Sildiarhiiv: kunst

Chuck Palahniuk “Kaunis sina”


kaunis-sina

  • Teda näris mõte, et mingisugune sügavalt juurdunud põhjus ei lase tal advokatuuri eksamit ära teha. See varjuline osa temast ei tahtnud juristina töötada, vaid lootis, et juhtub midagi, mis ta tema enda väikesemõõduliste ja etteaimatavate unelmate küüsist päästaks. Tema eesmärgid olid olnud radikaalsete naiste eesmärgid sajandi eest: saada juristiks… meestega võrdselt võistelda. Kuid nagu iga teine taaskasutatud eesmärk, tundus ka see koormana. Selle oli juba kümme miljonit naist teoks teinud. Penny tahtis päris enda unelmat, ent tal polnud ainugi, kuidas see unelm välja peaks nägema.
  • Ta ei olnud kunagi oma loomulikke tundmusi ega vaistu usaldanud. Tema suurimate hirmude hulgas oli võimalus, et tal ei õnnestu iialgi oma sügavamaid andeid või kaemusi avastada. Oma erilisi kingitusi. Ta elu saab raisatud püüdlustele täita talle teiste inimeste poolt seatud eesmärke. Selle asemel tahtis ta omada võimu – ürgset ja vastupandamatut võimu. Sellist, mis ületaks soorolle. Ta unistas säärase toore väe valdamisest, mis eelnes tsivilisatsioonile endale.
  • Iga päev nägi ta naisadvokaate ja -juhte tormiliselt numbreid kokku löömas ja telefoni käsklusi haukumas. Ühelgi neist ei paistnud mingit erilist edasiviivat valgustatust olevat.
  • Penny tahtis seesugust tähelepanu kogu maailmalt. Ta tahtis, et inimesed kõikjal tema nime teaksid ja teda armastaksid. Nii oligi, ta tunnistas seda kõva häälega. Ent ta ei saanud midagi teha, mis sellist tohutut avalikku tunnustust õigustaks. Ta vajas lihtsalt õpetajat, kedagi, kes ta avastaks.
  • Paistis, et naised surid iga kord, kui turule tuli uus tampoon või rasestumisvastane vahend. Toksiline shokk. Tupeseinarebendid. Mehed leiutasid need uuendused, aga alati olid naised need, kes hinda maksid.
  • Järsku kujutles Penny miljardit üksildast abielus või vallalist naist iseend privaatselt kuritarvitamas. Getomajades või trööstitutes taludes. Elamas ja suremas ilma intiimpartnerita peale nende “Kauni Sinu” vahendite. Selle asemel, et olla hoorad või Madonnad, saavad neist tsölibaadis olijad, kes palju onavad. Penny jaoks ei tundunud see ühiskondliku edasiminekuna.
  • Üldine kultuur oli nii kaua muretult noorte meeste ajude ründamiseks seksi kasutanud, et ühiskond oli juba ammu selle kurja teguviisi omaks võtnud. Vahest seepärast leppiski maailm naiste samasse sügavikku kadumisega nii kiiresti. Kunstlik ülestimulatsioon paistis täiusliku viisina terve põlvkonna noorte inimeste allasurumises, kes tahtsid üha enam ja enam maailmast, kus üha vähem ja vähem oli saadaval. Hoolimata sellest, kas ohvriteks olid mehed või naised, paistis erutussõltuvus uueks normiks saanud olevat.
  • Omakasupüüdmatult näppis ja trükkis Penny nuppe, kuni needsamad võrratud tundmused ründasid kõiki naisi, kellesse oli sisendatud “Kauni sinu” tooted. /…/ Samal ajal, kui nende tõeline elu võib mööduda rusuvas vaesuses ja rumaluses, annab ta neile rikkaliku asendusreaalsuse. Ta loob nende maitsepungade lõputu delikatesside buketi. Lakkamatu eine ilma ühegi paksuks tegeva kalorita. Ta asendab nende igavad mõtted katkenditega inspireerivast luulest, mida loeb Meryl Streep. Paar vajutust õigetel klahvidel ja ta pommitab neid enesekindlusega ja lahendab keha- ja enesehinnangu probleemid igaveseks.

