Truman Capote “Hommikueine Tiffany juures”


aud

  • Miss Golightly oskas kitarri mängida ning tal oli kass. Mõnikord, kui päike paistis, pesi ta juuksed puhtaks, istus koos kassi, ruske tiigrikarva kõutsiga tuletõrjeredelile ja sellal kui ta juuksed kuivasid, sõrmitses kitarri. /…/ Miss Golightly mängis tõesti hästi ja vahel laulis ka.
  • /…/  minu kella ta enam ei helistanud. Tundsin sellest puudust ja päevade kuludes hakkasin Holly vastu vimma kandma, nagu oleks parim sõber mind ära unustanud. Mu elu muutus ärritavalt üksildaseks, aga see ei tekitanud tahtmist kohata varasemaid sõpru – nüüd tundusid nad mulle ilma soola ja suhkruta dieettoiduna.
  • “Selleks ei pea tundeinimene olema, et teda hinnata, poeedi hingega. Kuid ma ütlen ausalt: te võite tema pärast peaga vastu müüri joosta, aga tema ulatab tänutäheks taldrikutäie hobusepabulaid. Mida ta endast praegu kujutab? Just sihukest plikat, kes lõpetab sekonaalipudeli põhjas. Olen seda näinud nii palju, et teil ei jätku ülelugemiseks sõrmi. Ja neil plikadel on kruvid paigas. Aga tema kruvid ei ole paigas.”
  • Holly hoidis ikka veel kassi süles. “Vaene mees,” ütles ta kassi pead silitades. “Vaene ilma nimeta mees. See on natuke ebamugav, et tal nime pole. Aga mul polnud õigust panna: ta peab ootama, kuni ta kellegi omaks saab. Me lihtsalt sattusime ühel päeval jõe ääres juhtumisi kokku, me ei ole teineteise omad: tema on iseseisev ja mina samuti. Ma ei taha mitte millegi omanik olla enne, kui tean, et olen leidnud koha, kus mina ja asjad kokku kuuluvad.”
  • “Meel võib sellepärast kurb olla, et sa hakkad paksuks minema või et vihma sajab liiga kaua. siis oled kurb ja ongi kõik. Aga lõpp meeleolu on palju hullem. Siis kardad ja higistad üle keha, aga sa ei tea, mida sa kardad. Tead, et on tulemas midagi halba, aga sa ei tea, mis see on.”
  • Armastama võib õppida keda tahes.
  • Tõeline isiksus kujuneb sageli ümber, isegi meie keha teeb mõne aasta tagant kapitaalremondi: kas soovime või mitte, see, et peame muutuma, on asjade loomulik käik.
  • “Jah, nüüd ma kardan. Sest see kõik võib nii jäädagi. Et sa ei saa aru, mis on sinu oma, enne kui oled asja ära visanud.”

Tõnise lugemispäevik

Raamatublogi

Südamelähedaselt

Elizabeth Gilbert “Abielutõotus”


