Tag Archives: fantasy

J. R. R. Tolkien “Kääbik”


kääbik

  • Väsimusest hoolimata oleks Bilbo hea meelega siin natuke viivitanud. Haldjate laul juuniöö tähtede all on midagi niisugust, millest keegi, kes sedasorti asjadest hoolib, ei raatsi ilma jääda. Ühtlasi oleks ta meelsasti tahtnud korraks isiklikult kõnelda nende olevustega, kes nähtavasti teadsid ta ees- ja liignime ja kõike, mis temasse puutub, kuigi ta polnud neid iial varem näinud. Huvitav oleks olnud kuulda nende arvamust käsiloleva seikluse kohta. Haldjad teavad palju ja nende tõul on hämmastavalt hea nina uudiste peale, ja kõik, mis ilmamaal ning rahva hulgas juhtub, levib nende juures kähku nagu voolav vesi või rutemgi veel.
  • See oli väga vaevaline, aga ühtlasi vaikne ja vargne minek. Ei olnud siin enam naeru, laulu ega kandlemängu, ning uhkus ja lootus, mis oli nende südames tärganud, kus nad järve ääres vanu kangelaslaule kuulasid, muutus närivaks masenduseks. Nad teadsid, et nende teekond on lõpule jõudmas ning et see lõpp võib väga hirmus olla. Ümbrus muutus kõledaks ja viljatuks. /…/ Rohtu oli vähe ja peagi polnud enam näha ainustki põõsast ega puud, ainult mustunud kõrretüükad kõnelesid sellest, et neid siin kunagi oli olnud. Nad olid jõudnud Lohekõrbe ja nad olid sinna jõudnud kurval sügiskuul.
Advertisements

Paul van der Loon “Nägu udus”


Pilt

 

  • Lahkumine polnud kuigi raske. Tuli lihtsalt uksest välja astuda ja kõik maha jätta. Sellega võis igaüks iga kell hakkama saada. Suurem kunst oli seejärel ka päriselt ellu jääda.
  • Kõik ta riided olid tumedad, tõdes ta, selles peab tulema muudatus. Ta oli seni käitunud nagu vari ja end seetõttu ka järjest enam varjuna tundnud. Nüüd tundis ta end seesmiselt vabanenuna, otsekui oleksid temalt langenud ahelad, ning ta välimus pidi suutma seda tunnet peegeldada.

Ursula Le Guin “Meremaa võlur”


  • Temas oli olemas vägi, mida tuli ainult osata kasutada, ning ta püüdis leida kõigi talle teadaolevate loitsude seast mõnda, mis annaks talle ja ta kaaslastele eelise või vähemalt võimaluse ellu jääda. Aga üksnes vajadusest ei piisa väe vallandamiseks, tarvis on teadmisi.
  • Nagu valgust ümbritseb vari, nii käib ka võluväega kaasas hädaoht. Nõiakunst ei ole mäng, mida me mängime oma lõbuks või kiituse pälvimiseks. Sa mõtle selle peale, et meie kunsti iga sõna, iga tegu lausutakse või tehakse kas hea või kurja teenimiseks. Enne, kui sa midagi ütled või teed, pead sa teadma hinda, mida sul maksta tuleb.
  • “Vardjat ei leia sa alati sealt, kus ta on, mõnikord aga leiad ta sealt, kus teda pole.”
  • Aga sa ei tohi muuta ühtegi asja, ühtegi kivikest, liivatera, kuni sa ei tea, millist head või kurja sinu tegu võib põhjustada.
  • Maailm on tasakaalus, Ekviliibriumis.
  • Küünla läitmisega kaasneb vari.
  • Sedamööda, kuidas inimese tegelik vägi kasvab ja teadmised laienevad, läheb tee, mida mööda ta käia saab, üha kitsamaks, kuni ta lõpuks ei vali enam midagi, vaid teeb jäägitult seda, mida ta peab tegema.
  • Ta ütles endale, et säärased hirmu ja pimeduse hetked olid üksnes tema võhiklikkuse varjud. Mida rohkem ta õpib, seda vähem on tal peljata, kuni ta lõpuks täies jõus võlurina ei pruugi karta midagi, mitte kui midagi.

J. R. R. Tolkien “Kuninga tagasitulek”


  • “Öö tuleb. Paistab nagu oleks mu vere soojus ära röövitud.”
  • “Ma ei ole üldse sõdalane ja mulle ei meeldi lahingust mõeldagi, aga ühe sellise piiril ootamine, millest ma mööda ei pääse, on kõige hullem”.
  • “Kas sa mäletad seda jänkujussi, isand Frodo,” küsis Sam. “Ja meie pesa sooja kalda all pealik Faramiri maal, tookord, kui ma olivantsi nägin?” “Ei ma kardan, et mitte Sam,” ütles Frodo. “Õigupoolest ma tean, et sellised asjad juhtusid, aga ma ei näe neid. Ei toidu maitset, ei vee tunnet, ei tuule häält, ei ühtki mälestust puust või rohust või lillest, ei mingit kujutlust kuust või tähtedest ei ole mulle alles jäänud. Ma olen alasti pimeduses, Sam, ja pole mingit varju minu ja tulesõõri vahel. Ma hakkan seda nägema ka ärkvel olles ja kõik muu tuhmub”.
  • “Suur vari on lahkunud,” vastas Gandalf ning pahvatas naerma, ja tema hääl oli nagu muusika või vesi kuivanud maal; ja kuulates tuli Samile pähe mõte, et ta polnud terve ilmatu aja kuulnud naeru, rõõmu puhast heli. See langes ta kõrvu nagu kõikide rõõmuda kaja, mida ta iial oli tundnud.

9/10.

Otfried Preussler “Krabat”


Vahepeal oli Krabat õppinud iseenesest väljumist. See kuulus nende väheste kunstide hulka, mille kasutamise eest Meister poisse oli hoiatanud – ”sest kergesti võib juhtuda, et keegi, kes on oma kehast lahkunud, ei leia enam teed sisse tagasi.” seda oli Meister veskipoistele korduvalt kinnitanud: enesest ära minna võis alles pärast pimeduse saabumist ja tagasi pöörduda ainult enne uue päeva tulekut.

Kes liigselt aega viidab ja kauemaks ära jääb, selle jaoks pole enam tagasiteed. Tema keha jääb talle suletuks ja maetakse maha kui surnu, sel ajal kui tema ise peab ringi hulkuma, rahu leidmata elu ja surma vahel, võimetu ennast näitama, rääkima või mingil muul kombel endast märku andma – ja selles peituski selle olukorra eriline piin: kõige kerglasemgi tondihakatis võis vähemalt koputada, pottidega kolistada ja puulaaste vastu seina pilduda.

8/10.