Tag Archives: ameerika

Emma Cline “Tüdrukud”


Tydrukud_kaas_valmis.indd

  • Ta eksles oma sügavas ja kindlas veendumuses, et väljaspool tema enda kogemusi pole midagi. Just nagu saaksid asjad käia ainult ühtemoodi, aastad viivad sind mööda koridori tuppa, kus ootab sind enda vältimatu mina – embrüonaalne, valmis end paljastama. Kui kurb oli endale aru anda, et mõnikord ei jõua sa sinna kunagi. Et mõnikord elad sa kogu elu vaid pinda riivates, sellal kui armetud aastad mööduvad.
  • Niimoodi oli hirmutav üksi elada. Polnud kedagi, kes taltsutaks su liialdusi, su algeliste ihade reetmist. Nagu elaksid sa kookonis, mis on tehtud sinu enda alasti loomusest ega lase seda sättida tegeliku inimelu mustriteks.
  • Ootasin, et mulle öeldaks, mis minus head on. Hiljem juurdlesin, kas sellepärast oligi rantšos palju rohkem naisi kui mehi. Kõik see aeg, kui mina olin end ette valmistanud, lugenud artikleid, mis õpetasid, et elu on vaid ooteruum, niikaua kuni keegi sind märkab – poisid olid selle ajaga iseendaks saanud.
  • Osa minust tundis end hästi või ajasin ma lihtsalt läheduse õnnega segi. Sest see oli olemas ka siis, kui armastust polnud – perekondlik võrgustik, harjumuste ja kodu puutumatus. Ajahulk, mille sa kodus veetsid, oli nii hoomamatu ning parim selle juures oligi lõpmatu ümbritsetuse tunne, justkui otsiksid kleeplindi algust, aga ei leia seda. Polnud liitekohti, polnud katkestusi – olid vaid sinu enda elu tähised, nii sügavalt sinu sees, et sa isegi ei teadvustanud neid.
  • Mu lemmikfantaasia oli uneravi, mille olin avastanud “Nukkude orgu” lugedes. Haigla arst kutsub esile pikaajalise une, ainsa lahenduse vaese kriiskava Neely jaoks, kes on demeroolist segi läinud. See tundus otse suurepärane – rahumeelsed ja usaldusväärsed masinad hoiavad mu keha elus, aju puhkab vesises ruumis, muretu nagu kuldkala akvaariumis. Ma ärkaksin mitu nädalat hiljem. Ja isegi kui elu loksuks tagasi oma trööstistusse, jääks siiski alles see tärgeldatud olematuselõik.
  • Tegelikult ma ei uskunud, et sõprus võiks olla lihtsalt sõprus ja mitte mingi ebamäärane taust päriselt põletavale küsimusele, sellele, kas poisid armastavad sind või ei.
  • Arvan, et see oligi meie viga, üks paljudest vigadest. Uskuda, et poisid tegutsevad loogika alusel, mida meie ühel päeval suudame mõista. Uskuda, et nende tegevusel on mingi tähendus peale mõtlematu impulsi. Me olime nagu vandenõuteoreetikud, nägime igas pisiasjas ennet ja kavatsust, lootsime meeleheitlikult, et meid peetakse piisavalt tähtsaks, et meie üle pead murda ja plaane pidada. Kuid nad olid vaid poisid, rumalad, noored ja otsekohesed; nad ei varjanud midagi.
  • Kas ma olin üldse kunagi end nii üksikuna tundnud, et terve päev tuleb kuidagi mööda saata ja kellelegi ei lähe see korda?
  • Võimalus, et minu üle langetatakse otsus, tõrjus kõrvale kõik mured ja küsimused. /…/ Tolles vanuses olin mina ennekõike see, kellele anti hinnang ja minu suhetes inimestega andis see jõupositsiooni teistele.
  • Võib-olla oligi see siin parem lahendus, ehkki harjumatu see ju tundus. Olla osa sellest amorfsest rühmast, kes usub, et armastus võib tulla ükskõik kust. Siis ei oleks sa pettunud, kui sealt, kust ootasid, ei tule seda piisavalt.
  • Vaesed tüdrukud! Maailm nuumab neid armastuselubadusel. Kui hädasti nad seda vajavad ja kui vähe nad seda saavad.
  • …teiste inimeste imetlus nõuab sinult midagi. Et sa pead ennast selle järgi kujundama.
  • Tema naer oli järelkaja, kaunis lisandus – kui rõõmus ma olin iga asja üle, mis ma tema hingeelust teada sain, iga ainuüksi mulle mõeldud saladuse üle.

