Tag Archives: Ehin

Kristiina Ehin “Paleontoloogi päevaraamat”


paleontoloogi-päevaraamat

  • Ma kardan olla järgmine ohver, mul on poisipea ja natuke liiga suur koolivorm. Olen hajameelne ja mitte eriti seltsiv. Ma sobiksin suurepäraselt järgmiseks ohvriks. Aga ma arvan, et pinal päästab mu. Mul on välismaa pinal, mille nuppudele vajutades hüppavad välja kustukas ja teritaja. Nii ägeda pinaliga plikat ei julgeta kiusata.
  • “Kui teiega koolis midagi juhtub, mis teile üldse ei meeldi – ükskõik, kas tundub, et olete ise süüdi või mitte, – siis tulge lihtsalt koolist ära. Mantel pange selga ja müts pähe, koolikoti võite klassi jätta. Tulete koju ja räägite mulle. Mina lähen siis kooli ja lahendan selle asja ära. Teie ei pea minu pärast muretsema. /…/ Pidage alati meeles, et me isaga armastame teid, mis ka ei juhtuks. Isegi siis, kui teid peaks vangi pandama või juhtub midagi veel halvemat. Te ei pea meie armastust ära teenima. See on teil olemas.”
  • Mulle meeldisid poiste mängud ja poiste naljad ning üle kõige meeldis mulle paljude poiste otsekui kaasasündminud oskus hoida end intriigidest eemal.
  • See pinginaabri, parima sõbranna ja kaaslase otsimine kestab mul siiani. See on kestnud läbi elu. Muudkui otsid ja otsid silmadega inimhulgast seda õiget, vaatad võõrast inimest ja mõtled, et kas nad võiksid tunda ja mõelda ligilähedaseltki nii nagu mina. Kas nendega võiks olla mingi side, mingi teineteist täiendav ühisosa, mida on hakatud sõpruseks pidama.
  • Kui oskaksin, kirjutaksin koolide jaoks “Sõprussuhete loomise ja hoidmise grammatika”. See oleks minu meelest väga väärtuslik õppeaine.
  • Ta tahtis, et ma näeks tõelist teda. /…/ Aga mina nägin iseennast, oma õnnest ja varem tundmata erutusest valutavat kätt. Ja mu printsessikoorik – kilomeetripaksune jääkelts minu ja mõne vastassoo esindaja vahel – polnud hakanud veel sulama.
  • Tol ajal ma ei teadnud, et saab ka hoopis vabamalt ja rõõmsamalt laps olla, hoopis sõbralikumalt teistega läbi saada, kasvada ja õppida.
  • Helgi julge pilk ja rahulik energiline olek sisendasid minusse võitlusvaimu. Sain vabamaks, lennukamaks, julgemaks, loomulikumaks ja kuidagi heledamaks.
  • Elada tahad? – Jah. – Siis pead leppima sellega, et mõnikord on raske.
  • Äkki on kogu juurte otsimine nagu hoovõtt… hoovõtt minevikust, et kindlamalt kihutada.. oma elu ja armastuse poole?
Advertisements

Kristiina Ehin “Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine”


ehin1Südames tänulik ja tähtsusetu tunne, astusin tuppa ja asusin järgmiste väikeste toimetuste kallale, mille mõttekuses kahtleb enamus tarkpäid, kuid mis oma tühipaljuses sul sooja sees hoiavad. Ikka veel.

.

Esimene lumi tabas mind täna kuidagi kiirustades, peaaegu märkamatult, ühel väga varajasel hommikutunnil, kui ma jälle und ei saanud ja pärast lugemisööd tänavatel seiklesin.

.

Sinu hingega asjad… kuulutab üks suur kaubamajareklaam juba mitu kuud. Kelle hingega asjad? Kas minu? Sinu? Saan aru, et see on vaid sõnakõlks ja et tegelikult ei mõelda selle “sinu” all ei mind ega sind, vaid suvalist möödujat, kelle tähelepanu köita ja kelle kukrut kergendada. Aga tol esimese lume õhtul tuli mul trotslik tahtmine pärida: mida tead sina, kaubamaja, minu hingest? Võib-olla polegi mul seda?

.

Ja nii te põrnitsete teineteist tujutult külmkapitoitu soojendades nagu kaks vangi raudbetoonlossi 18. korrusel oma isiklikus korteris, kust näeb üle pealinna merele, mis on kaunis nagu postkaart ja tühi nagu hing.

.

Küsid, kuidas kasutada aega, mis sulle veel jäänud on, aega, mis paratamatult mingi terroristliku loodusseaduse tõttu otsa saab. Tuut! Kõlab lõpuvile, ja läbi ta ongi..

.

Sa kirjutad soojusest. Et otsid inimeste seltsi, kellega on soe ja hea olla. Et viimasel ajal pole sa seda leidnud.

.

Üks tuntud näitleja ütles oma hiljutises intervjuus, et ta põnevas ja ilusas elus on puudu jäänud hellusest. Tema on juba elatanud naine. Tundsin, kuidas mul võpatas midagi sees, olen kindel, et tuhandetel teda kuulanutel ühes minuga. Selles lihtsas ja kriipivas tõdemuses oli nii palju siirast tunnet ja just nii vähe arvamust, nagu mulle meeldib.

.

Linnades lõpetatakse koole, rabeldakse töökohtade ja kodude vahet, passitakse pikkades liiklusummikutes ja vaigistatakse närvirakke, mis vajavad vaid rahu.

.

Proovisin laulda rõõmsa ja loomuliku häälega nii, nagu mõnel päikesepaistelisel suvehommikul köögis kohvi keetes, nagu mõnel oma elu õnnelikul hetkel, kui olin tundnud end jumalale lähedal olevat. Minu ees seisev mees pööras ringi ja vaatas mind hämmeldunult. Sellist rõõmsat häält polnud ta vist kirikus veel kuulnud ja küllap ei osanud ta otsustada, kas see talle meeldib või mitte. Jäin vait.

.

Tahtsin teha rahaülekannet, aga selgus, et ükski rahaliigutamise automaat Tartu kesklinnas ei töötanud. Ka viimane masin ühe kõrge pangahoone eeskojas andis kolmes keeles mõista, et ta on rikkis. Pangatöötajad sebisid tema ümber nagu kirikuteenrid ümber preestri, kes on keset jutlust minestanud. Järjekorras seisid inimesed, kõigil pangakaardid nagu palveraamatud näpu vahel. Preester ei tahtnud kuidagi toibuda. Pangatöölistel-kirikuteenritel polnud aega oma koguduserahvale sõnakestki poetada ja enamik järjekorras seisjatest läks vandudes minema. Vaatasin huviga seda masinat, mis oskab nii mõisapreililikult minestada. Küllap on ta väsinud, mõtlesin, ehmudes, et ma sellele juhtmete-, raua- ja klaasitombule nii inimlikke tundeid omistan.

.

Kui ei räägi, siis ei saa tunne hapnikku ja lämbub või läheb hulluks nagu see, kes on suletud kinnisesse ruumi. Sõnad on aknad, nendest hoovab värsket õhku.

.

Hinne 8/10.