Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”


värvitu-tazaki-tsukuru-ja-tema-palverännaku-aastad

  • Isegi kui mälestused on osaliselt kuhugi peidetud, kuhugi sügavustesse kindlalt uputatud, siis ajalugu, millest need võrsusid, kustutada ei saa. /…/ Pea seda meeles! Ajalugu ei ole võimalik ei kustutada ega ümber teha. See võrduks sinu olemasolu hävitamisega.
  • Inimese keha on habras. Selle meeletult keeruline süsteem kipub aeg-ajalt täiesti tühiste asjade peale mõranema. Ning enamikul juhtudel, kui see on kord juba mõranenud, on terviku taastamine keeruline.
  • “Sa pead täisverelist elu elama. Ükskõik kui monotoonne see ka ei oleks, on elu siiski elamist väärt. Seda võin ma sulle kinnitada, ilma igasuguse iroonia või paradoksideta. Minule on aga see hindamatu asi veidi koormavaks muutunud. Ma ei suuda enam elu koormat kanda. Küllap on nii mulle ette määratud. Seepärast tõmbun ma sureva kassi kombel vaiksesse ja pimedasse paika ja ootan tasa oma lõppu. Minu jaoks ei olegi see nii paha variant. Aga sinuga on teine lugu. Sina peaksid jõudma seda koormat kanda. Kasuta loogikaniiti, et õmmelda enda jaoks kokku kõik, mis siin elus on elamist väärt. /…/ Sa pead, mitte naiivse ja haavatud noorukina, vaid sõltumatu professionaalina, minevikule otsa vaatama. Nägema seda, mida sa nägema pead, aga mitte seda, mida sa näha tahad. Kui sa seda ei tee, siis sa veedadki kogu aja seda rasket koormat kandes.”
  • “Võib-olla ma olengi üks sisutühi inimene,” mõtles Tsukuru. Kuid just seepärast, et ta sees oli ruumi, pidi siiski olema inimesi, kasvõi ajutiselt, kes leidsid koha temas. Nii nagu öös tegutsev lind, kes kusagil inimtühjal pööningul otsib päevaajaks turvalist puhkepaika. Lindudele arvatavasti meeldis tühi, hämar ja vaikne ruum. Sel juhul pidi Tsukuru pigem rõõmustama oma tühjuse üle.
  • Inimese süda on kui öine lind. See ootab vaikselt midagi ning kui õige aeg kätte jõuab, lendab ta otsejoones selle suunas.
  • Kas keegi lükkas mu üle parda või kukkusin ise kogemata vette, seda ma öelda ei oska. Igal juhul jätkas laev oma teekonda ja mina, pimeduses külmas vees hulpides, jälgisin, kuidas laevateki valgus üha kaugeneb. Mitte keegi, ei reisijad ega laevameeskond teadnud, et mina merre olin kukkunud. Millestki kinni haarata ei olnud. See hirmu ja õuduse tunne on minus endiselt alles. Hirm selle ees, et minu olemasolu äkitselt eitatakse ja mind üksinda öisesse merre visatakse. Küllap seepärast ei ole ma suutnud end ka kellegagi lähemalt siduda. Olen teadlikult inimestega teatavat distantsi hoidnud.
  • “Isegi kui sa oled nagu tühi anum, siis pole ju selleski midagi halba,” ütles Eri. “Kui see tõepoolest on nii, siis oled sa äärmiselt meeldiv ja ahvatlev anum. Mitte keegi ei tea ju tegelikult, kes ta on. Kas sa ei arva nii? Seega piisab, kui sa oled kauni kujuga nõu. Sa oled kindel ja sõbralik anum.”
  • Hirmu ja mõttetu uhkuse tõttu ei tohi olulist inimest kaotada.
  • Olles sügavalt haavatud, tahtis Yuzu end lihtsalt iga hinna eest kaitsta. Ta oli nõrk inimene. Seepärast ei suutnud ta enda kaitseks vajalikku kilpi omaks võtta. Oht silme ees, tuli tal põgeneda turvalisse paika, kuid aega selleks vahendeid valida tal ei olnud. Kes võiks teda selles süüdistada? Kuni lõpuks, ükskõik kui kaugele ta ka ei põgenenud, ei suutnud ta lõplikult pääseda. Mingi vägivaldne tume vari ajas teda jonnakalt taga.

