Tag Archives: memuaarid

Virginia Woolf “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust”


olemise-hetked-märkmeid-möödanikust

  • Osalt selle tõttu, et ma ei käinud kunagi koolis, ei võistelnud kunagi mitte mingil viisil teiste omavanuste lastega, ei ole ma ka kunagi saanud oma andeid ja puudusi teistega võrrelda.
  • Arvan, et tugev tunne jätab kindlasti jälje ja tuleb ainult avastada, kuidas end sellega uuesti siduda, nii et me saaksime oma elu algusest peale uuesti läbi elada.
  • Igas päevas on palju rohkem mitteolemist kui olemist.
  • Alles sõnadesse pannes muudan ma selle tervikuks, terviklikkus aga tähendab, et see on kaotanud võime mulle haiget teha; võib-olla seetõttu, et mu valu sellega kaob, panengi ma suure rõõmuga need murtud tükid uuesti kokku. See on võib-olla suurim nauding, mida olen kogenud. See on õndsuse tunne, mis saabub siis, kui ma kirjutades avastan, mis millega kokku kuulub.
  • Peame tundma, et kõik läheneb ja seejärel kaugeneb, muutub suuremaks, siis väiksemaks, möödudes tollest väikesest olendist kord kiiremini, kord aeglasemalt, peame tundma, et miski pani tüdruku liikuma, kihutas tagant seda väikest olendit, kihutas tagant tema jalgade ja käte kasvu, sest tüdruk ei olnud võimeline seda peatama ega ka muutma: nii nagu sunnitakse taime mullast kerkima, kuni võrsub vars, kasvavad lehed, paisuvad pungad.
  • Ema oli üks neist, kelle nähtamatu kohalolek mängib lõpuks nii suurt osa inimese elus.
  • Ma näen ennast kalana voolus: vool tõmbab mind kaasa, vool hoiab mind paigal, kuid ma ei suuda seda voolu kirjeldada.
  • Little Holland House oli seega tema haridus. Seal õpetati talle osa võtma väljapaistvate meeste elust, nii nagu tütarlapsele kohane: ta pidi neile teed valama, serveerima maasikaid vahukoorega, kuulama andunudlt ja lugupidavalt nende tarku mõtteid.
  • Nad olid kahekesi nagu päike ja kuu: ema positiivne ja otsusekindel, Stella – päikese valgust peegeldav satelliit.
  • Minevik tuleb meelde ainult siis, kui olevikuline elu kulgeb nii sujuvalt, et sarnaneb veevooluga sügava jõe pinnal. Siis on võimalik vaadata pinna alla sügavikku.
  • Olevik peabki olema sujuv, harjumuspärane.
  • Suhetel naistega on meeste elus tähtsusetu osa, seletas ta, millel ei ole kõige vähematki pistmist nende auga – nende renomeega teiste meeste silmis. Ma olin uskumatult, kuid mitte täiesti naiivne. Ma ei teadnud midagi tavaliste meeste elust ja arvasin, et kõik mehed armastavad ainult ühte naist nagu minu isa ja kaotavad oma au nii nagu naisedki, kui nad ei ole vooruslikud.
  • Ma arutasin, et kui elu tõesti tõuseb tagajalgele ja annab hoope, siis tuleb endalt see maha raputada; et keegi ei saaks öelda, et “nemad” oleksid mulle sokutanud väikese, nõrga ja jõuetu osakese sellest nii kallihinnalisest ajast. /…/ Kuid see ei seostunud mul inimestega, vaid selle jõuga, mis oli minu vastu niisugust austust üles näidanud, et pani mind tundma, nagu oleksin kahe veskikivi vahel.
  • Ei ole midagi kardetavamat egotsismist. Miski ei tee inimesele enesele rohkem haiget, miski ei haava rohkem neid, kes peavad sellega kokku puutuma.
  • Ma teadsin, et olen hukkamõistu leidnud mitmes punktis – neid oli rohkem, kui ma tollal suutsin analüüsida. Seal niiviisi seistes kogesin hirmu, häbi, ebamäärast piina – sageli kogetavat tunnet, mis oli täiesti ebaproportsionaalne võrreldes selle välise põhjustajaga.
  • Minus oli vaatleja, kes isegi siis, kui ma vingerdasin ja kuuletusin, jäi valvsaks, tegi märkmeid, mille üle võiks tulevikus järele mõelda.
  • Seltskond oli tollal ülimalt võimekas, enesega rahulolev, halastamatu masinavärk. Ühel tütarlapsel ei olnud mingeid võimalusi selle kihvade vahelt pääseda.
  • Saan praegu öelda ainult seda, et möödanik on ilus, sest me ei mõista oma tundeid tundmise hetkel. Nad avanevad meile hiljem, ja seega ei ole meil lõpetatud ja terviklikke tundeid mitte oleviku, vaid ainult mineviku kohta.

