Tag Archives: inglise

Jojo Moyes “Mina enne sind”


mebe

  • “Ma mõtlesin välja, mis mind õnnelikuks teeb, ja ma mõtlesin välja, mida ma tahan teha, ja õppisin selgeks töö, mis lasi mul neid asju teha. /…/ Ja ma ei suuda üldse aru saada, kuidas sa saad selle tillukese eluga rahul olla. Selle eluga, mis leiab peaaegu täielikult aset viie miili raadiuses ning ei sisalda kedagi, kes sind kordki üllataks või tõukaks või näitaks asju, mis paneks sul pea ringi käima, nii et öösel ei saa magada.”
Advertisements

Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”


20160528_134851

  • “Siinsamal lähedal oli üks mees, kes sidus ennast purjepuule külge, kui laev põhja läks, ja seitse päeva ja seitse ööd oli ta mere peal, ja sellal kui kõik teised uppusid, hoidis temal elu sees, et ta nagu hullumeelne iseendale lugusid jutustas, nii et kus üks lõppes, seal teine kohe algas.”
  • Iseäralikkused, millest ta rääkis kui minu omadest, olid tegelikult tema enda omad.
  • Aga mõned inimesed on lihtsalt teistsugused ja kõik.
  • Kust alustada? Isegi parimatel päevadel on see keeruline, veel raskem, kui tuleb uuesti otsast alustada.

Julian Barnes “Kui on lõpp”


barneskuionlopp (1)

  • Palju aastaid hiljem, kui ma selle foto vastuseid otsides jälle kätte pidin võtma, imestasin selle üle, et ta iial vähegi kõrgemaid kontsi ei kandnud. Olen kusagilt lugenud, et kui sa tahad, et inimesed sinu jutule tähelepanu pööraksid, siis ei tohi sa häält tõsta, vaid hoopis vaiksemalt rääkida: just nimelt see köidab tähelepanu. Võib-olla mängis tema oma pikkusega samamoodi.
  • Kindlasti usun ma, et me kõik saame haavu, nii- või teistsugusel viisil. Kuidas olekski teisiti võimalik – välja arvatud maailmas, mis koosneks täiuslikest vanematest, õdedest-vendadest, naabritest, kaaslastest? Ja siis on veel küsimus, millest oleneb nii palju – kuidas need haavad meid mõjutavad: kas me mööname nende olemasolu või matame need endasse, ning kuidas see mõjutab meie suhteid teistega. Mõned möönavad oma haavu ja püüavad neid leevendada, mõned veedavad kogu elu, püüdes aidata teisi, kes on haavata saanud, ning siis on veel need, kelle peamiseks mureks on vältida edasisi haavu ükskõik mis hinna eest. Just nemad on need, kes on armutud; need, kelle eest tuleb end hoida.
  • Tal oli virgem vaim ja kangem iseloom, kui minul; ta mõtles loogiliselt ja tegutses siis vastavalt oma loogilise mõtlemise järeldustele. Samal ajal kui enamik inimesi, nagu ma kahtlustan, toimib vastupidi; me teeme mõne vaistliku otsuse ning ehitame siis üles põhjapaneva arutluskäigu, et seda õigustada. Ning nimetame tulemust terveks mõistuseks.
  • Ajalugu ei ole võitjate valed /…/ Pigem on tegu ellujäänute mälestustega, ning enamik neist pole ei võidukad ega lüüasaanud.
  • “Ma ei taha, et sa oleksid saladuslik naine. Ma usun, et see oleks mu meelest jube. See on kas lihtsalt fassaad, mäng, meestepüüdmise meetod, või siis on saladuslik naine saladus ka iseendale, ja see on veel kõige hullem.”
  • Mul oli üks sõber, kes õppis advokaadiks, kuid pettus selles kutses ja ei asunudki ametisse. Tema ütles mulle, et nende raisatud aastate üks eeliseid on see, et ta ei pelga enam seadust ega seadusemehi. Ja midagi säärast toimub ka üldisemas plaanis, eks ole? Mida enam õpid, seda vähem pelgad. “Õpid” mitte akadeemiliste õpingute mõttes, vaid argisemas elust arusaamise tähenduses.
  • Kui tihti me jutustame oma elulugu? Kui tihti me kohandame, kaunistame, ümbernurga ütleme? Ja mida kauem elu kestab, seda vähem on meie ümber neid, kes võiksid meie versiooni vaidlustada, meenutada meile, et meie elu ei ole meie elu, vaid kõigest lugu, mida me oma elust oleme jutustanud. Jutustanud teistele, aga – ennekõike – iseendale.
  • Kas iseloom areneb ajas? Raamatutes muidugi areneb: muidu poleks ju õiget lugugi. Aga elus? /…/ Meie hoiakud ja arvamused muutuvad, meil tekivad uued harjumused ja veidrused; aga see on midagi muud, pigem nagu dekoratsioon.
  • Hilisemas elus, nagu mulle tundub, me soovime, et tunded teeksid midagi leebemat ja praktilisemat: me tahame, et need toetaksid meie elu niisugusena, nagu see on, sel kujul, mille ta on saanud. Me tahame, et tunded kinnitaksid meile, et kõik on korras. Ja kas see on kuidagi vale?
  • Mind tabas nüüd erilist laadi kahetsus: valu, mis oli lõpuks ikkagi tabanud inimest, kes oli omateada alati osanud valu vältida – ja tabanud nimelt selle vältimise pärast.