Marcalt maailmale

Lugemispäevik

Advertisements

Truman Capote “Hommikueine Tiffany juures”


aud

  • Miss Golightly oskas kitarri mängida ning tal oli kass. Mõnikord, kui päike paistis, pesi ta juuksed puhtaks, istus koos kassi, ruske tiigrikarva kõutsiga tuletõrjeredelile ja sellal kui ta juuksed kuivasid, sõrmitses kitarri. /…/ Miss Golightly mängis tõesti hästi ja vahel laulis ka.
  • /…/  minu kella ta enam ei helistanud. Tundsin sellest puudust ja päevade kuludes hakkasin Holly vastu vimma kandma, nagu oleks parim sõber mind ära unustanud. Mu elu muutus ärritavalt üksildaseks, aga see ei tekitanud tahtmist kohata varasemaid sõpru – nüüd tundusid nad mulle ilma soola ja suhkruta dieettoiduna.
  • “Selleks ei pea tundeinimene olema, et teda hinnata, poeedi hingega. Kuid ma ütlen ausalt: te võite tema pärast peaga vastu müüri joosta, aga tema ulatab tänutäheks taldrikutäie hobusepabulaid. Mida ta endast praegu kujutab? Just sihukest plikat, kes lõpetab sekonaalipudeli põhjas. Olen seda näinud nii palju, et teil ei jätku ülelugemiseks sõrmi. Ja neil plikadel on kruvid paigas. Aga tema kruvid ei ole paigas.”
  • Holly hoidis ikka veel kassi süles. “Vaene mees,” ütles ta kassi pead silitades. “Vaene ilma nimeta mees. See on natuke ebamugav, et tal nime pole. Aga mul polnud õigust panna: ta peab ootama, kuni ta kellegi omaks saab. Me lihtsalt sattusime ühel päeval jõe ääres juhtumisi kokku, me ei ole teineteise omad: tema on iseseisev ja mina samuti. Ma ei taha mitte millegi omanik olla enne, kui tean, et olen leidnud koha, kus mina ja asjad kokku kuuluvad.”
  • “Meel võib sellepärast kurb olla, et sa hakkad paksuks minema või et vihma sajab liiga kaua. siis oled kurb ja ongi kõik. Aga lõpp meeleolu on palju hullem. Siis kardad ja higistad üle keha, aga sa ei tea, mida sa kardad. Tead, et on tulemas midagi halba, aga sa ei tea, mis see on.”
  • Armastama võib õppida keda tahes.
  • Tõeline isiksus kujuneb sageli ümber, isegi meie keha teeb mõne aasta tagant kapitaalremondi: kas soovime või mitte, see, et peame muutuma, on asjade loomulik käik.
  • “Jah, nüüd ma kardan. Sest see kõik võib nii jäädagi. Et sa ei saa aru, mis on sinu oma, enne kui oled asja ära visanud.”

