Monthly Archives: veebruar 2017

Peter Høeg “Piiri peal”


borderliners-a

  • Hoop ei olnud sugugi kõige olulisem. Tähtis oli see, mis sellega kaasas käis, vahetult enne ja pärast hoopi. Aga mida tavaliselt polnud näha, palja silmaga mitte. Sest see kestis ainult mõne hetke. Ja ometi väga kaua aega tagantjärele.
  • Võib-olla on maailmas ainult kahte liiki küsimusi. Need, mida nad koolis esitavad, mille vastus on ette teada, mida ei esitata selleks, et keegi targemaks saaks, aga muudel põhjustel. Ja siis need teised, laboratooriumis. Mille vastused pole ette teada, sageli ka küsimused ise mitte, kuni neid pole välja öeldud. /…/ Selliseid küsimusi on üsna valus esitada. Ja neid esitatakse alles siis, kui miski selleks sunnib.
  • Hirmuga iseenese pärast saab midagi teha, sellele saab suunata tähelepanu valguse. Aga kui iseenda pärast enam ei muretseta, siis tuleb hirm teiste inimeste pärast, ja siis maailma pärast.
  • …aga kuidas jääb nendega, kes maha jäetakse, küsisin ma, mis neist saab, kuidas nemad peavad hakkama saama, kes nende peale peab mõtlema?
  • Kui midagi tähtsat oli juhtumas, siis võis lihtsalt lahti lasta ja süüvida hetke, ja see hetk muutus rikkaks, täis mõistmist. Nagu läheneksid mustale augule. Kui liiga lähedale minna, imetakse sind sisse. Aga kui püsid parajas kauguses selle lähedal, tekib mõistmine.
  • Neile, kes olid seespool, ehk siis enamikul, neil oli raske aru saada, mida ta mõtles, nemad võisid lihtsalt rõõmu tunda sellest, et nad olid seespool ja hästi kohastunud. Nende jaoks, kes jäävad väljapoole, täidab hirm ja lootusetud peaaegu kõik, see on ju teada. Mõista saab kõige paremini siis, kui oled piiri peal.
  • – Ma olen mõelnud, miks see neile nii raske on, miks peab igal pool nii palju reegleid olema. Ja ma olen mõelnud, et see on selleks, et maailm seal väljas meist eemal hoida. Sest seal ei liiguta ainult ülespoole, seal on palju kohti, kus aeg tirib inimese alla hävingusse. Selle peavad nad väljaspool hoidma, me ei tohi kahelda selles, et maailm tõstab meid ülespoole; kui kahelda, siis muutub niisugune pingutus võimatuks. Pingutada on kõige lihtsam aega uskudes, arvates, et kogu maailm on asutus, milles meid aretatakse, rikastatakse, parandatakse, vaja on vaid endast parim anda, sellise ettekujutuse annab meile kool, see on fantastiline.
  • Väikse lapse ümber tulevad ja lähevad inimesed, asjad ilmuvad välja ja kaovad ära, ümbrus võtab kuju ja hajub jälle. Ja mingit selgitust selle kõige kohta ei anta, sest kuidas sa seletad lapsele maailma.
  • Siis tekkis mõte, nagu oleks kool ühekorraga nii kaitsev kanaema, ehk siis Jumal, kui ka röövlinnud, ehk siis Jumala sõnumitoojad, kes varitsesid tibusid. Lõpuks ei saanudki ma enam midagi aru.
  • Kui tahad elus midagi saavutada, tuleb seda teha enne, kui kolmkümmend täis saad.
  • Inimest ei hinnata paha pärast. Asi on lihtsalt selles, et mind ennast on nii palju testitud. Lõpuks ei oskagi enam teisiti mõelda. Võib-olla ei paista see nii selgesti, kui sellega, mida sult oodatakse, alati enam-vähem toime tuled. Võib-olla paistab see kõige selgemini , kui tead, et oled alati, terve oma elu, piiri peal.
  • Ma mõtlesin, mis minust ja Katarinast saab, aga kõige rohkem mõtlesin Augustile. Ma nägin nüüd, et tal oli katseaeg mitte ainult Biehli koolis, vaid ka maailmas. Tema katseaeg pidi näitama, kas temast on üldse enam elulooma, ta oli nagu väga väike ja haige kiskja, kes vedas end vaevu-vaevu edasi.
  • Ta seisis edasi. Ma tundsin, et võib-olla ei hakka see kunagi oluline olema, mis ma talle vastan, et ta ei hakka seda kunagi hindama ega pisiasjades surkima. Et ma võin olla aeglane ja ebatäpne, lausa rumal ja selle eest ei tule karistust, ta jääb ikkagi minu juurde natukeseks seisma ja ei lähe minema.
  • Mitte iialgi ei saa hüljata last ilma iseend hülgamata, mitte iialgi, see on nagu loodusseadus, mille vastu ei saa keegi.
  • Kui ma nendega silmitsi seisin, olin nagu ilma nahata, miski ei kaitsnud mind. Ma märkasin iga muutust nende hääletoonis ja silmavaates, ma tunnetasin nende kiirustamist, viisakust, hajevilolekut ja arusaamatust. Nemad unustasid minu viis minutit pärast lahkumist, mina mäletan neid igavesti. /…/ Koolis oli see nii. Me mäletasime iga näoilmet, iga pilget ja julgustust, iga juhuslikult visatud märkust, iga jõu või nõrkuse väljendust. Nende jaoks olime meie argipäev, meie jaoks olid nad ajatud ja kosmilised, kohutavalt võimsad.
  • Täiskasvanulikku, täpset ja korrektset – seda on niigi küllalt. See täidab ju tegelikult kõik meie ümber. Aga midagi ilma nahata tunnetada saab nüüd ehk küll ainult laboratoorsetes tingimustes.
  • – Võib-olla sünnitakse mõnikord valede inimeste lapseks, ütles ta. – Võib-olla oleks parem, kui mõned inimesed mujale satuks.
  • Kui ka kõik on möödas ja ongi hilja, ja see kõik on nagunii tähtsusetu, oli see ometi meie elu. Ja see on jätnud jälje kõigele muule, mis tuli hiljem.
  • Rääkida pole lihtne. Kui oled kogu elu ainulgt kuulanud või teinud näo, nagu kuulaksid.
  • Ja aega õpivad tõenäoliselt kõige paremini tundma need, kes on selle otsa komistanud. Kes on olnud haiged ja piiri peal.
  • Kui inimese teadvus näeb vaid iseennast, siis näeb ta ainult kaduvat aega, mis ei tule enam kunagi tagasi. Aga kui ta näeb perekonda ja suguvõsa ja lapsi ja nende sündi ja ühendust teiste inimestega, siis näeb ta kordusi, siis on aeg rohkem nagu väli, tasandik, kontinent, kus saab reisida, nagu liivakell, mis jookseb tühjaks.
Advertisements