Virginia Woolf “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust”


olemise-hetked-märkmeid-möödanikust

  • Osalt selle tõttu, et ma ei käinud kunagi koolis, ei võistelnud kunagi mitte mingil viisil teiste omavanuste lastega, ei ole ma ka kunagi saanud oma andeid ja puudusi teistega võrrelda.
  • Arvan, et tugev tunne jätab kindlasti jälje ja tuleb ainult avastada, kuidas end sellega uuesti siduda, nii et me saaksime oma elu algusest peale uuesti läbi elada.
  • Igas päevas on palju rohkem mitteolemist kui olemist.
  • Alles sõnadesse pannes muudan ma selle tervikuks, terviklikkus aga tähendab, et see on kaotanud võime mulle haiget teha; võib-olla seetõttu, et mu valu sellega kaob, panengi ma suure rõõmuga need murtud tükid uuesti kokku. See on võib-olla suurim nauding, mida olen kogenud. See on õndsuse tunne, mis saabub siis, kui ma kirjutades avastan, mis millega kokku kuulub.
  • Peame tundma, et kõik läheneb ja seejärel kaugeneb, muutub suuremaks, siis väiksemaks, möödudes tollest väikesest olendist kord kiiremini, kord aeglasemalt, peame tundma, et miski pani tüdruku liikuma, kihutas tagant seda väikest olendit, kihutas tagant tema jalgade ja käte kasvu, sest tüdruk ei olnud võimeline seda peatama ega ka muutma: nii nagu sunnitakse taime mullast kerkima, kuni võrsub vars, kasvavad lehed, paisuvad pungad.
  • Ema oli üks neist, kelle nähtamatu kohalolek mängib lõpuks nii suurt osa inimese elus.
  • Ma näen ennast kalana voolus: vool tõmbab mind kaasa, vool hoiab mind paigal, kuid ma ei suuda seda voolu kirjeldada.
  • Little Holland House oli seega tema haridus. Seal õpetati talle osa võtma väljapaistvate meeste elust, nii nagu tütarlapsele kohane: ta pidi neile teed valama, serveerima maasikaid vahukoorega, kuulama andunudlt ja lugupidavalt nende tarku mõtteid.
  • Nad olid kahekesi nagu päike ja kuu: ema positiivne ja otsusekindel, Stella – päikese valgust peegeldav satelliit.
  • Minevik tuleb meelde ainult siis, kui olevikuline elu kulgeb nii sujuvalt, et sarnaneb veevooluga sügava jõe pinnal. Siis on võimalik vaadata pinna alla sügavikku.
  • Olevik peabki olema sujuv, harjumuspärane.
  • Suhetel naistega on meeste elus tähtsusetu osa, seletas ta, millel ei ole kõige vähematki pistmist nende auga – nende renomeega teiste meeste silmis. Ma olin uskumatult, kuid mitte täiesti naiivne. Ma ei teadnud midagi tavaliste meeste elust ja arvasin, et kõik mehed armastavad ainult ühte naist nagu minu isa ja kaotavad oma au nii nagu naisedki, kui nad ei ole vooruslikud.
  • Ma arutasin, et kui elu tõesti tõuseb tagajalgele ja annab hoope, siis tuleb endalt see maha raputada; et keegi ei saaks öelda, et “nemad” oleksid mulle sokutanud väikese, nõrga ja jõuetu osakese sellest nii kallihinnalisest ajast. /…/ Kuid see ei seostunud mul inimestega, vaid selle jõuga, mis oli minu vastu niisugust austust üles näidanud, et pani mind tundma, nagu oleksin kahe veskikivi vahel.
  • Ei ole midagi kardetavamat egotsismist. Miski ei tee inimesele enesele rohkem haiget, miski ei haava rohkem neid, kes peavad sellega kokku puutuma.
  • Ma teadsin, et olen hukkamõistu leidnud mitmes punktis – neid oli rohkem, kui ma tollal suutsin analüüsida. Seal niiviisi seistes kogesin hirmu, häbi, ebamäärast piina – sageli kogetavat tunnet, mis oli täiesti ebaproportsionaalne võrreldes selle välise põhjustajaga.
  • Minus oli vaatleja, kes isegi siis, kui ma vingerdasin ja kuuletusin, jäi valvsaks, tegi märkmeid, mille üle võiks tulevikus järele mõelda.
  • Seltskond oli tollal ülimalt võimekas, enesega rahulolev, halastamatu masinavärk. Ühel tütarlapsel ei olnud mingeid võimalusi selle kihvade vahelt pääseda.
  • Saan praegu öelda ainult seda, et möödanik on ilus, sest me ei mõista oma tundeid tundmise hetkel. Nad avanevad meile hiljem, ja seega ei ole meil lõpetatud ja terviklikke tundeid mitte oleviku, vaid ainult mineviku kohta.