abielutootus

  • Olin kord juba selle vea teinud – läinud mehele, omamata isegi ähmast ettekujutust abielu institutsioonist. Tõepoolest, 25-selt veel lootusetult liiga noor, olin ma sööstnud pea ees oma esimesse abiellu nagu labradorikutsikas hüppab ujumisbasseini – sama põhjalikult valmistunud ja ettenägelik. Selles vanuses olin mina veel nii lootusetult vastutustundetu, et ma poleks tohtinud isegi hambapastat ise valida.
  • Ma soovisin hardalt, et põhjalik uurimistöö leevendaks minu tugevat vastumeelsust abielu suhtes. Ma küll ei kujutanud ette, kuidas selline asi saaks juhtuda, kuid mineviku kogemused olid mulle õpetanud, et mida rohkem ma mingi asja kohta teada saan, seda vähem see mind hirmutab.
  • Läänemaise kaasaegse peremudeli uurimiseks läheb varsti vist mikroskoopi vaja. Meie tegelikkus näeb ette kahte või kolme, mõnikord koguni nelja inimest, kes on hõivanud otse uskumatult avarad eluruumid ja selle raames kindlustanud endale veel isikliku ruumi nii füüsilises kui ka psühholoogilises mõttes, nii et igaühel oleks võimalus veeta suur osa päevast ilma vajaduseta puutuda kokku teiste pereliikmetega.
  • /…/ kaasaegse lääne kultuuritaustaga naise armulugu oli tema poolt iga kaardi pealt hoolega läbi kaalutud, kuni aastatega on jutustusest saanud kas kulda valatud müüt või õpetlik lugu koos kibestunud hoiatusega.
  • /…/ abielu algamise emotsionaalne laeng omab väiksemat tähtsust, kui see emotsionaalne seisund, kuhu abielu on jõudnud juba küpses staadiumis pärast aastatepikkust partnerlust.
  • Me elame pidevas hirmus, et meid halvab otsustusvõimetus – hirmust, et iga langetatud otsus võib osutuda valeks otsuseks. /…/ Samasugust ärevust tunneme siis, kui me ikkagi tihkame otsuse langetada – eelistades üht võimalust teisele, oleksime nagu maha kandnud mingi teise aspekti oma sügavamast olemusest. Avanud ukse number kolm hakkame kartma, et oleme jäädavalt kaotanud selle alternatiivse, kuid võib-olla sama olulise killukese iseendast, millele oleks andnud eluõiguse ukse number üks või ukse number kaks avamine.
  • Suuri romantilisi valgeid pulmi, mida meie tänapäeval peame traditsiooniliseks, ei tuntud enne 19. sajandit, kuni teismeline kuninganna Victoria oli kandnud oma kiriklikul laulatusel kohevat valget kleiti, pannes sellega aluse kombele, mis on tänaseni vastu pidanud.
  • Miks peaks see mees mulle vajalik olema? Ma vajan teda ainult sellepärast, et ta on mulle kallis, et tema seltskond suudab mind rõõmustada ja lohutada, ja eelkõige selle pärast, et nagu mu ühe sõbra vanaisa kunagi märkis: “Mõnikord on elu üksinda olemiseks liiga raske ja mõnikord jälle liiga ilus, et seda mitte jagada.”
  • /…/ armastuse pärast abiellumine on psühholoogiliselt väga riskantne ettevõtmine.
  • Tal oli osaliselt õigus (me kõik läheme varem või hiljem oma eluga edasi) ja osaliselt ta eksis (me ei saa sellest kunagi päriselt üle. Selles mõttes oleme me, lahutatud, nagu 20. sajandi Jaapan: meil on sõjaeelne ajajärk ja sõjajärgne ajajärk ja nende kahe vahel haigutab suur suitsev pommiauk.
  • Buddha õpetas, et inimese kannatused on alati põhjustatud tema soovidest. Nagu me kõik ei teaks, et see tõepoolest nii on? Iga inimene, kes on endale midagi tahtnud pole seda saanud (või veel hullem, on tahtnud ja saanud ja siis jälle ilma jäänud) tunneb hästi neid kannatusi, millest Buddha räägib. Kõige riskantsem ongi vist tahta teist inimest.
  • /…/ “juhtumine” pole mitte alati juhuslik, vaid sageli põhjustavad õnnetuse hooletult maha pillatud seemned, mis lähevad tasapisi idanema.
  • Aga vanaemadega tasub olla ettevaatlik. Sa arvad küll, et ta on kõik teistele ära andnud, ja siis selgub et ta hoiab kümne küünega kinni oma isiklikust hinnangust iseenda elule.
  • “Ma olin õnnelik, et mul on päris oma perekond. Mul oli mees. Mul olid lapsed. Ma polnud varem tihanud isegi unistada, et minulgi võiks kõik see olla.”
  • Mõnikord elu lihtsalt on ebarahuldav ja kaootiline. Inimene teeb, mis ta suudab. Ei oska ju iga kord õiget käiku ette näha.
  • See ongi hingeline lähedus – vahetada pimedas teineteisega oma lugusid.
  • Kuidas mõõta seda omaseks saamise väärtust, kui teine õpib sind nii hästi tundma ja pääseb sulle nii lähedale, et sa muutud talle sama nähtamatuks ja vajalikuks nagu hingatav õhk.
  • Olenemata sellest, kas sa muretsed lapsi või mitte, on soovitav järgida sama ettekirjutust: pane raha kõrvale, pese hoolega hambaid, kinnita alati turvavöö, liiguta ennast – siis võid olla enam-vähem kindel, et sinust saab kunagi eluga rahul olev vanamutt.

