Monthly Archives: aprill 2012

Paramahansa Yogananda “Joogi autobiograafia”


  • Kui ma amuleti kätte sain, langes mu peale mingi valgusesära. Virgusid paljud uinunud mälestused. Iidse välimusega sõõrjas talisman oli kaetud sanskriti tähtedega. Sain aru, et see tuleb möödunud aegade õpetajatelt, kes nähtamatult minu samme suunavad.
  • Tõeline eneseanalüüs toimib matemaatilise täpsusega ja annab tulemuseks nägijad.
  • Individuaalsete tõekspidamiste tee tekitab enesekeskseid inimesi, kes on kindlad, et nende isiklik tõlgendus jumalast on just nimelt see õige.
Advertisements


Ei tarvitse mõelda, et see maailm on juhuslik ja alles pääle surma algab õige elu. See, kes ei armasta seda maailma, pole väärt tulevat.

Uku Masing “Eesti usund”

Siin ilmas piinleb ta ja sealilmas piinleb ta. /…/ Siinilmas on ta õnnelik ja sealilmas on ta õnnelik. Kõikjal on õnnelik see, kes on toiminud pälvimuslikult.

Linnart Mäll “Budismi pühad raamatud”

Tõnu Õnnepalu “Hind”


  • Esialgu oli ta töölkäimist nautinud – neid hommikusi trammisõite, ühtekuuluvust teiste tööleminejatega. “Minagi võin elada sama elu, mis inimesed elavad, ma olen selleks suuteline, ma kõlban küll siia maailma.” See võidurõõm on kestnud paar nädalat, siis asendunud paanikaga: “Ma ei saa aru. Ma ei saa aru. Ma ei ole kunagi saanud ega hakkagi saama! Miks mind on küll ometi niisuguse pimedusega löödud?”
  • Muidugi ei unistanud ta sellest inimjõest, et sinna uppuda. Ta pidi sinna sukelduma nagu pärlipüüdja,et tulla lõpuks pinnale oma hinnalise leiuga. /…/ Jah, ta varastaks selle näo. Peidaks selle oma mungakuue hõlma alla, suruks oma südame vastu, nagu munk surub terava krutsifiksi vastu rinda.
  • Sest see, mida ta tahab, pole see, mida ta on õppinud tahtma.
  • Sest see, mida ta tahab, pole see, mida ta on arvanud end tahtvat.
  • Vähemalt teoreetiliselt on ta katsunud end harjutada harjuma.
  • Haigus? Kas haigus on temas või maailmas? Või on ta ehk ise haigus maailmakehas, tõvepisik, vähirakk – nii et tema haigus on maailma immuunreaktsioon, katse haigusest vabaneda.
  • Noolel kükitav kajakas heidab pea selga ja toob kuuldavale rea kiljatusi, mis kaiguvadüle tumeda linnamüra nagu mingi mõeldamatu tulevikukatedraali kellad.
  • Iga katse välja rabeleda on uus keerd ja umbsõlm selles puntras, selles minu liiga keerulises püüdluses elada mingit elu.
  • Eks ole ju tema, Joonatan, üks isehakanud alkeemik, ke püüab maisest tegelikkusest välja destilleerida mingit selgemat, säravamat ja sümboolsemat maailma.
  • Ta on siiski leidnud, ta näeb kulda hiilgamas, kuigi seal, kus ta üldse pole otsinud. Et see ahastav jõud, mis veab tema mõtted tolle olendi poole sama vääramatult, kui see trollibuss veab tema keha järgmise peatuse poole –  see ongi see või igatahes ilmselgelt sarnane sellele, mida inimesed nimetavad armastuseks.
  • Jah, muidugi, ei siis ega hiljem saanud ta jääda sinna tippu. Ja nii nagu siis,tollel esimesel ja ilmutuslikul korral, nii hiljemgi suubus kõik eikuhugi, vaibus, tühistus iseenesest. Lõpuks tuli sealt ülevalt ikka alla kobida.
  • Armastus on sulanud nagu kuuma liiva sisse maetud jääpank ja tuul on järelejäänud hauagi ammu maatasa lihvinud.
  • Kuningas ta olekski! Sest talle kuuluks üks neist taevalähedastest kongidest, just nagu see siin, kasvõi veel inetum. -seal ootaks teda kass, kui ta poleks just avatud aknast välja lipsanud, katustele linde jahtima. Nii kassil kui ka temal oleks vabadus tulla ja minna, neid ei seoks ükski tõotus ega leping. siiski eristaks kass tema rattakella teistest, tema samme trepil naabrite sammudest. Ja tema tajuks eksimatult, läbi une, kui kass oma öiselt retkelt tulles tuppa lipsaks, aknalaual hetkeks peatudes ja seljataha vaadates, nagu veenduda tahtes, et kuu teda ei jälita.
  • Ta ei valinud midagi, ei tões ega vaimus, sest ta uskus, et liisk on juba langenud ja tal tuleb ainult oodata ja valvata seda tundi, kui langetatud valik ilmsiks tuleb.
  • Nende igatsused ristusid, et kummalegi langeks osaks üks neist kaotustest, millest tõelisemaid ei ole: kumbki kaotas selle, mis kunagi polnud talle kuulunudki teisiti kui igatsuse läbi.
  • Maanteed meelitavad igal pool oma võltsi rahuga, linnad oma petliku varjupaigarohkusega.
  • Joonatan ootab midagi. Ta pole kärsitu, ta ei kipu kuhugi, aga see ootus lebab tema kõrval seal suvesügaviku põhjas.