Monthly Archives: september 2014

John Green “The Fault in Our Stars”


51JXXb2vpDL._SY344_BO1,204,203,200_

  • Some infinities are bigger than other infinities.
  • “I believe the universe wants to be noticed. I think the universe is improbably biased toward consciousness, that it rewards intelligence in particular, because the universe enjoys its elegance being observed. And who am I, living in the middle of history, to tell the universe that it – or my observation of it – is temporary.”
Advertisements

Kadri Luik, Lauri Luik “Must ja valge luik”


11590

  • Ma leian, et üks põhilisi õppetunde oli see, et minu tervis hakkas paranema siis, kui vabanesin stressist. Stressi olidki mul aga tekitanud need kohutavad diagnoosid ja prognoosid, mida päevast päeva eri spetsialistide käest kuulsin.
  • Hea on see, et kui juba positiivsete mõtete laineharjale satud, siis kannab see sind üsna pikalt. Kui laine on sumbunud, tuleb kiirelt uut püüdma hakata.
  • Õnn on justkui vaatenurk. Õnn on oskus hinnata seda, mis sul täna olemas on. Keskendudes positiivsele, muudad sa oma vibratsiooni.
  • Üks vana indiaanlane õpetas kord oma lapselapsele, et meis kõigis võitlevad hea hunt (rahu, armastus, lootus, truudus) ja kuri hunt (valed, armukadedus, viha) – ning alati võidab see, keda sa toidad.
  • Ma ei suru end enam alla, ega keela enesele elu, eriti kui teen seda ainult sellepärast, et kedagi säästa. Kes mind säästab?
  • Kahtlused on energeetiliselt väga nõrgestavad emotsioonid. Mida rohkem me kahtleme, seda nõrgemaks muutume.
  • Tarkus on väga abstraktne mõiste, kuid ometi mõõdetav. Tarkust osta ei saa, nagu armastustki. Tarkus tuleb tasapisi, mitte nagu armastus, mis lihtsalt oli, on ja jääb.
  • Mulle meeldib, kui mul on kodus alati ports kvaliteetkirjandust, mida ikka ja jälle kätte võtta.
  • Kui ma lasen inimese lahti, mõistes, et hetkel klappi pole ja me ei võngu ühel lainepikkusel, siis aja möödudes võib see muutuda ja saadki tagasi n-ö sinuga paremini sobiva inimese.
  • Ole sina ise ja sind hinnatakse, austatakse ja armastatakse ja mis peamine, endal on märksa stressivabam eksisteerida.
  • Astu samm tagasi, anna hingamisruumi, mõtle enda jaoks asjad läbi ning saada teisele poole armastust ja ühel hetkel avastad, et see keeruline isend polegi enam nii keeruline ja need keerulised suhted on järsku nii lihtsad ja mõistetavad.
  • Kui ikka pidevalt asi vett vedama läheb, siis on see märguanne, et ujud vastuvoolu. See on väga õhkõrn piiri tunnetamine, et kus on vaja võidelda ja kus on tarvis endale tunnistada, et vale asi.
  • Ma läksin naeratades, sest ma ei kartnud ja ma tahtsin olla väike päike. Väike päike ei nuta ja hala, vaid on vapper võitleja ja julgustab ka teisi.
  • Kõik see, mis meiega ei haaku, ei võngu samal lainel, lihtsalt libiseb meie elust välja, jääb ainult see, mille ise oleme oma ellu maalinud, oma olemise ning elamise pintsliga.
  • Hinge ei saa kinni siduda ega omada ja mida peale hakata palja kestaga? Inimene tahab olla tema ise, teha neid asju, mis on talle olulised, nautida oma elu, seda aega, mis on talle siin maailmas väärtusliku kingina antud. Ja seda taibates sain aru, et mina olen täpselt samasugune.

Anton Nigov “Harjutused”


