Tag Archives: soome

Joel Haahtela “Elena”


haahtelaelena

  • Tihti mõeldakse, et asjad lähevad teatud viisil, kuni korraga juhtub midagi, mis keerab kõik pea peale.
  • Me kulgeme läbi aastate ja leiame end mälestustest, mis saavad tõelisteks nagu tõelisus ise. Ja kas lõpuks ei tõmbugi kõik kokku ainult üheks hetkeks, kus on kõik, mida oleme tahtnud ja millest ilma jäänud.
Advertisements

Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”


tove

  • Paradiisi otsimine oli olnud Tove elu ja kunsti läbiv joon. /…/ Tema loodud paradiisidest kõige tuntum on teadagi Muumiorg. Isiklikke paradiise otsis ta mitmelt poolt maailmast ja plaanis koos kallite inimestega kolida kuhugi paremasse maailma, näiteks asutada kunstnike asunduse.
  • Tove vihkas kooliskäimist ja oli üsna halb õpilane. Ta ei kirjuta koolist peaaegu kunagi ja näiteks Muumiorus kooli pole. Kui ta mõnikord viitabki koolidele, teeb ta seda negatiivses toonis, võrreldes neid näiteks vanglatega. /…/ 16-aastaselt sai Tove vanematelt loa kool pooleli jätta ja Stockholmis kunstiõpinguid alustada. Pärast kooli poolelijätmist olid sillad teiste elukutsete juurde põletatud. Seega pidi ta olema juba noorena kindel, mida ta tahtis elus teha ja kelleks saada.
  • Kõige peadpööritavam on teeleasumine ja eemaldumine argipäevast. Võib-olla on eemalepääsemine tähtsam kui kohalejõudmine.
  • …külmus ja iroonia hävitavad armutult alles hapra minatunnetuse. Laps ei arene, kui teda ei armastata. Ta peab saama tunda end nii turvaliselt, et julgeb ka vihastada või nagu väke My seda väljendab, “õppida kaklema”.
  • “Need trollid on oma meeldivas sõbralikkuses üsna jultunud kõrgklassi esindajad ja üle kõige lehvib varjatud ja julm külmus. Nad kasutavad inimesi ja sündmusi ära oma armastusväärsel kombel, ilma seda ise tähele panemata. Õigupoolest on nad talumatult enesekesksed. Minu arvates on suurepärane, et oled nad läbi näinud – olen neid juba kaua kahtlustanud. Kuigi ei saa ega taha neid muuta.” (Tove Jansson muumidest).
  • “Kes tahab, saab alati kirjutada, raskustest hoolimata, kui ainult on, millest kirjutada ja mida öelda.”
  • Tühjust ei saa kirjeldada see, kes pole olnud ise tühjuse sees ja seda hoolega uurinud.
  • Omast on raske loobuda, muuta väärtushinnanguid ja loobuda põhimõtetest, isegi kui teised ümberringi seda teevad. Teisalt on aga äärmiselt kurb tunda end kunsti elavaimast tipust kõrvale jäänuna, tunda, et oled arengust maha jäänud ega astu enam ühte sammu teiste kunstnikega.
  • “Mõnikord lähen ma kunstnike liitu, et oma foobiatest vabaneda ja olen märganud, et ei karda neid enam ja enam ei saa nad mu tuju rikkuda. Kui ma neid külaskäike veel mõnda aega jätkan, hakkab võib-olla mõni neist isegi mulle meeldima. Ja nii see ju peakski olema, just selle pärast ju kolleegidega kokku saadakse.”