Tõnise lugemispäevik: http://logahv.blogspot.com/2014/03/virginia-woolf-olemise-hetked-markmeid.html

Advertisements

Marta Sillaots “Sealpool künniseid”


Esmakordselt ilmunud 1939.

.

Oli lõpmatu hulk asju, mida mehed tegid ja mis järelikult olid lubatavad ka poistele, tütarlastele aga mitte. Tütarlaps ei tohtinud kuskil millegagi silma paista, pidi vaikselt ja kombekalt käituma, tagasihoidlik ja malbe olema. Nagu igal pool mujal, nii kehtis see põhimõte meil koduski. Vend võis päris noorukese koolipoisina käia, kus tahtis, võis minna ja tulla, millal tahtis; mina ei võinud seda suure tüdrukunagi. Poisslaps tähendas tulevast maailmavalitsejat, tütarlaps kuulus maast-madalast “õrnemasse” sukku. Poiss võis hüpata, puusse ronida, kukerpalli lasta ja tiritamme kasvatada; tütarlaps tohtis ainult lilli noppida ja ringmängu mängida.

Poistel olid koolides võimlemistunnid, tütarlastel mitte. Tütarlaste füüsilise arengu eest ei hoolitsenud keegi; tütarlapsel polnud sünniski väga tugev ja terve olla. Juba 13-14 aastasena joodi tinti või äädikat ja söödi kriiti, et olla “huvitavalt” kahvatu. 16-17lt kiideldi oma kehvveresuse ja lümfaatilisusega. Koguni enesenäljutajaid leidus tol ajal, kuigi end ei näljutatud saleda joone, vaid kahvatu näo saamise nimel. Oli “peen” kannatada peavalude all.

.

Minule oli teejuhiks mõnel määral kool, kuid ainult mõnel määral. Mis kool andmata jättis, selle andsid raamatud. Aga raamatute andjaks oli ikkagi kool. Ja kooliraamatukogu oli suur ja sisukas.

.

Ma ei pidanud jutustavat proosat oma õigeks alaks. Mind huvitas vaatlemine, kõrvutamine, iseloomustamine, seisukohavõtmine, järelduste tegemine, mitte sündmuste leiutamine. Kuna ma esseekirjandust ei tundnud, siis olnuks mul raske ütelda, mis laadi asju nimelt ma oleksin kirjutada tahtnud.

.

Liialt väikeste ja tühistena tunduvad sõjaeelsete kuude sündmused sõja-aastate õudsel taustal. Ei ole tahtmistki rääkida pisisündmustest, millede üksikasjad mälestustes kokku sulavad mingiks värvituks ja väheütlevaks tombuks. Nii vaikne ja muretu oli see äikese-eelne aeg, nii vähe aimas inimene suure katastroofi lähedusest – kogu elu oli leebe idüll.

.

Pole midagi ilusamat kindlatest teravatest joontest – looduses, kunstis ja inimestes.

.

Nagu mingi koorik oli kasvanud südame ümber; kestis päevi, enne kui selle kokku sulatas teadmine: nüüd ei ole me enam üksi, meil on sõpru maailmas.

.

Aastat neli-viis tagasi kõneldi Tallinna ja Tartu haritud naiste omavahelistel kokkupuutumistel väga palju sellest, et meie meeskirjanikud ei suutvat või ei tahtvat eesti haritud naisi tõetruult ja erapooletult kirjeldada. Korduvalt pöörduti siis naiste seast minu poole küsimusega, miks ei tegevat mina katset eesti naist kord positiivses valguses kujutada.

.

Aastat 30 tagasi lugesime Walpole’i romaanitriloogiat, kus keskseks kujuks on naine – algul noor ja hirmus vahva, viimases köites väga vana. Ja lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed “hoiavad teda nagu haruldast lille”. Kui ma seda lugesin, oli meie ema alles noor ja tragi, mida vanemaks ta on saanud, seda sagedamini meenub mulle “hoidsid teda nagu haruldast lille”.

.

9/10.

Frank McCourt “Angela tuhk”


673Oma lapsepolvele tagasi vaadates pean ikka ja jälle imestama, kuidas ma üldse ellu jäin. Loomulikult oli mu lapsepõlv õnnetu: õnnelikku lapsepõlve pole sinusugune ju ära teeninud. Kuid mingist tavalisest õnnetust lapsepõlvest on iiri õnnetu lapsepõlv kaugelt hullem ja sellest veel hullem on katoliiklik iiri õnnetu lapsepõlv.