Haruki Murakami “1Q84”


iq

  • “Tollel tüdrukul on midagi väga olulist öelda. Mis see täpselt on, seda ma ei tea. Aga see, et ta midagi öelda tahab, on ilmselge. Seda näen nii mina kui ka sina. See torkab samahästi silma kui lõkkesuits tuulevaiksel pärastlõunal. Aga tead, ma kardan, et see koorem on talle endale liiga raske kanda.”
  • “Sinu tekstidel puudub sügavam tähendus. See sügavam tähendus on sinus olemas. Aga ta on nagu tillukene arg loom, sügavale urgu pugenud ega taha sealt kuidagi välja tulla.”
  • Mõnikord on parem vastust – olgu see siis milline tahes – mitte teada.
  • “Minu jaoks sarnaneb matemaatika veega. Selle kohta on palju keerulisi teooriaid, kuid selle peamine põhimõte on tegelikult väga lihtne. Samamoodi nagu vesi valib endale langemiseks alati kõige lühema tee, voolab ka matemaatika alati ainult ühes suunas.”
  • “Mina käin siin iga päev neile tere ütlemas ja nendega vestlemas. Kuid nemad lahkuvad siit ilmast hüvasti jätmata. Ühel hetkel nad lihtsalt kaovad, ma olen kindel, et nad on surnud, kuid ma pole kunagi ühtegi surnud liblikat leidnud. Nad justkui haihtusid olematusse, ilma et nendest midagi maha jääks. Liblikad on maailma kõige elegantsemad olendid. Nad sünnivad siia ilma eikusagilt, elavad väga piiratud ja vähenõudlikku elu ja kaovad seejärel jälle olematusse või vahest hoopis mõnda teise maailma.”

Viidad mujale:

Eesti Päevaleht

Sehkendaja

Postimees

Margus Haav: Murakami illusoorne maa ja nõiutud mets

Janela kirjutab

Haruki Murakami “Norra mets”


9789985332047.jpg(1)