  • Üksinda ei ole kellelgi rõõmu isegi merikarbist.
  • Mitte kellelgi ei olnud nii ilusaid jooni. Nii kergeid ja puhtaid, nagu ta oleks neid tõmmates eriliselt rõõmustanud.
  • Armastus oli nagu uute maastike, uskumatult ilusate paikade avastamine. “See on nii sõnulseletamatult suur ime, nagu leiaksid uue imelise toa oma vanas majas, mida arvasid hästi tundvat. Astud lihtsalt sisse ja imestad, kuidas sa selle olemasolust ei teadnud.”
  • Just naiskunstnikud on maalinud palju autoportreesid. Sageli on need otsekui uurimused sellest, mida tähendab olla naine ja ühtlasi kunstnik, piltidel on näha vananemine ja kõik, mis sellega kaasneb, sageli ise rõhutatult. Ka Tove Janssoni loomingus on väga palju autoportreesid. Enamasti uurib ta nendel oma mina ja vaimset seisundit. Need on otsekui eluloolised jutustused vaatajale, aga kätkevad endas kahtlemata ka palju sellist, mida oskab avada ainult autor ise.
  • Autorile olulise teemaga narratiiv kerkib teoses esile ja toob sinna kirjanduslikku dimensiooni. Ta oli harjunud pildi, sõna ja loo kokkukuuluvusega ning arendas illustreerides seda terviku loomise oskust.
  • “…kui peaksin ütlema, millist sihtrühma minu lood võiksid eriliselt puudutada, siis on need arvatavasti üksiklased. Pean selle all silmas inimesi, kellel on raske kohaneda, neid, kes on väljaspool ja piiri peal. Arglikke. Sellist üksiklast, kelle eest mul endal on õnnestunud põgeneda või keda endas peita”.
  • Kui ta pöördus pärats etendust tagasi ateljeevaikusesse, maalima “vanu vaikelusid”, tundis ta teatri hektilisest maailmast puudust. Maalimine oli siiski endiselt kõige tähtsam ja ta pidas seda õigeks elutööks. Kõik muu oli sellega võrreldes harrastus, hirmu ja masendusega võitlemine või rahateenimine, kuigi meeldiv. Ta oli õnnelik, et võis kirjutada ja joonistada just muumisid ega pidanud enam ennast elatama, joonistades läägeid emadepäevakaarte ja muud taolist tühjatähja.
  • Urri lootusetutes lähenemiskatsetes võib igaüks näha iseennast hetkedel, mil elu ei lähe just kõige paremini ja tundub, et ka sõbrad on kuhugi kadunud. Urris võib iga inimene ära tunda oma hirme.
  • My on väga omapärane: rõõmus, vihane ja pisut tige, mõnikord lausa metslane, kes hammustab teisi säärest või sabast ja naerab ise selle peale magusasti. Ta viskab nalja, tembutab ja on otsekui kunagiste kuningate õuenarr, kääbus. /…/ My on kõigist Muumioru olenditest kõige populaarsem. Ta on positiivne väike tigedik. My agressiivsus on vabastav, midagi sellist, mida vajab igaüks, nende hulgas nähtamatu laps, et nähtavaks saada. Et tõeliselt olemas olla, peab julgema vihastada, olla sina ise, teiste ühteaegu heade ja halbade olendite seas.
  • Ootav inimene pole kunagi vaba, sest igatsus on kindel vaimne vangla. Ka Tove oli ootamisega harjunud ning ühtlasi sellest külalstunud.

