Vladimir Levi “Mõttejaht”


Inimesed sünnivad vaimselt erinevatena, isegi ühes perekonnas. Aga põhiline küsimus pole nähtavasti mitte selles, kas olulisem on pärilikkus või keskkond, vaid selles, kuidas kulgevad nende vastastikused mõjutused. See koosmõju pole lihtsalt jõudude mehaaniline summa, selles sünnib ka mingi uus kvaliteet. Ei pärilikes omadustes ega ka elu- ja kasvatustingimustes pruugi olla suuri erinevusi, kuid piisab tillukesest sädemest, et püssirohi plahvatakse, aitab väikesest sälgust, et võti ei avaks ust.

.

Vastupidiselt levinud arvamusele kulutavad mehed lobisemisele palju rohkem aega kui naised.

.

On ainult üks võimalus oma mõtlemise teadvustamiseks – mõelda teisiti. Lähtuda teistest eeldustest, mõelda teises koordinaatsüsteemis, minna üle mingisse uude mõõtmesse. Saada enda suhtes seesmiselt kõrvalseisjaks. Öeldes “Küll ma olin rumal” peame iseenesestmõistetavaks, et praegu oleme juba tükk maad targemad. Läheb veidi aega mööda ja me nimetame end lollpeaks mõnes uues süsteemis. Aga oma antud hetke võhikluse, eelarvamuste, järjekindlusetuse ja ebaõigluse teadvustamine käib tavaliselt üle jõu.

.

Mida sügavam on negatiivne seisund, mida tugevam on selles varjatud liiasuse surve, seda vähem on loomulikult ka väljavaateid edule. Kusagil algab piir, mille taga võivad aidata ainult keemia ja aeg.

.

Tõenäoliselt on igal inimesel oma võimete lagi. Aga selge on ka see, et too lagi on kõrgemal sellest tasemest, milleni rõhuv enamus meist tegelikult jõuab.

.

7.5/10.

Philippa Pearce “Tomi kesköine aed”


Öö ja päeva vahel on aeg, mil loodus magab. Vaid kõige varajasem tõusja näeb seda aega, või reisija, kes tõmbab oma rongikupee aknal katte eest ja näeb rongi kihutamas mööda vaiksest maastikust, kus puud ja põõsad ja lilled seisavad unes, liikumatud ja hingetud – mässitud uneloori, nagu reisija ise oli end eelmisel õhtul mässinud mantli või teki sisse.

.

Võis aimata, kes uisutajatest oli Hatty: tüdruk, kes ühel hetkel oli teiste uisutajate seas ja järgmisel kihutas juba üksi üle jää. Inimesel, kes varajases lapsepõlves palju üksi olnud, on raske ümber harjuda. Ta võib elu lõpuni üksindust armastama jääda.

7/10.

Marya Hornbacher “Wasted: A memoir of anorexia and bulimia”


Some of us decide to take a shortcut, decide the world is too much or too little, death is so easy, so smiling, so simple; and death is dramatic, a final fuck-you to the world.

.

We fought so hard and so often for a very simple reason: it was the only mode of connection that we could agree upon. There was a point of contact, there was an assurance that the other one was there, that they knew we were there, that we all being given our due moment of attention.

.

Yes, eating is definitely a problem. Got to stop eating.

.

When a woman is thin in this culture, she proves her worth, in a way that no great accomplishment, no stellar career, nothing at all can match. We believe she has done what centuries of a collective unconscious insist that no woman can do – control herself.

.

Fearing the constant thunder in the mind that bulimia brings, I turned toward the silence of anorexia.

.

Bless me father, for I have sinned, I ate an ice cream sundae.

.

I had no patience for my body. I wanted it to go away so that I could be a pure mind, a walking brain, admired and acclaimed for my incredible self-control.

.

It’s interesting how we think of calories as the Antichrist, rather than an energy source.

.

You forget what it means to feel all right because you feel like shit all of the time, and you can’t remember what it was like before.

.

We claim a loss of appetite, a most sacred aphysicality, superwomen who have conquered the feminine realm of the material and finally gained access to the masculine realm of the world.

.

I cannot stand any of this and I shut down.

.

They charted my Issues, intimacy being the big one. I wanted none of it, no attachments, no physical contact, no display of emotion. They noted that I knew only two emotions in myself: pissed and fine. “But fine isn’t an emotion,” they said.

.

I wanted to talk to her, and sit in the room all day with her to tell her things, to have someone near me, to go to a movie, to talk about life, to be a human being again.

