Tag Archives: oksanen

Sofi Oksanen “Baby Jane”


images

  • Aga selles polnud mingit kahtlust, et ma olen halb ja hull väike tüdruk. /…/ Ja halvad ja hullud väikesed tüdrukud jäetakse alati üksi.
  • Ka mu enese hääl kostis kole. Selles puudus kaneel ja kardemon ja musträsta laul. Selles puudus kirsisõnade sulnidus ja kõik punase varjundid. Selles puudusid värvid. Ma ei tahtnud oma häält niisugusena kuulda. Parem oli vaikida.
  • “Selliste nähtamatute vigade vastu on keeruline abi leida. Täiskasvanud laps. Noor vanur. Liikuv halvatu. Mis tahes on parem. Ma ei jaksa enam loota, oodata ja pettuda.”
  • Kuid minu kodu on minu nägu. Kuidas võib nii olla, et ta armastab mind, aga ei tunne end minu kodus mugavalt.
  • Hommikuid ei ole ärkvel olles võimalik hulluks minemata välja kannatada. Pigil ja minul oli hea olnud, sest Pigi oli selles asjas sama meelt. Hommikuvalgus ja hommikused hääled olid meid mõlemaid masendanud ja nii pugesime nende eest teki alla peitu. Kui Pigi juurest läbi hommiku koju kiirustasin, võisime oma ängistuse telefoni teel minema rääkida.
  • Me ei unistanud millestki, mida võimatuks pidasin, vaid väikestest, suurtest, sulnistest asjadest, milleks polnud vaja muud kui armsamat ja küllalt armastust – ja seda oli meil ju silmist saadik.
Advertisements

Sofi Oksanen “Stalini lehmad”


  • Anoreksia on ju printsessihaigus, igast allavõtjast saab printsess ja igaühe kaalu alanemine on samasugune uudis nagu prominendi esiklapse sünd ja missi muinasjutupulm. Naisekeha sentimeetrid on ju sama tähtsad kui riigipiir. Täpselt kindlaks määratud, ja igasugune muutus tuleb alati uudiseks teha.
  • Kui oli kerge olla, siis valvsus pidevalt vähenes. Ning see polnud mulle hea, sest siis teeb ta ikka midagi, millega jääb vahele, jätab maha jälgi, mida ei tohiks jätta, kui tahad end kaitsta. Millegi eest.
  • Olin hakanud ettevaatamatult rääkima. Ma polnud seda kunagi varem teinud. Alati oli mu mõtte ja väljaöeldud lause vahel olnud vaevumärgatav viiv, selle üle polnud kunagi tarvis juurelda, kuid nüüd oli see viiv hakanud lühenema, kaduma ja ma pidin peatama selle lühenemise, see viiv pidi jääma, see viiv, mille jooksul olin alati jõudnud mõelda, kas asja võib välja öelda, ja kas seda võib öelda nii ja kas seda võib öelda just tollele konkreetsele inimesele..
  • Seepärast kasvatas ema ka minu vaikseks. Sest valed sõnad võivad olla tapvad. Kuid see vaikus, mille ema mulle üle kandis, pole hea tüdruku patsikandjalik vaikimine, vaid sedasorti, et sel pole patsikandja vaikimisega muud ühist kui sõnatus.
  • Anna asetab end näilise huvitamatusega kõigest kõrgemale ning jälgib suursuguse jahedusega maapinda, mis kihiseb uudishimust, milleni Anna ei pea laskuma. Küsimine rebiks Anna rohkem alasti ja alasti oleks Anna haavatav, kättesaadav – see on ju see, mida kõik inimesed tahavad teha, teha halba. Anna on selles kindel, võtta võim, valitseda teise inimese üle, teise pealt kuidagi kasu lõigata. Seepärast Anna lihtsalt vaatab pealt, ei osale, ei küsi. Nii on Anna puutumatu.
  • Miks mitte astuda üle keelatud piiri, nii et valvur kuuli selga kihutab.
  • Mõned laused panid mõtlema. Virginia Woolf oli tark naine, kui ütles, et inimene ei saa hästi mõelda, kui ta ei söö, ei maga, ei armasta hästi. Ja Sylvia Plath, kui ta kirjutas Müncheni mannekeenidest: “Perfection is terrible, it cannot have children.”
  • Pean vaigistama oma keha, lööma ta kärbsepiitsalapikuks ja maha.
  • Isegi kui ei jaksa, isegi kui üritaks mitte mõelda, ikka põrkab kokku igasuguste inimestega ja satub igasugustesse olukordadesse. Ükskõik kui püüdlikult üritad end kurnata mõtlematusse ja olematusse, see tee on liiga pikk ja selle läbimine nõuab liiga palju tahet ja tahe on olemine ja olemine on mõtlemine. Milline lõputu teekond.
  • Õhtul ema nutab, aga mitte auto pärast. See siis vastab tõele. Et eestlase suurim vaenlane on teine eestlane.

8/10.