Mika Waltari “Sinuhe”


walt

  • Palju muutusi olen mina, Sinuhe, oma elupäevil näinud, aga kõik on jälle samamoodi kui enne ja inimesed ei ole muutunud. On küll ka neid, kes ütlevad, et seesugust, mis on juhtunud, ei ole juhtunud kunagi enne, kuid see on tühi jutt.
  • Vanaduse tulekul põgeneb meel linnu kombel tagasi lapsepõlve päevadesse. Vanaduse päevil paistab lapsepõlv heledana ja meeldivama, otsekui oleks siis kõik olnud parem ja kaunim kui nüüdismaailma ajal. Ja siin ei ole vist vahet vaese ja rikka vahel, sest kindlasti ei ole nii vaest, et ta lapsepõlves ei oleks olnud välgatusi valgusest ja rõõmust, kui ta seda vanas eas meelde tuletab.
  • “Kas peaksin vihastama vee peale, kust oma kuju näen?” küsis Ptahor lembesti. “Kuid joonistaja käsi ja silm on rohkem kui vesi. Seepärast tean nüüd, kuidas ma eile välja nägin, aga ma ei taha, et keegi näeks, milline ma olin eile. Sellepärast ma purustasin tahvli, aga ma tunnistan sind kunstnikuks.”
  • Nõua endale täispeekrit, poiss, ja ära lepi kõigega, mis sulle öeldakse, vaid usu enam oma selgeid silmi.
  • Aga kui olete templis preestrite käes. siis olge umbusklikud nagu shaakalid ja kavalad, kui maod, et te iseennast ära ei kaotaks ega pimestuks. Kuid väliselt olge lembed kui tuvid, sest alles kui eesmärgile on jõutud, võib mees oma karva näidata. Nõnda on see olnud ja nõnda on ka edaspidi.
  • /…/ “Tahan rohtu, mis mu südant rahustaks ja selle teeks kivi sarnaseks.” “Niisugust rohtu ei ole,” ütlesin. “Pole muud vaja, kui naeratus ja pilk rohelistest silmadest, ja arstiteadus on jõuetu. Tean seda ise. Aga targad on ütlenud, et üks kurivaim ajab teise välja. Kas see tõsi on, ma ei tea, aga seda ma arvan, et teine kurivaim võib esimesest hullem olla.”
  • “Oled kindlasti rikas,” ütlesin ja masendusin, sest kartsin, et ma ei olnud ta vääriline. Kuid ta naeris mulle kui lapsele ja ütles mulle muinasjutu sõnadega kelmikalt: “Ma olen preestrinna, aga mitte mingi põlatav naine. Mis sa minust tahad?”
  • Vahest oli mul õigus, sest vist ei tähendanud midagi see, mida inimene teeb, vaid kogu tähendus on sellel, mida inimese süda tunneb tehes seda, mida ta teeb.
  • “Su süda on põletikus, kui sa niisugust asja küsid, minu süda on vana ja täis arme ega valuta enam paljude küsimuste pärast, aga kas inimesel on kasu või mitte sellest, kui ta keha surma vastu balsameeritakse, seda ei või ma ütelda ja seda ei või ka keegi teine ütelda, isegi mitte preestrid. Aga kuna nõnda on tehtud ja tehakse kõigil aegadel, on kõige kindlam järgida seda kommet, sest siis igatahes ei saada kahju. Seda vaid tean, et läänes asuvalt maalt ei ole veel keegi naasnud jutustama, kuidamoodi seal on.”
  • “Surnud inimene ei haava ega solva enam kedagi ega põhjusta kellelegi kannatusi, nagu oma elupäevil. Ka sinu südamest on nool läbi tunginud, sest muidu sa ei oleks siin. Miks sa peaksidki tagasi minema inimeste hulka, kus mürgised nooled vuhisevad ja need torkavad su silmad välja ja murravad su käed ja haaravad su südant, kuni see on nii vana ja armine, et enam miski ei mõju sellesse.”

Hetkel jäi see mammutteos pooleli, kuid loodan selle kindlasti kunaggi lõpetada, sest olles läbinud umbes 1/5 raamatust, tundub, et “Sinuhe” on üks väga eriline raamat.

Draamatud

Rabarberibulvar

Mika Waltari «Sinuhe, egiptlane» teine tulemine

Nopped raamatutest

 

Tommy Hellsten “Peatu. Oled juba kohal”


18257

  • Saare hing ei avane kiirustajaile, ringitormajale, enesekesksele elamuste jahtijale.
  • Mis on heatahtlikkus? See on soov teha teisele head. Mis teeb selle võimalikuks? Et sul endal on hea olla. Siis nimelt on võimalik taluda seda, et teine saab midagi head.
  • “See, mis sa oled, karjub nii kõva häälega, et ma ei kuule, mis sa räägid.”
  • Inimese tunnetel ja vajadustel, tema nõrkusel ja haavatavusel polekski nagu kohta tööelus ja need tuleks suruda nn tavaellu. Selle arusaamaga muudetakse inimene pinnapealseks ja lamedakoeliseks olendiks.
  • Olin nii pikka aega kõik oma vajadused kõrvale lükanud, et ma ei osanud ennast enam kuulata.
  • Oma tundeid ja vajadusi välja näidates inimene justkui mõõdab, kui palju on tema ümber armastust. Kas ma ikka tohin olemas olla, kui mul on oma tunded ja vajadused ja kui ma võtan ruumi ja olen neile tülikas? /…/ Me kõik teame, kui raske on end väljendada ja ruumi võtta.
  • Minu asi ei ole päästa teist inimest tema enda tusameele käest. Igaühel on õigus oma hingevalule.
  • Vaim on dünaamiline, see kehutab inimest uuesti sündima. Targalt kutsub see meid, et teeksime sügavamalt tutvust iseenda ja oma eluga. See kutsub meid kogu aeg, see loob olukordi, juhatab meid ummikutesse. Ummik on see koht, kust ei pääse edasi ega kõrvale, ka mitte tagasi. Ainus võimalik suund on minna ülespoole.
  • Peab julgema olla hull teiste silmis.
  • Mõnikord on mul olnud säärane tunne, et seisan oma elu ukselävel ja koputan, et sisse pääseda. Ja siis vastatakse mulle, et ma ei mahu enam, kõik kohad on juba täis.