.

You never come back, not all the way. Always, there is an odd distance between you and the people you meet, a barrier, thin as the glass of a mirror. You never come all the way out of the mirror; you stand, for the rest of your life, with one foot in this world and one in another, where everything is upside down and backward and sad.

.

And still, every goddamn day I have to think up a reason to live.

10/10.

M. Jackson “Moonwalk”


  • Laste kohta tean ma seda, et kui nad ei saa vajalikul määral armastust oma vanematelt, leiavad nad kellegi teise ja kiinduvad temasse, olgu selleks siis vanavanem või keegi teine.
  • Meie ümber on inimesi, kes küll ei takista meid aktiivselt, aga see-eest toidavad vaikselt meie ebakindlust, nii et lõpuks takistame me endid ise.
  • Inimeste meelest peaks artisti looming lähtuma tema isiklikust kogemusest või peegeldama tema elustiili. Sageli ei saa miski tõest kaugemal olla. Vahel ma küll kasutan enda kogemusi, kuid sageli päästavad mu kujutlusvõime valla mujalt loetud või kuuldud lood.
  • Ma usun soovidesse ja inimese võimesse oma soovid täide viia. Ma tõesti usun seda. Iga kord päikeseloojangut nähes soovin ma salaja midagi täpselt enne, kui päike horisondi taha kaob. Tundub nagu võtaks päike mu soovi endaga kaasa.
  • Igal inimesel on mitu nägu ja mina pole erand.
  • Nad teadsid, mida tähendab, kui su elu kontrolliv inimene su hinge sandistab. Nad ei laseks sellel enam kunagi uuesti juhtuda.

7/10.

Eha Pähn “Arsti kirjad”


Kõigis on midagi peidetut. See on loomulik nagu kappide sahtlid ja nende varjatud sisu. Ükski kodu, ükski hing pole kõigile avatud.

Kui sul on halb, siis kas need teisedki saavad aru, et mis nii rängana mõjus? Nad taipavad, kui on ilmselge trauma, avarii või muu selline. Kui aga kokkupõrge on sinu siseilmas, ei tarvitse nad üldse aru saada.

Miks küll tihtigi ei taha inimesed endaga tuttavamad olla? ebamäärase minaga on ju palju raskem elada.

Tuleb õppida sõnarelvi tõrjuma. Tuleb ehitada sõnade vastu raketikaitsekilp.

Kujutlus on tihti hullemgi kui tegelik olukord. Kujutlusse mahub rohkem võimalusi. See, mis tegelikkuses juhtub, on vaid üks variant.

Nende ütlused ei pea sind solvama. Nad teevad suu lahti ja iga sõnaga iseloomustavad ennast.

Inimestes on palju nauditavat. Aga neil on ka palju argiseid varjavaid kihte peal, enne kui pääsed nende võlusid tunnetama.

Inimesi võib jagada selgroogseteks ja koorikloomadeks. Mõlemal on tuge andvad toesed. Ainult et selgroogsena võin ma olla väljast õrnem ja avatum. Tugevus on siis enda sees.

8/10.

Lugemisaasta kokkuvõte: 2009


Aasta algusest peale olen koostanud nimekirja loetud raamatutest. Nüüd kui nimekiri on “lukku pandud”, on seal 75 pealkirja.

Nimekirja võib jagada järgmiste siltide alla:

  • Ilukirjandus (47)
  • Psühholoogia (14)
  • Laste- ja noortekirjandus (7)
  • Elulood ja päevikud (4)

Eriliselt meeldisid sel aastal:

Sylvia Plath “Klaaskuppel”

Stephen King “The Shining”

Tommy Hellsten “Jõehobu elutoas”, “Kuidas kohtuda inimesega”

Ingmar Bergman “Laterna Magica”

John Fowles “Liblikapüüdja”

McCarthy “Tee”

Birk Rohelend “Enesetapjad”

Frank McCourt “Angela tuhk”

Tolkien “Sõrmuse vennaskond” ja “Kaks kantsi”

Vladimir Levi “Enesemuutmise kunst” ja “Kunst olla ise”

Lionel Shriver “Me peame rääkima Kevinist”

Martti Paloheimo “Lapsepõlve mõjud”

Ottfried Preussler “Krabat”

Karen V. Kukil “The journals of Sylvia Plath”

.

Kas blogi lugejatel oleks aastaks 2010 soovitada raamatuid, mis on sügava mulje jätnud ja mida tasuks kindlasti lugemislisti võtta?