Tõnise lugemispäevik

Raamatublogi

Südamelähedaselt

Elizabeth Gilbert “Abielutõotus”


abielutootus

  • Olin kord juba selle vea teinud – läinud mehele, omamata isegi ähmast ettekujutust abielu institutsioonist. Tõepoolest, 25-selt veel lootusetult liiga noor, olin ma sööstnud pea ees oma esimesse abiellu nagu labradorikutsikas hüppab ujumisbasseini – sama põhjalikult valmistunud ja ettenägelik. Selles vanuses olin mina veel nii lootusetult vastutustundetu, et ma poleks tohtinud isegi hambapastat ise valida.
  • Ma soovisin hardalt, et põhjalik uurimistöö leevendaks minu tugevat vastumeelsust abielu suhtes. Ma küll ei kujutanud ette, kuidas selline asi saaks juhtuda, kuid mineviku kogemused olid mulle õpetanud, et mida rohkem ma mingi asja kohta teada saan, seda vähem see mind hirmutab.
  • Läänemaise kaasaegse peremudeli uurimiseks läheb varsti vist mikroskoopi vaja. Meie tegelikkus näeb ette kahte või kolme, mõnikord koguni nelja inimest, kes on hõivanud otse uskumatult avarad eluruumid ja selle raames kindlustanud endale veel isikliku ruumi nii füüsilises kui ka psühholoogilises mõttes, nii et igaühel oleks võimalus veeta suur osa päevast ilma vajaduseta puutuda kokku teiste pereliikmetega.
  • /…/ kaasaegse lääne kultuuritaustaga naise armulugu oli tema poolt iga kaardi pealt hoolega läbi kaalutud, kuni aastatega on jutustusest saanud kas kulda valatud müüt või õpetlik lugu koos kibestunud hoiatusega.
  • /…/ abielu algamise emotsionaalne laeng omab väiksemat tähtsust, kui see emotsionaalne seisund, kuhu abielu on jõudnud juba küpses staadiumis pärast aastatepikkust partnerlust.
  • Me elame pidevas hirmus, et meid halvab otsustusvõimetus – hirmust, et iga langetatud otsus võib osutuda valeks otsuseks. /…/ Samasugust ärevust tunneme siis, kui me ikkagi tihkame otsuse langetada – eelistades üht võimalust teisele, oleksime nagu maha kandnud mingi teise aspekti oma sügavamast olemusest. Avanud ukse number kolm hakkame kartma, et oleme jäädavalt kaotanud selle alternatiivse, kuid võib-olla sama olulise killukese iseendast, millele oleks andnud eluõiguse ukse number üks või ukse number kaks avamine.
  • Suuri romantilisi valgeid pulmi, mida meie tänapäeval peame traditsiooniliseks, ei tuntud enne 19. sajandit, kuni teismeline kuninganna Victoria oli kandnud oma kiriklikul laulatusel kohevat valget kleiti, pannes sellega aluse kombele, mis on tänaseni vastu pidanud.
  • Miks peaks see mees mulle vajalik olema? Ma vajan teda ainult sellepärast, et ta on mulle kallis, et tema seltskond suudab mind rõõmustada ja lohutada, ja eelkõige selle pärast, et nagu mu ühe sõbra vanaisa kunagi märkis: “Mõnikord on elu üksinda olemiseks liiga raske ja mõnikord jälle liiga ilus, et seda mitte jagada.”
  • /…/ armastuse pärast abiellumine on psühholoogiliselt väga riskantne ettevõtmine.
  • Tal oli osaliselt õigus (me kõik läheme varem või hiljem oma eluga edasi) ja osaliselt ta eksis (me ei saa sellest kunagi päriselt üle. Selles mõttes oleme me, lahutatud, nagu 20. sajandi Jaapan: meil on sõjaeelne ajajärk ja sõjajärgne ajajärk ja nende kahe vahel haigutab suur suitsev pommiauk.
  • Buddha õpetas, et inimese kannatused on alati põhjustatud tema soovidest. Nagu me kõik ei teaks, et see tõepoolest nii on? Iga inimene, kes on endale midagi tahtnud pole seda saanud (või veel hullem, on tahtnud ja saanud ja siis jälle ilma jäänud) tunneb hästi neid kannatusi, millest Buddha räägib. Kõige riskantsem ongi vist tahta teist inimest.
  • /…/ “juhtumine” pole mitte alati juhuslik, vaid sageli põhjustavad õnnetuse hooletult maha pillatud seemned, mis lähevad tasapisi idanema.
  • Aga vanaemadega tasub olla ettevaatlik. Sa arvad küll, et ta on kõik teistele ära andnud, ja siis selgub et ta hoiab kümne küünega kinni oma isiklikust hinnangust iseenda elule.
  • “Ma olin õnnelik, et mul on päris oma perekond. Mul oli mees. Mul olid lapsed. Ma polnud varem tihanud isegi unistada, et minulgi võiks kõik see olla.”
  • Mõnikord elu lihtsalt on ebarahuldav ja kaootiline. Inimene teeb, mis ta suudab. Ei oska ju iga kord õiget käiku ette näha.
  • See ongi hingeline lähedus – vahetada pimedas teineteisega oma lugusid.
  • Kuidas mõõta seda omaseks saamise väärtust, kui teine õpib sind nii hästi tundma ja pääseb sulle nii lähedale, et sa muutud talle sama nähtamatuks ja vajalikuks nagu hingatav õhk.
  • Olenemata sellest, kas sa muretsed lapsi või mitte, on soovitav järgida sama ettekirjutust: pane raha kõrvale, pese hoolega hambaid, kinnita alati turvavöö, liiguta ennast – siis võid olla enam-vähem kindel, et sinust saab kunagi eluga rahul olev vanamutt.