Lugemispäevik

Veraprima

 

Edgar Allan Poe “Novelle”


novelle

  • Sõbra käitmises hämmastas mind otsekohe teatav laokilolek – ebajärjekindlus; peagi leidsin, et see tuli jõuetusest ja asjatutest katsetest saada võitu mingist harjumuspärasest ärevusest, ülemäära närvilisest erutusest. (Usheri maja hukk)
  • Tõepoolest on raske määratleda või isegi kirjeldada minu tegelikke tundeid tema vastu. Neis oli pisut pirtsakat vaenulikkust, mis polnud veel vihkamine, pisut lugupidamist, veel rohkem austust, palju hirmu ja äraarvamatul hulgal kohmetut uudishimu. (William Wilson)

 

Jean Stein “Edie: American Girl”


edie

  • It was a rainy night, when she came to see me, not long after, and she came to me as a friend, very strung up. She didn’t cry. Just an odd sense of anguish. She felt that space was closing in on her. Her family was going to get her, or the universe was going to get her, or with any luck she’d get herself first.
  • I think Edie was something Andy would like to have been; he was transposing himself into her a la Pygmalion. Have you ever noticed a certain type of man who always wants to go along with his wife to pick out her clothes? I’ve always thought that’s because he wants to wear them himself. Andy would like to have been Edie. He would like to have been a charming, well-born debutante from Boston. He would like to have been anybody except Andy Warhol.
  • It’s usually very fragile people who bring out the fragility in somebody else, especially in a tough place like New York. It’s like being injured.
  • I mean, after all, poets are healers of a kind. There’s a sort of a psychic nerve they’re touching.
  • She never finished a sentence, she never looked you in the face, she was never there. She wasn’t getting a lot of attention, so she was just kind of floating around. Very distracted. /…/ Maybe she was from the underworld. She reminded me of Montgomery Cliff. He once said to me: “I would like to go down into the depths of the underworld, the depths of darkest experience and come back and tell about it.”
  • “I think, looking back, that a very early age he had decided what it was he wanted: fame – that is, to be a famous person. His drive was simply that: fame was the name of the game…not really talent. Not art. Whereas with me I think it was the other way around: an intense preoccupation with an art form, which in turn led to fame. Mind you, I’m not saying that Andy Warhol doesn’t have any talent, because obviously he has some, he has to. But I can’t put my finger on exactly what it is that he’s talented at, exept that he’s a genius as a self-publicist.”
  • Andy never sat down. One always had the sense of him standing or pacing around slowly. This was Andy, this sleepwalker in the mid-Sixties, on his feet all the time.
  • …Andy was the queen of passivity… the absolute son of nonexistence. He was just divinely not there. /…/ It was easy to impersonate Andy because to the questions I’d always say “Yes” or “No” or “Maybe”, “I don’t know, I don’t think about it” which is the way Andy would have answered these questions.
  • It seemed like she had so many friends, but when you really looked at her face, it was like she never had any friends.
  • I was always intimidated and self-conscious when I talked to her or was in her presence because she was like art. I mean, she was an object that had been very strongly, effectively created. /…/ She had so much life in her. Her movement was fluid and she was like a little queenie.
  • We have to get used to the reality that we’re alone. If you can’t get used to it, then you go mad.
  • There must have been some frustration. She was after life and sometimes life doesn’t come fast enough.
  • She didn’t know how to be in love. If you don’t love yourself you can’t love anybody else.

edie2

 

Elizabeth Gilbert “Big Magic”