harjutused

  • Ma ei taha muutust. Et minu elus midagi muutuks. Ärgu muutugu seal midagi. Jäägu kõik endiseks. Ümberringi võib kõik muutuda, see on huvitav; erutav on jälgida reforme, katastroofe, revolutsioone, sõdu. Aga distantsilt. See on olnud suurim viga, kujutada ette, et ma tahan, et mu elu muutuks. Miks peaks elu muutuma. Muutumatunagi on ta häiriv. Niigi on mul raske midagi taibata.
  • Suurim õnnistus on rutiin ja ma olen pidanud, tänamatu, seda oma meeleheite allikaks.
  • Harjumuste vahetamine muutub harjumuseks ja see harjumus peab mind võib-olla harjutama selleks, kui tuleb kõik harjumused maha jätta.
  • Aga elamise meetodid on küll väga erinevad. Mida enam ma inimeste elu vaatlen, seda kummalisemaid eluviise ma leian. Ainult pealtnäha kõib enamik inimesi korralikult tööl ja teenib raha. Seda pilti normaalsusest on vaja maksku mis maksab säilitada, aga sellel pole mingit pistmist reaalsusega. Kas tõesti pole siis minu jaoks olemas kuskil seda vaikset aednikukohta koos prii korteriga tiibhoones? /…/ peaks ju olema võimalik, et sellist aednikku on kuskil vaja.
  • Või pigem on vist nii, et kes on kord kõrvale jäänud, selle osaks on vaadata.
  • Elamine ja elust arusaamine on kaks ise asja. Arusaamine ei aita õigesti elada ja elamine ei aita elust aru saada. Elamine on rohkem vaistlik kui mõistuslik tegevus. Ühed elavad instinktiivselt õigesti, ilma et nad vajaksid oma elust arusaamist. Teised saavad elust aru, aga ei oska elada.
  • Tundsin ennast järjekordse lootusetu luuserina. Töötuna, kellele keegi ka kunagi tööd ei anna. Pean surema vaesuses ja üldises põlguses.
  • Aga arvatavasti omistan ma talle liiga palju mõtteid enda suhtes, mis on tavaline viga. Me oleme enda jaoks ju nii tähelepanuväärsed.
  • Jalutamine on parim meetod lausete väljamõtlemiseks. Kahjuks nad kipuvad pärast meelest minema. Kui palju häid, väärtuslikke, hinnalisi lauseid on mul meelest ära läinud. Kõik nad oleks saanud rahaks teha. Ma oleksin rikas mees…
  • Kui ma saan mullist välja, ongi nad muutunud, sest mu viis neid näha on siis teine, sest mina pole enam mina. Mina ongi see mull. Mul on mull, mis must teeb minu. Ajamull, valgusemull, millest kiiremini ei liigu miski ega keegi. Ega aeglasemalt.
  • Mina ei oska ennast väljendada, sellepärast ma kirjutangi. Ma ei tea, mida ma tahan öelda, sellepärast ma püüangi seda kirja panna, et ehk see tuleb siis kuidagiviisi välja. Ehk keegi taipab lugedes, mis see oli, mis ma öelda tahtsin, ja ütleb seda mullegi. Siis ma saaksin teada.
  • Ükskord mäletamata minevikus ma ei saanud öelda kellelegi midagi eluliselt tähtsat. Nüüd on selle ütlemiseks muidugi hilja, aga ma üritan ikka ja jälle, ma olen välja arendanud terve üksirääkimise keele, ma olen seda õppinud muidugi raamatutest, kirjandusest, sellest üksirääkimise kunstist. Mul on tunne, et see leevendab, rahustab natuke.
  • Minajutustus on muidugi erakordne leiutis, aga sealjuures täiesti loogiline trinitaarse maailmapildi väljendus. Selles minas saavad kokku Isa (mina kui jutustaja, see, kes selle kõik on teinud), Poeg (mina kui ise, kui inimene ise) ja Püha Vaim (jutustusviis, see poeetiline miski, mis loole elu sisse puhub). Kolmainsus: autori mina, autor ise ja autori hääl.
  • Eesti kirjanduses on tähtis võita endale väike stabiilne kohake, siis pole karta, et sind kunagi enam päris sügavasse pimedusse tõugatakse. Looming pole lõppude lõpuks eriti oluline, peamine on teha endale nimi.
  • Sind tuleb defineerida negatiivselt: sa oled saavutanud, et sa ei ela elu, mida sa ei taha elada.
  • Ma pole veel siiani tundnud, et loomadest tõelist seltsi oleks. Nad reageerivad sinu peale, nad sõltuvad sinust ja väljendavad seda sõltuvust mitmel eri moel, aga see on ka kõik. Nad elavad teises, väga kauges maailmas.
  • Mihhail Lotmanil on õigus, kui ta ütleb, et eesti kirjanduses on mehed andekamad, aga nad ei jõua kuhugi, naised on vähem andekad, aga saavad suurteks.
  • Üksindus ise on sealjuures kusnt, oskuse mõttes üksi olla. Selle omandamine pole sugugi lihtne, vähemalt minul on see läinud üle kivide ja kändude. Tundub, et nüüd hakkan juba hakkama saama, pole väga vigagi. Alguses oli ikka päris jube.
  • Üksik muutub juhuslike inimkontaktide suhtes ülitundlikuks.
  • Vanasse kohta on ikka lihtsam minna. Uues vaadatakse sind alati natuke vaenulikult. Võõras inimene. Sellist me pole enne näinud. Kui tuled kuue kuu järel teist korda, oled ikkagi natuke omainimene. Keegi ei taha uute inimestega harjuda muidu, kui ainult läbi häda ja vastumeelsuse.
  • Mõned teavad tõesti juba sündides, mis neist saama peab, ja see neist saabki. Kadestusväärselt terviklikud, üheleainsale asjale pühendatud elud. Nagu oleks inkarnatsioon olemas: kellegi pooleli jäänud elu jätkamine uuelt teadlikkuse tasandilt. Enam pole vaja proovida ega otsida, tuleb ainult lõpetada see täiusetee, mille läbikäimine ühe elu jooksul pole muidugi võimalik: ei jõua.
  • Kui oskaks elu vastu tähelepanelik olla, tema hetked vastu võtta, poleks võib-olla väga vigagi.
  • Väljaspoolt tunduvad võõrad elud nii lihtsad ja mugavad.
  • Ma ei ole enne ega pärast puutunud kokku millegi sellisega, mida võiks otseselt nimetada kurjaks vaimuks, kurjast vaimust vaevatud inimeseks. Sestsaadik ma tean, mis see tähendab.
  • Majad ja korterid kutsuvad esile inimesi, iga maja ja korter isesuguseid, igas leiab aset üks draama, iga elukoht on näitelava koos valmispandud dekoratsioonidega. Sa esitad seal ühe osa. Ainult kunagi sa enne ei tea, sisse kolides sa ei tea, mis draama see on, milles sa mängima pead, milleks see koht sind kohustab.
  • Ühiskonna tasakaalutus avaldub ikka üksikutes, põhimass on nii tuim, et pealtnäha oleks kõik nagu normis. Igal ajastul kannavad vähesed maailma patu, räägivad ja näitavad välja selle, mida teised varjata ja unustada tahaksid, selle, mille enamus ongi unustanud.
  • Elu rütm on midagi tahtest sõltumatut. Kord ta on kiire, kord aeglustub peaaegu seiskumistundeni.