Tõnise lugemispäevik: http://logahv.blogspot.com/2014/03/virginia-woolf-olemise-hetked-markmeid.html

Isabel Losada “Minu teekond paradiisi”


img

  • Murakami kirjutab sügavalt sensuaalses, leebes, peaaegu eksistentsialistlikus stiilis – tema tegelaskujud on igaveseks määratud saatuse või pahatihti ka vastamata või lootusetu armastuse püünistesse. Kõik nad on üksildased ja tavaliselt lohutab neid ainult kirjandus või klassikaline muusika.
  • Teie tähelepanu on see, mida on teie võimuses anda. aga te pöörate oma tähelepanu paljudele asjadele, nii paljudele kavatsustele ning teatud mõttes see killustab teie jõudu.
  • Mõned suhted lihtsalt juhtuvad. Nad tekivad. Nad tulevad mängu.
  • …aga nagu Mooji meelde tuletas, ei saa ma läbi viia midagi niisugust, mis hõlmaks teisi inimesi. Me same üksnes unistada ja loota, et teised inimesed jagavad meie unistusi.
  • On üks vaimne liikumine /…/, mis väidab, et me loome oma kogemused, et neist õppetunde saada. Mina sellele alla ei kirjuta. Mõni inimene haigestub vähki, aga ma ei usu, et sellepärast, nagu oleks tal vaja õppetundi, hoolimata sellest, et paljud, kes on sedaviisi kannatanud, täheldavad, et nad on sellest kogemusest õppinud ja selle läbi kasvanud. See ei ole üks ja seesama. Millestki õppimine, mis elus ette tuleb, ei ole sama, mis uskumine, et me ise oleme kõige eest vastutavad, sest me ise lõime selle. On asju, mille eest me ei vastuta.
  • Täna tunnen ma, et tahaksin muutuda  mürkmaoks. Ma tahan hammustada ja nähvata ja kõigi peale sisiseda. Ma tahan endale lubada niisugust kohutavat käitumist, mida ma kunagi endale ei luba ja mille järele ma tavaliselt ka mingit vajadust ei tunne. Aga praegu tahan ma olla ebaviisakas, agressiivne ja inimesi endast välja viia. Ma tahan oma telgist välja tulles küsida: “Mis kuradi kepp siin käib?”

Jeanette Winterson “Taak”


 

  • Kirjutamine on alati paljastus, haavatavus, mis ei tähenda aga, et see oleks pihtimus või mälestus. See on lihtsalt päris.
  • Ma tean, mis on armastus. Ma tean, mis on armastuse teesklemine. Samal ajal teeb mu iseloom mind pettustele altiks. Nagu mu vend Prometheus, olen minagi üle piiri astumise pärast karistada saanud.
  • Kaevan tunneli, tundun väljapääsu leidvat, aga see ei vii kusagile. Olen jälle sees, toetun iseenda piiridele.
  • Sind ei hävita mitte see, mida sa oma teel kohtad, vaid see, mis sa oled.
  • Vähk. Kodu sodiaagimärk.
  • Miks ei olnud ta oma elu piirjooni ära tundnud, ja kui ta need ära tundis, siis miks oli ta neid nii väga vihanud.
  • Saatus oleks kui otsuse täielik vastand ja suur osa elust oleks kui saatus.
  • Minevik ei haju nagu miraaž. Tulevikul, kuigi nähtamatul, on kaal. Me oleme mineviku ja tuleviku gravitatsioonilises tõmbuses. Selle gravitatsioonilise tõmbuse lõhkemine võtab tohutult energiat – valguskiiruse jõu.
  • Antiikrahvad uskusid saatusesse, sest nad said aru, kui raske on inimesel midagi muuta. Mineviku ja tuleviku tõmme on nii tugev, et see hävitab meil oleviku. Me lamame abitult päritud käitumismudelite ja meie endi käitumisega taaskehtestatud mudelite võimuses.

Ma tunnen su ära, ma tunnen sind varasemast ajast, unenäost või mõnest teisest elust.

John Fowles “Maag”


  • Igas elus tuleb kätte aeg, kus kaalukausid on tasakaalus. Sel ajaviivul peab inimene iseendaga leppima. Küsimus pole enam selles, mis sinust saab, küsimus on selles, mis sa oled ja milleks sa alati jääd. Teie olete liiga noor, et seda mõista. Teie puhul on ikka veel oluline saamine. Mitte olemine.
  • Ma lõhenesin kaheks erinevaks inimeseks. Üks osa minust jälgis iseennast ja teine püüdis unustada, et esimene jälgib teda.