DSC_0471.JPG

  • Students told me that he was the most extraordinary man they’d ever encountered. He had seemed not quite of this world, they said he seemed to live in a state of uninterrupted marvel, and he encouraged them to do the same. /…/ He told them that they must live their most creative lives as a means of fighting back against the ruthless furnace of this world.
  • Anyway, I quite liked the way he lived inside my imagination as a massive and powerful presence. /…/ So I decided to know him only that way – through my imagination. And that’s where he remains for me to this day. Still alive in me, completely internalized, almost as though I dreamed him up.
  • Do you have the courage to bring forth the treasures that are hidden within you?
  • I had fixated upon my fear as if it were the most interesting thing about me, when actually it was the most mundane. In fact, my fear was probably the only 100 percent mundane thing about me. I had creativity within me that was original; I had a personality within me that was original.
  • I believe that our planet is inhabited not only by animals and plants and bacteria and viruses, but also by ideas. Ideas are a disembodied energetic life- form. They are completely separate from us – albeit strangely. Ideas have no material body, but they do have consciousness, and they most certainly have will. Ideas are driven by a simple impulse to be made manifest. And the only way an idea can be made manifest in our world is through collaboration with a human partner. It is only through a human’s efforts that an idea can be escorted out of the ether and into the realm of the actual.
  • I always try to use my most gracious manners when sending an idea away; you don’t want word getting around the universe that you’re difficult to work with.
  • However, I’ve always had the sense that the muse of the tormented artist – while the artist himself is throwing temper tantrums – is sitting quietly in a corner of the studio, buffing its fingernails, patiently waiting for the guy to calm down and sober up so everyone can get back to work.
  • You can nourish healthier relationships in order to keep yourself undistracted by self-invented emotional catastrophes. You can dare to be pleased sometimes with what you have created.
  • You can battle your demons /…/ instead of battling your gifts – in part by realizing that your demons were never the ones doing the work, anyhow.
  • And because I must always be writing about something or else I will go mad, I decided to write about that – that is to chronicle what was going on in my real life, as a way of sorting through its complications and revelations.
  • What was the idea supposed to do, sit around indefinitely while I ignored it? Maybe. Sometimes they do wait. Some exceedingly patient ideas might wait years, or even decades for your attention. But others won’t, because each idea has a different nature. Would you sit in a box for two years while your collaborator blew you off? Probably not.
  • …- that ideas are alive, that ideas do seek the most available human collaborator, that ideas do have a conscious will, that ideas do move from soul to soul, that ideas will try to seek the swiftest and most efficient conduit to the earth (just as lightning does).
  • The golden rule in my family is this: If you’re supporting yourself financially and you’re not bothering anyone else, then you’re free to do whatever you want with your life.
  • I don’t want to be afraid of bright colors or new sounds or big love or risky decisions or strange experiences or weird endeavors or sudden changes or even failures.
  • I am this and I am that and I’m also that other thing too. I don’t yet know exactly what I am but I’m curious enough to find out.
  • Of course it’s difficult to create things; if it wasn’t difficult, everyone would be doing it, and it wouldn’t be special or anything.
  • He felt there was nobility in his choice never to write a book.
  • Exposure to imperfections – even his own – injured his soul.
  • Someday it might all make sense to you – why you needed to go through this botched-up mess in order to land in a better place. Or maybe it will never make sense.
  • Our creativity is a wild and unexpected bonus from the universe. It’s as if all our gods and angels gathered together and said: “It’s tough down there as a human being, we know. Here -have some delights.”