Sofi Oksanen “Baby Jane”


images

  • Aga selles polnud mingit kahtlust, et ma olen halb ja hull väike tüdruk. /…/ Ja halvad ja hullud väikesed tüdrukud jäetakse alati üksi.
  • Ka mu enese hääl kostis kole. Selles puudus kaneel ja kardemon ja musträsta laul. Selles puudus kirsisõnade sulnidus ja kõik punase varjundid. Selles puudusid värvid. Ma ei tahtnud oma häält niisugusena kuulda. Parem oli vaikida.
  • “Selliste nähtamatute vigade vastu on keeruline abi leida. Täiskasvanud laps. Noor vanur. Liikuv halvatu. Mis tahes on parem. Ma ei jaksa enam loota, oodata ja pettuda.”
  • Kuid minu kodu on minu nägu. Kuidas võib nii olla, et ta armastab mind, aga ei tunne end minu kodus mugavalt.
  • Hommikuid ei ole ärkvel olles võimalik hulluks minemata välja kannatada. Pigil ja minul oli hea olnud, sest Pigi oli selles asjas sama meelt. Hommikuvalgus ja hommikused hääled olid meid mõlemaid masendanud ja nii pugesime nende eest teki alla peitu. Kui Pigi juurest läbi hommiku koju kiirustasin, võisime oma ängistuse telefoni teel minema rääkida.
  • Me ei unistanud millestki, mida võimatuks pidasin, vaid väikestest, suurtest, sulnistest asjadest, milleks polnud vaja muud kui armsamat ja küllalt armastust – ja seda oli meil ju silmist saadik.

Elina Hirvonen “Et tema mäletaks sedasama”


Elina Hirvonen (1975) on noor soome kirjanik, kelle käesolev esikromaan ilmus 2005. aastal ja kandideeris Soome suurimale Finlandia kirjandusauhinnale. Moodsa aja sarjast on see üks õhemaid, nii ühe-kahe õhtu lugemine. Keerulisi ja raskeid teemasid on puudutatud õhuliste, lihtsate lausetega. Lingin siinkohal sisukokkuvõttele. Kurblik, jah. Masendav? Kummalisel kombel mitte eriti. Jagamisväärsed tundusid muuhulgas tsitaadid, kus on kirjeldatud mõnda väikest olupilti. 

  • Mu taldrikul on poolik mokakook ja kohvitassi jäetud rõngas. Mees kõrvallauas vahib tühjusse ja trammivagun koliseb aknast mööda. Sulen raamatu ja silitan karedat kaant. Tahaksin raamatu inimestelt andeks paluda.
  • Emal on korv käsivarrel ja isal autovõtmed. Lõhnab elu ja kevade järele. Nad lähevad välja ja veedavad imeilusa päeva. See kulub kiiresti, aga see neile muret ei tee. Mees ja naine teavad, et imeilusaid päevi on ees rohkem, kui kumbki neist kokku lugeda oskaks.
  • Sellele mõtlemine teeb alati ühes ja samas kohas valu.
  • Tahan istuda päikesesoojal pingil, mille all lõhnab värske muru ja mille kohal kaardub vahtrapuu. Lugeda saatanast raamatust, lugeda ilusaid lauseid ja mõelda, et vahest mõistan. Istuda siin, nuusutada tuult ja teada, et varsti on suvi ja meri läheb soojemaks.
  • Esimest korda tundsin, et olen olemas. Ilma pideva teadmiseta iseendast. /…/ Ma ei ole hiljem iial seda seisundit saavutanud. Aga see hetk sai minu koduks.
  • Üks on katsemaailm. Ja kusagil kaugel on maailm, mis on tema õige kodu. Seal jätavad ta mõtted heitlemise ja see, mis siin segane ja valus, selgineb. Kodu. Kusagil kaugel, kohas, mida ta veel ei tunne, on tema kodu. Ta ei suutnud täita Ülesannet. Miski ei läinud, nagu oleks pidanud. Aga võib-olla see oligi eesmärk. Võib-olla katse pidigi nii minema. Võib-olla on aeg koju tagasi pöörduda.
  • Püüan end kaardil pidada. Kusagil leiab kõik suurema seose. Võib-olla. /…/ Püüan mõelda ajale kui maastikule. Peab selle läbi käima. Kui jõuab äärele, see lõpeb. Äärel särab valgus. Minu elu on rännak valguse poole.