.

Ilusa ilmaga istuvad mehed õues ja suitsetavad sigaretti, kui juhtub olema, vaevad maailma asju ja vaatavad, kuidas meie mängime. Naised seisavad, käed rinnal vaheliti ja lobisevad omavahel. Nemad ei istu, sest neil pole ju muud tööd kui kodus olla, laste järele vaadata, maja koristada ja natuke süüa teha, ja meestel on toole vaja. Mehed istuvad, sest nemad on väsinud, kuna peavad igal hommikul tööbüroos käima abiraha allkirja andmas, peavad maailma asju arutama ja mõtlema, mida ülejäänud päevaga peale hakata.

.

Igal agulitanaval on alati keegi, kes mõnega ei räägi, või ei räägi kõik mõnega või ei räägi mõni kõigiga. Kui inimesed omavahel ei räägi, paistab see välja viisist, kuidas nad üksteisest mööduvad. Naised hoiavad nina püsti, tõmbavad suu kõvasti kokku ja pööravad näo ära.

.

…keegi ei tunne Limericki nii hästi kui telegrammipoisid. Tunneme iga puiesteed, maanteed, tänavat, terrassi, hobusetalli, väljakut, poiktänavat. Limerickis pole ühtegi ust, mida meie ei teaks. Me koputame igasugustele ustele, terasest, tammepuust, vineerist. Kakskümmend tuhat ust, Frankie. Me koputame, taome jalaga, lükkame. Me helistame ja summerdame kelli. Me karjume ja vilistame, Telegrammipoiss, telegrammipoiss. Me laseme telegramme postkastidesse, lükkame need ukse alt sisse, viskame need üle ukse. Ronime aknast sisse, kui sees on voodihaige inimene. Saame võitu igast koerast, kes meid lõunasöögiks ihaldab. Seda ei tea kunagi, mis juhtub, kui sa inimestele telegrammi viid. Nad naeravad ja laulavad ja tantsivad ja nutavad ja kisendavad ja vajuvad kokku ja sina pead ära arvama, kas nad üldse enam üles ärkavad ja sulle jootraha annavad.

.

Kui olen telegrammid laiali kandnud, siis on veel aega, et minna iidsele kloostrisurnuaiale, kuhu on maetud mu ema sugulased ja kuhu ka mu ema end matta palub. Siit näen kindluse kõrgeid varemeid ja aega on veel küll, et sinna söita, köige körgemale müürile istuda, vaadata, kuidas Shannon oma voogusid teel Ameerikasse Atlandi ookeani poole veeretab ja unistada päevast, kus ma ise minema seilan.

.

8/10.

Ingmar Bergman “Laterna magica”


  • 2853Kogu minu teadliku elu on minuga olnud see, mida Bach nimetab “oma rõõmuks”. See on mind üle aidanud kriisidest ja hädadest ja toiminud sama usaldusväärselt nagu mu süda. Vahel kõikehõlmav ja raskesti käsitletav, kuid mitte kunagi vaenulik või lammutav. Bach nimetas seda seisundit “oma rõõmuks”, jumalast antud rõõmuks: Armas jumal, kui ma ainult oma rõõmu ei kaotaks.
  • Lühidalt öeldes: ma sain nii maruvihaseks, et sain terveks. Hirm ja alandustunne, mis oli mind nii ööl kui päeval ahistanud, haihtus paari tunni jooksul ja pole endast enam märku andnud..
  • Ma ütlen nagu Strindberg, kui ta vihaseks sai: Vaata ette, sindrinahk, me kohtume minu järgmises näidendis.
  • Meeled registreerisid küll välist tegelikkust, aga impulsid ei jõudnud iial tunneteni. Need elasid suletud ruumis ja neid kasutati käsu peale, alati läbikaalutult. Minu tegelikkus on nii sügavalt lõhestunud, et polnud teadvusega enam seotud.
  • Kujutluse masinavärk ja selle teostamise hammasrattad ei haakunud, need olid kas katki või kõvasti kannatada saanud. Ma teadsin, mida ma tahan öelda, kuid polnud suuteline seda ütlema.
  • Inimeste tundmaõppimisega peab ettevaatlik olema, sest siis hakkad neist üksnes lugu pidama.
  • Tahan olla tülikas, ärritav ja raskesti paika pandav.
  • Elu on lühike, kuid see võib olla pikk, kui ta veel kestab.
  • Pean mõtlema sellele, mis mul on, mitte sellele, mis ma olen kaotanud või mida mul pole kunagi olnud.