Lugemispäevik

Veraprima

 

Edgar Allan Poe “Novelle”


novelle

  • Sõbra käitmises hämmastas mind otsekohe teatav laokilolek – ebajärjekindlus; peagi leidsin, et see tuli jõuetusest ja asjatutest katsetest saada võitu mingist harjumuspärasest ärevusest, ülemäära närvilisest erutusest. (Usheri maja hukk)
  • Tõepoolest on raske määratleda või isegi kirjeldada minu tegelikke tundeid tema vastu. Neis oli pisut pirtsakat vaenulikkust, mis polnud veel vihkamine, pisut lugupidamist, veel rohkem austust, palju hirmu ja äraarvamatul hulgal kohmetut uudishimu. (William Wilson)

 

Jean Stein “Edie: American Girl”


edie

  • It was a rainy night, when she came to see me, not long after, and she came to me as a friend, very strung up. She didn’t cry. Just an odd sense of anguish. She felt that space was closing in on her. Her family was going to get her, or the universe was going to get her, or with any luck she’d get herself first.
  • I think Edie was something Andy would like to have been; he was transposing himself into her a la Pygmalion. Have you ever noticed a certain type of man who always wants to go along with his wife to pick out her clothes? I’ve always thought that’s because he wants to wear them himself. Andy would like to have been Edie. He would like to have been a charming, well-born debutante from Boston. He would like to have been anybody except Andy Warhol.
  • It’s usually very fragile people who bring out the fragility in somebody else, especially in a tough place like New York. It’s like being injured.
  • I mean, after all, poets are healers of a kind. There’s a sort of a psychic nerve they’re touching.
  • She never finished a sentence, she never looked you in the face, she was never there. She wasn’t getting a lot of attention, so she was just kind of floating around. Very distracted. /…/ Maybe she was from the underworld. She reminded me of Montgomery Cliff. He once said to me: “I would like to go down into the depths of the underworld, the depths of darkest experience and come back and tell about it.”
  • “I think, looking back, that a very early age he had decided what it was he wanted: fame – that is, to be a famous person. His drive was simply that: fame was the name of the game…not really talent. Not art. Whereas with me I think it was the other way around: an intense preoccupation with an art form, which in turn led to fame. Mind you, I’m not saying that Andy Warhol doesn’t have any talent, because obviously he has some, he has to. But I can’t put my finger on exactly what it is that he’s talented at, exept that he’s a genius as a self-publicist.”
  • Andy never sat down. One always had the sense of him standing or pacing around slowly. This was Andy, this sleepwalker in the mid-Sixties, on his feet all the time.
  • …Andy was the queen of passivity… the absolute son of nonexistence. He was just divinely not there. /…/ It was easy to impersonate Andy because to the questions I’d always say “Yes” or “No” or “Maybe”, “I don’t know, I don’t think about it” which is the way Andy would have answered these questions.
  • It seemed like she had so many friends, but when you really looked at her face, it was like she never had any friends.
  • I was always intimidated and self-conscious when I talked to her or was in her presence because she was like art. I mean, she was an object that had been very strongly, effectively created. /…/ She had so much life in her. Her movement was fluid and she was like a little queenie.
  • We have to get used to the reality that we’re alone. If you can’t get used to it, then you go mad.
  • There must have been some frustration. She was after life and sometimes life doesn’t come fast enough.
  • She didn’t know how to be in love. If you don’t love yourself you can’t love anybody else.

