Tag Archives: Woolf

Virginia Woolf “Mrs Dalloway”


9780141182490

  • Clarissa oli ühtaegu laps, kes seisab oma vanemate vahel, loobib partidele leiba, ja täiskasvanud naine, kes tuleb järve kaldal seisvate vanemate juurde, kätel elu, mis sedamööda, kuidas ta lähemale jõuab, tema süles kasvab, kuni sellest saab kogu elu, terve elu, mille ta nende ette maha paneb, öeldes: “Näete, millega ma hakkama sain! Siin see on!”
  • ..tal oli see haruldane anne, see naiselik anne luua omaenda maailm, ükskõik, kus ta siis ei juhtunud olema.
  • Surm oli trots. Surm oli katse ühendust võtta, sest inimesed polnud võimelised tabama tuuma, mis salapärasel kombel neil eest lipsas; lähedased tõmbusid eemale; vaimustus hääbus; inimene oli üksi. Surm pakkus tröösti.
  • Salatsemine on rumal. Tuleb lihtsalt öelda, mida tunned.
Advertisements

Virginia Woolf “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust”


olemise-hetked-märkmeid-möödanikust

  • Osalt selle tõttu, et ma ei käinud kunagi koolis, ei võistelnud kunagi mitte mingil viisil teiste omavanuste lastega, ei ole ma ka kunagi saanud oma andeid ja puudusi teistega võrrelda.
  • Arvan, et tugev tunne jätab kindlasti jälje ja tuleb ainult avastada, kuidas end sellega uuesti siduda, nii et me saaksime oma elu algusest peale uuesti läbi elada.
  • Igas päevas on palju rohkem mitteolemist kui olemist.
  • Alles sõnadesse pannes muudan ma selle tervikuks, terviklikkus aga tähendab, et see on kaotanud võime mulle haiget teha; võib-olla seetõttu, et mu valu sellega kaob, panengi ma suure rõõmuga need murtud tükid uuesti kokku. See on võib-olla suurim nauding, mida olen kogenud. See on õndsuse tunne, mis saabub siis, kui ma kirjutades avastan, mis millega kokku kuulub.
  • Peame tundma, et kõik läheneb ja seejärel kaugeneb, muutub suuremaks, siis väiksemaks, möödudes tollest väikesest olendist kord kiiremini, kord aeglasemalt, peame tundma, et miski pani tüdruku liikuma, kihutas tagant seda väikest olendit, kihutas tagant tema jalgade ja käte kasvu, sest tüdruk ei olnud võimeline seda peatama ega ka muutma: nii nagu sunnitakse taime mullast kerkima, kuni võrsub vars, kasvavad lehed, paisuvad pungad.
  • Ema oli üks neist, kelle nähtamatu kohalolek mängib lõpuks nii suurt osa inimese elus.
  • Ma näen ennast kalana voolus: vool tõmbab mind kaasa, vool hoiab mind paigal, kuid ma ei suuda seda voolu kirjeldada.
  • Little Holland House oli seega tema haridus. Seal õpetati talle osa võtma väljapaistvate meeste elust, nii nagu tütarlapsele kohane: ta pidi neile teed valama, serveerima maasikaid vahukoorega, kuulama andunudlt ja lugupidavalt nende tarku mõtteid.
  • Nad olid kahekesi nagu päike ja kuu: ema positiivne ja otsusekindel, Stella – päikese valgust peegeldav satelliit.
  • Minevik tuleb meelde ainult siis, kui olevikuline elu kulgeb nii sujuvalt, et sarnaneb veevooluga sügava jõe pinnal. Siis on võimalik vaadata pinna alla sügavikku.
  • Olevik peabki olema sujuv, harjumuspärane.
  • Suhetel naistega on meeste elus tähtsusetu osa, seletas ta, millel ei ole kõige vähematki pistmist nende auga – nende renomeega teiste meeste silmis. Ma olin uskumatult, kuid mitte täiesti naiivne. Ma ei teadnud midagi tavaliste meeste elust ja arvasin, et kõik mehed armastavad ainult ühte naist nagu minu isa ja kaotavad oma au nii nagu naisedki, kui nad ei ole vooruslikud.
  • Ma arutasin, et kui elu tõesti tõuseb tagajalgele ja annab hoope, siis tuleb endalt see maha raputada; et keegi ei saaks öelda, et “nemad” oleksid mulle sokutanud väikese, nõrga ja jõuetu osakese sellest nii kallihinnalisest ajast. /…/ Kuid see ei seostunud mul inimestega, vaid selle jõuga, mis oli minu vastu niisugust austust üles näidanud, et pani mind tundma, nagu oleksin kahe veskikivi vahel.
  • Ei ole midagi kardetavamat egotsismist. Miski ei tee inimesele enesele rohkem haiget, miski ei haava rohkem neid, kes peavad sellega kokku puutuma.
  • Ma teadsin, et olen hukkamõistu leidnud mitmes punktis – neid oli rohkem, kui ma tollal suutsin analüüsida. Seal niiviisi seistes kogesin hirmu, häbi, ebamäärast piina – sageli kogetavat tunnet, mis oli täiesti ebaproportsionaalne võrreldes selle välise põhjustajaga.
  • Minus oli vaatleja, kes isegi siis, kui ma vingerdasin ja kuuletusin, jäi valvsaks, tegi märkmeid, mille üle võiks tulevikus järele mõelda.
  • Seltskond oli tollal ülimalt võimekas, enesega rahulolev, halastamatu masinavärk. Ühel tütarlapsel ei olnud mingeid võimalusi selle kihvade vahelt pääseda.
  • Saan praegu öelda ainult seda, et möödanik on ilus, sest me ei mõista oma tundeid tundmise hetkel. Nad avanevad meile hiljem, ja seega ei ole meil lõpetatud ja terviklikke tundeid mitte oleviku, vaid ainult mineviku kohta.

Tõnise lugemispäevik: http://logahv.blogspot.com/2014/03/virginia-woolf-olemise-hetked-markmeid.html

Virginia Woolf “Tuletorni juurde”


Pilt

Eessõna (M. Talvet):

  • Reaalsuse, eksistentsi tajumine, ja oma tajumuse väljendamine, sõnastamine, kujundiks vormimine on Woolfi loomingu põhisisuks. Tegelased tema romaanides püüdlevad ühe ja sama eesmärgi poole: peatada hetkeks tulvavood, noppida kogemuste jadast välja oluline, puhastada see, lasta valgusel sellest läbi kumada ning lükkida see siis teiste niisama puhaste ja helendavate aatomite mustrisse, mis ongi elu, loomine ja kunst, ongi see, mis jääb. Selle jääva, selle vormini jõuavad ta tegelased kas seltskondliku elu kaudu, inimesi enda ümber üksteisele lähendades, või värvide, sõnade ja teatri abil. VW ise keskendas kogu oma jõu loomepingutusele, mille sisuks oli leida õige vorm olemasolu müstika tajumisele, tajumusele elust niisugusena, nagu see meie teadvust ümbritseb, nagu elust, mille kaks (nägemuste ja faktide) poolust hetkevalguses ühte sulavad.