Maimu Berg “Moemaja”


moemaja

  • Põlise tallinlasena mäletas Betti hoopis teistsugust Viru väljakut, hoopis teistsugust Kadrioru trammipeatust, hoopis-hoopis teistsugust Mustamäed. Kadunud maailma, kohti, maju polnud mõtet taga leinata. Leinata tasus vaid inimesi, kuid mida vanemaks Betti sai, seda vähem puudutas teda kunagiste tuttavate lahkumine, ainult väga lähedaste inimeste puhul oli teisiti, aga neid Bettil kuigi palju polnudki. Esialgu Betti imestas oma kalestumist, hiljem seletas seda aja üha kiireneva vooluga, milles kõik asjad ja inimesed istusid nagu tsentrifuugis ja aeg-ajalt paiskus mõni neist välja olematusse.
  • …kord oli ta Silvile pihtinud, et seal, Siberis, kehvades oludes koos armastatud mehega, muu maailma tühisusest, naeruväärsetest muredest ja rutust ära lõigatuna olid möödunud tema elu kõige õnnelikumad aastad.
  • Kangas, see oli tegelikult kõik. Kui õige oli leitud, alles siis võis rahulikult keskenduda moele, detailidele ja kogu teema kontseptsioonile. Kangas – see oli nagu kirjanikul rütm, sa võid kirjutada romaani, olla juba viiekümnenda lehekülje juures, aga kõik see on tühi vaev, raisatud aeg, kui sa pole leidnud õiget rütmi. Kui leiad, tuleb otsast alata, kogu senine tekst rütmi seisukohalt ümber kirjutada.
  • Silvi polnud pealtnäha emalik tüüp, aga just sellised, veidi jahedad ja igas olukorras rahu säilitavad naised on sageli just eeskujulikud emad.
  • Päev Riias oli vaba ja ta veetis selle peamiselt linnas ringi kõndides. Laiade tänavate, uhkete juugendmajade ning kesklinna kena pargiga Riia oli Bettile alati meeldinud nagu ka lätlased, kes väga paljus sarnanesid eestlastega, ometi oli midagi nende silmades, näojoontes ja ilme pehmuses ainult neile, lätlastele omast. Eriti sümpaatsed tundusid läti mehed, pikakasvulised, aeglased ja leebed, mahedal häälel kõnelemas eestlaste poolt täiesti põhjendamatult inetuks peetud läti keelt.

Kristiina Ehin “Paleontoloogi päevaraamat”


paleontoloogi-päevaraamat

  • Ma kardan olla järgmine ohver, mul on poisipea ja natuke liiga suur koolivorm. Olen hajameelne ja mitte eriti seltsiv. Ma sobiksin suurepäraselt järgmiseks ohvriks. Aga ma arvan, et pinal päästab mu. Mul on välismaa pinal, mille nuppudele vajutades hüppavad välja kustukas ja teritaja. Nii ägeda pinaliga plikat ei julgeta kiusata.
  • “Kui teiega koolis midagi juhtub, mis teile üldse ei meeldi – ükskõik, kas tundub, et olete ise süüdi või mitte, – siis tulge lihtsalt koolist ära. Mantel pange selga ja müts pähe, koolikoti võite klassi jätta. Tulete koju ja räägite mulle. Mina lähen siis kooli ja lahendan selle asja ära. Teie ei pea minu pärast muretsema. /…/ Pidage alati meeles, et me isaga armastame teid, mis ka ei juhtuks. Isegi siis, kui teid peaks vangi pandama või juhtub midagi veel halvemat. Te ei pea meie armastust ära teenima. See on teil olemas.”
  • Mulle meeldisid poiste mängud ja poiste naljad ning üle kõige meeldis mulle paljude poiste otsekui kaasasündminud oskus hoida end intriigidest eemal.
  • See pinginaabri, parima sõbranna ja kaaslase otsimine kestab mul siiani. See on kestnud läbi elu. Muudkui otsid ja otsid silmadega inimhulgast seda õiget, vaatad võõrast inimest ja mõtled, et kas nad võiksid tunda ja mõelda ligilähedaseltki nii nagu mina. Kas nendega võiks olla mingi side, mingi teineteist täiendav ühisosa, mida on hakatud sõpruseks pidama.
  • Kui oskaksin, kirjutaksin koolide jaoks “Sõprussuhete loomise ja hoidmise grammatika”. See oleks minu meelest väga väärtuslik õppeaine.
  • Ta tahtis, et ma näeks tõelist teda. /…/ Aga mina nägin iseennast, oma õnnest ja varem tundmata erutusest valutavat kätt. Ja mu printsessikoorik – kilomeetripaksune jääkelts minu ja mõne vastassoo esindaja vahel – polnud hakanud veel sulama.
  • Tol ajal ma ei teadnud, et saab ka hoopis vabamalt ja rõõmsamalt laps olla, hoopis sõbralikumalt teistega läbi saada, kasvada ja õppida.
  • Helgi julge pilk ja rahulik energiline olek sisendasid minusse võitlusvaimu. Sain vabamaks, lennukamaks, julgemaks, loomulikumaks ja kuidagi heledamaks.
  • Elada tahad? – Jah. – Siis pead leppima sellega, et mõnikord on raske.
  • Äkki on kogu juurte otsimine nagu hoovõtt… hoovõtt minevikust, et kindlamalt kihutada.. oma elu ja armastuse poole?