edie2

 

Elizabeth Gilbert “Big Magic”


DSC_0471.JPG

  • Students told me that he was the most extraordinary man they’d ever encountered. He had seemed not quite of this world, they said he seemed to live in a state of uninterrupted marvel, and he encouraged them to do the same. /…/ He told them that they must live their most creative lives as a means of fighting back against the ruthless furnace of this world.
  • Anyway, I quite liked the way he lived inside my imagination as a massive and powerful presence. /…/ So I decided to know him only that way – through my imagination. And that’s where he remains for me to this day. Still alive in me, completely internalized, almost as though I dreamed him up.
  • Do you have the courage to bring forth the treasures that are hidden within you?
  • I had fixated upon my fear as if it were the most interesting thing about me, when actually it was the most mundane. In fact, my fear was probably the only 100 percent mundane thing about me. I had creativity within me that was original; I had a personality within me that was original.
  • I believe that our planet is inhabited not only by animals and plants and bacteria and viruses, but also by ideas. Ideas are a disembodied energetic life- form. They are completely separate from us – albeit strangely. Ideas have no material body, but they do have consciousness, and they most certainly have will. Ideas are driven by a simple impulse to be made manifest. And the only way an idea can be made manifest in our world is through collaboration with a human partner. It is only through a human’s efforts that an idea can be escorted out of the ether and into the realm of the actual.
  • I always try to use my most gracious manners when sending an idea away; you don’t want word getting around the universe that you’re difficult to work with.
  • However, I’ve always had the sense that the muse of the tormented artist – while the artist himself is throwing temper tantrums – is sitting quietly in a corner of the studio, buffing its fingernails, patiently waiting for the guy to calm down and sober up so everyone can get back to work.
  • You can nourish healthier relationships in order to keep yourself undistracted by self-invented emotional catastrophes. You can dare to be pleased sometimes with what you have created.
  • You can battle your demons /…/ instead of battling your gifts – in part by realizing that your demons were never the ones doing the work, anyhow.
  • And because I must always be writing about something or else I will go mad, I decided to write about that – that is to chronicle what was going on in my real life, as a way of sorting through its complications and revelations.
  • What was the idea supposed to do, sit around indefinitely while I ignored it? Maybe. Sometimes they do wait. Some exceedingly patient ideas might wait years, or even decades for your attention. But others won’t, because each idea has a different nature. Would you sit in a box for two years while your collaborator blew you off? Probably not.
  • …- that ideas are alive, that ideas do seek the most available human collaborator, that ideas do have a conscious will, that ideas do move from soul to soul, that ideas will try to seek the swiftest and most efficient conduit to the earth (just as lightning does).
  • The golden rule in my family is this: If you’re supporting yourself financially and you’re not bothering anyone else, then you’re free to do whatever you want with your life.
  • I don’t want to be afraid of bright colors or new sounds or big love or risky decisions or strange experiences or weird endeavors or sudden changes or even failures.
  • I am this and I am that and I’m also that other thing too. I don’t yet know exactly what I am but I’m curious enough to find out.
  • Of course it’s difficult to create things; if it wasn’t difficult, everyone would be doing it, and it wouldn’t be special or anything.
  • He felt there was nobility in his choice never to write a book.
  • Exposure to imperfections – even his own – injured his soul.
  • Someday it might all make sense to you – why you needed to go through this botched-up mess in order to land in a better place. Or maybe it will never make sense.
  • Our creativity is a wild and unexpected bonus from the universe. It’s as if all our gods and angels gathered together and said: “It’s tough down there as a human being, we know. Here -have some delights.”