Sylvia Plath “Klaaskuppel”


DSC_0351

  • Botaanika oli mõnus, sest mulle meeldis lõikuda lehti ja panna neid mikroskoobi alla, joonistada leivahallitusi või sõnajala paljunemistsüklis ette tulevat veidrat südamekujulist lehte, see kõik tundus nii tõeline.
  • Ma kulutasin palju aega kujuteldavatele vestlustele Buddy Willardiga. Ta oli paar aastat minust vanem ja väga teaduselembene, nii, et oskas alati kõike tõestada. Temaga olles pidin ma kõvasti vaeva nägema, et minugi peanupp vee peal püsiks. Need väljamõeldud vestlused kordasid tavaliselt mõnda Buddyga tegelikult toimunud jutuajamise algust, ent lõppesid sellega, et mina suutsin talle üsna teravalt vastata, selle asemel, et istuda ja pomiseda “Küllap vist.”
  • …päris õnnelik olin ma üldse oma elus olnud vaid üheksanda eluaastani. Pärast seda, hoolimata skautlusest, klaveritundidest, akvarellitundidest, tantsutundidest ja purjetamislaagrist, kõigest, mille võimaldamiseks ema aina koonerdama pidi, hoolimata kolledžist ja hommikueine-eelseist kambakesi kooliminekust aoaegses sudus, hoolimata kõigist omaküpsetatud kõrbemaläinud kookidest ja uute mõtteseoste tekkimise igapäevasest vaiksest tulevärgist, polnud ma kunagi enam tõeliselt õnnelik.
  • Igal hommikul täiendas lumivalgete käsikirjade laviin ilukirjanduse toimetaja toas kõrguvaid tolmhalle virnu. See tähendas, et Ameerika kirjutustubades, pööningukambrites ja õppeklassides tegeldakse salamahti kirjutamisega. Kui iga minut pannakse kuskil punkt ütleme ühele käsikirjale, kuhjub ilukirjanduse toimetaja lauale viie minutiga viis käsikirja.
  •  Lappasin raamatu lehekülgi, lastes neil silme ees aeglaselt tagasi langeda. Ähmaselt tuttavad sõnad, ehkki kõik nagu kõverpeeglis igapidi viltu väänatud, riivasid jälgi jätmata mu teadvuse klaasjat pinda.
  • Ma olin väsinud võitlemast. Kui mu osaks on langeda, hoian ma kinni neist pisikestest rõõmudest nii kaua, kui vähegi saan.
  • Võib-olla peaks tõesti unustus nagu leebe lumevaip need mälestused kinni katma ja summutama. Kuid nad olid osa minust endast. Nad olid mu hingemaastik.
  • Püüdsin kindlaks teha, kes neist oli kõnelnud. Ma ei salli, kui pean rääkima rühmaga. Kui ma räägin mitme inimesega, valin alati ühe, kellega suhtlen, ja tunnen siis kogu rääkimise aja, kuidas teised ebaõiglast eelisseisundit kasutades mind uurivad. Samuti ei salli ma, kui inimesed pärivad reipalt, kuidas mul läheb, teades, et ma olen tegelikult omadega läbi, aga ootavad ikkagi, et ma vastaksin “hästi”.
  • Ainus viga on see, et kirik ja isegi katoliku kirik ei ole kogu su elu. Ükskõik kui palju sa ka ei põlvitaks ega paluks, ikkagi pead kolm korda päevas sööma, pead käima tööl ning muu maailmaga kuidagi läbi saama.

..

Viidad mujale:

Danzumees

Rabarberibulvar

Karikate emand

Yuki lugemispäevik

 

 

Cheryl Strayed “Metsik”


 