  • Sest ma olen selline inimene, kes ei saa asjadest muidu aru, kui peab selle absoluutselt kõigest sõltumata tekstina üles kirjutama.
  • “Ma olen palju sügavamas segaduses, kui sina arvad. Sünge, külm, segaduses.”
  • Miks peab ööseks lipu alla laskma, mina küll aru ei saanud. Sest et öösel kestab riik ju ikka edasi ja öösel tööl olijaid on ju ka palju.
  • “Vähemal või rohkemal määral on meil kõigil see tunne,” ütlesin ma. “Me kõik proovime end väljendada, aga ei suuda seda adekvaatselt teha ja lähme sellepärast endast välja.”
  • Aga kui aus olla, siis tüdrukud, keda Naoko kaasa tõi, olid küll armsakesed, aga minu jaoks veidi liiga kõrge klass. /…/ See, mida Naoko kaasatoodud tüdrukud oma armsakeste peade sees mõtlesid, jäi minule täiesti arusaamatuks. Ma mõtlen, et küllap jäi neile omakorda mõistetamatuks, mida mina mõtlesin.
  • Kui praegu selle peale tagasi mõelda, siis oli see üks veider aeg küll. Otse keset elu keerles iga viimne kui asi surma ümber.
  • Ta hing oli üllatamapanevalt aadellik, ning samas parandamatult madal. Inimesi valitsedes liikus ta kergelt aina edasi, samas kui tema hing püherdas üksildaselt mülkases poritiigis. Mina tundsin tema sisemise vasturääkivuse selgelt ära ja ma ei suutnud kuidagi mõista, miks teised tema sellist tahku näha ei suutnud. See mees elas kammitsetuna põrgusse, mille ta ise oli loonud.
  • “Mulle meeldib, kuidas sa räägid. Nagu värviks püüdlikult seina.”
  • …meil puudub kindlustunne, et ka välismaailm meid niisugustena võtab, nagu meie end näeme.
  • “Mida õieti tähendab teist inimest armastada?”
  • Asja teeb tema puhul eriti keerukaks see, et tal on palju igasuguseid probleeme üksteisega nii läbi põimunud ja kunst on selles, kuidas neid ükshaaval lahti harutada. Selle lahtisõlmimiseks võib kuluda väga kaua aega, aga võib juhtuda ka, et millegi tõukel laguneb see kõik korraga koost.
  • “Aga midagi oli juba kadunud. Mingi selline energiakera moodi asi oli kehast juba kadunud.”
  • Meie suhe oli tavalisest mehe-naise suhtest üsna erinev. Selline suhe, nagu oleks kuskilt kohast kehasid pidi kokku kasvanud. Kui üks ka mingil hetkel eemal on, siis veab mingi eriline külgetõmbejõud teda sinna tagasi, kust ta tuligi.
  • “Miks sulle ainult sellised inimesed meeldivad?” küsis Naoko. “Me oleme kõik nupust nikastanud, kruvid logisevad. Ei seisa korralikult vee peal ja vajume tagasi põhja, nii mina kui Reiko-san kui Kizuki-kun – me kõik ühtemoodi. Miks sulle normaalsemad inimesed ei meeldi?”
  • Mõtlen, et katsun jälle ühe päeva korralikult ära elada.
  • Mul on olemas ka sellised inimesed, kellega tahan vastastikku mõistmist saavutada. Aga mis puudutab ülejäänud inimesi, siis ei saa tõesti midagi parata, kui nad teatud määral minust aru ei saa. Annan alla.
  • Temaga koos olles oli mul tunne, nagu minu elu oleks taseme võrra kõrgemale sikutatud.
  • “Ma arvan, et ei tohi kõiki asju niimoodi hirmus tõsiselt võtta. Kedagi armastada on üks imeline asi ning kui see tunne on siiras, ei ole kedagi kuhugi labürintidesse heidetud.”
  • Vahel üritad Sa elu liiga oma tahtmise järgi painutada.
  • Ainus, mis me võime, on see kurbus lõpuni kurvastada ning sellest midagi õppida, ning see, mida me sealt õppinud oleme, ei aita meid järgmise etteennustamatu kurbuse puhul karvavõrdki.
  • “Usun, et sul on raske, aga saa tugevaks. Kasva suureks, saa täiskasvanuks. Lahkusin pansionaadist selleks, et seda sulle öelda. Sõitsin kogu tee selles kirstutaolises rongis sinu pärast maha.”

Viidad mujale:

Raamat ja Kuu

Sirp

Haruki Murakami “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”


hm-southukpaper

  • “Pärast teatud aja möödumist sündmused tarretuvad. Just nagu ämbritäis tsementi. Ning tagasi me enam ei pääse.”
  • “Sulle meeldib kõigest ainult üksinda mõelda ning sulle ei meeldi, kui inimesed näevad mis su peas toimub. Võib-olla tuleb see sellest, et sa oled ainuke laps. Sa oled harjunud üksinda mõtlema ja tegutsema. Sa arvad, et kui sina millestki aru saad, siis rohkemat polegi vaja.”
  • Elasin kellegi teise, mitte enda elu. Kui palju see inimene, keda endaks nimetasin, üldse oli mina? Ja kui suur osa temast ei olnud? Kui ehtne mu maailm oli?
  • Mõned asjad haihtusid, nagu oleksid nad küljest lõigatud. Teised hääbusid vaikselt udusse. Lõpuks jääb ikka ainult kõrb järele.
  • Üks asi läheb viltu ning kogu kaardimajake kukub kokku. Ning pole mingit pagemisvõimalust, kuni keegi mööda kõnnib ja su välja sikutab.
  • Kui küllalt kaua vihma jälgida, nii et ühtegi mõtet enam peas ei keerle, siis võib tunda, kuidas keha muutub kaalutuks ja raputab end reaalsest maailmast lahti. Vihmal on hüpnotiseeriv jõud.
  • Teistsuguseks saades võiksin end kõigest vabastada. Uskusin siiralt, et suudan iseenda eest põgeneda, vähemalt nii kaua, kuni püüan seda teha. Ometi sattusin alati tupikusse. Ükskõik mida ette võtan, ikka seisan lõpuks iseendaga silmitsi. See, mis on puudu, on alati puudu. Dekoratsioonid mu ümber võivad muutuda, aga mina olen ikka seesama ebatäiuslik inimene.
  • Justkui laps, kes mängib peitust, varjus ta sügavale iseendasse, ometi lootes, et ta leitakse üles.