Sylvia Plath “Klaaskuppel”


DSC_0351

  • Botaanika oli mõnus, sest mulle meeldis lõikuda lehti ja panna neid mikroskoobi alla, joonistada leivahallitusi või sõnajala paljunemistsüklis ette tulevat veidrat südamekujulist lehte, see kõik tundus nii tõeline.
  • Ma kulutasin palju aega kujuteldavatele vestlustele Buddy Willardiga. Ta oli paar aastat minust vanem ja väga teaduselembene, nii, et oskas alati kõike tõestada. Temaga olles pidin ma kõvasti vaeva nägema, et minugi peanupp vee peal püsiks. Need väljamõeldud vestlused kordasid tavaliselt mõnda Buddyga tegelikult toimunud jutuajamise algust, ent lõppesid sellega, et mina suutsin talle üsna teravalt vastata, selle asemel, et istuda ja pomiseda “Küllap vist.”
  • …päris õnnelik olin ma üldse oma elus olnud vaid üheksanda eluaastani. Pärast seda, hoolimata skautlusest, klaveritundidest, akvarellitundidest, tantsutundidest ja purjetamislaagrist, kõigest, mille võimaldamiseks ema aina koonerdama pidi, hoolimata kolledžist ja hommikueine-eelseist kambakesi kooliminekust aoaegses sudus, hoolimata kõigist omaküpsetatud kõrbemaläinud kookidest ja uute mõtteseoste tekkimise igapäevasest vaiksest tulevärgist, polnud ma kunagi enam tõeliselt õnnelik.
  • Igal hommikul täiendas lumivalgete käsikirjade laviin ilukirjanduse toimetaja toas kõrguvaid tolmhalle virnu. See tähendas, et Ameerika kirjutustubades, pööningukambrites ja õppeklassides tegeldakse salamahti kirjutamisega. Kui iga minut pannakse kuskil punkt ütleme ühele käsikirjale, kuhjub ilukirjanduse toimetaja lauale viie minutiga viis käsikirja.
  •  Lappasin raamatu lehekülgi, lastes neil silme ees aeglaselt tagasi langeda. Ähmaselt tuttavad sõnad, ehkki kõik nagu kõverpeeglis igapidi viltu väänatud, riivasid jälgi jätmata mu teadvuse klaasjat pinda.
  • Ma olin väsinud võitlemast. Kui mu osaks on langeda, hoian ma kinni neist pisikestest rõõmudest nii kaua, kui vähegi saan.
  • Võib-olla peaks tõesti unustus nagu leebe lumevaip need mälestused kinni katma ja summutama. Kuid nad olid osa minust endast. Nad olid mu hingemaastik.
  • Püüdsin kindlaks teha, kes neist oli kõnelnud. Ma ei salli, kui pean rääkima rühmaga. Kui ma räägin mitme inimesega, valin alati ühe, kellega suhtlen, ja tunnen siis kogu rääkimise aja, kuidas teised ebaõiglast eelisseisundit kasutades mind uurivad. Samuti ei salli ma, kui inimesed pärivad reipalt, kuidas mul läheb, teades, et ma olen tegelikult omadega läbi, aga ootavad ikkagi, et ma vastaksin “hästi”.
  • Ainus viga on see, et kirik ja isegi katoliku kirik ei ole kogu su elu. Ükskõik kui palju sa ka ei põlvitaks ega paluks, ikkagi pead kolm korda päevas sööma, pead käima tööl ning muu maailmaga kuidagi läbi saama.

..

Viidad mujale:

Danzumees

Rabarberibulvar

Karikate emand

Yuki lugemispäevik