Jojo Moyes “Pärast sind”


pärast-sind

  • Mõnikord vaatan ma enda ümber olevaid inimesi ja mõtlen, et meie kõigi saatuseks on jätta endast maha hävingu rada. Need pole üksnes su ema ja isa, kes su tuksi keeravad. Vaatasin ringi nagu inimene, kellele on äkitselt puhtad prillid ulatatud ja nägin, et peaaegu kõik kannavad armastuse jõulist jälge, olgu see siis kadunud, ära võetud või lihtsalt hauda läinud. Will oli seda teinud meie kõigiga, sain ma nüüd aru. Ta ei tahtnud seda teha, aga oli seda teinud juba paljalt elamast keeldunud.
  • …kuid tegelikult tähendas armastus üksnes valu. Suuremaid vigastusi – nii mulle kui ka temale, mis oli veel hullem. Kes on selleks piisavalt tugev?

Lugemiselamused

Sõber raamat

Jennifer New “Drawing From Life: The journal as art”


9781568984452

Raamat jõudis minuni sel teel, et ükspäev toksisin Krisostomusesse otsingusõna drawing. Esimeste seas tuli välja see raamat.. Kuna ma suhtun üsna kirglikult märkmikesse ja päevikutesse, siis tekkis huvi teada saada, et milliseid päevikuid on olemas… Raamatus on 31 inimese päevikud; nende autorite hulgas on kunstnikud, illustraatorid, fotograafid, arhitektid, kirjanikud, teadlased, insenerid.. Igaühe päevik on isikupärane väike maailm.

.

Journals are utilitarian objects transformed by repeated and fond use. They hold life in them, which is why we cannot let them go.

.

“I did not take up a journal again until college, when a period of intense dreaming compelled me to start one. Nearly two decades of continuous journals have followed, though months sometimes pass between entries. Rarely visual in nature, they do not even amount to a writer’s journal. Rather, they contain the emotional stuff of everyday life, a young woman’s search for self: some whining and self-pity, a lot of fretting and occasional joy.”

.

Journals are a place to play, a safe haven away from our embedded editor. We vent and brainstorm and try on different guises in our journals. They are seldom read by others – unless we invite someone in. In them, we are released from the obligation to create polished work or to play nice.

.

Not surprisingly, journal keepers tend to have specific material requirements about their supplies. Lined paper versus unlined. The thickness of the paper. Softbound or hardbound. All can make or break the experience.

.

“Some diaries seem too good to use. That’s something that’s always been a conflict to me. They seem so perfect until i write on the first page. Then somehow they seem ruined.”

.

The journal helps us see. The act of putting something down in a book – sitting and drawing, finding the right words of description, mixing the truest colors – forces us to look so much closely at a subject.

.

Japanese women were confiding their emotions to “pillow books”, kept in a slipcase and away from a husband’s eyes, for centuries, before there was anything like a tradition of diary-keeping in the West.

.

The journal’s primary purpose is to serve as a place for its author to sort ideas and observations. An internal dialog runs through its pages, of which one contributor says: “It’s the only truly frank conversation I can ever have.”

.

In the end journals may show more fully than any finished piece what it has meant to be us.

.

Identy is at the base of all these journals. Who am I? Where am I going? Why?

.

He sometimes looks through old journals and thinks: “Jesus, what the hell was wrong with me.”

.

“My journal was a complete saviour for me, because otherwise I’d have been breaking down and crying. But instead I just opened it up.”

.

“I was free between the pages.”

.

“My journals are a collection of things I’m curious about.”

.

“A journal is the friendliest place an artist can practice being honest with himself, which is scary thing to learn how to do.”

.

“It’s very therapeutic to go back and read how my thoughts developed over time.”

.

“I have a leather bag I take with me wherever I go. Into it goes my travel docs, my camera, my small notebook, my phone… Of those, the little notebook is by far the most important.”

.

8/10.