Haruki Murakami “Elevant haihtub”


405

  • Sellest päevast, kui lõpetasin magamise, hakkas mulle tunduma, et reaalsus on midagi imelihtsat – seda on nii kerge ohjes hoida. Reaalsus on kõigest reaalsus ja ei midagi enamat. See on üksnes kodused toimetused ja majapidamine. Reaalsust on sama lihtne käsitleda kui mõnda lihtsa konstruktsiooniga aparaati. Tuleb endale tööpõhimõte selgeks teha ja samu liigutusi päevast-päeva korrata; kõigepealt vajutad nuppu, siis tõmbad kangist, reguleerid mõõdikut, sätid taimeri paika. Ja nii päevast päeva.
  • Elu võib olla kuitahes pikk, aga kui sa ise ei tunne, et oled elus, pole sellel mingit mõtet.
  • Läksin tummalt kooli, istusin tummalt tundides ning läksin tummalt koju. Ja nii päevast päeva. See oli minu jaoks väga raske aeg. /…/ Iga päev võtsin koolist koju tulles viltpliiatsi ja värvisin kalendris ühe kuupäeva mustaks. “Veel üks päev üle elatud. Veel üks päev üle elatud.”

loterii kirjutab

Haruki Murakami “Kafka mererannas”


  • Ta ise ei rääkinud palju ja lasi teistel rääkida, neid soojal tagant utsitades. Tihti tundsid tema jutukaaslased ühest hetkest järsku ebamäärast ebamugavustunnet. Et ega ma niimoodi lobisedes järsku asjata tema aega ei viida? Ega ma tema ilusti korraldatud maailmas äkki kirsadega ei trambi? Ja see mulje oli enamasti õige.
  • “Nüüd peab sinust saama maailma kõige sitkem 15aastane noormees. Muud teed sul selles maailmas ellu jäämiseks ei ole. Aga selleks pead sa ise endale selgeks tegema, mida see sitke olemine õieti tähendab. Selge?”
  • Loomulikult ei meeldinud ma klassis kellelegi. Ehitasin enese ümber kõrge müüri ning kandsin hoolt, et mitte keegi sinna sisse ei pääseks ja et mina selle müüri tagant ei väljuks. Selline inimene ei saagi kellelegi meeldida.
  • Kas sulle meeldib või mitte, tasub kõik see, mida klassis õpetatakse, viimseni korralikult pähe taguda. Ime see sisse nagu kuivatuspaber. Seda, mida alles jätta ja mis ära visata, võid hiljem otsustada.
  • Tol hetkel oli tunne nagu oleks mind ainsana siia maailma maha jäetud. Äärmiselt üksildane tunne oli. See üksildustunne ei ole millegagi võrreldav. Selline tunne, et tahaks midagi mõtlemata lihtsalt maa alla vajuda.
  • Saeki-san jätab mulle väga tugeva, kuid samas kuidagi nostalgilise mulje. Mõtlen, et küll oleks tore kui see inimene oleks minu ema. Kui ma mõnda kaunist (või siis meeldiva olekuga) keskealist naisterahvast näen, mõtlen ma ikka tahtmatult nii. Et küll oleks tore, kui see inimene oleks minu ema.
  • Otsustan mõelda ainult praegusele. Raamatukogus on raamatuid, mida tuleb lugeda, ja jõusaalis masinad, mis tuleb läbi töötada. Mida kauge tuleviku peale mõtlemisest võita on?
  • Loomulikult on palju seda, mida ma talle rääkida ei suuda. Tõeliselt tähtsaid asju on raske sõnadesse panna.
  • On mälestusi, mis ei kuhtu. Need jäävad meie sisse nagu ehitise nurgakivi.
  • Suletud südame taasavamiseks on vaja palju aega ja suurt pingutust. Laste hinged on pehmed, neid võib painutada mis tahes suunas. Ja seda, mis on kord ära painutatud ja niimoodi kivistunud, on väga raske tagasi paika saada. Enamasti ei taastu nad kunagi.