DSC_0157

  • Hirm sünnib suuresti loost, mida endale jutustame, sestap otsustasin pajatada endale teistsugust lugu kui see, mida naistele räägitakse. Otsustasin, et mind ei ähvarda oht. Ma olen tugev. Ma olen vapper. Miski ei saa minust võitu. Selle loo külge klammerdumine oli ajuloputuse vorm, kuid see enamasti töötas.
  • Pacific Crest Trailil matkamise põhitõik, selle suve kõige suurem ja samas nii lihtne tõik oli see, kui vähe valikuid mul oli ja kui tihti pidin tegema seda, mida ma kõige vähem tahtsin. Polnud ei pääsemist ega keeldumise võimalust.
  • …kaalusin oma valikuid. Neid oli ainult kaks ja need tegid põhimõtteliselt ühe ja sama välja. Võisin minna tagasis inna, kust olin tulnud, või edasi minna sinna, kuhu kavatsesin minna.
  • Miski ei sobinud, kuni ühel päeval turgatas mulle pähe sõna “strayed”. Vaatasin kohe sõnaraamatust järele ja teadsin, et see on minu nimi. Selle mitmekihilised tähendused sobisid mu eluga kokku ja samas kõlas see poeetiliselt: õigelt rajalt ära pöörama, õigelt kursilt kõrvale kalduma, eksima, metsistuma, vanemateta olema, kodutu olema, millegi otsinguil sihitult ekslema, kõrvale kalduma, hälbima.
  • Oma tavapärases PCT-eelses elus olin raamatuid armastanud, aga rajal olid nad veelgi suurema tähenduse omandanud. Need moodustasid maailma, millesse võisin kaduda, kui see maailm, kus viibisin, liiga üksildaseks, karmiks või raskesti talutavaks muutus.
  • Ta meenutas mulle kõiki neid kuldseid poisse, keda olin elu jooksul tundnud: klassikaliselt ilusad ja võluvalt kindlad, et nende koht on tipus, veendunud, et maailm kuulub neile ja neid ei ähvarda seal ükski oht.
  • …taipasin, et olin siia tulnud selleks, et hirmule silma vaadata, et õigupoolest kõigele silma vaadata – kõigele, mida ma olin endaga teinud, ja kõigele, mida oli minuga tehtud. Ma ei saanud seda teha kellegi sabas sörkides.
  • “Tundub, et ta oli nagu Vietnami sõja veteran,” jäi Pat endale kindlaks. “Võib-olla mitte otseses mõttes, kuid tal on nende meestega midagi ühist. Ta on sügavalt haavatud. Ta on vigastatud. Vigastus mürgitas tema elu ja mürgitas ka sind.” /…/ “Haavatud?” oli kõik, mida suutsin küsida. “Jah,” vastas Pat. “Ja sina oled samast kohast haavatud. Nii läheb isadega, kes oma haavu ei ravi. Nad haavavad oma lapsi samasse kohta.”
  • “Isa ülesanne on lastele võitlemist õpetada, anda neile enesekindlust ratsu selga istuda ja lahingussse tormata, kui vaja. Kui sa seda oma isalt kaasa ei saa, pead ise õppima.”
  • Sõprade kirjad olid kui armastuse ja keelepeksu, uudiste ja naljakate lugude voog.
  • Võib-olla olin nüüd niikaugele jõudnud, et mul oli julgust karta.
  • Ma ei tundnud end enam igavese lollpeana. Ja ma ei tundnud end nagu kuramuse vinge amatsoonide kuninganna. Ma tundsin, et olen metsik ja alandlik ja end sisemiselt kokku võtnud, nagu oleksin ka mina selles maailmas väljaspool ohtu.

Viidad mujale:

http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/pohja-ameerika-konkurss/metsik

John Green “The Fault in Our Stars”


51JXXb2vpDL._SY344_BO1,204,203,200_

  • Some infinities are bigger than other infinities.
  • “I believe the universe wants to be noticed. I think the universe is improbably biased toward consciousness, that it rewards intelligence in particular, because the universe enjoys its elegance being observed. And who am I, living in the middle of history, to tell the universe that it – or my observation of it – is temporary.”

Stephenie Meyer “Twilight”


Twilightbook

  • I didn’t relate to people my age. Maybe the truths was that I didn’t relate well to people, period. Even my mother, who I was closer to than anyone else on the planet, was never in harmony with me, never on exactly the same page. Sometimes I wondered if I was seeing the same things through my eyes that the rest of the world was seeing through theirs. Maybe there was a glitch in my brain.