Ma ei ole kunagi raamatuid iseloomustanud mõne looga, aga meeleoluga, mis see tekitas, tundub sobivat Nyctalgia “Lost In Timeless Horizons”

Sofi Oksanen “Stalini lehmad”


  • Anoreksia on ju printsessihaigus, igast allavõtjast saab printsess ja igaühe kaalu alanemine on samasugune uudis nagu prominendi esiklapse sünd ja missi muinasjutupulm. Naisekeha sentimeetrid on ju sama tähtsad kui riigipiir. Täpselt kindlaks määratud, ja igasugune muutus tuleb alati uudiseks teha.
  • Kui oli kerge olla, siis valvsus pidevalt vähenes. Ning see polnud mulle hea, sest siis teeb ta ikka midagi, millega jääb vahele, jätab maha jälgi, mida ei tohiks jätta, kui tahad end kaitsta. Millegi eest.
  • Olin hakanud ettevaatamatult rääkima. Ma polnud seda kunagi varem teinud. Alati oli mu mõtte ja väljaöeldud lause vahel olnud vaevumärgatav viiv, selle üle polnud kunagi tarvis juurelda, kuid nüüd oli see viiv hakanud lühenema, kaduma ja ma pidin peatama selle lühenemise, see viiv pidi jääma, see viiv, mille jooksul olin alati jõudnud mõelda, kas asja võib välja öelda, ja kas seda võib öelda nii ja kas seda võib öelda just tollele konkreetsele inimesele..
  • Seepärast kasvatas ema ka minu vaikseks. Sest valed sõnad võivad olla tapvad. Kuid see vaikus, mille ema mulle üle kandis, pole hea tüdruku patsikandjalik vaikimine, vaid sedasorti, et sel pole patsikandja vaikimisega muud ühist kui sõnatus.
  • Anna asetab end näilise huvitamatusega kõigest kõrgemale ning jälgib suursuguse jahedusega maapinda, mis kihiseb uudishimust, milleni Anna ei pea laskuma. Küsimine rebiks Anna rohkem alasti ja alasti oleks Anna haavatav, kättesaadav – see on ju see, mida kõik inimesed tahavad teha, teha halba. Anna on selles kindel, võtta võim, valitseda teise inimese üle, teise pealt kuidagi kasu lõigata. Seepärast Anna lihtsalt vaatab pealt, ei osale, ei küsi. Nii on Anna puutumatu.
  • Miks mitte astuda üle keelatud piiri, nii et valvur kuuli selga kihutab.
  • Mõned laused panid mõtlema. Virginia Woolf oli tark naine, kui ütles, et inimene ei saa hästi mõelda, kui ta ei söö, ei maga, ei armasta hästi. Ja Sylvia Plath, kui ta kirjutas Müncheni mannekeenidest: “Perfection is terrible, it cannot have children.”
  • Pean vaigistama oma keha, lööma ta kärbsepiitsalapikuks ja maha.
  • Isegi kui ei jaksa, isegi kui üritaks mitte mõelda, ikka põrkab kokku igasuguste inimestega ja satub igasugustesse olukordadesse. Ükskõik kui püüdlikult üritad end kurnata mõtlematusse ja olematusse, see tee on liiga pikk ja selle läbimine nõuab liiga palju tahet ja tahe on olemine ja olemine on mõtlemine. Milline lõputu teekond.
  • Õhtul ema nutab, aga mitte auto pärast. See siis vastab tõele. Et eestlase suurim vaenlane on teine eestlane.

8/10.