  • Teatud hetkest ma enam kooli ei läinud. Mulle kool ei meeldinud ja mina koolile samuti mitte. Sest ma olin teistest erinev.
  • See, mida mina ette kujutan, on siin maailmas arvatavasti vägagi tähtis.
  • Mõlemad olid varaküpsed. Ja nagu tihti varaküpsete inimestega juhtub, ei osanud nad hästi suureks kasvada. Nad jäid igavesti 14-15 aastaseks.
  • Mitte inimene ei vali saatust, vaid saatus valib inimese. See on maailmavaade, millele kreeka tragöödiad on üles ehitatud.
  • “Ma arvan, et sul on õigus elada nii, nagu sa ise tahad. Oled sa siis 15 või 51. Aga kahjuks võib juhtuda, et maailma üldsus ei arva just samamoodi. Peale selle, kui sa peaksid siin ja praegu valima “ma ei taha mitte kellelegi mitte midagi seletada, jätke mind rahule” tee, siis tuleb sul edaspidi igavesti politsei ja ühiskonna eest ära joosta ning see on üsna nukker elu”.
  • Ta näeb välja nagu hing, kes on sündinud ootamatust õnnelikust kohtumisest. Naiivsed ja süütud mõtted, mida ei tohiks keegi kunagi lõhkuda, hõljuvad ta ümber nagu kevadised eosed.
  • Armastus tähendab maailma ümberloomist ja sel puhul on kõik võimalik.
  • Anne on midagi, mille puhul ei tea kunagi, kuhu ta kaob. Võib ka juhtuda, et haihtub lihtsalt õhku. Või kaob nagu põhjavesi sügavale maapõue ja voolab kuhugi mujale ära.
  • Kõik on voolav ja ajutine.
  • Tollal (lapsepõlves) ei pidanud midagi mõtlema. võis lihtsalt niisama elada. Seni, kuni elasin, olin ma ka midagi. See oli loomulik. Aga mingist hetkest asi muutus. Elamise kaudu lakkasin ma olemast miski. Imelik mõelda. Kas ei sünni inimesed mitte selleks, et elada? Eks ole? Kuid sellest hoolimata on nii, et mida kauem elasin, seda rohkem kaotasin oma sisust ja muutusin tühjaks inimeseks. Ja võib juhtuda, et mida kauem ma edasi elan, seda tühjemaks ja väärtusetumaks ma muutun. See on küll viga. Kas seda asjade kulgu kuidagi muuta saab?
  • Lõppkokkuvõttes ei ole saa muud kui üks laps, kes on oma ahtas maailmas kogenud piiratud hulgal asju.
  • Ma ei tea, kas palvetamisest mingit kasu on. Aga igal juhul koondan kõik tundmused ja soovin kõigest hingest SEDA. Ma oletan, et kui väga soovida, võib sündida mingi vastav toimeenergia.
  • Me kogeme midagi ja selle mõjul muutub meie sees ka midagi. See on nagu mingi keemiline reaktsioon. Ja pärast seda vaatame end üle ja märkame, et kõik näitajad on ühe kraadi võrra kõrgemale tasandile tõusnud. Su enda maailm läheb selle võrra ühe ringi avaramaks. Seda ei juhtu just tihti, aga vahel siiski
  • Arvatavasti peaksid sa endas peituvast hirmust ja vihast üle saama. Peaksid laskma sinna erksat valgust ja oma südame jäätunud poole üles sulatama.
  • Me elame igavesti omaenese raamatukogus.
  • On asju, mida maailma äärele minemata teha ei saa.
  • Viimaks suudad sa uinuda. Ja kui silmad avad, oled saanud osakeseks uuest maailmast.

Varrak, 2008. 584 lk.

Tõlkinud Kati Lindström.

8/10.