David R. Loy “Raha, seks, sõda, karma: märkmeid budistlikust revolutsioonist”


index

  • Budism võib pakkuda midagi niisugust, mida tänapäeva maailm vajab kõige enam: vaimset sõnumit, mis võib meis äratada arusaamise, kes me oleme ja miks meil kui liigil on kalduvus teha ise ennast õnnetuks.
  • Buddha oli paindlikum ja eelarvamustevabam kui institutsioon, mis tekkis tema õpetuse alalhoidmiseks. Tänapäeval oleme jõudnud olukorda, kus selline paindlikkus on vaja taastada.
  • Igaüks tajub individuaalselt seda ebareaalsustunnet, et “minuga on midagi lahti”. Suureks kasvades õpime koos kõigi teistega teesklema, et “minuga on kõik korras ja sinuga on kõik korras”. Suur osa sotsiaalsest suhtlusest toimub nimelt selleks, et veenda üksteist ja ka iseennast, et tegelikult pole meil midagi häda, ehkki sisimas tunneme, et vist ikka on küll.
  • Midagi on viltu sügaval meie sees.
  • Karma tähendab psühholoogilisel tasandil seda, kuidas harjunud mõtte- ja käitumismallid kalduvad looma ennustatavat tüüpi olukordi.
  • Maailma kogen ma sellisena, nagu see on alles siis, kui lasen lahti mõttemallidest, milles ma harilikult kinni olen.
  • Teadus nõustub budismi väidetega vastastikuse sõltuvuse (ökoloogia) ja kindla olemuse puudumise kohta (füüsika). Nõndaviisi sobitub budism üsna kenasti tänapäeva mõtteviisidesse.
  • Muutuda teistsuguseks inimeseks tähendab kogeda maailma teisiti. Kui muutub su meel, muutub ka maailm. Ja kui me reageerime maailmale teistmoodi, reageerib ka maailm meile teistmoodi. Niivõrd kui me oleme maailmaga üks, kipub olema nii, et meie toimimine maailmas sisaldab tagasisidesüsteeme, millesse kuuluvad teised inimesed.
  • Dukkha on fundamentaalne rahulolematus, rahutus, sest virgumata meele loomuses on olla millestki häiritud.
  • Kuigi teadvuse tegelik loomus on kujutu, jääb see otsekui püünisesse kinni, kui me samastume mingite kindlate kujunditega. Samastumine tuleneb sellest, et me ei tunne oma tähelepanu loomust, mis põhimõtteliselt “ei tugine millelegi”.
  • Meil kipuvad olema samasugused probleemid, sest ühe ja sama ühiskonna liikmetena oleme samade tingimuste mõju all ja seetõttu on meil kalduvus sattuda samasugustesse ummikseisudesse.
  • “Kui üha suurenev infohulk tuleb suruda igaühe käsutuses olevasse suhteliselt konstantsesse ajahulka, siis peab tähelepanu ajaline ulatus paratamatult vähenema.” – Thomas Eriksen
  • Kui vastuse leidmisel ei saa loota Jumalale, siis peame lootma iseendale, ja see, et meil puudub toetuspunkt, mis oleks meist endist suurem, tekitab sügavat dukkhat.
  • Või on meie saatuseks lihtsalt niisugune eksistentsiaalne dukkha välja kannatada?
  • Kui me tegeleme mõtlusega, siis ei tegele me iseenda ümberkujundamisega. Me lihtsalt kujuneme ümber. Vaikne, suunatud keskendumine võimaldab millelgi muul toimida meie sees ja meie kaudu, millelegi, mis ei ole meie harilik ego. See avab ja vabastab meis sügavama kandepinna.
  • Käitumisreegel on iseendale antud tõotus, et ma püüan elada teataval viisil, teadmisega, et kui ma reeglit rikun, siis pean ise kandma karma tagajärgi.
  • …ohutu ja toitva toidu tootmine on nähtavasti keerulisem kui enamiku muude tarbekaupade tootmine.
  • Õiglane viha /…/ on tagasihoidlikult väljendudes täiesti mõistetav, kuid budistlikust vaatevinklist on see siiski üks viha vorme, viha aga ei ole mitte kunagi mõistlik reaktsioon.
  • Maailm ei ole lahinguväli, kus headel tuleb hävitada kurjad, vaid koht, kus me teeme iseendale ja üksteisele lollusi, sest me ei tunne oma tegelikku loomust.

http://www.budakoda.ee/raha-seks-soda-karma-markmeid-budistlikuks-revolutsiooniks/