pole mu lapsepõlvest saadik olnud, et valikuvabadus on illusioon, et elu juhib meid läbi kibedate, tahtmatult koomiliste vastasseisude meie poolt lahendamata probleemidega.
  • Ma olen alati merd kartnud. /…/ Üks põhjustest, miks ma armastan jääd, on see, et see katab vee kinni ja muudab selle kõvaks, turvaliseks, kandvaks, kontrollitavaks.
  • Nii on see alati olnud. Ma seisan üksinda uksel, minu ees istuvad teised. Võib-olla on see kool, võib-olla ülikool, võib-olla mis tahes teine kogudus. Ei ole kindel, et neil on otseselt midagi minu vastu, võib-olla on nad peaaegu ükskõiksed, aga peaaegu alati tundub, et mingil moel oleks neil ilma minuta parem.
  • …sügavust minus ei ole. Võib-olla on see üks põhjusi, miks kõik on just nii läinud, nagu ta on.
  • Kaugel meie sisemuses asub geomeetria. Minu ülikooli õppejõud küsisid ikka ja jälle, mis on geomeetriliste mõistete reaalsus. Kus leidub, küsisid nad, täiuslik ring, tegelik sümmeetria, absoluutne paralleelsus, kui neid ei ole võimalik konstrueerida selles ebatäiuslikus välises maailmas.
  • “Ometi alustas ka tema inimese kujul, ja ta kobas pimesi ja tema teod olid juhuslikud, kuni talle ilmutati, kes ta on ja mida ta tegema peab.”
  • “Ma ei suuda sind ära aimata, tead. Sa oled hea haldjas ahvipuuris. Aga sa oled, pagana pihta, ka külmavereline, sinus on nagu mingi kotermann.”
  • Lapsena unistasin aeg-ajalt, et kõik inimesed oleksid surnud ja jätnud mind eufoorilisse valikuvabadusse täiskasvanute maailmas. Ma olen alati võtnud seda soovunelmana. Praegu siin platsil näen, et see on alati olnud õudusunenägu.
  • Piir, meil kõigil on oma piir. Taluvuspiir, kui palju lähenemiskatseid elule inimene on suuteline tegema. Kui palju äraütlemisi suudetakse taluda.
  • Ärgates märkan, et olen maganud.
  • Liustik pole õrna loomuga. Ta on ühteaegu hiiglaslik höövel ja kivipurustaja. Ta ei tekita geoloogilist huvi pakkuva kraami ümber võlukoopiad. Liustik hõõrub nad puruks, pihustab pulbriks ja puistab pulbri Atlandi Ookeani.
  • Mul on tunne, et ma olen tee lõpuni käinud. Rohkemat kui kogu tee läbi käimist ei saa nõuda üheltki inimeselt.
  • Ta keerab termospudelilt korgi pealt. Jätkab juttu, nagu poleks vestlus üldse katkenud, ja võib-olla ei olegi, võib-olla on see jätkunud tema sisemuses, võib-olla ei peatu see iialgi.

Viidad mujale:

Tõnise lugemispäevik

Steppiv rott

Bukahoolik